Aastat lõpetades

On kokkuvõtete tegemise aeg.
Kiirelt läks see aasta. Tundub, et aina kiiremalt hakkavad aastad mööduma. Kas see tõesti tähendab vanaduse jõulist lähenemist?!? Kuigi vanus on ainult number ja inimene on ikka nii vana, nagu ta end parasjagu tunneb, siis ega teha pole midagi, ainult leppida tõsiasjaga.
Milline siis oli läinud aasta?
Esimesena meenub kohe - laulupidu! Suur ettevalmistus juubelipeoks. Palju lauluharjutusi oma kooriga. See kõlab hetkel küll väga leebelt. Et õigemat tunnet kätte saada, peaks ütlema - pidi palju, palju harjutama, harjutama, harjutama! Ponnistused said tasutud ja meie koor sai peole. Sellega liitus otseselt ka mu rahvariide projekt. Soovisin väga saada endale juubelilaulupeoks kodukihelkonna rahvarõivaid. Ja sain ka! Nii suur nobenäpp ma kahjuks pole, et need ise valmis meisterdanud oleks. Õnneks on aga vahvaid käsitöömeistreid, kes suure innu ja pühendumusega nõelasilmast imesid välja võluvad. Suur tänu Sulle, Tiina, imelise meistritöö eest ja Sulle, Piret, rahvarõivavöö eest!

Laulupidu oli ikka tore. Kuigi ma olen öelnud, et rohkem ma seda kadalippu läbi teha ei taha, siis peol muidugi ununeb see vaev, higi ja pisarad.
Minu vaieldamatud lemmikud laulupeo esimeselt kontserdilt olid "Kuldrannake" ja "Kodumaine viis", mis kõlasid vastavalt meeskoori ja sümfooniaorkestri esituses. Segakoori repertuaarist jäid helisema "Otsekui hirv", "Me oleme Põhjamaa lapsed", "Üksi pole keegi". Teise päeva lemmikud kuuluvad ainult sega- ja ühendkoori kavva. Ainuüksi seetõttu, et teiste kollektiivide esinemisi ei jõudnudki kuulata. "Emakeelelaul", "Isamaale", "Ära mind lahti lase", "Ilus oled, isamaa", "Igaviku tuules", "Ta lendab mesipuu poole".

Kui üks projekt lõppes, siis algas teine. Paar päeva pärast laulupidu, kui just oli selline tunne, et nüüd saab elu nautima hakata ja mõnusalt puhata, siis murdsin esihamba. Paanika! Oma hambaarst oli puhkusel. Järgmisel päeval pöördusin Kaarli Hambapolikliinikusse. Sealt sain õnneks kiirelt abi ja hamba suhu. Kuna tehti ka röntgen, siis selgus kurb tõsiasi, et mitu hammast vajab juureravi. Tänaseks olen saanud esihammastele kroonid peale. See oli mu kalleim jõulukingitus ever. No muidugi pidin selle ise kinni maksma. Igal juhul suur tänu vahvatele hambaarstidele, kes oma tööd professionaalselt ja empaatiliselt teevad.

Mis veel? Jaa, muidugi - maikuine Austria reis Carinthia Reisen'iga. Võrratud mäed, maalilised väikelinnad, Viin ja Salzburg. Vahva reisiseltskond ja suurepärane giid Ena. Aitäh nende toredate lugude eest. Sa oled imeline jutuvestja. Su raamat ootab veel lugemist, aga ükskord ma jõuan selleni niikuinii.

Praegu just meenus, et tegelikult jäi 2018. aasta kokku võtmata. Lootsin seda ju aasta alguses teha, aga... Täpselt sama juhtus mu kirjaga, mida pidin eelmise aasta lõpus Saksamaale saatma, nagu ma siin mõni postitus tagasi kurtsin. Kui aasta tagasi tundsin suurt heameelt eelpool mainitud koori kroonika kokkupanemisest ja raamatuna ilmumisest, siis tänavu ei ole mul midagi võrdväärset selle kõrvale panna. Jah, muidugi, kaks korda aastas koguduse lehte välja anda on paras väljakutse, ent ometi korduv tegevus. Uut kroonikat ilmselt nii pea ei tule. Järgmine koguduse leht peaks aga ilmavalgust nägema juba vähem kui poole aasta pärast.

Suve helgetest hetkedest meenub mulle taas kord Haapsalu, linn, mis on täiega südamesse pugenud. Ei kujutagi enam ette suve, mil korra Haapsalus ära ei käiks. Ja muidugi FraMare spaa - parim Eestis!

Kindlasti on veel neid hetki ja sündmusi, mis meenutamist vääriksid, kuid vast aitab ka.

Tänutundega vaatan tagasi möödunud jõuludele, mis oli erakordselt ilus aeg, täis jõulurahu ja tõelist jõulutunnet. Vahetult enne jõule oli meie koori kontsert kodukirikus. Jõuluõhtu jumalateenistused tõid hinge erilise rahu ja valguse. Täielik sümbioos, kooskõla lauludest ja jõulusõnumist - Jõululapse Jeesuse sünnist. Siis ei ole enam tähtsust, milline on ilm, kas on lund või mitte, kas on kingitused kuuse all või mitte, sest "jõuluaja tähendus on Taevaisa lähedus!" (nagu ütleb luuletaja Heli Viht oma tänavuses jõulutervituses).

Olgem hoitud aastat vahetades ja uut alates!

Minu Tenerife

Olavi Antons. Minu Tenerife: kompassiga kliimapagulane.

Teine Tenerife raamat selles sarjas. Üks äraütlemata mõnus lugemine. Ütleks kohe, et üks muhedamaid Minu-sarja raamatuid üldse! Nagu päriselt!
Nii hea sulejooks, et midagi hullu. Olen müüdud! Ja tahaks ka - Tenerifele! Tegelikult ka! Poleks kunagi uskunud. Pole isegi mõelnud, et niiviisi võin õnge minna. Nagu turistilõks või nii...
Kohati tundus, nagu üritaks autor lugejat pidevalt hanitada ja kui see nii ka oli, siis see õnnestus igatahes suurepäraselt.
Mis on siis Tenerifes/l nii võluvat? Kindlasti mõnus kliima, kogu aeg kevad-suvi, meri, puhkus (no mõned inimesed peavad ikka tööd ka tegema:)), vabadus jne.
Läbivalt vahvad tegelased raamatus olid kassid - Pšolti ja Titi, Kruup ja Mimo (Mimm).

