Juuli. Puhkus

Käsil on neljas puhkuse päev ja ma pole teragi puhanud😝
Puhkus see tähendab ju:
-hommikul kauem magamist.
Aga mul on igal hommikul äratus olnud u 6.15, et saata abikaasa tööle.
Kolmapäeval sõitsin varakult maarajoonidesse. Ilm oli ilus ja sain aias toimetada. Maasikaid, muide, muudkui valmib! Õhtul linna tagasi. Küpsetasin juuli alguse tähistamiseks koogi, idee oli ka sügavkülma varude vähendamine (eriti ei vähenenud!)
Neljapäeval pidin hambaarsti juurde minema, pärast seda läksin tööle, tegin ühe päeva ette. Lõbustasin kolleege ja pakkusin kooki. Oi, nad olid vaimustuses mu koogist! Kõige lihtsam purukook eales! Tähistasimegi siis juuli ja puhkuse algust. Siis meenus, et pean oma kingad parandusest ära tooma. Mõeldud, tehtud! Ilus töö, kingad nagu uued (kontsaplekid said vahetatud!) Siis koju. Veidi võtsin hoogu ja siis poodi. Nimelt tuli mõte teha täidetud suvikõrvitsat, kuna mingi pisike sutsakas oli praetud hakkliha järel. Lõpuks läks ikka suuremaks vaaritamiseks: praadisin hakkliha juurde, lisasin hakklihale suvikõrvitsa sisu, küüslauku, tomatipastat, soola, pipart, pisut hapukoortki, täitsin suvikõrvitsad, riputasin kõige peale riivjuustu ja ahju! Väga mõnus sai, mulle väga maitses! Mingil hetkel sai ka pesumasin käima pandud.
Eile, reede. Plaan valmis, tegudele! Esimene käik Pärnu mnt Abakhani (oli tarvis tülli, ümmargust porolooni ja pesumasinas kasutatavat riidevärvi - kõike sain), siis tööle (sest unustasin sinna sügavkülmikusse marjad), kuna sattusin enam-vähem kohvi ajaks, sai ka kooki kaasa võetud ja kohvitasime kolleegidega mõnusalt, siis käisin endale veel paari raamatut laenutamas ja marjad võtsin isegi kaasa! Järgmine käik oli poodi. Edasi pakiautomaadist raamatupakk välja. Ja seal ma siis kodus olingi. Tegin kiire lõuna (pelmeenid hapukoore ja värske kurgiga!) Veidi korrespondentsi sai ka peetud.

Vaja oleks:

1)koristada (pisut isegi jõudsin) 

2)prügi välja viia (jõudsin!) 

3)pesu pesta (jääb uude nädalasse!)

No ja ma ei räägi kõigist neist oleksitest ja peaksidest😝 

Õhtupoolikul kablutasin taas maakoju, nagu reedel muiste😁 Kahe vihmahoo vahel sain kodust rongijaama, nii et isegi palav hakkas (tänu jopele, mis vihma- ja jahedahirmus selga viskasin). Rongi väljumist oodates jõudis veel paduvihmahoogki pärale. Meie muidugi õnnelikult rongis ja täiesti rahulikult jälgisime seda 😉 Maal oli õnneks vihm möödas, rohi oli kohati veel veidi märg, aga muidu igati vinks-vonks ilm. Sain maasikaid korjata ja veel pisut rohidagi...

Ja nii oleme jõudnud tänasesse. 

Laupäev. Nagu iga teine🤔 Üritasin kauem magada. Ja sain peavalu😢 Ibuka manustamine päästis siiski päeva 🙃

Olen siin veidi üritanud molutada🙈 Aga ei tule mul see asi hästi välja. Veel. Kahjuks. Pean õppima seda kunsti. Maasikad puhastasin juba ära. Nüüd vaja veel toormoosiks suristada🍓 Väga mõnus. See on minu meelest ainuke moodus, kuidas maasikaid säilitada. Ei mingeid keedumoose ja muud jama!

[Puhkus see tähendab ju:]
-mõnusat (ära)olemist, niisama kulgemist, (viljakat) molutamist 

[Nagu eelnevalt mainisin: veel ei ole ära õppinud. Tegelen teemaga!😝😂]

-lugemist

[Alustasin isegi eile uue raamatuga, mis küll väga hästi ei sobi suvelugemiseks, mis minu jaoks seostub väheke kergema kraamiga]

-meeldivate asjadega tegelemist. Teha seda, mida tahad, mitte seda, mida peab!

[Kah pole jõudnud, sest "peab", "on tarvis" asju on nii palju!]

Selline "väike" ülevaade siis minu suurest ja viljakast puhkuse algusest😆

26.06.26 ehk aeg kaob rõõmud jäävad 😊

[Maagiline kuupäev! Neid sel aastal ju teisigi, aga tänane eriti kuute rikas😀] Nimelt oli plaan sel kaunil kuupäeval pisut kirjutada, aga läks nagu ikka... Täna, kui on lõppemas juuni ja ühes sellega ka esimene poolaasta, on lausa tarvis märk maha jätta.

Eluke on taas kiire, (nagu pea alati ju, eks!). Vahepeal on kevadest saanud suvi. Jaanid, juubelid, (kooli)lõpetamised peetud ja lõkkedki kustunud. Suvi on täiskäigul. Metsmaasikaid pidavat palju olema sel aastal. Ju siis, sest raudteepervel tõesti mitu kohta punetas. Ja mu ümberistutatud aedmaasikad annavad juba esimest saaki. Ainult meil käivad jube aplad linnud, kes igale vähegi jumekamale maasikale hambad sisse löövad😁 

Hiljuti tähistasime kaasaga oma 20. pulma-aastapäeva♥️ Kuigi ilm oli kehvake, päev läbi sadas vihma, siis meil oli ikkagi armas olemine meile omasel moel💖 Kuidagi uskumatu, et 20 aastat abielu on selja taha jäänud, pluss veel kolm aastat enne seda 🤭

Ega selline "sunnitud" kirjutamine ei ole tore. Tervet kuud kokku võtta nagunii ei suuda ja nii on kõik mõttekesed justkui otsitud...

Las siis jääda. Nüüd on puhkus hakkamas. Ehk õnnestub sel ajal kirjutada just siis, kui õige tunne ja vajadus peale tuleb. Igatahes: puhkus on mõnus!🥰

Päevad pole vennad (vaid hoopis õed?🤔)

Kaunist pühapäeva!

Meil siin maarajoonides on täna tõeliselt ilus (kevadsuvine) ilm. Taevas on sini-sinine, loodus lokkab oma imelises varaküpses lopsakuses (tänu eilsele kosutavale sajule!), päike sillerdab, linnud trillerdavad ja hõiskavad😍❤️🌞

Sellest tingitult siis ka vastav pealkiri😁
On ju kuidagi kujundlik või sümboolne, et vend=vendlus, aga õde=õelus🤭🙈 Võib-olla on see klišee või stereotüüp, aga tajun seda niiviisi. Ikka öeldakse ju ka näiteks, et "mehed, vennad", "vennastumine", isegi "vennastekogudus (kus peetakse küll ka õdede koosolekuid, ent õestekogudust sellisel kujul ei ole🙃. Kuigi pean möönma, et on õeskonnad, kloostrilaadsed organisatsioonid, aga see oleks juba järgmine teema).
Aga kus naised koos, seal on kohe rivaalitsemine, võrdlemine, kadetsemine. Mul pole õde, seega ei tunne õiget "õelust" kellegagi😁 Küll aga olen tajunud (päris palju) seda naiste vahelist "õelust", mida ennist kirjeldasin või mis tõeliselt õeluseks võib klassifitseeruda. 

