Usuküsimus

FB-st võib leida igasuguseid toredaid asju, lugusid, mõtisklusi. Ka palju jama muidugi. Ja enamasti jama. Aga seda suurem on rõõm, kui satud päris pärlite otsa. Seekordne leid on järgmine:

Üks ülikooli professor esitas oma õpilastele järgmise küsimuse:

- Kõik, mis eksisteerib, on Jumala loodud?

Üks õpilane vastas vapralt:

- Jah, Jumala loodud.

- Kas Jumal lõi kõik? - küsis professor.

"Jah, söör," vastas õpilane.

Professor lisas:

-Kui Jumal lõi kõik, siis Jumal lõi ka kurjuse, kuna see on olemas. Ja selle põhimõtte järgi, et meie teod määravad meid ennast, siis on Jumal kuri.

Õpilane jäi sellist vastust kuuldes vait. Professor jäi endaga väga rahule. Ta kiitles õpilaste ees, et nad tõestasid taas, et usk Jumalasse on müüt.

Teine õpilane tõstis käe ja ütles:

- Kas ma tohin teile ühe küsimuse esitada, professor?

"Muidugi," vastas professor.

Õpilane tõusis püsti ja küsis:

- Professor, kas külm on olemas?

- Mis küsimus? Muidugi on see olemas. Kas sul on kunagi külm olnud?

Õpilased naersid noormehe küsimuse peale. Noormees vastas:

- Tegelikult, söör, külma pole olemas. Füüsikaseaduste kohaselt on see, mida me külmaks peame, tegelikult soojuse puudumine. Inimest või objekti saab uurida selle järgi, kas sellel on energiat või kas see edastab energiat.

Absoluutne null (-460 kraadi Fahrenheiti) on soojuse täielik puudumine. Kogu aine muutub inertseks ja ei suuda sellel temperatuuril reageerida. Külma ei eksisteeri. Lõime selle sõna kirjeldamaks seda, mida tunneme soojuse puudumisel.

Õpilane jätkas:

- Professor, kas pimedus on olemas?

— Muidugi on see olemas.

- Te eksite jälle, söör. Ka pimedust pole olemas. Pimedus on tegelikult valguse puudumine. Me võime uurida valgust, kuid mitte pimedust. Saame kasutada Newtoni prismat, et lahutada valget valgust mitme värvi vahel ja uurida iga värvi erinevaid lainepikkusi. Pimedust mõõta ei saa. Lihtne valguskiir võib murda pimeduse maailma ja seda valgustada. Kuidas teha kindlaks, kui tume teatud keskkond on? Mõõdate, kui palju valgust seal esineb. Kas pole nii? Pimedus on termin, mida inimene kasutab valguse puudumisel toimuva kirjeldamiseks.

Lõpuks küsis noormees professorilt:

Söör, kas kurjus on olemas?

Seekord vastas professor:

- Muidugi, nagu ma enne ütlesin. Me näeme teda iga päev. Julmus, arvukad kuriteod ja vägivald kogu maailmas. Need näited pole midagi muud kui kurjuse ilming.

Sellele vastas õpilane:

- Kurjust pole olemas, söör, või vähemalt ei eksisteeri seda enda jaoks. Kurjus on lihtsalt Jumala puudumine. See on nagu pimedus ja külm – inimeste loodud sõna, mis kirjeldab Jumala puudumist. Jumal ei loonud kurjust. Kurjus ei ole usk ega armastus, mis eksisteerivad valguse ja soojusena. Kurjus on jumaliku armastuse puudumise tagajärg inimsüdames. See on selline külm, mis tuleb siis, kui soojust pole, või pimedus, mis tuleb siis, kui valgust pole.

Õpilase nimi oli Albert Einstein.

"Minu Karlova"

Inga Lunge

Minu Karlova: kellelgi ei ole kiire

Petrone Print, 2023 

152 lk + fotod 

Minu viimati (?) loetud raamat. *(Tegelikult juba vist umbes kuu aega tagasi loetud). Väga meeldis. Jällegi see ehe ja hea Minu-sarja raamat! Just niisugune, milline see olema peab, minu silmis.

Inga on otsapidi minu masti inimene. Olen seda tajunud varem ja sain sellele nüüd kinnitust, kui raamatut lugesin. Äratundmisrõõmu pakkus seegi, kuidas talle on meeldinud vaadata pimedal ajal võõraste inimeste akendesse. Mulle ka. Ausalt, see on nii äge - millised kodud teistel inimestel on?!

Mulle jalutada meeldib. Meeldis juba lapsena vaadata pimedas võõraste akende poole ja nuputada, kes seal elada võiks, mis on nende inimeste mõtted, millised unistused, miks on nad just praegu siin, kus nad on.

No nii sügavalt filosoofiline ma pole just olnud🙂

Ega see Tartu elu algus ei olnud just päris lilleline. Ühest küljest tuli Tartusse kolimine üsna olude sunnil, sest lapsel polnud pealinnas lihtsalt lasteaia kohta. Aga Tartusse sai peaaegu et üleöö... Mõistan ka seda - noor inimene ja liiga vaikne linnaosa...

Tartu on teistmoodi. Inimesed on teistsugused, teistmoodi riides isegi. Kõigil on aega rohkem - nad on aeglasemad - nii mulle tundub.

Istun Karlova puumaja kolmanda korruse akna peal ja vaatan õue. Siin on teistmoodi. /.../ On vaikne ja ilus. Mind valdab mingi seletamatu rahu. Jätan selle hetke meelde. Ma olen nüüd siin./.../ Ma lihtsalt olen ja usaldan...

Merd siin ei ole, on jõgi. See on alguses päris suur probleem, sest ma olen harjunud pilgu kaugele merele saatma ja enda sees asju korrastama, oma nutte nutma ja rõõme jagama.

Meri kui omamoodi teraapiavorm. Mul oli (on) mets teraapiavormiks.

Tänavatel jalutades taban esmapilgul vaikust. See rahu, mis voolab üle Karlova, on mulle võõras, see teeb mind esimesel aastal kummaliselt rahutuks. Kellelgi ei ole kiire. Kõik lihtsalt kulgeb ja on.

Üks, mis mind juba alguses hämmastab, on jalutuskäikudel kohetav eriline äratundmine. Mul on hea ja turvaline olla. Olen elanud lapse- ja nooruspõlves palju suurtes majades - mitmel juhul lausa viimasel korrusel. Olen palju kolinud. Minu kogemustepagasis pole aga ühtegi sarnase atmosfääriga kohta.

Karlova võtab mind vastu rahulikult ja sõbralikult. Kõik justkui sosistas: "Lihtsalt ole!" Õpin olude sunnil ära "elamise". Selle, et kogu aeg ei peagi midagi tegema. Vahepeal võib täitsa niisama olla.

*P.S. Esmane tekst kirjutatud 16.03.24

"Minu Malaisia"

Täna on 24.04.24😍

Cristo Pajust. Minu Malaisia: kanavarbad ja kotijook. Petrone Print, 2023. 192 lk.

Täitsa mõnus ja lobe lugemine. Hea sõna-, keelekasutus ja muhedalt kirjutatud. Kuigi tegemist on Aasiaga. (Nagu te teate, see on kant, kuhu ma ilmaski ei läheks 😉, aga lugeda võin küll, sest see on reisimine kodusest mugavustsoonist väljumata🙃). 