Kanaaride kentsakas kohvieelistuses võis süüdistada peamiselt  inglastest baariomanikke, kes teavad kohvist vaid seda, et see peab olema lahustuv, ning kõige parem kohv on teadagi hoopis tee kuuma piimaga.  

/.../valdav osa Tenerifele puhkama tulijatest on pidanud selle nädala või paari nimel tegema aasta või kaks tööd, mida nad ei naudi, ning pannud rubla-, krooni- ja eurohaaval selleks raha kõrvale. Võib-olla on nad võtnud reisile tulekuks laenu, mida tuleb tagasi maksta nagu surnud hobust. Kõik need, kes tahaks nüüd öelda, et nii pole õige elada ja töö peab valima ikka sellise, mis rahuldust pakub, olge nii paid ja minge ajage sellist juttu Facebookis oma seinal. Ja ärge hoidke muidugi emotikonidega kokku, see on ju hoolivuse sümbol. /.../

"Küsimuseke - tohib?" (Voprosik možno?) "Tohib, tohib." 

Tenerife lõunaosa on üle külvatud elektroonikaputkadega, kus hindu-pakistani päritolu tegelased kauplevad kõigega, millest vool läbi käib. /.../ Nad on agressiivsed ja uskumatult leidlikud oma made in hell knows where pasa pähemäärimisel, põhiliseks abivahendiks paraku lolli valge turisti ahnus - kui ikka öeldakse, et näed, siin kleepsul on ju kirjas, et see vidin maksab kaks tonni, ja ma müün sulle (ja ainult sulle, maifrend!) tühise saja viiekümnega, siis nii mõnelgi jookseb juhe kokku.

/.../seega k u i teil jääb mulje, et Kompass on hullumaja puhveti kinnine osakond, siis nii see kahtlemata e i o l e.

  
Oma suhtumises kodumaasse jagunevad väliseestlased (mitte ainult kliimapagulased) minu tähelepanekute järgi kolmeks. Mina kuulun esimesse rühma, kellele on Eesti kaugel viibides veel armsamaks muutunud. Täpselt, nagu ma lootsingi. Ja kui ei oleks seda sügist ja talve... Selle osa inimesed elavad kahes inforuumis: selles, mis neid reaalses elus ümbritseb, ja virtuaalses, nii et Delfi, Postimees ja ETV käivad vähemalt korra päevas üle nende arvutiekraani.
Teine rühm on Eestis sündinud kosmopoliidid, kellele on Eesti lihtsalt üks paljudest võimalikest elukohtadest, kus elamine pole ka välistatud, kui töö on huvitav, aga ülemäärast emotsioneerimist rabade vaikuse, nelja aastaaja ja kama järele pole sealt mõtet oodata. Tore puhkusel käia ja vanu sõpru vaadata, et siis taas minna. Delfit või Postimeest nad ei loe ja kodumaad puudutava info saavad kätte sotsiaalmeedia-tuttavate filtri kaudu.
Kolmas rühm on kaunakandjad, kes ei lase mööda ühtegi võimalust - olgu siis veebis või päris elus -, et midagi mürgist Eesti suunas sajatada. Neid muidugi ei ole ka kodueestlaste seas vähe. Ma ei ole kunagi päriselt aru saanud nendest, kes oma kodumaa suhtes sappi pritsivad. Ja siunavad rahvuskaaslasi in corpore. Eesti netilehtedel käivad nad küll, teadagi milleks: et kiunuda, kui halvasti kõik Eestis on. Ma ei väida kaugeltki, et Eesti on ideaalne või et seda  on eestlased rahvusena - nagu ükskõik milline teinegi rahvus. Aga mis mõtet on iseendale pidevalt näkku sülitada - seda mu mõistus ei võta.
Õnneks on esimene grupp - jällegi minu subjektiivse arvamuse kohaselt - kaarega suurim ja kolmas on ka kliimapagulaste hulgas marginaalne. Tore seegi. 

/.../igavene kevad ja suvi devalveeruvad. Seda võin ma teile kinnitada, käsi südamel. Esimese välisukselt vastu lööva õhupahvaku, esimese õuelt leitud rohelise lible ja esimese laperdava liblika väärtus peitub just üle elatud ja talve jooksul ära talutud kannatustes.
Neljandal-viiendal Tenerife-aastal avastasin ma endal igaveses kevades viibimise kõrvalnähu, mis mind suhteliselt murelikuks tegi. Et aastaaegade tsüklilisus oli ära võetud, siis nõudis mult pingutust paigutada sündmusi ajateljel õigesse kohta. Kuus kuud ja kolm aastat tagasi juhtunu tundus olevat ühekaugel ja alles põhjalikum peas tuulamine andis õige otsa kätte. See veidrus läks küll Saaremaa suvedega üle ja eelmisel aastal juhtunu paigutus kenasti eelmisesse aastasse, mitte suvalisse kohta aastate aegreas, kus tundusid eredamalt meeles sündmused olevat lähemal.

Käes on 2019. aasta suvi ja ma kirjutan selle raamatu viimaseid peatükke. Ka sel sügisel lähen ma Tenerifele espitsioone ehk saaretuure tegema ja Kompassi pidama. Teen seda taas kerge südamega, sest esialgu mulle ühest talvest piisas (Kruubile mitte, aga selliseid asju otsustan siin majas mina. Mimo veetis talve ahjuesise tugitooli, köetava saunapõranda ja voodi vahet virvendades ja tema arvates oli Saaremaal talvitumise idee debiilne algusest peale.)
Aga üht ma teile ütlen - kui ühel päeval keegi Kompassi ära ostab, siis ei jää see mul Saaremaal viimaseks talveks.

Olen raamatust nii vaimustuses, et tahaksin lugemisega uuesti otsast peale hakata. Ja seda ei juhtu just eriti sageli... Tõeline lugemiselamus!

Jõulurahu. Jõulurõõmu! Jõuluvalgust!!

Ootus

 

Ta tuleb?

Ta tuleb.

Ta tulekut näha ehk polegi muus:

üks küünal on süüdatud haljas puus.

Ta tuleb.

Ta tuleb!

Sest ootus on hinges ja palved on suus.

Kaks küünalt on on süüdatud haljas puus.

Ta tuleb!

Ta tuleb!!

Hing paastus saab puhtaks ja ihu on uus.

Kolm küünalt on süüdatud haljas puus.

Ta tuleb!!

Ta tuleb!!!

On rõõmuhõisk paisumas südames truus.