No ja sellest ka see ilmateema🙃 Eilne ilm oli kui tujukas naine (=kuu), kes ise ka ei tea, mida täpselt tahab, täna aga mees, nagu päike, kes tõuseb ja särab. 

Oih, nii võib juhtuda, kui oled liiga palju (igasuguseid tarku) raamatuid lugenud, ettekandeid kuulanud ning liiga palju mõelnud!😂🤭🙈

Tegelikult olen puudust tundnud kirjutamisest, heietamisest ehk siis heas mõttes päeviku pidamisest. On ju mulle alati meeldinud oma mõtteid kirjalikult väljendada, kooliajal oli kirjandi kirjutamine üks meeldivamaid ülesandeid!

Eile õhtul, kui siis lõpuks ilm paranes (ehk tujukas naine oma kompsud kokku korjas ja parematele jahimaadele läks😁), tekkis veidi müstiline udu, kahjuks ei teinud sellest pilti. Täna aga püüdsin taas hetke ja seekord lubage esitleda: valge sirel!

Sirelite aegu

Ju toomehelbed jätnud jumalaga 
ja sirelite õitseaeg on käes:
kõik pungad pakatavad täies väes,
kõik põõsad sinetavad maja taga.

Need Marie Underi kirjutatud igihaljad read on aegumatud ja uimastavalt reaalsed igal kevadel! Ja need tundevärvingud, mis kooliajal kirjandustunnis esmakordselt neid ridu lugedes-kuulates olid, püsivad muutumatuna. Ja vähe sellest! Hakkasin otsima oma kodusest raamaturiiulist, et ehk äkki leian mingist luulekogumikust (antoloogiast) selle luuletuse, kui avastasin, et mul on olemas MARIE UNDERI LUULEKOGU "Mu süda laulab"!!! Täiesti uskumatu, vau-efekt! Ei tea mina, kust see on tulnud?!? Igatahes imeline! Ja lausa järg on vahel ühe luuletuse juures, mida olen kunagi lugenud:

Mu kevad algab pääle jõulu juba...

Sirelite hurmav, joovastav lõhn! See on üks kevade võimsamaid võlusid. Käisin sel nädalal mitmel päeval kõndimas, nimetasin seda sirelite nuusutamiseks😍 Üritan taastada oma jalgsi tööle ja tagasi teekonda. Raske on, aga algus on tehtud. Pool maad ja pool maad. Algus seegi! Boonuseks ja rikastajaks juba mainitud sirelite lumm. Varsti viirpuud ja kibuvitsad ja kindlasti veel mingeid imelisi minu jaoks nimeta õitsvaid iludusi...

Täna on aeg iseendale. Plaanid olid suured, mida aias korda saata. Aga korrektiivid tehti minu eest! Vihm saabus juba 10 ajal ( kuigi ilmateenistus ütles, et alates 12st), seega ei jõudnud enne välja. Nüüd niisutab ja kastab vahelduva eduga. Just hetk tagasi tundus, et lausa päike tuleb välja, aga nüüd kuulen (ja ka näen), et sajab taas! Ilm nöögib! Aga tegelikult oli teada, et selline ilm tuleb. Kuigi ema ütles, et ah ei tule meile niikuinii midagi... No seekord siiski tuli ja ilmateenistusel oli õigus. Loodan, et siis lõpeb paar tundi varem ära ka. Muidu pidi vist kl 18 ajal üle jääma. Näis!

Aga saan nüüd üle hulga aja blogida. Ja ka niisama olla. Molutada! Südamepiinadeta!😁 Ei pea kogu aeg asjalik olema! Nagunii saab ükskord ka seemned mulda ja muud asjad tehtud🤔 (Või et siis ei saa...😜, need muud asjad...😝) Ja eks asjalik ole oldud ka: igapäevaselt tööpostil, eelmisel laupäeval sai talvepuud kuuri alla kärutatud ja riita laotud (abikaasa kärutas, mina ladusin). Ilm oli soe ja ilus, aga mina veidi tõbine (selline tüüpiline nohu-köha-kurguvalu-häälära). Tänaseks olen mina enam-vähem jonksus, aga abikaas tõbitseb nüüd...

Igatahes. Olgu, mis on ja tulgu, mis tuleb. Praegu on elu ilus, lausa lill🌺🌸🏵️🌼 Õhtuti kukuvad meil siin õnnekäod ja ööbikud laksutavad ennastunustavalt. Mõtle siia juurde veel sirelid, kui päriselt neid nina ees pole! 😊 Imeline aeg, tõeline nauding!❤️

"Ära usu kõike, mida mõtled"

Joseph Nguyen.
Ära usu kõike, mida mõtled: miks kõikide kannatuste algus ja lõpp on selles, et me mõtleme.
Inglise keelest tõlkinud Triinu Lööve
Kirjastus Pegasus, 2025
128 lk.

Esimene mulje oli paljutõotav, kuigi kartsin tüüpilist "psühholoogilist jura".

See ju puhas usuline/religioosne kirjandus😉 tõdesin ühel hetkel, kui 62. leheküljeni jõudsin.🙃

Mõte on vaimu energeetiline tooraine, mille abil me loome maailma. Oluline on meeles pidada, et mõte on nimisõna, ehk me ei tähista sellega üht või teist tegevust, vaid seda, mis meil on. Mõte ei nõua meilt mingit pingutust, see lihtsalt tuleb meie juurde.
Mõtlemine tähendab aga mõtete üle mõtlemist. See nõuab märkimisväärselt energiat, pingutust ja tahtejõudu (mis on piiratud ressurss) (lk 31)

Mõte loob, mõtlemine hävitab. (lk 34)

Tunneme, et meid tõmbab jõuga midagi looma ja tahame luua seepärast, et meil on nii palju anda, mitte seepärast, et meil on millestki puudus. (Lk 61)

See on piiritu jõud, mis annab meile energiat ja tõstab meid üles, nii et me tunneme elust ülimat rõõmu. See on terviklikkuse ja täiuslikkuse seisund, täis tingimusteta armastust, rõõmu ja rahu.

Me ei analüüsi, võrdle, kritiseeri, arvusta ega otsi loogilisi põhjuseid. Selle asemel elame täiel rinnal, armastame, jagame, anname, loome, areneme ja muutume vaimult rikkamaks. See on ülim tunne, mis meile on kogeda antud, ja tõeline kingitus, et meil on inimestena võimalik kogeda midagi ülimuslikku (sest meil on üks algallikas).

Igaüks on kogenud sellist sügavat tunnet ja soovi luua siin maailmas midagi imelist millestki inspireerituna, mitte meeleheitest.