Paar väljakirjutust siis ikka ka traditsiooniliselt:

Palju on riisi- ja nuudliroogasid ning muidugi ei puudu kusagilt ka vürtsid. Siin ei pöörata tähelepanu toidu tervislikkusele ega väljapanekule, vaid põhiline on maitsemeele kaudu saadud elamused.

Imetabane, kuidas vahel kellegagi kohtudes tekib kohe äratundmine, et temaga on mul midagi ühist, seda isegi ilma pikemalt juttu ajamata.

Aidan [agar Uberi juht] on oma autojuhi karjääri vältel välja töötanud kavalad viisid, kuidas sõidukaaslased rääkima saada ja tihti pajatab lugusid, mida tal on õnnestunud õigete küsimustega välja õngitseda. Ta siiralt huvitub inimestest ja eristub sellega 99% juhtidest, kes valdavalt omaette nohisedes sõiduga võimalikult kiiresti ühele poole tahavad saada, et järgmise piiksu peale reageerida.

Kuala Lumpurit kui metropoli teavad paljud, ent märksa vähem teatakse, et see on ka Malaisia pealinn. /.../

Ülejäänud Malaisia jääb pahatihti märkamata, kuigi just pealinnast väljas asuvad mitmed pärlid, mis tähelepanu väärivad. Näiteks maailma suuruselt kolmas saar Borneo, millest küll vaid veerandjagu jääb Malaisiasse ja suurem osa Indoneesia piiridesse.

Vahel emaga Skype'is rääkides ei suuda ta imestada, miks mul on vaja pidada sellist eri rasside, kultuuride ja usundite segasummasuvilat. Mu vastus on alati üks: see ongi Malaisia!

Malaisia on mu maailmavallutuse esimene peatükk, jäädes seega alati mu südames erilisele kohale.

Arengud aknalaual ja akna taga

 

4.03.2024

23.04.2024

23.04.2024

23.04.2024

23.04.2024

22.04.2024

Kinni püütud mõtted...

Mõni viis minutit on pikem kui teine 

***†****†****†******†******†*****†***

Sõda tungib unenägudesse

Nädalavahetus ja blogimispaus

No nii, nüüd see juhtuski! Päev blogimises jäi vahele🙁 Nädalavahetus, mil peaks (ideaalis) olema rohkem vaba aega, kujunes nii toimekaks, et ei tulnud meeldegi blogida.

Laupäeva hommik aga üllatas valge vaibaga õues.

Fotod tehtud eile, laupäeva hommikul maakodu aknast, siis kui kardinad eest tõmbasin. Lisasin ka kuupäeva, et oleks ikka asi klaar🙂

Muidu läks ikka väga kiirelt see nädalavahetus. Puhastasin külmkappi ja tühjendasin sügavkülmiku ning panin sulama. Nipet-näpet tegemisi, neid igapäevaseid ja argised, jagus piisavalt. 

Täna sai veidi pühalikumas meeleolus olla kirikus, hingekosutust kogumas. Ent kadus seegi päev ülikiirelt.

Uuel nädalal on ees ootamas üks vastutusrikas kooriga laulmine, abikaasaga teatrisseminek ja pühapäeval taas lauluproov. Ema sünnipäev ka! Peaaegu sama tihe nagu eelminegi. Maale tahaks tegelikult ka nädala sees jõuda, aga kas ilm seda soosib, see on juba iseküsimus. No ja muidugi töö ka ikka. Aga see vist nii elementaarne, et ei tasu märkimistki🤭

Elu mõtte otsijale või selle järele küsijale

Me elu on me elu ainus mõte
Doris Kareva

Me elu on me elu ainus mõte. 

See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.

Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
mis kuiva säsi õgivad me seest.
Kord kukud kokku oma kõval toolil.
Sa tead, ei päästa miski selle eest.

Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel

*  *  *  *  *  *  *

Igaüks reisib kunagi esimest korda. See esimene kord võib olla teisele poole maakera või kodukoha ligidal asuvasse tiba suuremasse linna. Vahet pole. Tähtis on see, et tunned kusagil sügaval hingesopis ära, et see nüüd ongi see. Sa oled päriselt teel. Kõik, mis su ümber parasjagu juhtub, pole mingi kuramuse hall argine rapsimine. Vastupidi - oled igapäevasest eemal, kõrgemal. Näed ühtäkki kõike kõrvaltvaataja pilguga. Sa oled avanud ukse, mille taga on veel üks maailm. Ukse, mis - okei - ei anna sulle kätte elu mõtet,  kuid suunab selle otsingutele. Edasi on kõik su enda kätes. Ise tead, kui kaugele oma tõenäoliselt vastuseta jäävate kompamistega lähed. Piirid seab su uudishimu, sul elujanu, su tahe saada sellelt kaduvüürikeselt hetkelt nimega "eksisteerimine" võimalikult palju/.../

Nii algab Myraka "Hakuna matata...". Tundus kaasahaaravalt kirjutatud raamat. Ja see katkend just haakus mu mõtetega. 

Aga, kui keegi küsib elu mõtte kohta, siis on hea vastus olemas -

Me elu on me elu ainus mõte

Pole tarvis üle mõelda ja mingit erilist sihti või põhjust otsida. Kui see kõik tuleb, siis tore on ja lisaboonus ja palju õnne...

Laulupeod tulekul (vol 2)

 Kui eile juba läks siin võimsate ja ägedate lugude presenteerimiseks, siis lisan täna kohe ühe juurde ka

"Oh, Kristus valgus oled Sa" rahvakoraal väga põnevas seades ja ettekandes:

Laulupeod tulekul

 Üks vägev lauluproov sai täna peetud. Suvel on tulemas vaimulik laulupidu Viljandis, mis pidi olema juba 2020. aastal. Kuna tol ajal elasime esimeses koroonalaines, siis jäeti pidu ära. Nüüd on siis uus katse. 

Tänane Tallinna proov oli igatahes paljutõotav! Tundus, et dirigendid jäid ka rahule. Eks iga laulja ise teab oma nõrkusi ja kohti, mis vajaksid veel harjutamist ja lihvimist...

Üks ilus lugu ka, mitte küll tänasest proovist:

"Lenda üles kurbtusest süda Isa poole, astu välja mureööst armuvalgusele...":

"Suukko"

 Täna rullus lahti põnev keskustelu teemal "neegrimusi". Tegu on siis maiustusega, mille põhjaks on mõnus vahvel, keskel pehme vanilje-, maasika- või šokolaadivaht ning katteks õhuke tumeda šokolaadi glasuur. Konkreetne toode, mida täna maitsesime on Brunbergi (mansikka) Suukko, valmistatud Soomes, Porvoos Brunbergi OÜ-s. Väidetavalt on "Suukko" pärit Taanist, ent sarnaseid tooteid on tehtud mujalgi ning neid võib leida erinevate maade magusalettidelt. Varem olevat tuntud seda hõrku maiust neegrimusi (neekerinsuukko, Negerkuss) nime all. Ja tõepoolest. Väike guugeldus kinnitas seda.

2001. a. loobuti Brunbergi vabrikus poliitkorrektsuse huvides sõnast neeger (neekeri) ehk siis jäi järele ainult musi (suukko). 2020ndate alguses muudeti lõpuks ka pakendi kujundust, kus tumedanahalise paarikese vahetas välja Brunbergi kodulinna Porvoo vanalinna siluett.

Sellise kujundusega kommikarpe võib leida meil näiteks Prismast. Maitsev ja nunnu!