Neli küünalt on süüdatud haljas puus.

Ta tuli!

Ta tulnud!

Nüüd valgust, nüüd algust kõik kambrid on täis.

Nüüd selgust, nüüd helgust kõik hinged on täis.

/Lehte Hainsalu "Pilvedekalender 1999", detsember/

Rumeenia tõsimeelsed päevikud

Imre Siil. Rumeenia tõsimeelsed päevikud.

Lugeja võib raamatut võtta kui reisikirja, jättes sel juhul isiklikumat ja tunnetuslikumat laadi lõigud lihtsalt vahele, kuid neidki lugedes ja kaasa elades võib seda pidada pigemini ilukirjandusliku kallakuga teoseks.

Kohe hakatuseks pean ütlema, et see oli nukra alatooniga raamat, kuna autor leinab oma hiljuti lahkunud abikaasat.

Vaatamata sellele saame põgusa ülevaate niisugusest riigist nagu Rumeenia. Palju on kasutatud ka abikaasa päeviku ülestähendusi.
Igal juhul tekitas raamat minus taas reisihimu ja uudishimu - peaks ikka oma silmaga vaatama minema, milline see Rumeenia siis on ja kuidas mulle paistab. Keegi tuttav rääkis hiljuti, et temale jättis Rumeenia äärmiselt sümpaatse ja sügava mulje.
 
Kaanekujunduses kasutatud foto mägiteest tõi mu silme ette kohe Austria Kõrg-Alpi mägitee, mida mööda maikuus sai keerutatud. Päriselt on aga tegemist siiski Rumeeniaga ja täpsemalt Transfagarasan'iga (õiget kirjapilti saate lugeda foto alt, ma ei suutnud neid tähti leida nii kähku).

 Rumeenlased on religioosne, aga samas ka pisut ebausklik rahvas. Näiteks kui ollakse kodust juba välja läinud ja selgub, et midagi on maha ununenud, peetakse paremaks mitte tagasi minna, sest see võivat terve päeva ära rikkuda. Kodud ei ole soovitav avada vihmavarju ega vilistada, sest eriti viimane tegevus võib halvad jõud liikuma panna. Kui kodus kogemata soolatoos ümber läheb, võib see tähendada tüli tekkimist perekonnas. Neiut ei tohiks panna istuma söögilaua nurka, sest see vähendab tema võimalusi mehele saada. Lilli kinkides tuleb tähele panna, et neid oleks paaritu arv, sest paarisarv võib tuua halba õnne ja sobib aimult matusteks. Esmaspäeviti ei tasu teha makseid, kuna see võib kogu nädala rahaasjad kihva keerata.

Antud tsitaati lugedes tulid mulle küll ette paralleelid eestlastega, nii mitmedki siin loetletud asjad on meilgi tuntud.

Praegusesse aega ja ka minu postitust lõpetama sobib aga suurepäraselt järgmine foto raamatust:

Mõistagi on paljudele väljakutele ja tänavaservadele valmis seatud ka rikkalikes valgusehetes kuused ja lapsed saavad nende juures jõuluvanaga kohtuda. Järjekorrad jõuluvana juurde on pikad ning neist mööda jalutades võib kuulda, kuidas suures ärevuses lapsed oma isa või ema, vanaisa või vanaema kõrval oodates õpitud salme püüavad läbi korrata.
Käisime eile läbi Kiseleffi pargi Victoria väljakul, mis oli eriti uhkesti ehitud, ja täna veel meie linnaosa raekoja juures, kus peeti juba väikest jõululaata ning saime seetõttu Bukaresti jõuluilust ja -särast palju toredaid fotosid teha. Tegime ka ühe niisuguse ülesvõtte, kus Lemme istub keset pimedust helevalgetest valgustäppidest koosnevas saanis, mida veab samasugustest valgustäppidest kujundatud põhjapõder. Tumedal taustal tekkis siis järsku kummaline mulje, nagu oleks ta selle muinasjutulise saaniga maast õhku tõusmas ja kuskile teadmata suunas, kuskile igaveste avaruste poole ära lendamas.

Neljas advent - Ta tuleb!

Oma hapruses kaunis

ja harduses püha...

üha läheneb keegi.

Sammud kuulduvad teel...

Vaikselt väreleb õhk.

Taevas valgeneb üha.

Tema tuleku ootel

on maailm ja meel.

TA TULEB!

TA TULEB!

TA TÕESTI ON TEEL!

Tema tulekuks tahan vaid

elada veel!

Oma hapruses kaunis

ja harduses püha...

üha läheneb keegi.

Sammud kuulduvad

teel...

/Avo Üprus/

Valmistage teed

Valmistage Issanda teed, vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt. Js 40: 3,10
Valmistage teed!
Ega see hüüe eriti ei meeldinud. Mis teevalmistaja mina siin olen? Teised oskavad seda palju paremini.
Miks mina?
Aga ma vajan, et keegi tuleks ja ütleks: ma hoolin!
Valmistada teed? Kus? Kas selles väsinud hinges, sellel umbetuisanud teel võiks keegi kohale jõuda?
Keegi, kelle tulek viiks väsimuse, viiks kurbuse, kartuse, kelle soojus sulataks selle umbetuisanud tee.
Külmas võib unistada soojusest. Pimeduses võib igatseda valguse järele.
Ja ma tundsin: on tähtis, et keegi - mitte ainult keegi, vaid just mina oleksin teevalmistaja, kes teeks midagi, et oleks võimalik tulla.
Et poleks näha vaid jälgi jäises lumes, vaid et sammud võiksid lähemale tulla, nii et soojust oleks kõikide jaoks.
Ma ei tea, kust tee algas; ma nägin ainult mõnd osa sellest. See on minu osa.
Mitte ainult minu, vaid selle, kes määras, palus, kes veelkord palus: tee sina -
tee oma osa, et mina saaksin käia,
saaksin tulla sinu juurde
vaiksel õhtul,
kui öö on külm ja tähtedeta
ja sees on igatsus soojuse järele.

Marten Andersson, Jaan Tammsalu

Ilmunud ajalehes Eesti Kirik, 9.12.1998

Advendiaeg

Advendiaeg... Aeg mõtisklemiseks. Aeg ootuseks. Aeg valmistumiseks. Aeg paastumiseks. Aeg ...

Aeg milleks?

Ma sooviksin väga, et advendiaeg oleks just selline vaikne ootamise, mõtisklemise, valmistumise aeg. 