Me saame korraga järgida ainult üht kutset - kas inspiratsiooni või meeleheidet. (Lk 63-64)

Ei ole õigeid või valesid eesmärke, on vaid eesmärgid, mis on inspireeritud või sündinud meeleheitest (lk 65)

Kui me mõistust mõtlemisega ei piira, on kõik võimalik (lk 68)

Tunded ei teki väliste tegurite mõjul, vaid meie seest. Välised tegurid võivad seda küll mõjutada, kuid lõpuks saavad need tunded alguse ikka meist endist. (Lk 73)

Kõik meie negatiivsed tunded saavad alguse mõtlemisest (lk 75)

Mulle sümpatiseeris see mõte, et mõte on inspireeriv, inspiratsioon, mõtlemine aga frustreeriv, meeleheide.

Palju korduvat materjali, teksti, et sa ikka tõesti aru saaksid, milles probleem on, aga nagu juba mainsin, siis mulle täitsa meeldis selline lähenemine mõtlemisele.
Teekond päriselt selleni ehk siis mitte-mõtlemiseni oleks muidugi väääga pikk, aga ilmselt ka harjutamise küsimus?

Esimesed hetke-emotsioonid. Vol 2

Täna siis teine eurovisiooni poolfinaal. Teen jälle märkmeid

Õhtujuhid Michael Ostrowski ja  Victoria Swarovski. Head nimed, harmoneeruvad, riimuvad.

1.Bulgaaria. Bangaranga. Naissolist. Hoogne algus šõule!

2.Aserbaidžaan. Naissolist. Pigem tervendaja kui meelelahutaja. Kahtlustatakse AI loomingut? Mine! Mulle täitsa meeldib...

3.Rumeenia. Naissolist. Kägista!? Lämmata!? Meenutas üle-eelmise aasta võidulugu?

4.Luksemburg. Naissolist. Visuaal ilus, kõrvale ilus viiul, vokaal ei olnud nii väga...

5.Tšehhi. Meessolist. Ise autor. Vana puidu lõhn peaks minna tulema, siis on õnnestunud... Ei tulnud... Ilus poiss, aga igav laul

Prantsusmaa. Ooperilaulja hääl.

6.Armeenia. Imelik kamp

7.Šveits. Naissolist. 

8.Küpros. Naissolist+ naistantsijad 

Austria. Tantsuluba = Tanzschein. Sinine joonistatud täht silmal. Tantsuliigutused, maskid. Mulle täitsa meeldib🙃

9.Läti. Naissolist. Meloodiline lugu. Lätikeelne. Omapäraselt huvitav

10.Taani. Meessolist. Taanikeelne 

11.Austraalia. 49a naine, 20 a tagasi vähk. Kuldne naine, ilus naine. Võimas lugu

12.Ukraina. Naissolist. Banduura, ukraina rahvapill  ka laval saatmas. Võimas lugu.

Suurbritannia  Naljakas jahmerdamine. Eins, zwei, drei...

13.Albaania. Tüüpiline selle piirkonna lugu

14.Malta. Meessolist. Pigem ballaadilik

15. Norra. Rockbänd Magasin maha poolenisti.

Tulemused jätan hommikuks. 

P.S. Mahakriipsutatud ei pääasenud finaali

"Tagasi Applemore'i"

Rachael Lucas. Tagasi Applemore'i

Tallinn: Eesti Raamat, 2024
267 lk.

Raamat, mille kusagilt sooduspakkumisest ülisoodsalt sain. Tundus tore! Ja et küll kunagi (pensionipõlves😆) loen.

Eelmisel nädalal otsisin riiulist hoopis mingit teist raamatut, kui nii muuseas puutus näppu ka "Tagasi Applemore'i". Hakkasin seda sirvima ja läkski lugemiseks!😊 Selline mõnus romantikahõnguline lugemine. Ilus (ja veidi üksildane) Inglismaa veel pealekauba.

Rilla Clark ja Lachlan Fraser koos oma kolme õega kohtuvad pärast pikki aastaid, kui nende isad on väikese vahega maisest elust lahkunud ning järeltulijad peavad kinnisvara jm varandusega tegelema, muuhulgas ka paljude mälestuste, saladuste ja avastustega...

Raamat, mida hindaksin viie tärniga ja loeksin kindlasti teist kordagi. Selliseid raamatuid ei ole üldse palju. Eelmine taoline oli "Igal järgmisel suvel". Õnneks on need raamatud raamatukogudes olemas ning võin enda eksemplarid rahuliku südamega raamatuvahetusse panna🙂

Nüüd jääb üle vaid lugeda teisigi Applemore'i lugusid mis Rachael Lucas kirja pannud😊

Esimesed hetke-emotsioonid

Eurovisiooni esimese poolfinaali kuulamisel tekkinud mõtted, emotsioonid, sekka kilde Reikopi kommentaaridest🙂 Tsenseerimata kujul, puhtalt mu isiklikud märkmed ja hüüatused🙈

1.Moldova. Nii naljakas ja äraspidisel moel hea. Oleks nagu kuulnud varem, kuidagi tuttav. Kuigi ma olen täiesti puhas leht. Pole ühtegi lugu spetsiaalselt kuulanud. Ma kuulutaks selle kohe võitjaks!😁

2.Rootsi. Maskis, pitsist maskiga naine. Ei midagi erilist. Not for me.

3.Horvaatia. Rahvuslik lugu, ajalooline taust. Mingi tätoveeringute teema... Sellepärast eriline ja erinev

4.Kreeka. Imelik... Mingid erilised tüübid

5.Portugal. Mehed. Suht rahulik, meloodiline, a capella, kitarr 

6.Georgia. Alguse instrumentaal meeleolukas. Ansambel kollastes kostüümides. Lalalalala!

Itaalia. 57 a mees, San Marino lauluvõistluse võitja, osalenud 1992.a-st. Meestaustatantsijad😄. Itaalia keeles loomulikult! Hoogne tantsulugu, veidi nukker ka. Karismat on!

7.Soome. Linda Lampenius/viiul. Pete Parkkonen/laul. Tuld ja kirge. "Leegiheitja" Soomekeelne

8.Montenegro. Tüüpiline 

9.EESTI. Vanilla Ninja. Too epic to be true

10.Iisrael. Ballaadilaadne toode. Ilusmees😀 Prantsuse keeles? "MICHELLE"

Saksamaa. 33a naine, armastab ekstreemsusi

11.Belgia. Elektro-pop lugu

12.Leedu. Hispaaniakeelne (juured otsapidi seal) Mees mustas, nagu surm🤭

13.San Marino. Eritrea juurtega. Ehtne eurolugu

14.Poola. Alicja "Pray", kutsutud ka poola Whitney Houston'iks

15.Serbia. Metal-lugu. Algselt inglise keeles, otsustati siiski Serbia keele kasuks

Kokkuvõtvalt ei oska midagi öelda. Ei mingeid erilisi eelistusi ega vau-efekte...

Hääletamist ei viitsi kuulata-vaadata-oodata...