Mõtte- ja tarkuseteri

Raamatus "Aeg. Teekond nimega armastus", mida loen jupikaupa, sõõm haaval, naudiskledes, ütleb Leila Vaigla: 

"Selle, kas sa oled õnnelik või õnnetu, selle lood enda jaoks ise... Otsustasin, et ma tahan olla õnnelik... 

Ma alati kadestan ja imetlen neid inimesi, kes hoolimata eluraskustest on täis elurõõmu ja jõudu, see on nii oluline/.../

Kindlasti peaks andma ruumi oma partnerile, see on hästi oluline! Ära nõua tähelepanu, ole ise ja lase oma partneril ka olla. Ja ära arva, et teine inimene teeb su õnnelikuks. See tunne tuleb ikka enda sees üles leida."

Kuldaväärt mõtted!

Pühapäevane

 Täna ei olegi mul midagi erilist kirjutada. Kuigi on pühapäev ja nädalavahetused võiksid ju ikka veidi vaheldusrikkamad olla...

Tegelikult oli väga tegus ja tihe nädalavahetus. Ei saanud ühelgi hommikul volilt magada. Mingi totaalne väsimus on kallal. Harvad on need hetked, kui tekib tahtmine tegutseda, midagi korda saata (töövälist). See juhtub enamasti hommikuti, kui pean hakkama uksest välja minema, et tabab mingi ind, et hakkaks koristama või midagi... Õhtul suudan heal juhul toidu valmis teha/ära soojendada, pesu pessu panna või lugeda. Kõik muu on, nagu on. Praegugi võitlen siin unega ja mõtlen, kas minna pesusse või otsejoones voodisse 🤭

Väikesed edusammud on siiski märgatavad - juba suudan mingeid plaane teha ja unistada... Vahepeal lihtsalt üritasin päev päeva järel kuidagi toime tulla. See kõlaks justkui stress või sootuks depressioon?!? No kes meist ei stressa, aga ma siiski keeldun seda endale tunnistamast 😝

Jah, kahju, et seda mõtete talletajat pole veel loodud. Vahel mõte lippab nii kiiresti, et ei jõua reageerida, fikseerimisest rääkimata.

Tahaks puhata. Üks tuttav noormees tunnistas täna, et võttis haiguslehe, kuna tahab oma peas korda luua... Väga õige ja tunnustamist väärt, kui inimesed vahel ka iseendale mõtlevad...

Selline jauramine siis täna. Nüüd lähen ära tuttu. Homme jälle uus päev...

"Olemise kergus"

"Olemise kergus".

Koostanud Raul Kilgas ja Heiki Raudla.

Keila: Sator, 2020

386, [12] lk.

Selle raamatu vihje sain ma Jaani koguduse õpetajalt Eve Kruusilt. 

Jaani koguduse kodulehel tsiteerib ta siit ühte lugu juunikuu mõtiskluses "Nädala mõte" (5.06.23)

See ongi lugude, mõistulugude, õpetlike lugude, elufilosoofiliste mõtete kogumik, mida on hea lugeda jupphaaval, justkui maitstes hõrku rooga.

Tänasesse aega väga sobiv lugu on "Poisi soov":

Üks algkooli õpetaja laskis lastel kirjutada kirjandi teemal, mida nad Jumalalt sooviksid. Õhtul kirjandeid parandades tabas õpetajat šokk. Samal hetkel astus tuppa õpetaja mees. "Mis juhtus?" küsis ta. Pisarais naine ulatas mehele ühe kirjandi.

"Täna palun ma sinult, Jumal, ainult üht: muuda mind televiisoriks!" seisis kirjandis. "Tahan asuda televiisori asemele. Tahan elada, nagu elab meie kodus tema - et kogu pere koguneks minu ümber, et kõik kuulaksid mind ega käsiks mul vait olla. Tahan olla tähelepanu keskpunktis. Soovin, et minuga tegeldakse nagu televiisoriga, kui ta rikki läheb. Tahan olla koos isaga, kui ta on kodus ja väsinud. Soovin, et mu vanemad jätaksid muud asjad kõrvale ja leiaksid aega minu jaoks. Ma ei palu sinult palju, Jumal. Tahan vaid seda, mida saab iga tavaline televiisor."

"Košmaar! Vaene poiss!" hüüdis õpetaja abikaasa. "Mis vanemad need küll sellised on!"

"See on meie poja kirjand," ütles naine vaikselt.

Teleka asemel võib vabalt olla midagi muud - nutitelefon, töö, hobi, mis iganes...

Elust ja inimestest. Olemisest ka...

Mul oleks nii palju teemasid, millest kirjutada, jahuda, aga pole mahti neid peas tormlevaid mõtteid kinni püüda ja kirja panna... Neil hetkil igatsen jälle sellise apasraadi järele, mis vajalikul hetkel sisse lülitades kõik mõtted salvestab ja talletab...

Elame egositlikus, mina-keskses maailmas. Mina, egoistlik mina see on kõige kesk- ja lähtepunkt. Isiklik vabadus, abstraktne vabadus, mille poole püüeldakse, see on justkui ülim eesmärk. Samuti see abstraktne õnnelik olemine. Tegelikult ei osata olla rahul sellega, mis on. Oodatakse seda suurt ja valdavat õnne kuskilt saabuvat... Mis asi see ÕNN aga on? Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka õnn! Või oli see amastus? Ah, vahet ju pole... Kui põliselt eestlaselt, no Tõe ja õiguse aegselt eestlaselt oleks küsitud - oled sa õnnelik?, siis mida ta küll vastanuks?!? Ilmselt jäänuks üsna lolli näoga vaatama, et mida sa inimene siin nüüd jahvatad... Kodu, pere, lapsed, majapidamine, aia/põllutööd - see oligi elu ja see oli õnn ja armastus! Liiga head elu elame praegu! Soovid on liiga suured! Püüame püüdmatut, kättesaamatut! (Laul: Unustuse jõel) Nii kaotamegi iseenda ja oleme õnnetud. Selle asemel, et hinnata hetke, olemasolevat. Olla tänulik, hooliv ja hoolitsev nende suhtes, kes on meile antud, kes on me lähedal.

Kaotasin iseenda - see on ka uus ja huvitav nähtus. Selle nahka lähevad juba ka abielud ja perekonnad.

Iseennast minnakse otsima maailma lõppu - Austraaliasse, Ameerikasse, Indiasse, Goasse...
Aru ma ei saa! Ennast tuleb ikka enda seest otsida...
Ja mis see ise üldse on? Moodne on ju öelda, et inimene on sotsiaalne olend, kes vajab toimetulekuks teisi inimesi enda ümber. Jaa, päris üksi tõesti ei saa, aga ilmselt on igaühel see oma (taluvus)lävi, kui suurt seltskonda enda ümber suudetakse hallata või taluda. Aga seda saan ma ise ju valida, kellega suhtlen, kui suure inimeste ringi enda ümber kogun. Minul on see talumise hulk väga väike... Teatud piirini ja siis on hea omaette olla või kahekesi...Kui aga inimesed, kes on teineteist leidnud, ära tundnud, on loonud perekonna, saanud lapsed iga paari aasta tagant, ennast ära kaotavad, siis tekib minus küsimus - kus sa enne olid? Kus sa olid siis, kui neid lapsi sigitasid? Kas siis oli meri põlvini, tunded taevani ja vabadusiha kadunud? Inimene on mõistusega olend, ma ei väsi seda kordamast. Kuidas aga saab ennast ära kaotada oma armastava abikaasa ja toredate laste keskel? See ongi ju siis sinu elu, see oledki ju sina! Sa oled seda ju tahtnud? Armastusega loonud?