Esimene advent

Kahjuks on reaalsus teine... Kiire, kiire, kiire... Üks asi ajab teist taga. Ennekõike endale püstitatud eesmärgid ja kohustused. Mõnest annaks loobuda. Heal juhul. Aga siis jääb endale paha tunne sisse, et olen saamatu, küündimatu, laisk... Üks öö juba jäi üüratult lühikeseks. 4,5 tundi und on minu jaoks vähe. Aga kas ma siis järgmisel õhtul läksin varem magama? Oh, ei, sest siis oli ju jälle vaja asju teha...

Jõulukaardid ja jõulukirjad kirjutada. Et kes siis tänapäeval enam jõulukaarte saadab? Siiski, siiski...

Mul on nii palju tuttavaid, sõpru Soomes, kes ju saadavad ja kuidas siis mina ei saada. Nad ju ootavad. Ma vähemalt julgen nii arvata ja loota... Samuti Saksamaal. See on peaaegu ainus kord aastas, kui ikka endast märku antakse. Võib-olla ei peaks see nii olema? Et kui muul ajal pole suhtlust, siis kas on seda üldse vaja? Võib-olla... Eelmisel aastal mõtlesin, et ei jõua saksakeelse kirjaga tegeleda enne pühi, et tegelen pühade ajal, kui on lahedalt aega käes ja muid tegemisi enam pole. Pühad möödusid. Kas ma kirjutasin? Loomulikult mitte! Aastavahetus läks samuti lennates. Ja nii ma korraga avastasin, et käes on märtsikuu ja mu Saksamaa eakad sõbrad jäidki ilma nii kaardist kui kirjast... Väga piinlik oli... Ainult endavanuse kirjasõbraga vahetasime elektrooniliselt pühadetervitusi (ja minu lubatud kirja sai ta alles märtsis). Teised vaikisid. Sellest oli kurb. Endal oli kurb meel (ja on siiani) ja ka teistest oli kahju. Ma ikkagi ju loodan, et ka nemad ootavad ja pidid seekord pettuma. Ehk olid nii pettunud, et ei tahtnud ise ka mulle tervitusi saata?

No vot! Ja sellepärast ma siis siin nüüd poole ööni istun, et saksa keelt meenutada ja kirju kirjutada ja kaarte ja... 

Niiviisi võiksin ma pikalt jätkata. Aga pole ju mõtet. Milleks selline nutt ja hala?

Kui olen endale kohustused võtnud, siis tuleb need ka täita. Vahel lihtsalt hakkab endast natuke hale. Sest - tahaks ju ka niisama olla, puhata ja mängida, nagu mulle ikka meeldib öelda. Tegeleda hobidega, lugeda, nautida küünlavalgeid õhtuid...
Ja siis näen ja kuulen, kui tublid kõik ümberringi on - kaunistavad kodusid, käivad keraamikakursustel, lilleseades, käsitööringides, teevad ilusaid asju, kuulavad kontserte jne, jne. Muidugi kuulutavad nad seda ka sotsiaalmeedias. Nii tulebki peale tunne, et mina ei saa elementaarsete asjadegagi hakkama...

Teine advent

Palun vabandust ja kergemat karistust neilt, kes mu blogi loevad ja kirjutisi ootavad. Tõesti, on olnud hullult kiire aeg. Kogu aur on läinud muudele tegevustele. Ja ma ei taha ülepeakaela oma postitusi teha. Tahan süveneda. Minu jaoks on oluline ennekõike see, et ma ise rahule jään.
Päris tühja loba ei viitsi ka ajada, seda on nagunii me ümber liiga palju.
Nojah, mis ma siis praegu siin teen - lobisen ju tühja...
Kohe-kohe saab ümber see meeletu kiirustamine ja saabuvad oodatud rõõmupühad.
Ometi on sellesse kiirustamisse mahtunud ka toredaid hetki, kohtumisi armsate inimestega, positiivseid üllatusi! Aitäh teile, kes olete mu päevadesse toonud neid imelisi rõõmukillukesi!
Ilusat kolmandat adventi! Rahu südamesse ja rõõmu hinge!

Ilusat kolmandat adventi!

Hea ja kurja tundmise puu

Helen Käit. Hea ja kurja tundmise puu.

Kirjastuse Tänapäev 2018. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.
Ja õigusega, seda pean tunnistama.
Põnevust jätkus viimaste ridadeni. Ma peaaegu et röögatasin, kui raamat ootamatult otsa sai. See tundus nii uskumatu - ongi kõik, pööra lehte palju tahad... Nüüd ju alles tõeliselt põnevaks läkski! Ootan järge!

Miks selline pealkiri, see jäi mulle arusaamatuks. Aga ega kõik ei peagi alati põhjendatud olema. 

Hästi kirjutatud, väga eluline lugu. Lugemine edenes kiiresti.
Mees (Mart) jätab maha oma naise (Mirjami) ja kolme-aastase tütre (Rebekka). Põhjuseks - armastust pole olnudki ja naine pole tema tüüp. No halloo! ütleks selle peale. Ja umbes nii reageerivad ka Mirjami sõbrannad. Õnneks on Mirjam edukas noor naine, heal töökohal, kes on tegelikult üleval pidanud ka oma saamatut meest. Ise maksnud korterilaenu ja autoliisingut.
Nojah, seda, mis edasi saab, peate juba ise lugema.

Lõunamaale

Jaan Lattik. Lõunamaale

Selle raamatuni jõudsin tänu nimekaimule, kes end Iisraeli poole asutas. Tõin talle selle raamatukogust lugemiseks ja kui raamat minu kätte tagasi jõudis, siis tundus ju paslik see ka endal läbi lugeda. Pikaks ajaks jäi see lihtsalt mu kummutile oma aega ootama (raamatukogus muudkui pikendasin ja pikendasin...). Vahepeal alustasin, siis ootas raamat jälle õiget hetke, siis jälle lugesin jne. Raamatut ennast pole õieti ollagi, aga visalt, oi, kui visalt see lugemine edenes.
Üheks põhjuseks oli kindlasti arhailine eesti keel, mida kasutati 1920-ndatel aastatel. Kohati häiris see päris korralikult. Kui juba oled(n) selline kretiin, et tahaks kogu aeg õigekirja parandada, siis pole ikka midagi teha...
Aga loetud ta lõpuks sai ja kaant sulgedes tundsin, et peaks justkui otsast uuesti üle lugema hakkama...
Jaa, kes Iisraeli külastada plaanib, võiks kindlasti selle pea 100 aastat tagasi kirjutatud raamatu läbi lugeda. Annab ajastu ja Püha Maa hõngu küll.
Kas ma pärast seda tahaksin Piibli radadele, Jeesuse jälgi otsima minna?
Ei, minu vastus on jätkuvalt "ei".