"Minu Stockholm" Epiloog 2025

 

Rita Ahonen
Minu Stockholm: vanniga merel
Petrone Print, 2025
208 lk. + fotod

Mõtlesin, et loen vaid epiloogi läbi, sest on ju raamat varasemalt loetud. Aga ei läinud üldse niimoodi. Jutt oli nii huvitav, et alustasin otsast peale. Ja ausalt: mitte midagi ei mäletanud. Niivõrd hea lugu ja hea kirjutamissoonega autor! Sellised minukad on just mu lemmikud! Eks lugemisest on juba ka üksjagu aega möödas, just avastasin, et kohevarsti saab 11 aastat! Siin olen muljetanud 2015. aastal. Üsna sarnased mõtted ja tunded valdavad mind ka praegu. Seekord jäi kuidagi silma või puudutas korteri-teema, et kas üürida või osta ja kui osta, siis nagu ikka ei saa päris ise otsustada, mida oma elamispinnaga teed. Ja ka rootslaste omamoodi "potjomkinlus", kus bürokraatia versus vabadus kokku puutuvad. Kontrollida ei tohi (aga tahaks ja peaks), siis lepitakse aeg kokku ning tuleb suurepärane spektaakel. Kaebamise-kultuur vohab täiega. Samas on konfliktikartus ja otsustamatuski tooni andvad. Võistelda ei ole ilus! See on lubatud vaid spordis.

Väga mõnus lugemine ja mälu värskendus igatahes 😊

"Ebakindluse tarkus“

Watts, Alan. The wisdom of insecurity : a message for an age of anxiety*

Tunnustatud filosoof näitab meile, kuidas – enneolematu ärevuse ajastul – leida rahulolu, omaks võttes olevikku ja elades täisväärtuslikumalt olevikus. Ta on ideaalne teejuht elu kursi korrigeerimiseks (Deepak Chopra sissejuhatusest).
Aju saab oma õiget käitumist omandada ainult siis, kui teadvus teeb seda, milleks see on loodud: mitte sipleb ja keerleb, et praegusest kogemusest välja pääseda, vaid on sellest pingutuseta teadlik. Alan Watts ammutab selles ajatus ja klassikalises teejuhis täisväärtuslikuma elu elamiseks inspiratsiooni idamaise filosoofia ja religiooni tarkusest. Tema keskne mõte on praegu asjakohasem kui kunagi varem: kui me veedame kogu oma aja tuleviku pärast muretsedes ja mineviku üle kurvastades, ei suuda me nautida olevikku – ainsat hetke, milles me tegelikult elada saame. Watts pakub vabastavat sõnumit, et tõeline kindlus ja turvalisus tulevad ainult mõistmisest, et püsimatus ja ebakindlus on meie eksistentsi olemus. Ta rõhutab liikuvate väravapostide lõputu tagaajamise mõttetust, olgu need siis rahaline edu, stabiilsus või valust pääsemine, ning näitab, et ainult teadmatu tunnistamise kaudu saame õppida midagi tõeliselt teadmist väärt. Raamatus „Ebakindluse tarkus“ selgitab Watts keerulisi kontseptsioone kaunilt lihtsate sõnadega, muutes selle raamatuks, mille juurde pöördudes saab keerulistel aegadel ikka ja jälle lohutust ja arusaamist leida. 

„Watts, kes oli võib-olla tänapäeva lääne jaoks idadistsipliinide juhtiv tõlgendaja, omas haruldast annet „kirjutada kaunilt kirjutamatut“.“ Los Angeles Times
[Tõlge inglise keelest: Google Translator]

*P.S. Järjekordne raamat, mis töölaualt hiljuti läbi käis.

"Väsinud valguse teooria"

Kaur Riismaa.
Väsinud valguse teooria.
Tallinn: Varrak, 2025
405 lk

Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse laureaat 2025.

Jah, raske on mul selle uuema aja eesti kirjandusega... Annan ja annan aina võimalusi, aga pean kaant sulgedes ikka nentima, et "aitäh, aitab küll, seda autorit ma rohkem ei loe"

Antud teos läks minu jaoks käima alles kuskil poole peal. Hea, et suutsin ennast edasi vedada ja mitte enne seda pooleli jätta. 

Põhimõtteliselt Eesti lähiajalugu ilukirjanduslikus võtmes. 

Kohati liiga argine mu meelest. Ja kuidagi häirivalt jäi meelde ühe tegelase korduv väljend: "Lehma sitt ära!" Nojah🙈

Ent omal moel köitis ikka ka, sest paaril järgneval päeval tuli mõni koht raamatust meelde...

"Minu isa Georg Ots"

Mariann Randmaa.
Minu isa Georg Ots
Kirjastus Tänapäev, 2025

264 lk.: fotod, illustratsioonid 

Rikkaliku fotomaterjaliga mälestuste raamat, kirjutatud tütre poolt suure armastusega.
Ühe õhtu lugemine. Hästi armas ja südamlik. Väga isiklik ja eraeluline, lapse mälestused väga lühikesest eluperioodist. Nagu öeldud: palju fotosid, aga ka palju kunsti. Georg Ots armastas nimelt ka maalida ja joonistada.

Ääretult soe ja sümpaatne ❤️ 

"Minu kallis tädi"

Valerie Perrin.
Minu kallis tädi 

Tõlkinud Reti Maria Malva
Kirjastus Tänapäev, 2025
552 lk.

(Punane raamat)

Mulle väga meeldis see raamat, mis oli ka ootuspärane, kuna Perrin'i eelmine raamat "Kolm" oli samuti võrratu. Võib-olla "Mu kallis tädi" meeldis isegi tsipakese rohkem...
Igatahes väga põnev lugu! Käima läheb kohe ja väga intrigeerivalt. 

Mõnusat väljakirjutust ka isu tekitamiseks:

Minu nimi on Agnès Dugain, neiupõlvenimega Septembre. Ma olen viiuldaja Hannah Rubeni ja pianist Jean Septembre'i tütar. Ma jätsin alles oma eksabikaasa Pierre Dugaini nime. Ametlikult selleks, et säilitada oma kunstnikunime, mitteametlikult selleks, et tema uut kaasat närvi ajada. Olen sündinud 22. oktoobril 1972. Praegu on aasta 2010, ma sain just kolmekümne kaheksa aastaseks, mul on viieteistaastane tütar. Valimiskastide ees on mu süda alati vasakule kiskunud. Ma usun Jumalasse.

Mu Guegnoni sõbrad võis ühe käe sõrmedel üles lugeda. Hervé [mees, kindlustusmaakler, kellel on kolme naisega kolm last, kaks tütart (väike 7a) ja poeg (16)], Adele [naine, meditsiiniõde, kellel on 17a kaksikud tüdrukud, lahutas mehest, kui need oli 10; on peika, kellega ei ela igapäevaselt koos]  ja Lyece [mees, lapsi pole].

Ta (Pierre) avaldas mulle silmapilk muljet. Jutustasin talle oma pianistiloo, et end tähtsaks teha ja teda veenda, et ta võib mind usaldada. Ma oleksin nagu filmi tegemise ajaks tema kätt palunud. Mina, austet ei keegi - vahvusest mul vajaka ei jäänud.

Pierre tunnistas mulle hiljem, et oli mu stsenaariumi lugedes südamest naernud ja öelnud endale, et ei saa lasta minna plikat, kes suudab kirjutada midagi nii naljakat. 