Sellepärast mul ongi vahel hirm või pigem mingi habras tunne, kui inimesed peavad suuri pulmi ja annavad vägevaid tõotusi ja hakkavad lapsi saama... Siis hoian vahel hinge kinni, et millal see pauk tuleb... Ja neid on ikka tulnud ka...

Üks asi on muidugi ka ju see, mida välja näidatakse ja teine tegelik elu. Aga, taeva pärast, milleks näidata seda ilusat elu (et teisi kadedaks teha või?), kui ometi kaks hetke hiljem lahku minnakse?!? Kas siis ei olnudki seda ilusat elu kulisside taga? Ja meid ainult lollitati?!?

Vahel mõtlen, et mis on minul öelda "tähtsate" ja "suurte" asjade kohta. Ikka tunne, et ma ju nõnna noor, las sellega tegelevad vanemad, kogenumad inimesed. Või siis spetsialistid, asjatundjad, professionaalid. Mina olen oma olemuselt (põhi)väärtuste kandja ja hoidja. Ma võiks/n rääkida, kuidas asjad tegelikult käivad ja/või on:)

Olen üks vana stagnant ja "konservant" (loe:konservatiiv)😆

"Vanaema, miks sa mind ära ei tunne?"

Mia Cordelia Kitsing. 

Vanaema, miks sa mind ära ei tunne?

Tallinn: Hea Lugu, 2023

176 lk.

Viimati loetud raamat, mille neelasin paari õhtuga.

See on 18aastase Rapla koolitüdruku tundlikult kirja pandud romaan. Peategelane on päevikut pidav Linda, kelle esimene päevikusissekanne on tehtud 10aastasena. Sel päeval põgeneb ta vanemate tüli ajal koos oma noorema õega vanaema juurde.

Pärast keskkooli sõidab Linda elama välismaale ja suhtlus vanaemaga peaaegu kaob. Linda tuleb juba keskealise naisena pikemaks ajaks Eestisse alles siis, kui saab kuulda, et vanaema põeb Alzheimeri tõbe. Raamat on sissevaade nii noorte kui vanade inimeste tundeellu ja aitab mõista dementsuse all kannatavate inimeste sisemaailma.

Romaan valmis kooli praktilise töö käigus. Nii noore inimese sulest on tulnud lausa imekspandavalt hea ja tõsiseltvõetav kirjutis. Minu lugupidamine!

Päevikromaan. Kes päevikut on pidanud, teab, mida see endast kujutab. Vahepeal on (võivad olla) pikad pausid ja siis jätkatakse, tulles sageli tagasi varem kajastatud teemade juurde. Päevik hõlmab siin umbes 20 aastat.

Ainus asi, mis segadust tekitas, oli üks ajaga seotud seik - Vanaema suri juunis, aga raamatus on kirjas, et matused toimusid aprillis, kusjuures aastaarv oli sama...

No see minu tähenärimine, aga kuidagi häiris...

Paar mõtet, tsitaati raamatust ka:

Olin siis alati üksi, aga ma ei tundnud ennast kunagi üksi. Ma võisin niimoodi olla tunde.

Inimese probleem vist ongi see, et ei osata hinnata olevikku, tänast. Inimene vaatab ja vahel isegi elab juba tulevikus, süda on igavikku täis. Süda tavaliselt ei tule selle peale, et vahepeal võib eluratas seisma jääda, aken kustuda. Meie mõtleme ikka edasi, suvel talvest ja talvel suvest. Unistame, aga see teebki inimese eriliseks. Vaevalt koer või kass järgmisest suvest unistavad. Jah, see on ilus, sama vaba nagu suvi ja võrdne talve valgusega.

Siit nurgast ja sealt nurgast...

Lasen veidi auru välja. Mõtteid, mis kogunenud aja jooksul...

Rahust ja rahulolematusest
Kui sa kogu aeg püüad ennast üles ehitada ja endas rahu leida ja see töö hakkab juba vilja kandma (tunned end juba päris hästi, vähemalt talutavalt), siis leidub ikka keegi, kes selle hapra olemise hetkega kildudeks hävitab ühe-kahe lausega, võib-olla ainult kohalolekuga.

Sallivus ja sallimatus - kaks pidevat võitlejat nii s/minus endas kui s/mu ümber
Ajas ja ajaga olen muutunud. Ühest küljest tolerantsem, teisalt jälle jäigem, mõistmatum, kohati lausa paindumatu, konkreetne, sallimatu. 

On ju kaks poolt - Inimese olemust (isiksust) puudutav. Käitumist, tegutsemist puudutav. Mida me hindame või hukka mõistame? Kas inimest või tema tegusid? Kas need on eraldiseisvad asjad? Saab neid üldse eraldi vaadelda?

Maine tarkus ja teadus on taevani tõusnud!
Teoorias ollakse tugevad, aina koolitatakse ennast, aga elada ei osata. Talupojatarkus, terve mõistus puudub (Kassijooga?!? - halloo!?! vanasti, kogu aeg on olnud loomad olemas nn vabapidamisel. Samuti lapsed - keegi pole neid kunagi ümmardanud, nad on olnud elu loomulik osa. Keegi ei saa lubada lapsele, et a la kui sa lased end arstil läbi vaadata, siis saad ükskõik mida?!? No nii need asjad küll ei käi!)

Kuidas kõlaks loengusari: Munemiskoolitus kanadele:)?😂
Mina oleksin müüdud!😁🤣

 

Kultuurijuttu

 Olen veidi kultuurne ka ikka olnud. Või kui asisemalt rääkida, siis kultuuri tarbinud. Sel aastal oleme teatris lausa kaks korda käinud juba. (Ma olen vist maininud, et abikaasa on meie peres see, kes pileteid sebib ja mind teatrisse kutsub. Kas pole mitte tore?!? Luksus lausa, ma ütleks!)

Esimene oli "Balti tragöödia" Linnateatris (baltisakslaste elust eelmise sajandi vahetuse paiku rasketel ja keerulistel aegadel; mõjus kuidagi väga päevakajaliselt, ikka need samad probleemid ja mured, mis siin ilmaserval olnud, suurte vastandumine omavahel ja sekka ka vastandumine väikestega) ja teine "Solist" Draamateatris (maailmakuulsa Eesti juurtega pianisti Käbi Laretei elust; olen mitmeid tema raamatuid ja temast lugenud, aga et see elu tal nii värvikas oli?!? Ju siis oli... Jälle väga kaasajas kõlapinda tekitav - lapsed/pere versus töö/karjäär. Ja ikka valituks osutus töö...) Mõlemad omamoodi head. 

"Elu ja armastus" - Tammsaare romaani ainetel tehtud mängufilm. Vaadatud, klassika ikkagi! Vaadatav! Kommentaare olen kuulnud seinast seina. Mis ühele meeldis, see teisele absoluutselt mitte ja vastupidi. Nende kommentaaridega olengi rohkem kimpus olnud kui filmi endaga. Ei läinud suurte ootustega, vaid üsna valge lehena. Pärast tuli küll tahtmine originaalteos kätte võtta, et kuidas siis Tammsaarel seal oli... Aga nüüdseks on aeg läinud ja ka tahtmine üle läinud🙃 No ega seda vaba aega ka pole, kui kristalselt aus olla... Mäletan, et sarnane tahtmine käis minust üle ka siis, kui sai "Suvitajaid" vaadatud. Otsisin isegi raamatu välja (Juhan Smuuli "Muhu monoloogid"), aga sellega kõik muidugi päädiski.