Mäeharjalt tulime tagasi laia siledat maanteed mööda ja peatusime Keetsemane aias. Oleks see püha paik olnud ilma ehitusteta, oleks ristiusulised jätnud sinnagi kiriku ehitamata, ta oleks rohkem mõjunud. Niisamuti kui Naatsaretis. Keegi ei lähe ju selleks mitte Jeruusalemma, et sääl vaadata kirikuid, mis Kristuse kodumaale üks ehk teine usutunnistus on ehitanud, kui minnakse, siis selleks, et näha vana muru, näha vana aiakivi, istuda põlise puu all, kus kord paluti südamest: Isa - kui tahad, siis luba, et karika joomata jätan, kui mitte, siis ... joon.

Antud lõik ütleb minu jaoks kõik.
Kui paks (mitmeid meetreid?) on see kultuurkiht, mis on sinna ladestunud, seda ei tea ilmselt päris täpselt mitte keegi.  
Öeldakse ju Piibliski: Me käime usus, mitte nägemises. (2Kr 5,7).  
Kui on usk, siis pole näha vajagi. Ja kas nägemine kedagi uskuma paneb, on samuti küsimus.
Piiblit lugedes on kujutluspildid nii tugevad, et tänapäeva reaalsus ei anna sellele midagi juurde.
Kindlasti vaidlevad mulle siinkohal vastu need, kes on kordi ja kordi Pühal Maal käinud. Jäägu neile see õigus ja mina jään enda juurde.

#ükskilihaseiliigu

 Jane Paberit. #ükskilihaseiliigu

Raamatuna oli see hea. Muus osas ei oska ega taha ma kommenteerida...
Aga nagu öeldakse, et tegelik elu on alati värvikam, kui väljamõeldis, ehk siis - päris elu on põnevam kui ilukirjandus.
Võib-olla nii tulebki seda lugu võtta...
Söakas ja sõnakas daam. Väga otsekohese ütlemisega. Ja see mulle meeldis! Kohe päriselt! Vaatamata tõsisele teemale, sain naerda mitmeid kordi ja südamest. Pärleid nagu küllusesarvest!
Mõned näited selle kohta:
Mina olen alati inimestega kiirelt kontakti saanud just seetõttu, et mul ei ole filtreid😝 - ma ei ole kartnud isiklikke küsimusi küsida ega oma juhtumisi ja kogemusi jagada. Olen sellega võitnud nii sõpru kui ka vaenlasi. See on nüüd muutunud. Keegi ei vaidle enam minuga. Tõele au andes ei juhtunud seda ennegi just ülearu tihti. Et mis sa lolliga ikka vaidled! Eks ma ikka kippusin pead otsast ära hammustama.
Aja ja energia säästmiseks tegin hoiatuslasu tihti pähe.
Aga tšau!
Rääkige inimestega.
 
 *****
Muud analüüsid olid ootuspäraselt korras, vaid lihaste lagunemise marker on nüüd täitsa hukas. Ja arst ütles, et tahab mind uuesti näha juba kolme kuu pärast. No see on kindlasti sellepärast, et ma nii võluv inimene olen.
Minu arst on samuti imetore inimene. Mul on väga kahju, et ma ei oska teda säästa. Ma olen ju selline inimene, kes läheb alati isiklikuks ega ole kunagi soliidne, vaoshoitud või reserveeritud. Arstile on aga eluliselt vajalik hoida distantsi.
Arst ütles ka, kas me nüüd räägime selle haiguse lõpust. Ütlesin, et sellist huvi mul ei ole. Ma ei kavatse endale torusid, voolikuid, kotte, aparaate, tulesid ja vilesid külge lubada. Selles, mu noored sõbrad, ei oleks mitte midagi glamuurset, ilusat ega naljakat. 

*****
Selles mõttes on küll kõik haigused peas kinni, et lõpuks loeb vaid see, kuidas sa ise asjasse suhtud.
Mina ei taha haige olla. Üldse mitte. 

Õigustatud kriitikat ka:
Kohaliku omavalitsuse teenustest rääkides on minu peatses perspektiivis vajadus isikliku abistaja teenuse järele. Ma tean, et need abistajad ei oota kuskil kabinetis, ja isegi kui neid võtta on, siis mõte sellest, et võõras inimene abistab mind isiklikes, intiimsetes toimingutes, tekitab tungiva soovi lakata hingamast. Ausalt öeldes tekitab säärase soovi juba paljas mõte sellise abi vajadusest... Sellest hoolimata palusin ma just eile oma esmasündinut, et ta oma elu nüüd natukeseks n-ö pausile paneks ja võtaks oma õlgadele projekti "millal maksad memme vaeva?". Arvasin, et  see on win-win situatsioon. Et mina saan veeta oma eluõhtu enda lähedastega ja vald võib selle eest natuke isikliku abistaja toetust ka maksta, et me nälga ei sureks. Aaaaaga ei! Seadusandlus ütleb, et lähedased ei pea jääma koju hoolitsema ja inimene ja tema ülalpidajad ei tohi vaesusesse langeda. Ja see on veel selleks hea, et lähedased ei satuks n-ö hoolduslõksu. Minu haiguse puhul tähendab see siis seda, et vald leiab mulle mõneks tunniks nädalas võõra inimese, kes mind aitab kusta-pesta-kammida, ja ülejäänud aja leban ma lihtsalt sitas ja kuses, sest alanejad ja ülenejad sugulased ei tohi olla isiklikud abistajad. Mõeldes sellele, et üks söömiskord kestab neelamisraskustega inimesel paar tundi, on ikka hea küll, et ma nii jäme olen, saan sisemiste ressursside arvel tiksuda.

Raamat on koostatud blogi põhjal. Väga palju on infot ALS-i kohta.

P.S. Üks ammune võlg sai nüüd jälle likvideeritud, kuna raamat on juba üsna kaua aega tagasi loetud.
Omamoodi sobiv sissekanne tänasel hingedepäeval...

