10 aastat blogimaailmas

Mõni päev tagasi avastasin, et olen siin blogimaailmas toimetanud juba kümme aastat!

See tundub täiesti uskumatu lugu.
See oleks nagu alles olnud, kui ma vaikselt ja arglikult siia sisenesin ning oma esimese sepistusega maha sain😊

Muidugi mõista on kümne aastaga palju vett merre voolanud, nii mõndagi muutunud, ma ise vanemaks ja targemaks (vähemalt enda arvates!) saanud.

Sellele teele asudes ei olnud mul õrna aimugi, milliseks mu blogi kujuneb, mida ma täpsemalt kirjutama hakkan, kas keegi teine seda kunagi üldse loeb (peale minu) jne.
Täna võin öelda, et mõned lugejad mul ikka on😇 Kirjutan aga ikka sellest, mis hingel või päevakorras või siis loetust-kogetust-nähtust laiemas ja kitsamas kontekstis.

Jälgijate  ja klikkide arv pole mind kunagi huvitanud ega mu eesmärk olnud. Noored sugulased ikka küsivad - palju sul jälgijaid on? Neile siis vastangi, et ma ei pea arvestust ja kirjutan peamiselt iseenda sisemisest vajadusest ning rohkem endale. Nii lihtne see ongi. Ja eks päevikupidamine selline olegi. Vanasti sai kladesse kirjutatud, nüüd on moodsamad, elektroonilised võimalused. Muidugi on siinjuures ka suurem enesekontroll peal. Ega ikka kõike ei kirjuta... Paber kannatab/s kõike, internet paraku mitte...

On olnud äärmiselt huvitav aeg. Olen palju lugenud, palju mõtisklenud. Ega enam ei tahagi, et kirjutamine oleks teismelise hala, kuidas kõik on nii kurb ja halb, kuidas mind ei mõisteta ja ei armastata😛 Vanu päevikuid on kohati piinlik lugeda, sest läbivalt on üks ja seesama jutt😕. On ikka probleemid, pseudoprobleemid lausa, ütleb elukogenud mina nüüd. Õnneks on need ajad möödanik. Kahju, et 15, 18 või isegi 25-selt ei ole inimeses veel sisemist kindlust ja enese usaldamist. No vähemalt minul ei olnud. See kõik on tulnud aastatega. Kui saaks kirjutada kirja oma nooremale minale (üks niisugune raamat ju hiljuti ilmus), siis ilmselt kirjutakski midagi taolist, et ... [Ela ja ära hala! Või et iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem! Või et...] Aga see pole üldse praegu teemaks.

Igatahes - pisike juubel on peetud ja lootuse ning optimismiga edasi järgmisse blogi-aastasse, päev haaval, tund haaval, hetk haaval...

Hea tunde raamatud

Jah, just - hea tunde raamatud! Nii liigitan ma raamatuid, mis mind kuidagi eriliselt kõnetavad ja puudutavad, mille võtan kätte siis, kui tahan tunda midagi head. Selge ju, eks!?!:)
Neid on kodus ... no nii mõni ... Kindlasti on neid aga ka loetute hulgas raamatukogus.
Täna töölt tulles tahtsin puhkusele ilusat algust (veel enne kallaga välja õhtusöögile minekut).

Nii võtsin kätte Eveli Kaur'i "Käsitööpäeviku", mille alapealkirjaks - mustreid ja meeleolusid. Seekord just neid meeleolusid ma sealt püüdma läksingi. Ma nii naudin seda imelist raamatut, mis on kirjutatud nii imelise inimese poolt! Midagi nii üdini positiivset, head ja helget on selles. Isegi vihmane ilm ei tundu siis enam nii sünge ja kehvavõitu.
Aitäh Sulle, Eveli, et oled jaganud oma mõtteid - meeleolusid ja mustreid. Mustriteni ma veel ei ole jõudnud, aga küll ükskord jõuan ka... Ikka imetlen Su saavutusi näputöö valdkonnas ka Su ühes blogis või siis teises.
Nii ongi puhkus ilusalt alanud!:)
Ka söögikoht oli meeldiv ja toit maitsev. Buffee-Restoran Bliss on koht, kus aeg-ajalt meeldib käia vaheldust otsimas igapäevastele maitsetele. Soovitan soojalt.

Avastades blogimaailma

Viimastel päevadel olen juhtumisi sattunud mitme toreda blogi peale. Kuigi vist juhuslikke asju ei ole olemas... Tegelikult ei olnudki need "sattumised" päris juhuslikud, vaid ikka millestki ajendatud. No näiteks sirvisin raamatut "Tervislikud ürdid ja vürtsid", mis viitas Umamile. Klõbistasin Google'sse Umami ja avanes tore kodulehekülg maailma maitsetele pühendunud firmast, perest (ei teagi, kuidas oleks õige öelda). Ja kohe tuli ka tuttav autor - Juta Raudnask - vastu:) Mitte et isiklikult kohtunud oleksin, aga läbi reisiraamatu "Samba, sake ja tšillikaun" siiski justkui tuttavaks saanud! Seal on ju palju pilte, nii on ka lisaks huvitavale tekstile, reisimuljetele ja söömiselamustele ettekujutus inimestest - Jutast ja tema perest. Umami lehelt leidsin ka Juta enda blogi, mis on väga põnev!
Teine tore leid oli blogi "Mõtelda on mõnus", mida peab Eveli. Ja kuidas ma temani jõudsin?! Otsisin "Maru maitsvat maailma" või õigupoolest seda, kas Maru'l ka blogi on (põhimõtteliselt vist nagu on, aga ta ei tegele sellega aktiivselt). Nii leidsin Eveli väga ilusa arvustuse Maru raamatu kohta ja taas ühe armsa blogi. Rääkimata Minu-sarja autoritest - Epp Petrone'st ja Mae Lender'ist, kelle kirjutisi ma ikka jälgin ja huviga loen.
Aitäh teile heade mõtete ja kirjutiste eest!
Lisasin kõik siia enda blogisse ka, et saaksin ilma otsimise vaevata neid kergemalt kätte ja lugeda ja nende tegemistele kaasa elada.
Kindlasti tuleb sarnaseid avastamisi veel. Olen selles päris kindel:)