Mäletan üht tema (tädi Colette) eriti säravat vastust, mis Pierre'ile nalja tegi: "Mina ei tee sellist tööd nagu teie, Pierre, teid võib mõni teine näitleja asendada, aga minu puhul on see võimatu" [Tädi Colette pidas nimelt kingsepatöökoda, mis oli endise omaniku Mokhtari pärand ja mälestus, mida ei saanud suvaliselt kinni panna ja mitte keegi ei saanud teda asendada]

Isa suri mere ääres kell kümme hommikul. Isa suri Cassis's. Pole võimalik valida hullemat paika suremiseks, see linnake on nii kaunis. Oleksin tahtnud, et ta lahkuks talvel, kontserdi lõpus, vana ja väsinuna, mõnes inetus, hallis ja tuuletõmbeses linnas. Ta sulges silmad 21. juunil 1987, pühapäeval, suve esimesel päeval, kolmekümne seitsme aastasena, lõunaranniku imelises valguses.
... Armastasin teda kaugelt. Ta oli ilus, pikk, õrn, unistaja. Armastasin teda, nagu armastatakse olevust, kes pole kunagi päriselt kohal. 

Kolmkümmend seitse aastat pole suremise vanus.

Üks telefonikõne hiljem istusin kriminaalpolitsei peakorteris tema [Paul Seran'i] kabinetis, käes märkmik ja ees Marseille' Olympique'i jalgpalliklubi vapiga klaaskruus mingi kohviks maskeerunud kibeda lakega.

Colette: ...mul ei hakanud kunagi iseenda seltskonnas igav. Ma polnud kunagi endale tüütu.

Naeratan ja hingan sügavalt sisse, et mitte nutma puhkeda, ja paradoksaalsel kombel olen ma õnnelik ja ma ei tea, miks. Ma ei tahaks olla kusagil mujal kui siin restoranis, Guegnonis, koos nendega. Isegi mitte koos Pierre'iga, isegi mitte USA-s või kus tahes. Ma tahan olla siis, praegu, uurida välja, mis kannustas mu tädi üht naist nii ennastohverdavalt kaitsma. Ning minna pärast lõunasööki tagasi Colette'i hääle juurde ja kuulata, kuidas Aimé Chauveli sünnipäev lõppes. Kuidas ma saaksin tänada oma tädi selle kingituse eest, tema pihtimuste eest magnetlindil? Tema, kes ta oli nii vaoshoitud.
"Ühesõnaga, mu päev algas sellega, et ma puistasin Colette'i tuha Jean-Laville'i staadionile, kella kuue paiku hommikul... Oli kibekülm... Seejärel käisin ma külas Louis Berthéolil, kes on tagasi! Halleluuja! Ja kes jutustas mulle hulle asju... Ja kirsiks tordil rääkisin ma just oma komissarisemuga kriminaalpolitsei peakorterist nagu filmis, aga nüüd tuleb ta siia, sest Blanche - see naine, kes viimased kolm aastat surnuaial Colette'i koha peal puhanud on - tema isa on mingi kuradi maniakist mõrtsukas, keda kogu Prantsusmaa politsei taga otsib!"

Suurepärane lugemiselamus!

Elukestev õpe ehk kuidas töö avardab silmaringi

Tööalaselt puutun igapäevaselt kokku väga erinevate raamatutega. Ühte süvenen vähem, teise rohkem. Mõne tausta, mis kuidagi ka ennast rohkem huvitab või millest tahan rohkem teada saada, uurin põhjalikumalt. Hiljuti oli mu töölaual:

"The Future of Hiding. Secrecy, Infrastructure, and Ecological Memory in Estonia's Siberia," by Francisco Martínez was published by Cornell University Press in 2025.

ERR-i portaalis on raamatust ja selle kirjutamisest põhjalik lugu

Inglise keeles küll, aga see pole ilmselt tänapäeva inimese jaoks mingi probleem. Väljaarvatud mina🙈, aga alati saab ju sõber guuglilt tõlkeabi paluda😁. Nii et reedeõhtune tervitus puhkeasendisse siirdunud tööinimeselt😆

"Minu San Francisco"

Terje Toomistu
Minu San Francisco: radikaalselt vaba
Petrone Print, 2026
280 lk. + ill.

Õnneks teadsin, mida lugema hakkan, nii et ei saanud (erilist) šokki.

Oma konservatiivse loomuse juures ikka imestan jätkuvalt, kui kirju on see Issanda loomaaed ja kuidas mõiste vabadus võib varieeruda ning nii erinevat tähendust omada.

Mae annab raamatust hea ülevaate, soovitan seda lugeda, sest ma ei hakka tema juttu ümber kirjutama ega kommenteerima. Suuresti olen tema mõtteavaldustega nõus.

Lugemine igaühel enda vastutusel😎

Epp Maria. Elu maalides

Väga hea film, just minu masti film. Kumas läbi seda õiget, mõtestatud molutamist. Nauding!

Režissöör Anu Aun kirjutab Epp Maria Kokamäe portreefilmist ERR kultuuriportaalis. Seda tasub lugeda.
Mina ise olen lugenud raamatut "Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro : kokku maalitud" (kirjutanud Katrin Helend-Aaviku), mis mind väga köitis ja võlus. Olen sellest kirjutanud siin ka.

Väga iseloomulik kaader filmist

P.S. Küll aeg läheb ruttu. Nädal möödas nigu niuhti. Ja uus kuugi juba ammu käes...

"Olku"

Olku : laul inimlikkusest / Helen Eelrand ; toimetaja Kristi Kallaste
[Tallinn] : Kirjastus Pegasus, [2025]
232 lehekülge, 8 nummerdamata lehekülge : illustratsioonid

Üks äärmiselt positiivne raamat! Äärmiselt positiivne ja sümpaatne inimene muidugi ka!

Seda raamatut lugedes ei kogenud igal sammul nõukogude aja taaka. Justkui mängeldes sai ka ebameeldivatest hetkedest läbi tuldud. Mitte et elu ülemäära hellitanud oleks, aga see sisemine optimism ja positiivsus kandis!

Vahva seiklus läbi 75 aasta💙 Paljugi tuli tuttavat ette, kohtumisi, kohti, inimesi ja seiku. Väga hea lugemine!

"Vihurimäe"

Ei oodanud sellist filmi, ausalt öeldes... 

Omamoodi vastuoluline mu jaoks. Hea ja vastik samaaegselt. Seda kõike oli too much. 
Vikipeedias on ülevaade sisust olemas. Vastab üksüheselt filmile (muidugi kestab film kauem ja on üksikasjalikum). Ka Postimehest leiab filmi kohta lugemist.

Epp Petrone sedastab oma blogis:
"Juhtusin raamatukoguleti lähistel olema, kui keegi palus: «Andke mulle «Vihurimäe», ma tahan üle lugeda, kas see tõesti on nii kole nagu filmis. Film on nii halb!»
Nii kole? Nii halb? See tekitas minus huvi omakorda «Vihurimäed» üle lugeda."

Kunagist etendust Alatskivi lossi õuel olen vaatamas käinud, aga see tundus nagu hoopis midagi muud. Või vähemalt mälestustes. Tegelikult nagu ei mäletagi midagi... Antud arvustus on ka üsna negatiivne.

Veel leidsin arvamusi kohaliku etenduse kohta  Tädi blogist, Delfi Kultuuri rubriigist, ja Danzumehe blogist.

Filmi vaatamine omal vastutusel. Esimene mulje oli mul suur kahetsus, et oma aega kalli raha eest kinno raiskama läksin. Teine mulje: no oli vaadatav, sai ära nähtud. Kolmas: no nii halb nüüd ka ei olnud, aga ikkagi, veits kahju ajast, mis sellele ohjeldamatu sahmimise vahtimise peale kulus... 
Ja tõepoolest - nüüd tahaks raamatut lugeda!