Minu Šotimaa

Marion Jõepera. Minu Šotimaa: süda seljakotis

Oh, kui pikaks selle raamatu lugemine mul venis.
Ausalt öelda tundsin esimestest lehekülgedest peale, et see ei ole minu teetassike. Vahepeal panin mitu korda käest ära, seisma, laagerduma... Ei aidanud... Lugesin siiski lõpuni ja isegi mitte diagonaalis (kohati küll üle ridade, kui päris aus olla).
Kõik suured matkahuvilised - siin on midagi teile! Tõsiselt!
Aga mina ei suutnud nii palju raamatu vahendusel matkata. Küll üksi, küll sõbrannaga, küll elukaaslasega, küll suurema kambaga... No kaua võib ... matkata?
Looduskirjeldused! Oi, neid oli palju. Mõistlikus koguses naudin ma neid väga, aga üledoosi ei taha saada... Eriti palju oli pilvedest juttu. Kuidas need müstiliselt ja muinasjutuliselt kokku ja lahku läksid ja ...
...Terve tee üles mõtlesin pilvedest ja ududest. 
...Šotimaa pilved on tõesti teistsugused kui mujal maailmas!
...Saime haugata vaid  paar ampsu juustu ja õuna, kui märkasime, et meie kohal taevas toimus midagi müstilist...
...Kogu taevalaotus oli kaetud suurte apokalüptiliste vaipadega, mis rullisid end meie pea kohal kokku ja lahku. See vaatemäng tekitas täiesti uut moodi avaruskogemuse. ...
...Meie ees liikusid pilved kokku ja lahku, avades iga paarikümne sammu järel täiesti uue vaate.

Kaljuseinad ja kivised jõed.
Kuigi enamasti pidid taolised Šotimaa matkad vihmaga vürtsitatud olema, siis siin lehekülgedel üldjuhul ilmaga vedas.
"Tüüpiline Šotimaa  päev: neli aastaaega, päikesepaiste, vihm, tuul ja kohati kihulased." 
 
Palju juttu oli viskist, selle pruulimisest ja degusteerimisest, aga kuna see teema jätab mind absoluutselt külmaks, siis ei haakinud siingi.

Meenuvad ka väga kummalised söömaajad -
...Olime järsku muutunud lasteks, kes valmistuvad esimest korda metsa minekuks - lõunaks vaid kook, kommid ja šokolaad.
...Keegi oli kõikidele külalistele jätnud laua peale purgi maapähklivõid. Määrisin seda oma kaeraküpsistele ja viskasin lusikaga ka kiirpudrule.
...Hommikusöögiks pakuti meile praetud tomateid, ube ja lahjat kohvi.
...sõin maisileivale määritud pähklivõid ja veganijuustu.
...Sõime snäkke ja jõime teed...
...jõime õhtul mõnuga turbateed... 
...Pärast hommikuhelvestest ja muffinitest koosnevat hommikusööki hosteli hüpnootiliselt kireva vakstuga kaetud köögilaua taga... 
...peale kuuma dušši ja maailma kõige eklektilisemat õhtueinet, mis koosnes järelejäänud snäkkidest, oli ikka oivaliselt mõnus suurel elutoa sohval läbi akna pimedusse vaadata.
 
No vahel oli ikka ka midagi toekamat, nagu näiteks kalasupp.
Sõime väga mõnusat lõunat. Olime lõunakorrad ära jaganud ning täna oli tema [Kadri] kokku pandud lõunakoti päev, kust tuli välja vinnutatud kanaliha, pisikesi juustupalle, õunu ja igasugu muud mõnusat kraami.
Keetsime hommikusöögiks ojaveega putru. 
...järgmised paar tundi nautisime kohalikke mereande ja aknast avanevat tööstusromantilist vaadet...

Mul tegelikult ei olnud üldse plaanis siia sellist kulinaarset ülevaadet lisada, aga hakkasin lihtsalt hasardist üles kirjutama.

Mingi äraspidine kirjutamisstiil siiski kiskus kaasa ja lugema, mingi kiiks, mis köitis ja samas pani muigama ning käega lööma (vihastada ju pole mõtet:))

Raamatu lõpupoole kirjeldati ka mõningaid linnakesi/asulaid, nagu näiteks Ballater, mis andis veidi aimu ka Šotimaa nn tsiviliseeritumast küljest (mägede, orgude, jõgede, metsade ja ... pilvede kõrval). Tore oli lugeda ka ööbimispaikade kohta.

Lõpetan siinkohal oma pika jahumise aga taas autori sõnadega:
Õnn on kohanemisoskus. 
 [Mida iganes see siis ka tähendab, saate lugeda juba ise raamatust, lk 173]

Naljaviluks*

Iga poolvääriskivi, mis mind puutub

kohe päris vääriskiviks muutub:)

Foto laenatud siit

*Inspireeritud ühest väikesest ja üsna tühisest repliigist, mis tegi nalja.
"Süüdlased" ise on alloleval pildil:)

Korilase rõõmud

Mis on korilase jaoks suurim rõõm - ikka valminud sügisannid, millest saab kõikvõimalikke hoidiseid vaaritada!

See on mu eelmise aasta suvikõrvitsa-sidrunimoositegu:) Retsept pärit Mari-Liisilt. Tänavu jäin ilma nii suvikõrvitsast kui ka moosist, kuna õigel ajal jäid seemned külvamata ja siis ei saanud ka enam kuskilt taimi. Paar korda olen suvikõrvitsast ikka süüa ka teinud, ostsin neid siis poest või turult, aga see pole päris õige asi... Ikka oma peenralt tulnu mekib paremini ja jätab parema tunde. Eriti kui moosi teha. Pajaroa sisse kõlbab nii üks kui teine.

Küll aga olen sel aastal mõnuga vaaritanud pihlaka-õunamoosi/püreed. Kui sinna lisada veel vanillsuhkrut ja kaneeli, siis saab väga hõrgu tulemuse.
Selle vahva soovituse sain Aive Luigela raamatust "Hoidised".

Aive Luigela. Hoidised

Vanillsuhkruga varianti olen varemgi teinud ja enamasti ära kinkinud/andnud. Nimelt mu sõbranna ja üks ta poegadest fännavad seda ja lausa nii hullult, et peidavad moosipurke üksteise eest ära:) Sel aastal proovisin siis ära ka kaneeliga variandi. Lihtsalt enne lisasin vanillsuhkru ja panin poole moosist purkidesse, teisele poolele lisasin siis veel kaneeli ka juurde. Ja see tahtis tõepoolest keele alla viia! Nädalavahetusel käisin veel pihlakaid korjamas, et uus laar tulele panna. Õnneks ei ole linnud sel aastal eriliselt aplad olnud ja marju jätkub veelgi.
Kui originaalretseptis on võetud võrdselt 500 g pihlakaid ja 500 g puhastatud õunatükke, 2 klaasi vett ja 500 g suhkrut 1 liitri püree kohta, siis mina olen üsna vabalt ja suvaliselt kogustega ümber käinud. Huvi pärast olen küll üle kaalunud. Nii sai konkreetselt tänase teo jaoks 586 g õunu ja 390 g pihlakaid. Vett ehk ühe klaasi jagu ja suhkrut ka maitse ja tunde järgi, aga kindlasti mitte 500 g.