Näis, kas ülejäänud aasta ka nii kultuurseks kujuneb🤔😆

"Minu Taani"

Taavi Tuisk. Minu Taani: Eesti viiking trussikuid õmblemas
Toimetaja Mae Lender
Petrone Print, 2022
200 lk., 16 l. ill.
(Minu-sari)

Teine Taani raamat Minu-sarjas.

Autor ise ütleb nii: 

"See raamat on minu elust välisüliõpilasena Jüütimaal ning moetudengi kummalisest ning stressirohkest eksistentsist ülikoolis ja väljaspool seda."

Oli mitmeid naljakaid kohti. Ei viitsi neid praegu ümber kirjutama hakata. Leidke ise enda jaoks huumor üles!😀 (Traditsioonilistest) toitudest ja kuulsatest Taani võileibadest oli päris toredalt kirjutatud, samuti disaineri tööd (ja ka elu) puudutavatest nüanssidest.

Huvitav on see, et päris mitmed Minu-sarja raamatute autorid on disaini/kunsti/loomevaldkonnaga seotud.

Järelmärkusena olgu öeldud, et esimene "Minu Taani", see Mae kirjutatud, meeldis mulle palju-palju rohkem... Sealt on mul siiani alles see tunne, millest ma eile (vist?) põgusalt rääkisin.

"Meie taluköök"

Manona Paris. Meie taluköök: hakka uuesti elama.
Petrone Print, 2022
176 lk.

Kuna olen siin aprillikuus vanade võlgade likvideerimise lainel, siis jätkan... Mustandite kaust jälle lahti ja sealt ma siis nokin neid terakesi.

"Meie taluköök" meeldis mulle, isegi väga. Olen seda vist varemgi maininud, et minu jaoks on oluline tunne. Tunne, millega raamatut loen. Tunne, mida raamat mulle tekitab. Tunne, mis jääb püsima, kui meenutan raamatut. Palju võib ununeda, enamik võib ununeda, aga tunne on alles. See on kehtiv ka selle raamatu puhul. Miskipärast olen viimasel ajal tihti sellele raamatule mõelnud, justkui tahaks uuesti end sellesse tundesse mässida. Teisalt otsin emale järjepanu raamatuid, mida ta võiks lugeda ja "Meie taluköök" on mitmel korral meelde tulnud... Näis siis... 

"Olen lapsest saati tundnud end pisikese vanainimesena. Kui teised unistasid juuksuriks ja poplauljaks saamisest, oli minu igatsuses väike lilli täis aiaga talumaja. Väike kohake, kus kõik oleks nii, nagu mina tahan. Kus ma saan, kui tahan, alustada õhtusööki magustoidust. Või juua vahuveini kell 9 hommikul (soovitavalt apelsinimahlaga). Panen akna ette pitskardinad, endale ette valge põlle rohelise prossiga ja lasen juuksed valla.“

Kevade märgid

16.03.24: Nädalaga on toimunud juba suured muutused: kadunud on igikelts, mis tundus, et püsib jaanipäevani. Metsaserval on veel märgata sulamata hangi, ka õue peal, kuhu oli suur lumi kokku lükatud. Lumikellukesed on oma ninad maast välja pistnud ja juba mitmesentimeetrise varregi kasvatanud. Vaatamata vihmasele ja hallile olemisele on õhus tunda kevadet. Ometi tean, et see on väga petlik. Kevad ei ole veel käes. Pikk maa on minna. Pool märtiskuud ja heitlik aprill. Ennustatakse pikka ja külma kevadet... Nii et kui jaanipäeval külm ära ei võta, siis võib edasi elada 😆

Ilusate, soojade ilmadega juhtus aga nii (30.03):

03.04.24: Vahepeal on antud meile juba aimu ka soojadest ilmadest, ent see oli ainult suur narritamine, sest juba teist päeva on taas platsis talvised olud.

05.04.24: Täna saabus puha talv meie õuele tagasi. Päälinnas hakkas Lumeeit juba hommikul lumeteri alla viskama. Päeva peale läks ikka tõeliseks mölluks ära. Mitmesentimeetrine lumekiht lausa. Õhtupoole kiskus juba väga plägaseks. Öösel kindlasti jälle külmetab ja siis on libeduse oht. Pea kõik ilmastiku nähtused sai täna ära nähtud. No virmalised, vikerkaar, päike ja äike jäid siiski olemata, nägemata🙃

Ilmaprognoos lubab siiski taas tõusu, aga ikka ka vihma.

Ma omal narril kombel tegelikult naudin lund ja lumist ilma, isegi aprillis. Ausalt, see eelmise nädalavahetuse (petlik) soe oli mu meelest palju kummastavam...

Ja tegelikult pole selles aprillikuu lumes mitte midagi imelikku. Möödunud aastal tegi ilmataat ka aprillinalja ( mul lausa fotosüüdistusedki olemas):

Ja ka 2022. aastal:

Samuti 2021. aastal ja suisa 25. aprillil oli lumekirme maas:

"Minu Iraan"

 

Susanna Veevo
Minu Iraan : varastatud vabadus
Toimetanud Evelin Kivimaa
Petrone Print, 2023
248 lk., 8 l. ill.
(Minu-sari)

Lihtsalt ülestähendus, et olen lugenud. (Istus mul siin mustandite kaustas ja ootas oma aega, ent nagu näha pole seda aega tulnud) Ega eriti midagi ei mäleta, muidugi. Kahjuks. Sest loetud ka juba pea aasta tagasi🙊🙈 Ja mingeid märkmeid või vihjeid ma ka kuskilt ei leidnud... 

Veidi nüüd üle guugeldades hakkas meenuma, et oli täitsa tore lugemine. 

Iraani puhul on ju taas tegemist islamimaaga ja naisena (üksi) ringi kolada on üsna kenake julgustükk...

Kes tahab, see loeb🙂

"Siin ja praegu"

Santa Montefiore. Siin ja praegu. 

Tallinn: Varrak, 2023

Tõlkija Tiina Viil.

358 lk.

Varraku ajaviiteromaan

Ääretult sümpaatne ja liigutav lugu. Veidi kurb ka, selline naer läbi pisarate lugu...

Romaanis on väga kenasti, empaatiliselt ja delikaatselt lahti kirjutatud dementsuse teema.

Kui tundub, et elus on mõõn või mõni raske hetk, siis tasub endale esitada küsimus: mis praegu, hetkel halvasti on? Ja siis enamasti selgub, et tegelikult polegi midagi halvasti, kõik on hästi hoopis.

Seekordsed väljakirjutused on "suvalised", sutsakas siit, teine sealt...

"Minu majas pole midagi aastaajalist, kullake. Mul on talvel tulbid ja suvel iileks. Mulle meeldib see, mis mulle meeldib ja ma ei lase tavadel endale midagi ette kirjutada."

Marigoldi põhiline probleem oli varjata oma hirme pere eest. Ta ei tahtnud neid muretsema panna.