"Minu Saaremaa"

Olavi Antons.
Minu Saaremaa: kompassiga sisepagulane
Petrone Print, 2025
240 lk. + fotod

Oh, kuidas mulle meeldivad sellised raamatud! Milline sõnaosavus! Milline võluv keelekasutus! Olen müüdud! Iseasi, kui palju siin nüüd seda Saaremaad oli?!😎 Aga minu jaoks polnudki see nii väga oluline, sain lugemiselamuse nii ehk naa.

Lasen siinkohal tsitaatidel kõnelda:

Ma võtsin kuulda mõistuse häält Triinut ja Ave-Maid - liiati oli naistepäev.

Kui palju tunde mina seal plangujupil istunud olen, on võimatu öelda. Oleks võimatu isegi siis, kui ma oleks pingil istumise päevikut pidanud, sest kerkiks küsimus, milliseid tunde lugeda - toa või pingi omi? Selle pingiga on nimelt selline kummaline värk, et kui ma lähen välja, toetan selja vastu seina ja vaatan, kuidas pojengid on eilsega võrreldes viis sentimeetrit kõrgemaks visanud, et leevikesed on täna kõik kuidagi sõjakas tujus, et Kiisu on mängurõnga vedanud jasmiinipõõsa alla - kõiki neid asju, mida üks taluõu vaatamiseks pakub -, ning siis napi veerand tunni pärast tuppa lähen - no näiteks kohvikruusi täitma - , on seinakell köögis edasi liikunud poolteist tundi.

Vamm ja majaseen näiteks - kuigi kuulnud ma neid sõnu muidugi olin, võinuks emb-kumb mulle taluõuel vastu tulla ja ma soovinuks talle pahaaimamatult kena hommikut, selle asemel et tuppa püssi järele joosta.

Kui minust suvesaarlane sai, ilmus Saaremaal veel kaks päevalehte: Saarte Hääl ja Meie Maa. Tenerifel on muide samuti kaks päevalehte. Kuigi need saared on suuruselt võrreldavad, siis pidagem silmas, et Tenerifel elab miljon inimest, aga kui me sõimelapsed välja jätame, siis mahuks Saaremaa lehelugejad Tallinna laulukaare alla nii lahedasti ära, et igaüks neist saaks lehe lugemiseks lahtigi voltida. Kirjutada iga päev leht täis sellest, et eile ei juhtunud meie saarel mitte midagi märkimisväärset, ning sealjuures teha seda konkurendist köitvamalt - see on ajakirjanduslik kangelastegu.

Saarte Hääle erakuulutuste rubriigist leidsin ma varakevadel pärast Juhani äraostmist Onupeetri kuulutuse ja kõlas see kuidagi nii: "Vesi sisse, solk välja, remondi- ja ehitustööd, Peeter." Telefoninumber juures.
Selle napi, aga informatiivse teadaande põhjal võiks oletada, et kuulutaja on üks kidakeelne mees. Mida Onupeeter kahtlemata ei ole. Onupeetriks ristis Peetri muide Andres, mitte mina. Ilmselt komplimendina Onupeetri teadmiste diapasoonile, mida ta lahkelt ümbritsejatega jagab. Teatava patroneeriva varjundiga küll. Lisaks sellele, et ta suudab viie sekundiga peast arvutada, mitu tonni betooni on vaja saunapõranda valamiseks, samal ajal valgustades niigi segaduses tellijat betoonitüüpidest ja valuvõimalustest, ise samal ajal midagi kinni või lahti kruvides.
Väga muljetavaldav eriti minusugusele, kelle rööprähklemise tipp on võime nätsu mäluda ka kõndides (lk 129)

Ma pean üles tunnistama, et näiteks ennast ma tööle küll ei palkaks. Kes tahaks töömeest, kes keerab kaks kruvi sisse ning siis võtab istet ja vaatab, et täitsa hästi said need kruvid sisse keeratud. Eriti vasak. Ei, parem. No tegelikult oleneb ju, kummalt poolt vaadata, eks. mõlemad on tegelikult korralikult sisse keeratud. Ja alles siis, kui tagumik istumisest kangeks jääb, keerab järgmised kaks kruvi. Andaluuslased ja kanaarid oleksid minu üle uhked - leidub ka põhjamaal mehi, kes mõistavad, kui olulised on need pooletunnised pausid pingutuste vahepeal. Või ka tunnised pausid, kui mõni neljajalgne brigadir tuleb üle vaatama, kaugel ma tööjärjega olen, ning otsustab pikali visata just sinna, kuhu tuleks järgmised kaks kruvi keerata. Las loomake lesib. Eks ma liigutan ennast ikka kiiremini ka, aga ma tahtsin selgitada, millest see tuleneb, et ma üksi ehitan...
...Aga laiskus teeb leidlikuks.
(lk. 178-179)

Äi saa santi sõna öölda. Ega ei taha ka.

"Juhiiste"

Muriel Spark. Juhiiste
Kultuurileht, 2025
72 lk.

Loomingu Raamatukogu 2025/30-31

"Loomingu Raamatukogus" ilmunud üllitis, mis on originaalis  trükivalgust näinud tegelikult juba 1970. aastal.
Omapärane, seda kindlasti. Nimetatud ka "tagurpidi kriminaalromaaniks" tõlkija Andrus Lauringsoni saatesõnas. Ühinen tema arvamiste ja mõtteavaldustega, kus on lühiromaan hästi kokku võetud. 

Omal äraspidisel moel see raamat isegi meeldis mulle. Kuigi ega mingiks lemmiklektüüriks ma teda ei pea. Uuesti kätte ka ei võtaks, vist...

Sisututvustus:
Noor naine Lise võtab puhkust, ostab erksates toonides kostüümi ja sõidab varahommikuse lennuga ühte lõunamaa linna. Plaan on kindel, aeg tiksub halastamatult, uurijatele tuleb jätta värvikas jäljerida ja leida oma lavastusse veel viimane osatäitja.

Šoti kirjaniku ja esseisti Muriel Sparki (1918–2006) tagurpidi detektiivromaan on lakooniline lugu juhusest ja paratamatusest, võimust ja vabadusest, ettekuulutusest ja surmast. Romaani tausta avab tõlkija Andrus Lauringson oma saatesõnas.

Lugeja, kinnita rihmad, koht Lise’i kõrvalistmel on vaba!

Lilleliseid märkuseid emakeelepäeva tuules😊

Lauri Vahtre.
Lilleliseid märkuseid fantasööritsevast vaalaskitsest: uitamisi eesti keele rägastikes
EKSA, 2025
205 lk.

Seda raamatut olen ma kolm korda alustanud😀 Hetkelgi on ta mul veel pooleli. See on tõeline keeleline lustimine! Huumor parimas võtmes!
Ka mulle meeldib uidata eesti keele rägastikes. Vahel saavad need uitamised muidugi ka karistatud😀 Siinkohal lubage meenutada novelli- ja jutukogu "Eesti keelde sukelduja". Ent sealtki, just emakeelepäeva paiku emakeelele mõeldes, leidsin huvitavaid keelendeid.