Kui suvikõrvitsa moos tuleb suviselt päikesekollane, siis pihlakamoos on mõnusalt oranž.

Tänase vaaritamise tulemus

Ilus oranž pihlaka-õunapüree (taustal kurgid oma etteastet ootamas)

Enne potti minekut:) Neil õuntel on vaid illustreeriv funktsioon

Ja kuna siin juba jutt hoidistamise ja soovituste peale läks, siis tahan teiega jagada veel kahte toredat raamatut, mis sisaldavad äärmiselt põnevaid retsepte ja muudki huvitavat.

 Andra Kalda ja Ragne Värk. Hoidistaja salaraamat

Ragne Värk ja Andra Kalda. Retseptisahtel käsitöökapis

Ja lõpetuseks - Kurgid külmas vees oma aega ootamas

Sügis

Kui kingitakse nii kauneid ilmu nagu möödunud nädalavahetusel, siis mulle sügis täitsa meeldib!
Laupäev oli kohe eriliselt ilus! (Kuigi ilmateade lubas mitu korda, et tuleb nädala kõige vihmasem päev.) Taevas oli kõrge ja helge ja nii sini-sinine, mitte ühtegi pilvepoega. Selline sügis mulle sobib!
Paluks mind säästa hallusest ja vihmast ja madalast taevast, mis pähe surub... Aga see pole kahjuks oma teha... Juba ongi vihm käes ja temperatuurid lähevad ka päev-päevalt allamäge... Homme algab oktoober. Ja see on alles algus. Pikale viinakuule (porikuule) järgneb ju november. Kuidas jaksaks jälle selle pimeda aja üle elada?!? Detsembris hakkab natuke jälle helgemaks minema - jõulude ootus ja advendiküünlad ja meeleolumuusika...
Mõned pildid sellest imelisest laupäevast:

 

Minu Oslo

Heikki Võsu. Minu Oslo: mitte nii meeleheitel koduperemees.

Taas pean nentima, et ka selle raamatu lugemisest on juba terve igavik möödas ja ega midagi konkreetset peast küll enam meenutada ei suudaks, kui poleks väikeseid vihjeid või abimaterjale:)
Oli muhedalt kirjutatud raamat. Autoriks mees, mis Minu-sarja raamatute puhul on pigem erand kui reegel.
Palju oli neid mõtteid, mida välja noppida ja tallele panna. Tihtipeale juhtub nii, et loen ja loetust ei jää mingit erilist muljet või mälestust, kahjuks.  Järelikult see raamat kõnetas ja puudutas.
Ei ole suurt mõtet siia jälle poolt raamatut ümber kirjutada (enda jaoks kusagil ikka on alles), aga mõned illustreerivad näited siiski toon.

Enamasti jääb mul päevas paar tundi koduperemehe ellu sukeldumiseks. Needsamad tohutult aega nõudvad koristamised, nõudepesemised ja muud kodu korrashoidu sisaldavad toimingud tahavad ikkagi tegemist. Eks ma siis teen kah. Selle peale ütles üks mu sõber, kelle jaoks kõik majapidamistööd on rangelt naiste pärusmaa: "Ma loodan, et kui Sa Eestisse tagasi tuled, saab sinust jälle mees." /.../  
Aga eks peab tunnistama, et see koduperemeheks olemine muudab inimest. Varem polnud mul sellest sooja ega külma, kas nõudekapis olid tasside kõrvad ühele või teisele poole või kas nad üldse mingile poole olid. Nüüd aga võib juhtuda, et isegi külas olles lähen võõrustaja kapi kallale ja keeran kõikide tasside kõrvad ühte suunda. Samuti polnud mul veel mõni aasta tagasi mingit vahet, kas WC-paberi rullilt jookseb paber maha seina poolt või minu poolt. Nüüd ei saa ma enne WCd üldse kasutamagi hakata, kui ma pole paberirulli õigetpidi jooksma pannud (s.t. enda poolt) (seina pool alla jooksev paber ei lähe kohe mitte). Hirmus, ma tean. [Tere tulemast klubisse!:):)]

...kallid kokaraamatute koostajad, kes te panete pealkirja sõna "algajale"! Võtke palun arvesse, et algaja on teise sõnaga loll. Loll ei tea midagi ei kana ettevalmistamisest ega selle keetmisest. Loll ei tea palju lisada pipart, soola ega muid maitseaineid. "Vastavalt oma maitsele" ei ole mingi kogus. Väljendage ennast grammides, detsiliitrites, minutites, tundides ja muudes reaalselt eksisteerivates mõõtühikutes. Unustage ära sellised umbmäärasused nagu "küpseta piisavalt pruuniks" (kelle jaoks piisavalt?), "lisa vastavalt soovile" (uskuge mind, mul puuduvad toidu valmistamisel igasugused soovid peale selle, et ma ta valmis saaks, soovitatavalt söödaval kujul) ja "keeda nõrgal tulel" (eriti, kui mul on elektripliit).

Peaaegu kõigil minu kohatud norrakatel on ühine iseloomujoon, mida ma nimetaksin sisemiseks rahuks. Pole muidugi välistatud, et nad on kirglikud antidepressantide tarbijad, kuid nendega suheldes jääb tõesti mulje, et nad ei lase igapäevaelul ennast kuigivõrd stressi viia. Eks siin aitab kaasa ka üldine mentaliteet, mida jagavad nii tööinimesed kui ka tööandjad: inimene töötab selleks, et elada, mitte ei ela selleks, et töötada. See tähendab paindlikkust tööaegades (nagu Hans seda väljendas, kui ta veel siin töötas: "Tead, ma isegi ei oska sulle öelda, mis kell meil tööpäev algab. Kõik tulevad siis, kui jõuavad."), lastega vanemate õiguses (õieti kohustuses) lõpetada tööpäev varem, et tuua oma järeltulev põlv lasteaiast ära enne kella viit (siis läheb nimelt lasteaed kinni ja kui selleks ajaks pole jõudnud, viiakse laps kuhugi turvakodusse), lühikestes reedetes (sageli on sul võimatu pärast keskpäeva kedagi telefoni otsa saada) ja "sillapäevades" (see on päev, mis jääb riigipüha ja nädalavahetuse vahele ja on seetõttu vaba).