Memm oli otsustanud tütre allakäiku mitte aktsepteerida. "Tänapäeval tahavad kõik kõike sildistada. Nii kui on väiksemgi kõrvalekalle normist, leidub sellele silt, diagnoos, teraapia - ja terapeut. See kõik tuleb Ameerikast. Igaühel on midagi viga. Düsleksia, autism, Asperger, Alzheimer, dementsus - aga inimesed on lihtsalt inimesed ja nad ei ole ühesugused. Marigoldil on ealised iseärasused ja ongi kõik. Minu ajal nimetati seda vananemiseks. Aga kui te kõik tunnete ennast paremini, kui saate talle sildi külge panna, siis laske aga käia." 

Memm oli tõeline jutupaunik. Suze mõtles, et vanade inimestega ongi see häda, et nad ei oska oma lugusid toimetada. Nad muudkui räägivad ja räägivad. Tähtsusetud üksikasjad, pikad tüütud heietused. See tegi ta närviliseks.

Memm ei olnud kukkunud ega kaela murdnud, mis oli väga hea, aga nüüd väitis ta, et küllap must jää ta võtab, sest erinevalt lumest oli seda võimatu näha.

Daisyl oli vaja aega, et mõelda. Ta oli ju Lucast lahku läinud ainult seetõttu, et mees polnud valmis andma talle seda, mida ta tahtis. Nüüd oli Luca nagu välk selgest taevast kohale ilmunud ja pakkus Daisyle kõike, mida ta tahtis. Mis seisu jättis see Daisy ja Tarani? Tarani, keda ta armastas. Kas ta armastas veel Lucat? Ta polnud kindel. Kas ta armastas lihtsalt Luca tuttavlikkust? Kindlustunnet? Tuntusetunnet? Kas ta armastas neid mõlemaid? Kas oli võimalik armastada samal ajal kahte meest?

"Ehh, uhhuduur 20"

 

Ehh, uhhuduur 20: ise teed oma elu.

Tallinn: Pilgrim, 2023

223 lk.: ill.

Loed raamatut nagu vaataks filmi või õigupoolest telesarja... No sellena see ju ennekõike mõeldud ongi, eks ole.

Mis siin ikka - reisiraamat nagu ikka, uhhuduurlaste võtmes😆 uhhuduuritades. Kaanest kaaneni ei viitsinud lugeda, vahepeal sai ka midagi telekast vaadatud, nii et mõnd episoodi oli sootuks topelt. 

Aga ma hakkasin hoopis sellele mõtlema, et kuidas küll on viitsimist mitmeks kuuks kodust ära minna ja rattaga rännata/rügada kohati mööda üsna läbimatuid teid pidi?!?🤔

See pole ju mingi mõnu ja nauding. Puhas enese piinamine. Ja veel nii kõrges eas😆 No mina igatahes ei viitsiks... Ilmselt sellepärast ei jaksanud kõike lugeda ka.

Aga mõned mõttekesed jõudsin välja nokkida küll:

Kohalikku katedraali külastades ja sealseid väljapanekuid vaadates leian end taas mõtlemast teemal, et kui kristlus on nii rahu armastav ja leppimist kuulutav religioon, siis miks pagan kristluse ajalugu nii verine on? Eks see on sarnane ilmselt ka muude usundite puhul ja kõik, millesse inimene oma "inimliku" osa juurde lisab, muutubki lõpuks omakasupüüdlikuks ja vägivaldseks. Kui kõikidelt maailma usunditelt kuld ja kard maha pühkida, siis lõpuks räägivad ju kõik ühest ja samast asjast - armastusest ja hoolimisest. Aga ikka tunnevad inimesed vajadust ja leiavad mooduseid öelda, et minu jumal on parem, kui sinu jumal.

...kohtume kahe rõõmsa vanahärraga, kellest üks on kuulus fotograaf ja teine arhitekt. Küsivad, et kuhu oleme teel, ja kui kuulevad, et Costa Rica poole, siis nendivad elutargalt, et nad on iga päev teel. Nende marsruut kulgeb trajektooril casa-cafe, cafe-casa (kodu-kohvik, kohvik-kodu). Annaks jumal meile ka ühel päeval niipalju tarkust!

Me teeme suure heateo kogu universumile, kui esmalt ennast tasakaalu saame ja alles seejärel maailma muutma sööstame.

Nende kuldsete sõnadega ongi paslik lõpetada ja tänaseks punkt panna.

"Ja nüüd oled sa tagasi"

Jill Mansell. Ja nüüd oled sa tagasi

Inglise keelest tõlkinud Krista Suits.

Tallinn: Varrak, 2022

342 lk.

(Varraku ajaviiteromaan)

Mäletan, et oli tore lugemine, aga sisu ei tule kohe enam ette... Pean veidi meenutama... 

Noored, koolikaaslased, väljasõidul Itaalias, nende vahel on säde... Midagi juhtub, teed lähevad lahku ja kohtutakse taas alles aastate pärast... Selgub, et säde on hõõgunud tuha all kogu selle aja...

"Klassivahe" teemad tulid mängu ka vist?!? Aga selline hea lugu, mis köitis ja kohati ka üllatas.

Aprill!

Tervitusi naljapäeval!🙃😆🤗

Ega ma nalja tegema ei tulnud, ainult endast elumärki andma😉

Ja ikka sama joru ajama, et aeg lendab nii kiiresti ja kuhu ta küll ometi kaob ja ma ei jõua üldse blogida jne, jne.

Ent tõsi see on, et olen siin sel aastal küll häbiväärselt vähe oma nägu näidanud... Ma tõesti ei tea, kuhu see aeg kaob ja kuidas ma ei jõua midagi korda saata...

Nagu tänagi. Olid suured plaanid, et kui töölt koju tulen, siis pesen köögi aknad puhtaks ja vahetan talvised kardinad kevadiste vastu. Hea plaan ju iseenesest. Aga! kui mina ükskord koju sain, siis olin nii kutu-piilu, et ei mingit üleliigset liigutust enam. Hea, et õhtusöögi valmis sain. Ahjukala pole õnneks ka mingi eriline vaev ega raketiteadus. 

Suur pühadeperiood hakkab vaikselt ühele poole saama. Eile oli tõeliselt ilus päev koguduse keskel. Ülestõusmispühade jagatud rõõm!

Proosalisema poole pealt - värvisin ikka mune ka!

Ja kuigi pashat ma ei teinud (pole kunagi teinudki), siis pühade magustoit valmis ometigi. Õigemini kaks ühikut, mille peategelaseks oli mango(püree). Mangovaht ja Kerge mango-kohupiima tort. Esimene Selveri retsept ja teine Silja Luide varasalvest. Mõnusad mõlemad!

Tahaks nüüd aprillikuus siiski oma vanu võlgu veidi likvideerida, seda just lugemise osas, aga ka muid mõtteid ja tähelepanekuid elust ja inimestest koguneb ju tegelikult iga päev. Näis siis, kas ka tegudeni jõuan...

Seniks aga veidi silmailu. Kevad on käes! See imeline aeg, mil hallusest ilmuvad esimesed värvilaigud...

Emakeelepäeva e-etteütlus

Möödumas on üks kaunis päev. Eriline päev. Pidupäev! Niisugune on emakeelepäev minu jaoks. 

Oli tõeliselt tore päev. Lugemisaktsioon presidendilossi ees. E-etteütlus. Emakeelepäeva konverents RaRa-s, mis kanti üle ka YouTube'i kanalil, kust see on ka edaspidi järelvaadatav. Lisaks veel muid vahvaid ettevõtmisi üle kogu maa. Kahjuks ei saanud kõigest maksimaalselt osa võtta, sest oli mitmeid segavaid asjaolusid, häirivaid faktoreid. Ent üldine päeva kandev toon ja foon oli siiski positiivne. 

Armastan oma emakeelt, meie armast eesti keelt.

Olgu siinkohal ära toodud ka tänavune e-etteütluse tekst. Seekord oli üsna kerge, mu meelest. Ainult et mina suutsin ikka kaks viga teha... Hasartselt olen alati kirjutamas ja end proovile panemas. Nii põnev on! 

Kas pole teps mitte kihvt, et haridus- ja teadusministeerium paikneb Tartus Munga tänaval?

Seal, ülikooli peahoonest mõne kukesammu kaugusel tuleb pedagoogikaalased otsused langetada kivisse raiutud imposantsete kultuuriheeroste märksa pilgu all.

Peeter Põllu, esimese haridusministri rühikas selg tuletab meelde koolmeistrite määravat osatähtsust ühiskonnas ning üksisilmi teineteist jälgivad Kreutzwald ja Kalevipoeg kõrvu oskarlutsuliku kaine literaadipilguga ei lase unustada eesti vaimuilma alusväärtusi.

Vahest peaks valitsusegi Stenbocki majast rahvusülikooli akadeemilisse mõjuvälja kupatama – nii oleks võimukandjatel ehk mahti ilmavaate turgutamiseks linnaraamatukogust kübekene tarkust nõutada või Tartu kunstimuuseumis kultustaieseid nautida.

Too Pisa torni sarnane majamürakas võib tekitada muidugi äraspidise tunde, et Emajõe Ateenas on alalõpmata midagi viltu.

"Nukumaja"

 

Tove Jansson. Nukumaja. Tallinn: Hea Lugu, 2023.  207 lk.

Kaheteistkümnest novellist koosnev kogumik, mida lugema asusin suure ettevaatlikkuse ja eelarvamustega.

Pean tunnistama, et oli täiesti loetav. Ei vaevelnud ega midagi. Novell on siiski lühivorm ja lõpp saabub üsna ruttu 🙃

Vahel olen mõne romaaniga küll hädas, kui ei hakka kuidagi jooksma ega haakima. Seekord läks hoopis paremini. 

Nimilugu "Nukumaja" oligi vast kõige kõnekam.

Aleksander oli vana kooli sadulsepp. Tema erialased oskused olid väga laialdased ja ta tundis jätkuvalt oma ameti üle käsitöölise loomuomast uhkust...

Kõige ilusamad asjad leidsid tee tema korterisse, kohta, mida väga vähesed olid saanud külastada. See asus ühel vaiksel tänaval linna lõunaosas. Juba kakskümmend aastat jagas Alexander korterit oma sõbra Erikuga ja mõlemad suhtusid ühesuguse austusega ilusatesse esemetesse, mis aeg ja Aleksandri asjatundlikkus olid nende ümber kuhjanud.

Mõnikord, töö ajal, istus Alexander ja luges. Ta luges klassikuid, muu hulgas prantsuse ja saksa omi, aga peamiselt vene klassikuid, need võlusid teda oma raskepärase pikameelsusega, tekitades temas tunde, et saatuse vastu ei saa. Kohevad kulmud kipras, lühike kogukas kere väljendamas keskendumist ja priitahtlikku üksindust, luges ta tööajal ja keegi ei julgenud teda segada.

... tegelikult ei läinudki lugemine talle enam suuremat korda, võimalik, et raamatud olid tähendanud talle pigem tööajast näpatud kvaliteetaega.

Millalgi septembris alustas Alexander nukumaja ehitamist. ...

"Valvurile meeldisid õhtu- ja öötunnid, ta oli vähese unega ning istus sageli pikki tunde mõnusalt rannaribal rahus ja vaikuses. Ta ei meenutanud midagi, ta ei muretsenud millegi pärast, ta lihtsalt oli." (Novellist "Kunst looduses")

Need paar väljakirjutust on iseloomustamaks seda, mis mulle meeldis ehk mida ma ikka raamatutest leida loodan...

Ilmselt on neis lugudes veel mingeid allhoovusi, mida mina ei adunud...

Lisapäev

29. veebruar. Liigaasta liigne päev. Lisapäev, mille saame iga nelja aasta järel.

Tähistasin seda töövõitudega. Või mis võitudega, lihtsalt sai veidi kauem tööd vihutud, et mingi järje peale saada..., aga ega ikka ei saanud küll...

Õnneks mulle mu töö meeldib. Olen see narr, kes naudib töö tegemist🙈🙊 Ainult ikka kipub nii olema, et kas töö segab eraelu või eraelu tööd. Viimasel ajal just see tagumine variant 😝 Tahaks veel natuke midagi tööl korda saata, aga siis meenub, ei jeerum, ma pidin ju täna kodus süüa tegema... Ja koristama... Ja blogima! Blogimisega on küll kehvasti... Nagu ka lugemisega. Aastat alustasin täitsa suure innu ja rõõmuga, aga nüüd olen täitsa maha käinud... Jah, avastasin taas kudumise enda jaoks! Siis ongi dilemma - kas lugeda või kududa?!? No nii ma siis üritan oma tegemisi balansseerida... Aga blogimajandus on täiesti kontrolli alt väljunud.😱🤪😯 Vanad võlad on ikka likvideerimata ja uusi asju on ka juba peale tulnud. Ainuke asi, et ei jõua ma kuidagi moodi siia kirjutama. Aga no see on ju ka üks vana ja habemega jutt😆

Nii ma siis mõtlesin, et vähemalt ühe märgi peab sellest kuust ja eriti lisapäevast maha jätma.

Oli ju sünnipäeva kuu. Sel aastal läks kuidagi lihtsalt. Õige päev sattus laupäevale. Olin maal ja korraldasin pannkoogipeo😀 Nii soolased kui ka magusad pannkoogid olid menüüs. Päris hea mõte ja maitsev ka! Tööl sai suht kergelt läbi. Ostsin võileivatordi ja kohvikõrvaseks isetehtud jõhvika-toorjuustu kook. Seltskond on meil väike, selline igapäevane kohvijoomise kamp. Üks istungjärk on veel - sõbrannad, kursaõed - nendega kohtume saabuval laupäeval. Plaanis on kino ja pubi ning pärast maandume ilmselt meil, sest juttu jätkub ju kauemaks. Pean selleks puhuks veel snäkitamiseks midagi varuma...

Kodumaa sünnipäeva sai ka väärikalt tähistatud. Reede õhtul pidulikul aktusel ja tunnustusgalal viibitud. Laupäeval muudkui vaaritatud, et ninaesine ei oleks kesine🙃

No ja nii olemegi jõudnud tänasesse päeva. Juba kaks kuud on lennates läinud sellest 2024. aastast. Varsti on jaanipäev ja siis jõulud🙂

Meditsiini kiituseks😝

Noored, kel potentsiaali, minge õppima meditsiini ja pedagoogikat!

Kui tsiteerida klassikuid, siis meil on vaja haritud põllumehi. Ehk siis haritud arste, õpetajaid ja ka reaalteadlasi. Mul on tohutu respekt inimeste vastu, kes jagavad reaalteadusi ja piltlikult öeldes kummardan maani nende ees, kes asuvad õppima reaalteadusi.

Kui kõik jätkub vanaviisi, siis pole meil varsti enam ei õpetajaid ega arste. Teadlasi ja oma ala spetsialiste võiks valitsus ikka kuulata, mitte omaenese tarkusest kõike korraldama.

Aga siis meditsiini kiitusest või kiituseks.

Käisin mina korralisel mammoloogil vastuvõtul. Veidi üle kahe aasta jäi vahe. Mõtlesin, et saan pragada, et kuidas üldse ei hooli oma tervisest, aga ei, sain hoopis kiita. Nii naljakas oli, kui arst vaatas mu ebaproportsionaalset büsti ja ütles: "Ilus!" Tegin maski taga mingi häälitsuse, mille peale arst reageeris umbes nii, et millega ma rahul pole...

Aga! mis kõige olulisem, mille pärast ma kirjutama hakkasingi, oli/on see, et enam ei peagi korra aastas end näitamas käima. Mul saab 18 aastat, see pidavat juba piisavalt pikk aeg olema... No jah, tore on... Piisab käia sõeluuringul iga paari aasta tagant ja kui peaks olema kaebusi, siis pöörduma mammoloogi juurde.  Ega polevat hea ka igal aastal mammogrammi teha... No hea teada siis lõpuks, olen kogu aeg vältinud sõeluuringut, kuna nagunii pidin kontrollis käima... Ja täiesti asjatult ja ilmaaegu olen raisanud riigi (või kelle iganes?!?) raha... Kui nüüd kõik korras, siis jään ootama järgmist sõeluuringut, mis vist juba järgmisel aastal ongi.

Kokkuvõttes oli meeldiv kohtumine arstiga, kiire teenindus radioloogias ja verevõtus käib kõik nagu konveieril. 

Nädala pärast arst ei helistanud. See tähendas, et kõik ok. Alles tükk aega hiljem meenus patsiendiportaali vaadata, et mis siis ka kirja pandi... No ei olnudki midagi erilist.

Kokkuvõtvalt: oli meeldiv kogemus. Kiire, ladus, viisakas. Sain enne oma kellaaega sisse ja ka protseduuride ukse taga ei pidanud (eriti) ootama. Järgmise käigu peaks nüüd hambaarstile broneerima, planeerima... Seal tuleb lihtsalt tengelpunga kergendada. Muud muret vast sellega polegi. Olen elus nii palju hambaarstil käinud ja erinevaid hambaarste kohanud ja kõik nõuka-aegsed rõvedad puurid ja puurimised üle elanud. Nüüd on nii moodsad ajad, et puhka vaid jalga ja naudi!😆

"Minu vend Ingo"

Haldi Normet-Saarna. Minu vend Ingo: mälestusi Ingo Normetist.

Tallinn: Hea Lugu, 2023

167 lk.: ill.

Armas lugemine. 

Õe kirjutatud raamat oma vanemast vennast.

Siia kõrvale on hea meenutuseks võtta ka Tiia Kriisa raamat - "Oled lõpuklassi tüdruk igavesti". Mitmed tahud tulid tänu loetule tuttavad ette.

Argielu kiituseks 😝

Läbi siis see pühade periood. Algab taas argielu...

Mõttesse tulid sellised märksõnad, nagu: argihuumor, argiromaan. (Ei tea, kas see tähendab igatsust töö järele?!?🤔) Võiksin vabalt ühe argiromaani kirjutada🤔 Aga kuidas sinna põnevust sisse sööta, sellele peab veel mõtlema.

Kolm viimast nädalat olen nimelt elanud argiromaanis. Põhimõtteliselt nii, et end ja kaasat elus hoida😉 Olme, olme, olme... Söögitegu... Kütmine. Puude tuppa toomine, tuha välja viimine... Kütmine, kütmine... Ja toiduvalmistamine. Ehk siis, et ära ei külmuks ja nälga ei sureks. No pühad olid ka vahepeal. Aga põhimõtteliselt oli taustsüsteem ju sama. Kusjuures nädala enne pühi olin haige ka veel (köhin siiani, kusjuures).

Kolm nädalat argielu, olmet. Puhkusest ja puhkamisest kui sellisest ei maksa rääkida. Kui oleks puhkus puhkus 🤔 Jah, siis ihkaks küll vist ruttu tööle. Aga minu puhkused pole kunagi olnud puhkamine ka traditsioonilises mõttes ju...

Nii et tahaks puhata, kasvõi paar päevagi... Ei anta, ei ole ette nähtud... Kuidas see ütlemine oligi, et küll hauas jõuab puhata või midagi taolist...

Mõistan nüüd ka pingrinaabri ema, kelle jaoks oli olme raske. Ma ei tea, kas seda ütles ta ise või on see tütre interpretatsioon, aga fakt on fakt ja ma pean sellega nõustuma üle aastate. Ilmselt see tüütu rutiin muudab  kogu olukorra talumatuks. Jälle vaja otsast alustada sama asjaga... Väga tüütu igatahes. Samas tiksub kuklas, et kohe saavad nn vabad päevad läbi ja ma pole saanud teha seda, mida tahan, vaid ainult seda, mida peab, mida vaja.

Hindan väga argihuumorit, mis tekib hetkega, ühel hetkel millest iganes. Endiste kolleegidega olid meil väga nauditavad keelenaljad. Praegu tunnen sellest tohutult puudust, tänased töökaaslased ei mõista selliseid asju, ei oska nalja teha, ei hinda huumorit. Tunnen, kuidas see vaesustab argipäeva, tööpäeva, elu... Ei ole hoogu, mida tervendav huumor endaga toob... 

Nüüd peab aga taas hakkama harjuma teistsuguse argipäevaga. Maaelu tuleb tasapisi tahaplaanile suruda ja linna tööinimese ellu sukelduda. Ega ametialase töötegemise vastu mul polegi miskit, aga kõik see, mis ümber selle toimub, ühe sõnaga - inimsuhted - on komplitseeritud. Öeldakse, et inimene on sotsiaalne olend, nn karjaloom, kes ei saa üksi hakkama ja vajab teisi enda kõrvale, koostööd jne. Tundub, et vahel ujun ma ses suhtes küll vastuvoolu. Eriti kui on vaja midagi ära teha, sest ise tean ja tunnen ennast, oma võimeid ja piire. Jaa, tean demokraatia ja ka koostöö hõlmab endas kõigi arvamuste kuulamist, teiste soovidega arvestamist, aga see on väga väsitav ja frustreeriv. Tegelikult ju ka mitteteostatav, sest nagunii pole võimalik kõigiga arvestada, tugevamad ja jõulisemad sõidavad lihtsalt sisse või üle. Ilmselt pean harjutama ennast asju kergemalt võtma, et pole minu asi, kas asjad saavad parimal moel lahendatud, tervet mõistust kuulda võttes. Enamiku jaoks on ju nii, et "ah, käib küll!"

Nii et tere tulemast, argipäev, töine argipäev! Aga oma töö pean ma ikka ise ära tegema. Teised võivad ümberringi targutada palju tahavad. Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi...

Uus aasta

Aastat alustasin 3 raamatuga😉 paralleelselt või korraga😀

"Seitse tähte Taeva Sõelas" oma 101. korda😝 "Olemise kergus" - raamatukogust laenatud 100 aastat tagasi.

Ja "Aeg. Teekond nimega Armastus". Seda olen küll rohkem silitanud ja patsutanud, sirvinud, kuivõrd lugenud... 

Need on minu jaoks sellised eriti magusad puhkusehetked.

Seega võin raamatuaasta alguse kordaläinuks lugeda🥰

Head uut (raamatu)aastat ja mõnusaid lugemishetki!