Teen selle postituse ära puhtalt emakeelepäeva tähistades ja keeleilule mõeldes🥰

Ma loen ja pupsun naerda, vahel lausa lagistan. Oi, kuidas mulle meeldib, kui keelega eksperimenteeritakse ja fantasööritsetakse😜 Muidugimõista fantasöör fantaseerib, aga las see jääda nüüd😂 

Eriti meeldib mulle see nn i-mitmuse teema! 

Seda te teate niikuinii, kuidas ma ikka ilgun nende pikkade vormide üle, mis on ju (ilmselt) grammatiliselt õiged, aga ei mahu kuidagi minu suhu ja kõlab kõrvale nii valusalt🤭 

No ilmekaid näiteid (siinkohal ei anna, kahjuks lühemat vormi kasutada😁): seaduseid=seadusi; õiguseid=õigusi; eestlaseid=eestlasi, puhkuseid=puhkusi; seikluseid=seiklusi; päevasid=päevi; detailseid mälestuseid= detailseid mälestusi;

vigasid nagu sigasid=vigu nagu sigu. Jne, jne

Veel näiteid: on sõna vaeme, aga kasutatakse vaagime. No kuidas kõlab: vaagikoda (vaekoda) ja vaagikauss (vaekauss)? Või saagime! Saagime saagiga, millel on hea painduv saagileht, nii et saagipuru lendab😂

Siga ei ole, aga käitub  nagu siga ehk sigatseb. Mära ei ole, aga käitub nagu mära ehk märataseb (vana nali)

Hea termin on "estorantokeelne", mida esindavad näiteks sõnad teler ja naelikud.

"Kui hea raamat!" hõikan ma pantalloonelikult😁 ja panen punkti🤭 Ja taaskord on põhjust tõdeda, et päriselu ja keel on palju põnevamad, kui väljamõeldud süžeed.

Vahvaid lugemiselamusi teilegi!

Emakeelepäevaeelne reede

Täna (just praegu) toimub emakeelepäeva konverents RaRa's, mis on ühtlasi või just pigem raamatuaasta lõpukonverents "Eesti raamat – kaua võib?" 
Programm siin.

Jälgin, kuulan, vaatan video vahendusel ja lisan veidi omapoolseid märkusi või pigem märksõnu😉

Päeva modereerib oma muhedal moel Karl Martin Sinijärv (1971)

Sissejuhatus Martin Öövel (1983), RaRa direktor 

Tervitus, avasõnad Alar Karis (1958), EV president
Lugev inimene on tore inimene. See on nakkav.

Raamatuaasta lugemisuuring “Eestlane loeb 2025” Marju Lauristin (1940):

Tere, kallis raamaturahvas! Kahju, et raamatuaasta läbi saab, võiks pikemalt kesta. Kõik meie aastad võiksid olla raamatuaastad.

46% eestlastest loeb lõbuga, 23% praktiliselt iga päev, 23% vähemalt kord nädalas. 31% loeb ilukirjandust.
Puudub püsiv lugemisharjumus. Kool ei suuda kujundada püsivat lugemisharjumust.
75% eelistab paberraamatut! Raamatukogu kasutamine on kõige populaarsem nooremas vanuserühmas! Kuidas tuua noored ingliskeelsest maailmast, ingliskeelsete tekstide juurest eestikeelse raamatu juurde?
Ka tõlkekirjanduse kaasaegsed autorid on tundmatud.
Rahvas algab raamatust ja inimene on raamat!

Krista Aru (01.08.1958-25.02.2025) mälestusele pühendatud see uuring ja see raamat! [Äsja ilmus tema raamat "Kultuuriruumi kihid", mis hõlmab ajakirjanduses ilmunud artikleid.]
Raamatukogul on tõusev tähendus!

Riie Heikkilä (1981) Tampere ülikooli sotsioloogia dotsent räägib lugemisest Soomes. 
[Ei viitsi kuulata inglise keeles! Loodan, et mingid teesid ilmuvad ka eesti keeles!?]

Maija Treile Läti Rahvusraamatukogu. Lugemisest ja lugemisharjumustest Lätis [Ettekanne inglise keeles]

Siinkohal teen praegu pausi. Võib-olla jätkan...

E-etteütlus 2026

Tänase e-etteütluse originaaltekst:

„Isegi minu kui aasta looma jaoks on säherdune maastikuvaade liigmodernne,“ üürgas stereotüüpne siil, kui oli kesk kapitalistlikku masinavärki oma tintmusta nospli leetmulla seest välja torganud.

„Hei, lageraiujad, kas te Nietzschet olete lugenud?“ päris okkaline olevus pretensioonikalt, ent söandamata vasturepliiki ära oodata põgenes isetahtsi e-etteütluse apokalüptilisest stseenist, kus kõik haavadki horisontaalselt värisevad.

Ränkraskelt rännuteelt naasnud suitsu- ja piirpääsuke kiibitsesid pilvepiiril, põline rekajuht kuulas Fred Jüssi linnulauluplaati, korpas palgega kassivolask popsutas kännu otsas piipu, ere kodumaapäike silmi pimestamas.

Poststalinistlikust traumast võitu saanud üldinimlik harvester jäi pimedaks nagu Oidipus ja hakkas otsima oma pärimuslikku algupära.

No mis ma oskan öelda?!? Lihtne tekst, see oli mu esmane reaktsioon! Õigekirjavigu, jah, mul polnud. AGA! Minu alatised komistuskivid on kirjavahemärgid, peaasjalikult KOMAD, neid suudan ma vajalikust kohast ära jätta ning panna sinna, kuhu pole vaja. Ka jutumärgid on komistuskiviks (täna ühes lauses (teises!) tabasin selle ära ja panin) ja kokku-lahku kirjutamine. No ei saa mina kohe kuidagi... Olen justkui omandanud, et pigem kirjutada lahku, sest oli aeg, mil kippusin ise liigselt sõnu kokku kirjutama, aga tundub, et see ka ei päde😝🙈

Ent ma ikka kirjutan rõõmuga ja tahan igal aastal ennast proovile panna.

"Eesti keelde sukelduja"

Mehis Heinsaar.
Eesti keelde sukelduja: jutte ja novelle 2011-2025.
Menu kirjastus, 2025.
216 lk.

Väga omapärane. Muinasjutuline. Unenäoline. Müstiline. Äraspidine. Kohati naljakas, kohati tragikoomiline, kohati isegi kurb.

Mõni lugu algas täiesti realistlikult ja oli paljutõotav, igati vinks -vonks, aga siis tuli tolksti jälle see va pisuhänd sisse😆

Raamatut lugema inspireeris mind just nimilugu, mille katkend ka tagakaanel. Ja kus/kui eesti keelest räägitakse, siis olen mina müüdud😊

Ilmselt ma rohkem herr Heinsaare teoseid kätte ei võta lugemise eesmärgil, aga oli huvitav kogemus...

Elo Lindsalu "Sirbis" sedastab:

Mehis Heinsaare uut raamatut avades lootsin, et see viib mu ärevast argipäevast kuhugi hästi kaugele, kus võiksin kõik mured unustada. Liiati pole raamatu­kaantel vihjet õuduskirjandusele nagu romaani „Kadunud hõim“ tutvustuses, mille sündmustik läks lõpupoole talumatult õõvastavaks. Kogumiku pealkiri tõotab hoopis filoloogilist sukeldumist eesti keele sügavustesse ja alapealkiri tiitellelehel osutab lakooniliselt kirjutamisajale: „Jutte ja novelle aastaist 2011–2025“.