Veel oli hästi vahva peatükk, kus autor lahkab meeste ja naiste erinevusi, aga sellest ehk teine kord. See oli nii muhedalt ja humoorikalt kirja pandud, et aina itsita ja nooguta:)
 

Annabelle

Lina Bengtsdotter. Annabelle.

Selle kriminaalromaaniga kaotasin oma "krimisüütuse":) Olen ses vallas üsna puhas leht. Jah, eks mõne krimka olen ikka oma elus lugenud ka, aga kunagi pole mingit vaimustust tundnud. Jah, Poirot'i lood teleekraanil on teine asi, aga seal võlgnen tänu ilmselgelt hoopistükkis David Suchet'i näitlejameisterlikkusele.
Abikaasa "sundis" mind kunagi "Kümmet väikest neegrit" lugema.  (Lepime siinkohal kokku, et nimetame raamatuid ikka õigete pealkirjadega, eks!?). No lugesingi tema rõõmuks, aga ei saanud mingit erilist elamust ega jäänud ka mingit erilist mälestust.
Mitmed nn tavalised ilukirjanduslikud teosed, mis ei ole määratletud kriminaalromaanina, on tihtipeale ju ka kriminaalse alatooniga, seetõttu ei ole teema iseenesest ju päris võõras.

Ja nüüd siis Lina Bengtsdotteri "Annabelle". Teos on pälvinud 2017. aasta Rootsi parima debüütkrimiromaani auhinna. Ja ausalt - täie õigusega. Juba esimestest lehekülgedest peale hakkas lugu kaasa kiskuma, ennast lahti kerima, põnevust üles kruttima. 384 lehekülge, mis on üsna korralik hulk, kui visuaalselt vaadata, läks lennates. Pole ammu enam üht raamatut nii kiiresti "neelanud".
Ma ei saa öelda, et see raamat mulle hirmsasti meeldis (kuna mulle ei meeldi vägivald, alkohol ja muud joovastust/joovet tekitavad ained jms), aga põnev oli, äärmiselt põnev. Vihale ajavalt hea. (Ja see on minu puhul väga positiivne hinnang!)
17-aastase Annabelle'i kadumise lugu. Ilus ja tark tüdruk, noor naine, kaob pärast ühte nn tavapärast (nõmedat ja mõttetut) pidu, asulas nimega Gullspång. Algavad otsingud, kus lisaks kohalikule politseile ja ühingule Kadunud Inimesed kaasatakse ka uurijad Stockholmist - Charlie ja Anders.
Charlie on ise pärit samast asulast, kust ta lahkus 14-aastaselt, seega peaaegu 20 aastat tagasi. Uurimine toob kaasa ka tema enda minevikuvarjud ja veel nii mõndagi ootamatut...

Olen veendumusel, et "Annabelle" sobib lugemiseks ka väga krimikaugetele inimestele.

Anders esitas veel mõne küsimuse ja Charlie vastused muutusid üha napimaks.
"Naine ilma minevikuta," ütles Anders lõpuks.
"Kas te kutsute mind niimoodi?"
"On see siis nii imelik? Sa ei räägi ju kunagi midagi isiklikku."
Charlie ohkas. Ta ei olnud kunagi taibanud, miks peab teiste ees oma sisemuse pahupidi pöörama. Kord oli üks sõber (kes tahtis olla rohkem kui sõber) öelnud, et sellepärast ta ei saagi kellegagi lähedaseks. Pole ime, et ta on üksik, oli mees öelnud, sest sulgub karpi nagu tigu, kui keegi tahab teda päriselt tundma õppida.
Oleneb sellest, kes see keegi on, oli Charlie vastanud ja seejärel oli suhe läbi.
...
"Ja mida sa näed?" päris Charlie.
"Ma näen 33-aastast naist, kellele meeldib pidutseda, kes vihkab lobisemist, aga kellel on hämmastav võime märgata tervikus üksikasju ja üksikasjades tervikut."

Seitse päeva suvel

Marcia Willett. Seitse päeva suvel.

See oli vist minu esimene kokkupuude Varraku ajaviiteromaaniga.
Igal juhul oli see väga positiivne kogemus.
Jäin hommikul peaaegu et tööle hiljaks. Vaat', mis juhtub, kui hakata argihommikul kohvi kõrvale raamatut lugema:)
Oli just selline, nagu üks ajaviiteromaan olema peab. Armastust ja põnevust, romantikat, kaunist loodust ning muidugi inimesi Issanda kirjust ja imelisest loomaaiast:) Just selline lugu, mis ennast kerib, nii et ei saa raamatut käest panna, sest tahaks teada, mis edasi saab ja kuidas lõpeb. Loomulikult lõpeb hästi ja see on minusugusele romantikule oluline:)
Umbes-täpselt kahte kommentaari lugesin selle raamatu kohta, kus üks oli enam-vähem positiivne ja teine mitte nii väga (ei saa just ka öelda, et enam-vähem negatiivne). Keegi ütles, et on Willettilt paremaid raamatuid lugenud ja see väga ei köitnud. No ma tahaks siis kohe neid teisi ka lugeda, sest mind köitis juba seegi täiesti piisavalt. Aga... (no te teate juba ju, mis ma nüüd ütlen, eks?!) ma olen ju nii väike ilukirjanduse lugeja... (arvasite ära, eks?!:)) Seetõttu köidavad mind need harvad leiud, mida endale vahel luban:)
Sisu ma siin avama ei hakka. Ülevaadet saab igast raamatututvustusest lugeda.
Ainult seda mainin veel, et autorit Marcia Willetti on võrreldud Rosamunde Pilcheriga. Pilcherit ma lugenud ei ole. Küll olen aga vaadanud neid filme, mis tema romaanide ainetel tehtud on. Ja need on mulle väga meeltmööda olnud. Romantik, noh!:)
Mõnus lugemine siia suvelõppu (mis hetkel küll rohkem sügisenäoline).

Suveilu

Et suvi kestab ning tegelikult ongi vist selle suve kõige ilusamad ja soojemad päevad, siis on sobilik siia mõned suve jooksul rõõmustanud/vad õitsejad lisada. (Nii rõdult, koduaiast, kui ka Austria reisilt).