On teisigi arvajaid:

Sehkendaja
Loterii kajastab küll vaid nimilugu, mis varem "Vikerkaares" ilmunud

Indrel Koff'i artikkel "Sirbis": "Heinsaar nagu Heinsaar ikka, ainult et täitsa teistmoodi"

Kirjandusteadust tudeeriv onutütar on kirjutanud Heinsaare loomingu, mitte küll "Eesti keelde sukelduja", vaid hoopis "Unistuste tappev kasvamine" kohta:

"Teine raamat, mille lõpetasin eile, oli Mehis Heinsaare “Unistuste tappev kasvamine”. See oli raamat, mille puhul ei oskagi seisukohta võtta! Kulgemine üle Eesti. Pidevalt oli tegelane kuhugi teel – küll Pärnusse, siis Läänemaale, siis oli ta Lõuna-Eestis jne. Seejuures ei olnud tegemist ühe tegelasega. Raamatus on jutud, mis pole omavahel seotud. Ja ei ole nad ka tõsieluloolised! Tundus, et loen mingit muinasjuturaamatut täiskasvanutele… Ma ei ole suur muinasjuttude lugeja, mistõttu oli kummaline, et keegi midagi sellist täiskasvanutele kirjutab ja, et see on meil koolis kohustuslik kirjandus! Läbi ma sellest närisin! Kas ma sain targemaks? Kas ma sain midagi uut teada? Jah! Seda, et täiskasvanud inimene võib nii lahke fantaasiaga olla. Et iga idee, mis pähe tuleb – saab jutuks kirjutada. Selline kummaline teadmine tekkis. Samuti see, et ma ilmselt rohkem tema raamatuid lugema ei hakka, sest elu on selleks liiga lühike."

Muuseas, just see tema kommentaar andis mulle üldse tõuke tutvuda Mehis Heinsaare loominguga ja  proovida midagi lugeda. Mul on selline kiiks, et kui keegi midagi väga maha teeb, siis tekib kohe tohutu huvi, et kuidas mulle passiks...
Kuigi pean nentima, et osaliselt nõustun temaga, siis ometigi nii kriitiline ma oma arvustuses siiski poleks...

P.S.  Just sobivalt emakeelepäeva paiku emakeelele mõeldes, leidsin sellest teosest (viiasest novellist, kui ma ei eksi...) huvitavaid keelendeid:
lõksjas (tuba), lossjas (lehekülg) [ehk peaks siiski olema "losjas"?? vrd sõna "kausjas"], udujas (mõttekäik), pilvjas (aur).

Märts

Ja ongi märts! Kevadkuu. Ja kevad tuli ka kohe märtsiga koos, isegi mõni päev varem. Uskumatu, kui kiiresti on suur osa lumest ära sulanud! Ikka suur jõud sel päikesel ja plusskraadidel! 🌞 Kalendrikevad jõuab meieni kahe nädala pärast, 20. märtsil. Esimest korda tundsin sel aastal õhus kevadet aga juba 14. veebruaril 😁

Isiklikus plaanis on kuu kultuurselt alanud😊 Esmaspäeval osalesin Tallinna Jaani kirikus Loodud sõna õhtul, mis on mulle saanud igakuiseks meeldivaks väljakutseks. Et ei lähe kuu esimesel esmaspäeval otse töölt koju, vaid võtan aega enda jaoks🥰 Seda varianti, et lähen koju ja tulen uuesti linna ei saa kasutada, sest ma ei suuda ennast veenda uuesti välja, linna minema😝 Järele proovitud! Aga sedapuhku oli Janek Mäggi vestluskaaslaseks Siimon Haamer, teoloog, hingehoidja, Tartu Teoloogia Akadeemia ja kristliku keskuse Pastoraat eestvedaja. Oli huvitav ja inspireeriv 1,5 tundi! 

Reklaamiminutid: 6. aprillil on Loodud sõna õhtu külalisteks isa ja poeg Sinijärved, Riivo Sinijärv ja Karl Martin Sinijärv. Maikuus praegune Tallinna linnapea Peeter Raudsepp, kes on Jaani kiriku liige ja endine juhatuse esimees.

Ootamatult kujunes kultuurseks ka kolmapäev, mil kallis kaasa mu kinno kutsus. "Meie Erika"! Väga hea film!

Meenus see aga hetkel, kui kotist pudenes välja kinopilet 😉 (ilmselt poleks muidu kirjutamiseni jõudnudki):

Ega siis hetkel muud polegi🤭 Muudkui nautigem kevadet, lugegem ja mingem ka kinno 😀

Kuna postitus jäi hommikul tegemata, siis saabuva kevade kiituseks paar fotot ka. Oli imeline ja mõnus kevadehõnguga päev🥰

"Minu Bali"

 

Juta Raudnask. Minu Bali: elu on tseremoonia
Petrone Print, 2025
208 lk.

Mulle meeldib Juta hoogne jutustamise ja kirjutamise viis! Olen tema ja ta pere seiklustele ikka kaasa elanud (seda küll rohkem blogi vahendusel ja varasemal ajal, sest viimases otsas pole ta eriti aktiivne blogija olnud...) Raamatutest on loetud "Samba, sake ja tšillikaun" ning nüüd siis "Minu Bali", teisi olen sirvinud, kangesti tahaks jõuda ka "Elu nagu aperitiiv: Rõõm elamisest ehk meie aasta Provence’is" lugemiseni.
Bali huvitab mind hoopis vähem, aga just Juta pärast see raamat ette võetud sai! Jesper Parve Bali't pole ma näiteks lugenud... 

Tseremooniad, rituaalid, veidi sellise esoteerilise maiguga kraam ei ole just minu teetassike, aga las ta jääda... Lugeda oli ikka tore.

Mis mind aga häiris (alati häirib!), kui tüdrukute, eriti veel oma tütarde kohta öeldakse plikad või pliksid. Sorry, minu kiiks vist!

Bali kuulub Indoneesiale, moodustades koos naabersaartega Bali provintsi.

Samal ajal, kui Juta seikles Nusa Dua's, viibis üks mu tuttav Nusa Benidas. Väikese guugelduse tulemusel andis AI asjakohase ülevaate: 
"Nusa Dua ja Nusa Penida on populaarsed Bali sihtkohad, kus Nusa Dua pakub luksuslikku kuurortpuhkust ja Nusa Penida metsikut loodust". 
Et selliseid seoseid lõin siis mina lugemise ajal😎

Kergema vastupanu teed minnes panen siia üles foto raamatu tagakaanest, kust saab väikese sisututvustuse:

Talveilu

Ilusast talvest. Talveimed. Ehk veidi naturaalset talvekunsti:

Külmakunst😍

Külmakunst😍

Sekundi(te)ga muutunud vaade

Ja veel ka sünnipäevasest päevast paar klõpsu:

"Pidulik sünnipäeavlõuna"😆

Talvekook (Pihlaka kondiiter)

Vastlakukkel teatrikohvikus

Ja lilleilu ja õnne: