Esimesed hetke-emotsioonid. Vol 2

Täna siis teine eurovisiooni poolfinaal. Teen jälle märkmeid

Õhtujuhid Michael Ostrowski ja  Victoria Swarovski. Head nimed, harmoneeruvad, riimuvad.

1.Bulgaaria. Bangaranga. Naissolist. Hoogne algus šõule!

2.Aserbaidžaan. Naissolist. Pigem tervendaja kui meelelahutaja. Kahtlustatakse AI loomingut? Mine! Mulle täitsa meeldib...

3.Rumeenia. Naissolist. Kägista!? Lämmata!? Meenutas üle-eelmise aasta võidulugu?

4.Luksemburg. Naissolist. Visuaal ilus, kõrvale ilus viiul, vokaal ei olnud nii väga...

5.Tšehhi. Meessolist. Ise autor. Vana puidu lõhn peaks minna tulema, siis on õnnestunud... Ei tulnud... Ilus poiss, aga igav laul

Prantsusmaa. Ooperilaulja hääl.

6.Armeenia. Imelik kamp

7.Šveits. Naissolist. 

8.Küpros. Naissolist+ naistantsijad 

Austria. Tantsuluba = Tanzschein. Sinine joonistatud täht silmal. Tantsuliigutused, maskid. Mulle täitsa meeldib🙃

9.Läti. Naissolist. Meloodiline lugu. Lätikeelne. Omapäraselt huvitav

10.Taani. Meessolist. Taanikeelne 

11.Austraalia. 49a naine, 20 a tagasi vähk. Kuldne naine, ilus naine. Võimas lugu

12.Ukraina. Naissolist. Banduura, ukraina rahvapill  ka laval saatmas. Võimas lugu.

Suurbritannia  Naljakas jahmerdamine. Eins, zwei, drei...

13.Albaania. Tüüpiline selle piirkonna lugu

14.Malta. Meessolist. Pigem ballaadilik

15. Norra. Rockbänd Magasin maha poolenisti.

Tulemused jätan hommikuks. 

P.S. Mahakriipsutatud ei pääasenud finaali

"Tagasi Applemore'i"

Rachael Lucas. Tagasi Applemore'i

Tallinn: Eesti Raamat, 2024
267 lk.

Raamat, mille kusagilt sooduspakkumisest ülisoodsalt sain. Tundus tore! Ja et küll kunagi (pensionipõlves😆) loen.

Eelmisel nädalal otsisin riiulist hoopis mingit teist raamatut, kui nii muuseas puutus näppu ka "Tagasi Applemore'i". Hakkasin seda sirvima ja läkski lugemiseks!😊 Selline mõnus romantikahõnguline lugemine. Ilus (ja veidi üksildane) Inglismaa veel pealekauba.

Rilla Clark ja Lachlan Fraser koos oma kolme õega kohtuvad pärast pikki aastaid, kui nende isad on väikese vahega maisest elust lahkunud ning järeltulijad peavad kinnisvara jm varandusega tegelema, muuhulgas ka paljude mälestuste, saladuste ja avastustega...

Raamat, mida hindaksin viie tärniga ja loeksin kindlasti teist kordagi. Selliseid raamatuid ei ole üldse palju. Eelmine taoline oli "Igal järgmisel suvel". Õnneks on need raamatud raamatukogudes olemas ning võin enda eksemplarid rahuliku südamega raamatuvahetusse panna🙂

Nüüd jääb üle vaid lugeda teisigi Applemore'i lugusid mis Rachael Lucas kirja pannud😊

Esimesed hetke-emotsioonid

Eurovisiooni esimese poolfinaali kuulamisel tekkinud mõtted, emotsioonid, sekka kilde Reikopi kommentaaridest🙂 Tsenseerimata kujul, puhtalt mu isiklikud märkmed ja hüüatused🙈

1.Moldova. Nii naljakas ja äraspidisel moel hea. Oleks nagu kuulnud varem, kuidagi tuttav. Kuigi ma olen täiesti puhas leht. Pole ühtegi lugu spetsiaalselt kuulanud. Ma kuulutaks selle kohe võitjaks!😁

2.Rootsi. Maskis, pitsist maskiga naine. Ei midagi erilist. Not for me.

3.Horvaatia. Rahvuslik lugu, ajalooline taust. Mingi tätoveeringute teema... Sellepärast eriline ja erinev

4.Kreeka. Imelik... Mingid erilised tüübid

5.Portugal. Mehed. Suht rahulik, meloodiline, a capella, kitarr 

6.Georgia. Alguse instrumentaal meeleolukas. Ansambel kollastes kostüümides. Lalalalala!

Itaalia. 57 a mees, San Marino lauluvõistluse võitja, osalenud 1992.a-st. Meestaustatantsijad😄. Itaalia keeles loomulikult! Hoogne tantsulugu, veidi nukker ka. Karismat on!

7.Soome. Linda Lampenius/viiul. Pete Parkkonen/laul. Tuld ja kirge. "Leegiheitja" Soomekeelne

8.Montenegro. Tüüpiline 

9.EESTI. Vanilla Ninja. Too epic to be true

10.Iisrael. Ballaadilaadne toode. Ilusmees😀 Prantsuse keeles? "MICHELLE"

Saksamaa. 33a naine, armastab ekstreemsusi

11.Belgia. Elektro-pop lugu

12.Leedu. Hispaaniakeelne (juured otsapidi seal) Mees mustas, nagu surm🤭

13.San Marino. Eritrea juurtega. Ehtne eurolugu

14.Poola. Alicja "Pray", kutsutud ka poola Whitney Houston'iks

15.Serbia. Metal-lugu. Algselt inglise keeles, otsustati siiski Serbia keele kasuks

Kokkuvõtvalt ei oska midagi öelda. Ei mingeid erilisi eelistusi ega vau-efekte...

Hääletamist ei viitsi kuulata-vaadata-oodata...

"Minu Stockholm" Epiloog 2025

 

Rita Ahonen
Minu Stockholm: vanniga merel
Petrone Print, 2025
208 lk. + fotod

Mõtlesin, et loen vaid epiloogi läbi, sest on ju raamat varasemalt loetud. Aga ei läinud üldse niimoodi. Jutt oli nii huvitav, et alustasin otsast peale. Ja ausalt: mitte midagi ei mäletanud. Niivõrd hea lugu ja hea kirjutamissoonega autor! Sellised minukad on just mu lemmikud! Eks lugemisest on juba ka üksjagu aega möödas, just avastasin, et kohevarsti saab 11 aastat! Siin olen muljetanud 2015. aastal. Üsna sarnased mõtted ja tunded valdavad mind ka praegu. Seekord jäi kuidagi silma või puudutas korteri-teema, et kas üürida või osta ja kui osta, siis nagu ikka ei saa päris ise otsustada, mida oma elamispinnaga teed. Ja ka rootslaste omamoodi "potjomkinlus", kus bürokraatia versus vabadus kokku puutuvad. Kontrollida ei tohi (aga tahaks ja peaks), siis lepitakse aeg kokku ning tuleb suurepärane spektaakel. Kaebamise-kultuur vohab täiega. Samas on konfliktikartus ja otsustamatuski tooni andvad. Võistelda ei ole ilus! See on lubatud vaid spordis.

Väga mõnus lugemine ja mälu värskendus igatahes 😊

"Ebakindluse tarkus“

Watts, Alan. The wisdom of insecurity : a message for an age of anxiety*

Tunnustatud filosoof näitab meile, kuidas – enneolematu ärevuse ajastul – leida rahulolu, omaks võttes olevikku ja elades täisväärtuslikumalt olevikus. Ta on ideaalne teejuht elu kursi korrigeerimiseks (Deepak Chopra sissejuhatusest).
Aju saab oma õiget käitumist omandada ainult siis, kui teadvus teeb seda, milleks see on loodud: mitte sipleb ja keerleb, et praegusest kogemusest välja pääseda, vaid on sellest pingutuseta teadlik. Alan Watts ammutab selles ajatus ja klassikalises teejuhis täisväärtuslikuma elu elamiseks inspiratsiooni idamaise filosoofia ja religiooni tarkusest. Tema keskne mõte on praegu asjakohasem kui kunagi varem: kui me veedame kogu oma aja tuleviku pärast muretsedes ja mineviku üle kurvastades, ei suuda me nautida olevikku – ainsat hetke, milles me tegelikult elada saame. Watts pakub vabastavat sõnumit, et tõeline kindlus ja turvalisus tulevad ainult mõistmisest, et püsimatus ja ebakindlus on meie eksistentsi olemus. Ta rõhutab liikuvate väravapostide lõputu tagaajamise mõttetust, olgu need siis rahaline edu, stabiilsus või valust pääsemine, ning näitab, et ainult teadmatu tunnistamise kaudu saame õppida midagi tõeliselt teadmist väärt. Raamatus „Ebakindluse tarkus“ selgitab Watts keerulisi kontseptsioone kaunilt lihtsate sõnadega, muutes selle raamatuks, mille juurde pöördudes saab keerulistel aegadel ikka ja jälle lohutust ja arusaamist leida. 

„Watts, kes oli võib-olla tänapäeva lääne jaoks idadistsipliinide juhtiv tõlgendaja, omas haruldast annet „kirjutada kaunilt kirjutamatut“.“ Los Angeles Times
[Tõlge inglise keelest: Google Translator]

*P.S. Järjekordne raamat, mis töölaualt hiljuti läbi käis.

"Väsinud valguse teooria"

Kaur Riismaa.
Väsinud valguse teooria.
Tallinn: Varrak, 2025
405 lk

Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse laureaat 2025.

Jah, raske on mul selle uuema aja eesti kirjandusega... Annan ja annan aina võimalusi, aga pean kaant sulgedes ikka nentima, et "aitäh, aitab küll, seda autorit ma rohkem ei loe"

Antud teos läks minu jaoks käima alles kuskil poole peal. Hea, et suutsin ennast edasi vedada ja mitte enne seda pooleli jätta. 

Põhimõtteliselt Eesti lähiajalugu ilukirjanduslikus võtmes. 

Kohati liiga argine mu meelest. Ja kuidagi häirivalt jäi meelde ühe tegelase korduv väljend: "Lehma sitt ära!" Nojah🙈

Ent omal moel köitis ikka ka, sest paaril järgneval päeval tuli mõni koht raamatust meelde...

"Minu isa Georg Ots"

Mariann Randmaa.
Minu isa Georg Ots
Kirjastus Tänapäev, 2025

264 lk.: fotod, illustratsioonid 

Rikkaliku fotomaterjaliga mälestuste raamat, kirjutatud tütre poolt suure armastusega.
Ühe õhtu lugemine. Hästi armas ja südamlik. Väga isiklik ja eraeluline, lapse mälestused väga lühikesest eluperioodist. Nagu öeldud: palju fotosid, aga ka palju kunsti. Georg Ots armastas nimelt ka maalida ja joonistada.

Ääretult soe ja sümpaatne ❤️ 

"Minu kallis tädi"

Valerie Perrin.
Minu kallis tädi 

Tõlkinud Reti Maria Malva
Kirjastus Tänapäev, 2025
552 lk.

(Punane raamat)

Mulle väga meeldis see raamat, mis oli ka ootuspärane, kuna Perrin'i eelmine raamat "Kolm" oli samuti võrratu. Võib-olla "Mu kallis tädi" meeldis isegi tsipakese rohkem...
Igatahes väga põnev lugu! Käima läheb kohe ja väga intrigeerivalt. 

Mõnusat väljakirjutust ka isu tekitamiseks:

Minu nimi on Agnès Dugain, neiupõlvenimega Septembre. Ma olen viiuldaja Hannah Rubeni ja pianist Jean Septembre'i tütar. Ma jätsin alles oma eksabikaasa Pierre Dugaini nime. Ametlikult selleks, et säilitada oma kunstnikunime, mitteametlikult selleks, et tema uut kaasat närvi ajada. Olen sündinud 22. oktoobril 1972. Praegu on aasta 2010, ma sain just kolmekümne kaheksa aastaseks, mul on viieteistaastane tütar. Valimiskastide ees on mu süda alati vasakule kiskunud. Ma usun Jumalasse.

Mu Guegnoni sõbrad võis ühe käe sõrmedel üles lugeda. Hervé [mees, kindlustusmaakler, kellel on kolme naisega kolm last, kaks tütart (väike 7a) ja poeg (16)], Adele [naine, meditsiiniõde, kellel on 17a kaksikud tüdrukud, lahutas mehest, kui need oli 10; on peika, kellega ei ela igapäevaselt koos]  ja Lyece [mees, lapsi pole].

Ta (Pierre) avaldas mulle silmapilk muljet. Jutustasin talle oma pianistiloo, et end tähtsaks teha ja teda veenda, et ta võib mind usaldada. Ma oleksin nagu filmi tegemise ajaks tema kätt palunud. Mina, austet ei keegi - vahvusest mul vajaka ei jäänud.

Pierre tunnistas mulle hiljem, et oli mu stsenaariumi lugedes südamest naernud ja öelnud endale, et ei saa lasta minna plikat, kes suudab kirjutada midagi nii naljakat. 

Mäletan üht tema (tädi Colette) eriti säravat vastust, mis Pierre'ile nalja tegi: "Mina ei tee sellist tööd nagu teie, Pierre, teid võib mõni teine näitleja asendada, aga minu puhul on see võimatu" [Tädi Colette pidas nimelt kingsepatöökoda, mis oli endise omaniku Mokhtari pärand ja mälestus, mida ei saanud suvaliselt kinni panna ja mitte keegi ei saanud teda asendada]

Isa suri mere ääres kell kümme hommikul. Isa suri Cassis's. Pole võimalik valida hullemat paika suremiseks, see linnake on nii kaunis. Oleksin tahtnud, et ta lahkuks talvel, kontserdi lõpus, vana ja väsinuna, mõnes inetus, hallis ja tuuletõmbeses linnas. Ta sulges silmad 21. juunil 1987, pühapäeval, suve esimesel päeval, kolmekümne seitsme aastasena, lõunaranniku imelises valguses.
... Armastasin teda kaugelt. Ta oli ilus, pikk, õrn, unistaja. Armastasin teda, nagu armastatakse olevust, kes pole kunagi päriselt kohal. 

Kolmkümmend seitse aastat pole suremise vanus.

Üks telefonikõne hiljem istusin kriminaalpolitsei peakorteris tema [Paul Seran'i] kabinetis, käes märkmik ja ees Marseille' Olympique'i jalgpalliklubi vapiga klaaskruus mingi kohviks maskeerunud kibeda lakega.

Colette: ...mul ei hakanud kunagi iseenda seltskonnas igav. Ma polnud kunagi endale tüütu.

Naeratan ja hingan sügavalt sisse, et mitte nutma puhkeda, ja paradoksaalsel kombel olen ma õnnelik ja ma ei tea, miks. Ma ei tahaks olla kusagil mujal kui siin restoranis, Guegnonis, koos nendega. Isegi mitte koos Pierre'iga, isegi mitte USA-s või kus tahes. Ma tahan olla siis, praegu, uurida välja, mis kannustas mu tädi üht naist nii ennastohverdavalt kaitsma. Ning minna pärast lõunasööki tagasi Colette'i hääle juurde ja kuulata, kuidas Aimé Chauveli sünnipäev lõppes. Kuidas ma saaksin tänada oma tädi selle kingituse eest, tema pihtimuste eest magnetlindil? Tema, kes ta oli nii vaoshoitud.
"Ühesõnaga, mu päev algas sellega, et ma puistasin Colette'i tuha Jean-Laville'i staadionile, kella kuue paiku hommikul... Oli kibekülm... Seejärel käisin ma külas Louis Berthéolil, kes on tagasi! Halleluuja! Ja kes jutustas mulle hulle asju... Ja kirsiks tordil rääkisin ma just oma komissarisemuga kriminaalpolitsei peakorterist nagu filmis, aga nüüd tuleb ta siia, sest Blanche - see naine, kes viimased kolm aastat surnuaial Colette'i koha peal puhanud on - tema isa on mingi kuradi maniakist mõrtsukas, keda kogu Prantsusmaa politsei taga otsib!"

Suurepärane lugemiselamus!

Elukestev õpe ehk kuidas töö avardab silmaringi

Tööalaselt puutun igapäevaselt kokku väga erinevate raamatutega. Ühte süvenen vähem, teise rohkem. Mõne tausta, mis kuidagi ka ennast rohkem huvitab või millest tahan rohkem teada saada, uurin põhjalikumalt. Hiljuti oli mu töölaual:

"The Future of Hiding. Secrecy, Infrastructure, and Ecological Memory in Estonia's Siberia," by Francisco Martínez was published by Cornell University Press in 2025.

ERR-i portaalis on raamatust ja selle kirjutamisest põhjalik lugu

Inglise keeles küll, aga see pole ilmselt tänapäeva inimese jaoks mingi probleem. Väljaarvatud mina🙈, aga alati saab ju sõber guuglilt tõlkeabi paluda😁. Nii et reedeõhtune tervitus puhkeasendisse siirdunud tööinimeselt😆

"Minu San Francisco"

Terje Toomistu
Minu San Francisco: radikaalselt vaba
Petrone Print, 2026
280 lk. + ill.

Õnneks teadsin, mida lugema hakkan, nii et ei saanud (erilist) šokki.

Oma konservatiivse loomuse juures ikka imestan jätkuvalt, kui kirju on see Issanda loomaaed ja kuidas mõiste vabadus võib varieeruda ning nii erinevat tähendust omada.

Mae annab raamatust hea ülevaate, soovitan seda lugeda, sest ma ei hakka tema juttu ümber kirjutama ega kommenteerima. Suuresti olen tema mõtteavaldustega nõus.

Lugemine igaühel enda vastutusel😎

Epp Maria. Elu maalides

Väga hea film, just minu masti film. Kumas läbi seda õiget, mõtestatud molutamist. Nauding!

Režissöör Anu Aun kirjutab Epp Maria Kokamäe portreefilmist ERR kultuuriportaalis. Seda tasub lugeda.
Mina ise olen lugenud raamatut "Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro : kokku maalitud" (kirjutanud Katrin Helend-Aaviku), mis mind väga köitis ja võlus. Olen sellest kirjutanud siin ka.

Väga iseloomulik kaader filmist

P.S. Küll aeg läheb ruttu. Nädal möödas nigu niuhti. Ja uus kuugi juba ammu käes...

"Olku"

Olku : laul inimlikkusest / Helen Eelrand ; toimetaja Kristi Kallaste
[Tallinn] : Kirjastus Pegasus, [2025]
232 lehekülge, 8 nummerdamata lehekülge : illustratsioonid

Üks äärmiselt positiivne raamat! Äärmiselt positiivne ja sümpaatne inimene muidugi ka!

Seda raamatut lugedes ei kogenud igal sammul nõukogude aja taaka. Justkui mängeldes sai ka ebameeldivatest hetkedest läbi tuldud. Mitte et elu ülemäära hellitanud oleks, aga see sisemine optimism ja positiivsus kandis!

Vahva seiklus läbi 75 aasta💙 Paljugi tuli tuttavat ette, kohtumisi, kohti, inimesi ja seiku. Väga hea lugemine!

"Vihurimäe"

Ei oodanud sellist filmi, ausalt öeldes... 

Omamoodi vastuoluline mu jaoks. Hea ja vastik samaaegselt. Seda kõike oli too much. 
Vikipeedias on ülevaade sisust olemas. Vastab üksüheselt filmile (muidugi kestab film kauem ja on üksikasjalikum). Ka Postimehest leiab filmi kohta lugemist.

Epp Petrone sedastab oma blogis:
"Juhtusin raamatukoguleti lähistel olema, kui keegi palus: «Andke mulle «Vihurimäe», ma tahan üle lugeda, kas see tõesti on nii kole nagu filmis. Film on nii halb!»
Nii kole? Nii halb? See tekitas minus huvi omakorda «Vihurimäed» üle lugeda."

Kunagist etendust Alatskivi lossi õuel olen vaatamas käinud, aga see tundus nagu hoopis midagi muud. Või vähemalt mälestustes. Tegelikult nagu ei mäletagi midagi... Antud arvustus on ka üsna negatiivne.

Veel leidsin arvamusi kohaliku etenduse kohta  Tädi blogist, Delfi Kultuuri rubriigist, ja Danzumehe blogist.

Filmi vaatamine omal vastutusel. Esimene mulje oli mul suur kahetsus, et oma aega kalli raha eest kinno raiskama läksin. Teine mulje: no oli vaadatav, sai ära nähtud. Kolmas: no nii halb nüüd ka ei olnud, aga ikkagi, veits kahju ajast, mis sellele ohjeldamatu sahmimise vahtimise peale kulus... 
Ja tõepoolest - nüüd tahaks raamatut lugeda!

"Minu Saaremaa"

Olavi Antons.
Minu Saaremaa: kompassiga sisepagulane
Petrone Print, 2025
240 lk. + fotod

Oh, kuidas mulle meeldivad sellised raamatud! Milline sõnaosavus! Milline võluv keelekasutus! Olen müüdud! Iseasi, kui palju siin nüüd seda Saaremaad oli?!😎 Aga minu jaoks polnudki see nii väga oluline, sain lugemiselamuse nii ehk naa.

Lasen siinkohal tsitaatidel kõnelda:

Ma võtsin kuulda mõistuse häält Triinut ja Ave-Maid - liiati oli naistepäev.

Kui palju tunde mina seal plangujupil istunud olen, on võimatu öelda. Oleks võimatu isegi siis, kui ma oleks pingil istumise päevikut pidanud, sest kerkiks küsimus, milliseid tunde lugeda - toa või pingi omi? Selle pingiga on nimelt selline kummaline värk, et kui ma lähen välja, toetan selja vastu seina ja vaatan, kuidas pojengid on eilsega võrreldes viis sentimeetrit kõrgemaks visanud, et leevikesed on täna kõik kuidagi sõjakas tujus, et Kiisu on mängurõnga vedanud jasmiinipõõsa alla - kõiki neid asju, mida üks taluõu vaatamiseks pakub -, ning siis napi veerand tunni pärast tuppa lähen - no näiteks kohvikruusi täitma - , on seinakell köögis edasi liikunud poolteist tundi.

Vamm ja majaseen näiteks - kuigi kuulnud ma neid sõnu muidugi olin, võinuks emb-kumb mulle taluõuel vastu tulla ja ma soovinuks talle pahaaimamatult kena hommikut, selle asemel et tuppa püssi järele joosta.

Kui minust suvesaarlane sai, ilmus Saaremaal veel kaks päevalehte: Saarte Hääl ja Meie Maa. Tenerifel on muide samuti kaks päevalehte. Kuigi need saared on suuruselt võrreldavad, siis pidagem silmas, et Tenerifel elab miljon inimest, aga kui me sõimelapsed välja jätame, siis mahuks Saaremaa lehelugejad Tallinna laulukaare alla nii lahedasti ära, et igaüks neist saaks lehe lugemiseks lahtigi voltida. Kirjutada iga päev leht täis sellest, et eile ei juhtunud meie saarel mitte midagi märkimisväärset, ning sealjuures teha seda konkurendist köitvamalt - see on ajakirjanduslik kangelastegu.

Saarte Hääle erakuulutuste rubriigist leidsin ma varakevadel pärast Juhani äraostmist Onupeetri kuulutuse ja kõlas see kuidagi nii: "Vesi sisse, solk välja, remondi- ja ehitustööd, Peeter." Telefoninumber juures.
Selle napi, aga informatiivse teadaande põhjal võiks oletada, et kuulutaja on üks kidakeelne mees. Mida Onupeeter kahtlemata ei ole. Onupeetriks ristis Peetri muide Andres, mitte mina. Ilmselt komplimendina Onupeetri teadmiste diapasoonile, mida ta lahkelt ümbritsejatega jagab. Teatava patroneeriva varjundiga küll. Lisaks sellele, et ta suudab viie sekundiga peast arvutada, mitu tonni betooni on vaja saunapõranda valamiseks, samal ajal valgustades niigi segaduses tellijat betoonitüüpidest ja valuvõimalustest, ise samal ajal midagi kinni või lahti kruvides.
Väga muljetavaldav eriti minusugusele, kelle rööprähklemise tipp on võime nätsu mäluda ka kõndides (lk 129)

Ma pean üles tunnistama, et näiteks ennast ma tööle küll ei palkaks. Kes tahaks töömeest, kes keerab kaks kruvi sisse ning siis võtab istet ja vaatab, et täitsa hästi said need kruvid sisse keeratud. Eriti vasak. Ei, parem. No tegelikult oleneb ju, kummalt poolt vaadata, eks. mõlemad on tegelikult korralikult sisse keeratud. Ja alles siis, kui tagumik istumisest kangeks jääb, keerab järgmised kaks kruvi. Andaluuslased ja kanaarid oleksid minu üle uhked - leidub ka põhjamaal mehi, kes mõistavad, kui olulised on need pooletunnised pausid pingutuste vahepeal. Või ka tunnised pausid, kui mõni neljajalgne brigadir tuleb üle vaatama, kaugel ma tööjärjega olen, ning otsustab pikali visata just sinna, kuhu tuleks järgmised kaks kruvi keerata. Las loomake lesib. Eks ma liigutan ennast ikka kiiremini ka, aga ma tahtsin selgitada, millest see tuleneb, et ma üksi ehitan...
...Aga laiskus teeb leidlikuks.
(lk. 178-179)

Äi saa santi sõna öölda. Ega ei taha ka.

"Juhiiste"

Muriel Spark. Juhiiste
Kultuurileht, 2025
72 lk.

Loomingu Raamatukogu 2025/30-31

"Loomingu Raamatukogus" ilmunud üllitis, mis on originaalis  trükivalgust näinud tegelikult juba 1970. aastal.
Omapärane, seda kindlasti. Nimetatud ka "tagurpidi kriminaalromaaniks" tõlkija Andrus Lauringsoni saatesõnas. Ühinen tema arvamiste ja mõtteavaldustega, kus on lühiromaan hästi kokku võetud. 

Omal äraspidisel moel see raamat isegi meeldis mulle. Kuigi ega mingiks lemmiklektüüriks ma teda ei pea. Uuesti kätte ka ei võtaks, vist...

Sisututvustus:
Noor naine Lise võtab puhkust, ostab erksates toonides kostüümi ja sõidab varahommikuse lennuga ühte lõunamaa linna. Plaan on kindel, aeg tiksub halastamatult, uurijatele tuleb jätta värvikas jäljerida ja leida oma lavastusse veel viimane osatäitja.

Šoti kirjaniku ja esseisti Muriel Sparki (1918–2006) tagurpidi detektiivromaan on lakooniline lugu juhusest ja paratamatusest, võimust ja vabadusest, ettekuulutusest ja surmast. Romaani tausta avab tõlkija Andrus Lauringson oma saatesõnas.

Lugeja, kinnita rihmad, koht Lise’i kõrvalistmel on vaba!

Lilleliseid märkuseid emakeelepäeva tuules😊

Lauri Vahtre.
Lilleliseid märkuseid fantasööritsevast vaalaskitsest: uitamisi eesti keele rägastikes
EKSA, 2025
205 lk.

Seda raamatut olen ma kolm korda alustanud😀 Hetkelgi on ta mul veel pooleli. See on tõeline keeleline lustimine! Huumor parimas võtmes!
Ka mulle meeldib uidata eesti keele rägastikes. Vahel saavad need uitamised muidugi ka karistatud😀 Siinkohal lubage meenutada novelli- ja jutukogu "Eesti keelde sukelduja". Ent sealtki, just emakeelepäeva paiku emakeelele mõeldes, leidsin huvitavaid keelendeid.

Teen selle postituse ära puhtalt emakeelepäeva tähistades ja keeleilule mõeldes🥰

Ma loen ja pupsun naerda, vahel lausa lagistan. Oi, kuidas mulle meeldib, kui keelega eksperimenteeritakse ja fantasööritsetakse😜 Muidugimõista fantasöör fantaseerib, aga las see jääda nüüd😂 

Eriti meeldib mulle see nn i-mitmuse teema! 

Seda te teate niikuinii, kuidas ma ikka ilgun nende pikkade vormide üle, mis on ju (ilmselt) grammatiliselt õiged, aga ei mahu kuidagi minu suhu ja kõlab kõrvale nii valusalt🤭 

No ilmekaid näiteid (siinkohal ei anna, kahjuks lühemat vormi kasutada😁): seaduseid=seadusi; õiguseid=õigusi; eestlaseid=eestlasi, puhkuseid=puhkusi; seikluseid=seiklusi; päevasid=päevi; detailseid mälestuseid= detailseid mälestusi;

vigasid nagu sigasid=vigu nagu sigu. Jne, jne

Veel näiteid: on sõna vaeme, aga kasutatakse vaagime. No kuidas kõlab: vaagikoda (vaekoda) ja vaagikauss (vaekauss)? Või saagime! Saagime saagiga, millel on hea painduv saagileht, nii et saagipuru lendab😂

Siga ei ole, aga käitub  nagu siga ehk sigatseb. Mära ei ole, aga käitub nagu mära ehk märataseb (vana nali)

Hea termin on "estorantokeelne", mida esindavad näiteks sõnad teler ja naelikud.

"Kui hea raamat!" hõikan ma pantalloonelikult😁 ja panen punkti🤭 Ja taaskord on põhjust tõdeda, et päriselu ja keel on palju põnevamad, kui väljamõeldud süžeed.

Vahvaid lugemiselamusi teilegi!

Emakeelepäevaeelne reede

Täna (just praegu) toimub emakeelepäeva konverents RaRa's, mis on ühtlasi või just pigem raamatuaasta lõpukonverents "Eesti raamat – kaua võib?" 
Programm siin.

Jälgin, kuulan, vaatan video vahendusel ja lisan veidi omapoolseid märkusi või pigem märksõnu😉

Päeva modereerib oma muhedal moel Karl Martin Sinijärv (1971)

Sissejuhatus Martin Öövel (1983), RaRa direktor 

Tervitus, avasõnad Alar Karis (1958), EV president
Lugev inimene on tore inimene. See on nakkav.

Raamatuaasta lugemisuuring “Eestlane loeb 2025” Marju Lauristin (1940):

Tere, kallis raamaturahvas! Kahju, et raamatuaasta läbi saab, võiks pikemalt kesta. Kõik meie aastad võiksid olla raamatuaastad.

46% eestlastest loeb lõbuga, 23% praktiliselt iga päev, 23% vähemalt kord nädalas. 31% loeb ilukirjandust.
Puudub püsiv lugemisharjumus. Kool ei suuda kujundada püsivat lugemisharjumust.
75% eelistab paberraamatut! Raamatukogu kasutamine on kõige populaarsem nooremas vanuserühmas! Kuidas tuua noored ingliskeelsest maailmast, ingliskeelsete tekstide juurest eestikeelse raamatu juurde?
Ka tõlkekirjanduse kaasaegsed autorid on tundmatud.
Rahvas algab raamatust ja inimene on raamat!

Krista Aru (01.08.1958-25.02.2025) mälestusele pühendatud see uuring ja see raamat! [Äsja ilmus tema raamat "Kultuuriruumi kihid", mis hõlmab ajakirjanduses ilmunud artikleid.]
Raamatukogul on tõusev tähendus!

Riie Heikkilä (1981) Tampere ülikooli sotsioloogia dotsent räägib lugemisest Soomes. 
[Ei viitsi kuulata inglise keeles! Loodan, et mingid teesid ilmuvad ka eesti keeles!?]

Maija Treile Läti Rahvusraamatukogu. Lugemisest ja lugemisharjumustest Lätis [Ettekanne inglise keeles]

Siinkohal teen praegu pausi. Võib-olla jätkan...

E-etteütlus 2026

Tänase e-etteütluse originaaltekst:

„Isegi minu kui aasta looma jaoks on säherdune maastikuvaade liigmodernne,“ üürgas stereotüüpne siil, kui oli kesk kapitalistlikku masinavärki oma tintmusta nospli leetmulla seest välja torganud.

„Hei, lageraiujad, kas te Nietzschet olete lugenud?“ päris okkaline olevus pretensioonikalt, ent söandamata vasturepliiki ära oodata põgenes isetahtsi e-etteütluse apokalüptilisest stseenist, kus kõik haavadki horisontaalselt värisevad.

Ränkraskelt rännuteelt naasnud suitsu- ja piirpääsuke kiibitsesid pilvepiiril, põline rekajuht kuulas Fred Jüssi linnulauluplaati, korpas palgega kassivolask popsutas kännu otsas piipu, ere kodumaapäike silmi pimestamas.

Poststalinistlikust traumast võitu saanud üldinimlik harvester jäi pimedaks nagu Oidipus ja hakkas otsima oma pärimuslikku algupära.

No mis ma oskan öelda?!? Lihtne tekst, see oli mu esmane reaktsioon! Õigekirjavigu, jah, mul polnud. AGA! Minu alatised komistuskivid on kirjavahemärgid, peaasjalikult KOMAD, neid suudan ma vajalikust kohast ära jätta ning panna sinna, kuhu pole vaja. Ka jutumärgid on komistuskiviks (täna ühes lauses (teises!) tabasin selle ära ja panin) ja kokku-lahku kirjutamine. No ei saa mina kohe kuidagi... Olen justkui omandanud, et pigem kirjutada lahku, sest oli aeg, mil kippusin ise liigselt sõnu kokku kirjutama, aga tundub, et see ka ei päde😝🙈

Ent ma ikka kirjutan rõõmuga ja tahan igal aastal ennast proovile panna.

"Eesti keelde sukelduja"

Mehis Heinsaar.
Eesti keelde sukelduja: jutte ja novelle 2011-2025.
Menu kirjastus, 2025.
216 lk.

Väga omapärane. Muinasjutuline. Unenäoline. Müstiline. Äraspidine. Kohati naljakas, kohati tragikoomiline, kohati isegi kurb.

Mõni lugu algas täiesti realistlikult ja oli paljutõotav, igati vinks -vonks, aga siis tuli tolksti jälle see va pisuhänd sisse😆

Raamatut lugema inspireeris mind just nimilugu, mille katkend ka tagakaanel. Ja kus/kui eesti keelest räägitakse, siis olen mina müüdud😊

Ilmselt ma rohkem herr Heinsaare teoseid kätte ei võta lugemise eesmärgil, aga oli huvitav kogemus...

Elo Lindsalu "Sirbis" sedastab:

Mehis Heinsaare uut raamatut avades lootsin, et see viib mu ärevast argipäevast kuhugi hästi kaugele, kus võiksin kõik mured unustada. Liiati pole raamatu­kaantel vihjet õuduskirjandusele nagu romaani „Kadunud hõim“ tutvustuses, mille sündmustik läks lõpupoole talumatult õõvastavaks. Kogumiku pealkiri tõotab hoopis filoloogilist sukeldumist eesti keele sügavustesse ja alapealkiri tiitellelehel osutab lakooniliselt kirjutamisajale: „Jutte ja novelle aastaist 2011–2025“.

On teisigi arvajaid:

Sehkendaja
Loterii kajastab küll vaid nimilugu, mis varem "Vikerkaares" ilmunud

Indrel Koff'i artikkel "Sirbis": "Heinsaar nagu Heinsaar ikka, ainult et täitsa teistmoodi"

Kirjandusteadust tudeeriv onutütar on kirjutanud Heinsaare loomingu, mitte küll "Eesti keelde sukelduja", vaid hoopis "Unistuste tappev kasvamine" kohta:

"Teine raamat, mille lõpetasin eile, oli Mehis Heinsaare “Unistuste tappev kasvamine”. See oli raamat, mille puhul ei oskagi seisukohta võtta! Kulgemine üle Eesti. Pidevalt oli tegelane kuhugi teel – küll Pärnusse, siis Läänemaale, siis oli ta Lõuna-Eestis jne. Seejuures ei olnud tegemist ühe tegelasega. Raamatus on jutud, mis pole omavahel seotud. Ja ei ole nad ka tõsieluloolised! Tundus, et loen mingit muinasjuturaamatut täiskasvanutele… Ma ei ole suur muinasjuttude lugeja, mistõttu oli kummaline, et keegi midagi sellist täiskasvanutele kirjutab ja, et see on meil koolis kohustuslik kirjandus! Läbi ma sellest närisin! Kas ma sain targemaks? Kas ma sain midagi uut teada? Jah! Seda, et täiskasvanud inimene võib nii lahke fantaasiaga olla. Et iga idee, mis pähe tuleb – saab jutuks kirjutada. Selline kummaline teadmine tekkis. Samuti see, et ma ilmselt rohkem tema raamatuid lugema ei hakka, sest elu on selleks liiga lühike."

Muuseas, just see tema kommentaar andis mulle üldse tõuke tutvuda Mehis Heinsaare loominguga ja  proovida midagi lugeda. Mul on selline kiiks, et kui keegi midagi väga maha teeb, siis tekib kohe tohutu huvi, et kuidas mulle passiks...
Kuigi pean nentima, et osaliselt nõustun temaga, siis ometigi nii kriitiline ma oma arvustuses siiski poleks...

P.S.  Just sobivalt emakeelepäeva paiku emakeelele mõeldes, leidsin sellest teosest (viiasest novellist, kui ma ei eksi...) huvitavaid keelendeid:
lõksjas (tuba), lossjas (lehekülg) [ehk peaks siiski olema "losjas"?? vrd sõna "kausjas"], udujas (mõttekäik), pilvjas (aur).

Märts

Ja ongi märts! Kevadkuu. Ja kevad tuli ka kohe märtsiga koos, isegi mõni päev varem. Uskumatu, kui kiiresti on suur osa lumest ära sulanud! Ikka suur jõud sel päikesel ja plusskraadidel! 🌞 Kalendrikevad jõuab meieni kahe nädala pärast, 20. märtsil. Esimest korda tundsin sel aastal õhus kevadet aga juba 14. veebruaril 😁

Isiklikus plaanis on kuu kultuurselt alanud😊 Esmaspäeval osalesin Tallinna Jaani kirikus Loodud sõna õhtul, mis on mulle saanud igakuiseks meeldivaks väljakutseks. Et ei lähe kuu esimesel esmaspäeval otse töölt koju, vaid võtan aega enda jaoks🥰 Seda varianti, et lähen koju ja tulen uuesti linna ei saa kasutada, sest ma ei suuda ennast veenda uuesti välja, linna minema😝 Järele proovitud! Aga sedapuhku oli Janek Mäggi vestluskaaslaseks Siimon Haamer, teoloog, hingehoidja, Tartu Teoloogia Akadeemia ja kristliku keskuse Pastoraat eestvedaja. Oli huvitav ja inspireeriv 1,5 tundi! 

Reklaamiminutid: 6. aprillil on Loodud sõna õhtu külalisteks isa ja poeg Sinijärved, Riivo Sinijärv ja Karl Martin Sinijärv. Maikuus praegune Tallinna linnapea Peeter Raudsepp, kes on Jaani kiriku liige ja endine juhatuse esimees.

Ootamatult kujunes kultuurseks ka kolmapäev, mil kallis kaasa mu kinno kutsus. "Meie Erika"! Väga hea film!

Meenus see aga hetkel, kui kotist pudenes välja kinopilet 😉 (ilmselt poleks muidu kirjutamiseni jõudnudki):

Ega siis hetkel muud polegi🤭 Muudkui nautigem kevadet, lugegem ja mingem ka kinno 😀

Kuna postitus jäi hommikul tegemata, siis saabuva kevade kiituseks paar fotot ka. Oli imeline ja mõnus kevadehõnguga päev🥰

"Minu Bali"

 

Juta Raudnask. Minu Bali: elu on tseremoonia
Petrone Print, 2025
208 lk.

Mulle meeldib Juta hoogne jutustamise ja kirjutamise viis! Olen tema ja ta pere seiklustele ikka kaasa elanud (seda küll rohkem blogi vahendusel ja varasemal ajal, sest viimases otsas pole ta eriti aktiivne blogija olnud...) Raamatutest on loetud "Samba, sake ja tšillikaun" ning nüüd siis "Minu Bali", teisi olen sirvinud, kangesti tahaks jõuda ka "Elu nagu aperitiiv: Rõõm elamisest ehk meie aasta Provence’is" lugemiseni.
Bali huvitab mind hoopis vähem, aga just Juta pärast see raamat ette võetud sai! Jesper Parve Bali't pole ma näiteks lugenud... 

Tseremooniad, rituaalid, veidi sellise esoteerilise maiguga kraam ei ole just minu teetassike, aga las ta jääda... Lugeda oli ikka tore.

Mis mind aga häiris (alati häirib!), kui tüdrukute, eriti veel oma tütarde kohta öeldakse plikad või pliksid. Sorry, minu kiiks vist!

Bali kuulub Indoneesiale, moodustades koos naabersaartega Bali provintsi.

Samal ajal, kui Juta seikles Nusa Dua's, viibis üks mu tuttav Nusa Benidas. Väikese guugelduse tulemusel andis AI asjakohase ülevaate: 
"Nusa Dua ja Nusa Penida on populaarsed Bali sihtkohad, kus Nusa Dua pakub luksuslikku kuurortpuhkust ja Nusa Penida metsikut loodust". 
Et selliseid seoseid lõin siis mina lugemise ajal😎

Kergema vastupanu teed minnes panen siia üles foto raamatu tagakaanest, kust saab väikese sisututvustuse:

Talveilu

Ilusast talvest. Talveimed. Ehk veidi naturaalset talvekunsti:

Külmakunst😍

Külmakunst😍

Sekundi(te)ga muutunud vaade

Ja veel ka sünnipäevasest päevast paar klõpsu:

"Pidulik sünnipäeavlõuna"😆

Talvekook (Pihlaka kondiiter)

Vastlakukkel teatrikohvikus

Ja lilleilu ja õnne:

"Alguses oli laul"

Vaimustunud! Linnateatri suurepärasest lavastusest "Alguses oli laul". Pühendatud eestikeelse trükisõna 500. aastapäevale. 500 aastat Eesti kultuurilugu. Olen kahe käega poolt, kui aasta kultuuriteoks auhinnatakse.

Jagan Mae öeldut, mul üsna sarnased emotsioonid. Ainult teismeliste kihinat polnud. Ja see läheb ka boonusena kirja. Küll oli keni (=kenasid😉) noori inimesi, kes rahulikult istusid ja ei nihelenud. [Õienduseks: Tahvlil vale aastaarv on ilmselgelt näpukas. Eile ma ei märganud, et oleks kronoloogias nihkeid olnud. Mõtlesin juba, et milliseid sündmusi kontrollima hakata😎]

Pärast esimest vaatust oli kange kiusatus kohvikust lemoni kooki küsima minna😋 Ei läinud. Ilmselt ei olnud neil seda ka pakkuda või mine sa tea... Olime just enne mõnusalt kohvikus istunud, vastlakuklit manustanud ning siis ei teadnud ju veel, mida küsida, ja tegelikult ei oleks enam midagi sisse mahtunud ka.

Milline võrratu esitus, näitlejatöö. Mõtled ju ikka, et mida siin ikka niiväga näidelda on... Aga ON! Suurepärased näitlejad! Laulvad näitlejad! Milline võlu ja lumm! Olime esimeses reas, judinad jooksid vahepeal üle selja, liigutuspisar tükkis silma. Mitu korda sattusin näitleja(te)ga silmsidemesse. Seegi oli midagi erakordset ja ilusat, justkui oleks ise kuidagi osaline. Muidugi laulsin mõttes kaasa, sest laulud olid ju tuttavad ja nii kaunilt esitatud! Ja kõige lõpus veel lisalugu, nimetatud "tunnikontrolliks", tõeline kompu! Ma ei tea, kas see on alati, iga etenduse lõpus, aga kõlas küll kui humoorikas täpp i-le😊

P.S. Teatripilet oli abikaasa kingitus sünnipäevaks! Nii hea ja ilus kingitus!💓

"Vabad" päevad

Reedese jutu lisanduseks (kirjutatud 29.11.25):

Oli siis minu nn vaba päev!  Ei olnud mahti istudagi, söömisest rääkimata. No teise kohvi tegin 11 ajal ja manustasin nii umbes kl 12.

Aga lehe materjal sai enam-vähem toimetatud ja kujundamisele-küljendamisele saadetud. Nipet-näpet veel jäi.

Poodi startisin alles 15.30 paiku. Möödaminnes viskasin prügi ka välja. Umbes 16.15 jõudsin koju tagasi ja siis avastasin, et pean hiljemalt poole tunni pärast kodust välja minema, et jõuda bussile, mis rongijaama viib. Kiirelt asjad kotti ja JÕUDSIN! Duši alla ei jõudnud 🤭 Hambaid ei pesnud🙈 Silmi ei värvinud😎 Aga muidu kõik sujus jooksvalt 😛 Aga see oli ikka tase, et süüa ei jõudnud!😮 Pidin poest mingi salati haarama, aga unustasin! No ja ega poleks ju jõudnudki süüa enam. Õnneks oli emal söök valmis, kui maale  saime. Kapsa-hakkliha hautis! Appi, mul läks praegu kõht tühjaks selle jutu peale.

No ja laupäev läks umbes samas tempos. Ja pühapäevgi!

P.S. Leidsin selle "pihtimuse" mustandite kaustast. Ju oli siis novembris ikka nii kole kiire, et üldse ei jõudnud mingeid asju teha ja end kokku võtta. Täna, näe, täitsa vaba päev päriselt kohe! Täitsa ootamatult langes kaela! Hommikul ei saanud kodunt välja, sest mingi kõhutõbi oli üle öö kallale hiilinud... Päev on suhteliselt rahulik olnud. Põhiliselt olen vett ja kummeliteed joonud. Veidi sõin ka, aga see pani protsessi jälle käima 😜🙃 Igatahes tööl nad mind näha ei taha paar päeva 🤭 No milline vedamine😂 Ja siin vabaduse lainel ma siis nüüd seilangi😁 Ja leian igasuguseid kirjutisi 🤭 Pirukat homseks tegema ei hakka. Saab ilma läbi, kui tööle minema ei pea.

Sõbrapäev ja muud jutud

Eilne sõbrapäev möödus rahulikult ja sõbralikult imekaunist talve nautides. Ilus, karge, päikseline! Jumalik! Kuigi tuul oli kibekülm ja põsed said kiiresti punaka jume, olin ma ilmast taaskord vaimustuses. Tegin mõnusa jalutuskäigu. Öeldakse ju, et mets on vaese inimese kasukas. Ja nii ongi. Metsateel kõndides ei tajunud mingit tuult, hoopis kevadine tunne tuli peale!☀️❄️☀️❄️

Head sõbrad said tervitatud😘 Kõige suurema sõbraga olen ma igapäevaselt koos ja meil on hea olla sõltumata (täht)päevast❤️

Veel loetud päevad saan 54sena ringi käia, siis tuleb nn juudijuubel😆

Üks väike pidu on juba peetud. Ees ootamas veel mitu erinevate väikeste seltskondadega. Õigem oleks vist öelda: erinevatele seltskondadele🤔 Sest ikka teiste jaoks on vaja istungeid korraldada, mitte enda pärast. Endal selline soov ja vajadus puudub. Ma võin nö lampi midagi tähistada, aga spetsiaalselt minu pärast tundub kuidagi meh. Olen imelik, tean!😝

Argistest asjadest rääkides oli eile minu jaoks suurpäev, tähtis päev:

Esiteks. Lõpetasin kaks aastat tagasi valminud kätised, randmesoojendajad!🙈 Lihtsalt oli vaja lõngaotsad ära peita, viimistleda. Ja selleks kulus 2 aastat!🤭 Tegelikult maksimaalselt ehk 10-15 minutit, kui otsisin nõela ja kääre jne. No kättevõtmise asi😜

Teiseks. Panin WC-sse uue kardina. Samuti ootas pikalt, no paar kuud ehk 🤔 Aga taas kättevõtmise asi😜

Kolmandaks. Otsides paela, mis kardina riputamiseks vaja, leidsin üles oma kadunud päkapikusussid! Kahed jõulud olen neid taga otsinud ja kurvastanud, et olen neist lõplikult ilma... Aga ju ma siis enne jõule (2024!) pakkisin kingitusi ja kasutasin paelu ning nii muuseas pistsin ka need sussid sinna paelte juurde🙈🤭

Ema tegi vastlakukleid ja need maitsesid head! Matsutamise taustaks kõlas Eesti Laul😄 Kuigi ma päris lõpuni ei viitsinud vaadata, siis ülevaate sain. Ja mulle isiklikult meeldib, et Vanilla Ninja võitis.

"Tantsi tolm põrandast"

Kairi Look. Tantsi tolm põrandast 

Aasta parimaks raamatuks tituleeritud raamat, palju kiidetud. See on kindlasti muusika kirjanduskriitikute kõrvadele. Mind kahjuks väga ei kõnetanud... Eks ootused olid muidugi kõrgele aetud ja siis loodadki ei tea mida...

Jah, osad kodeeritud sõnumid said lahti šifreeritud, sest kogemus räägib. Kogemus, läbielatu mängib siin ilmselget rolli. Ent midagi ma ilmselgelt ei adunud, kuna sirvides arvustusi, loen sealt välja ei tea mida..., no minu ridade vahel ei olnud seda...

Oli omanäoline, teistmoodi. Aga ma ei ütleks, et see mind üdini vaimustanud oleks...

Ma ei tea... Kuidagi need Loomingu raamatukogu üllitised ei kõneta mind viimases otsas... 

Aga võib-olla oli vale ajastus minu jaoks...

"Andrus Ansip. Lastelastele"

Andrus Ansip. Lastelastele : minu elu lugu / Ülo Russak
[Vääna-Jõesuu küla] : [Sikusarve OÜ], 2025
478 lehekülge, 8 lehte fotosid

Kirjutada see mees mõistab või et siis jutt jookseb hästi ja Russak on osanud selle ka osavalt kirja panna.

Raamat sai diagonaalis läbi lastud, pilte vaadatud ja siit-sealt sirvitud. Algusotsa, laspepõlve ja noorusaja juhtumisi veidi põhjalikumalt loetud.
Teos on pühendet ju ikkagi lastelastele, ega suvaline inimene tänavalt ei peagi nii informeeritud olema😝 No vähemalt nüüd tean, kust põhjalikku infot Eesti ja rahvusvahelise poliitika kohta ajavahemikus 2004-2024 saab, kui sügavam huvi peaks tekkima.

Mõnus-muhedalt, ansiplikult pajatatud. Väga põhjalik. Seiklusi on mehel elus küll olnud. Aga peab möönma, et viperustele ja katsumustele vaatamata on teda imeliselt läbi (elu) kantud.

Ega muud, kui loetagu!😊

Elu ja igavik...

Kinnipüütud pärlid, jagatud hetked. Taasavastatud ja üllatav Marek Sadam. 

Olen lummatud tema sügavusest ja sõnaseadmise oskusest. Aitäh!

Elu on kõigile lühike

Ta pole kellelgi pikk

See on su enese otsus

On selle sees igavik

See on su enese teha

Ütelda armastan nüüd

Vaikides miskit ei juhtu

Ilma jääd, enese süü

Hoolida hilja ei ole

Seni kui kehas on hing

Puhtaks tee südame lõõrid

Kadugu mürgitav ving

Käest hoia enne kui läheb

Tema, kel kanda sind soov

Elu ja kaotatud armu

Igavik muidu ei too

P.S. Arvutis olles saab kiirelt reageerida ja talletada, üles noppida häid asju!

Nii peaks toimima mõtete luger arvutivälisel ajal😇😎 

"Nii hea, nii hea on mõelda siis"

Nii hea, nii hea on mõelda siis. Eesti ja Norra kirjanike vestlused Rangøya saarel
Tallinn, 2025
272 lk. : fotod 
Koostaja Øyvind Rangøy

Tõlked eesti keelde Imbi Mölder Rangøy

Tõhus ja põnev lugemine kirjandusest huvituvale inimesele. Kirjandusteaduslik, kirjanduskriitiline, kui soovite. Kirjanikud vestlevad omavahel, analüüsivad üksteise teoseid, arutlevad maailma asjade üle, mõtiskevad kirjutamisest kui sellisest, et mis paneb üldse kirjutama.

Enam ei mäleta, kes ütles, aga mõte oli selline, et sageli elust maha kirjutatud lugusid peetakse lugejate ja eriti kriitikute poolt ebarealistlikeks. Ja isegi siis, kui oled sealt juba piltlikult ühe kihi maha koorinud... Kas pole kummaline?!

Igatahes minul oli väga huvitav. Ei edenenud just kiiresti, sest tahtis palju süvenemist ja mõtisklemist. Kaugeltki mitte kõigega ma ei nõustu, aga huvitav on ikka. Samas mõne inimesega oli väga tuntav klapp. Mitmed teosed märkisin üles, mida võiks lugeda. Hea meelega tahaks seda enda riiulisse, et aeg-ajalt taas sirvida ja üle lugeda.

Doris Kareva: ma olen mõelnud, kas võiks olla võimalik, et kuidagimoodi toimub mingi muundumine, ennekõike inimmaailmas, mille tulemusena vägivald ei oleks enam mingi variant.

Klara Hveberg: ...unistan ühiskonnast, kus väärtusi nagu empaatia, kaasatus ja tõde peetakse tähtsamateks kui võimu ja tõhusust.

KH: Fraktaalid on tõesti kaunid geomeetrilised objektid (puud, lumehelbed, pilved, rannajooned)

KH: Ütlesin, et minu romaani ülesehitus on fraktaalidest inspireeritud. Kuid peaaegu sama hästi võiks öelda, et see on inspireeritud klassikalisest muusikast. Mind inspireeris väga Cesar Francki viiulisonaat A-duur, selles, kuidas sama teema kordub väikeste variatsioonidega. /.../

Kai Aareleid: ... kui loed midagi, mis tundub liiga lähedane sellele, millest soovid kirjutada, siis ära pigem sellest kirjuta.

KA: Ja linnas ma alati kõnnin. Minu sammud muudavad linna minu omaks - jalutamine tänavatel, kõrvaltänavatel, pargiteedel. Nii õpin tundma linna, selle ainulaadset struktuuri. See on igal linnal oma.

Sandra Lillebo: Keel peab laulma. Kui ta ei laula, siis ta pole minu jaoks tõsi.

KA: "...mitte mõõk ei ole kõige ohtlikum, vaid sõna".

KA: ...on lohutav uskuda, et hoolimata süngetest asjadest valitseb elus valgus.

...peame pakkuma lootust või vähemalt pragu, kust immitseb valgust.

...huvitav pole kunagi mustvalge.

...mälestusi ei saa alati usaldada.

Endre Ruset: Mõnes mõttes on sport midagi väga primitiivset...

Veronika Kivisilla: ...kõige tätsam on lihtsalt ärkvel olla ja hoida silmad-kõrvad lahti ning olla elu vastu uudishimulik. Ei pea kõike võtma rangelt sõna sõnalt või elementaarselt - kui see on nüüd see õige sõna. Lihtsalt pane asju imeks. Sest kui lihtsalt kordad endale, et kõik on seesama, mis alati, siis loomulikult ei tule sellest midagi erilist.

Sügavaid, kõnekaid ja põnevaid vestlusi peavad Eesti ja Norra kirjanikud:

Doris Kareva (1958)

Klara Hveberg (1974)

Urmas Vadi (1977)

Nina Lykke (1965)

Kai Aareleid (1972)

Sandra Lillebø (1978)

Veronika Kivisilla (1978)

Endre Ruset (1981)

Rein Raud (1961)

Tore Kvæven (1969)

Kätlin Kaldmaa (1970)

Mette Karlsvik (1978)

Meelis Friedenthal (1973)

Knut Ødegard (1945)

Maarja Kangro (1973)

Hanne Ramsdal (1974)

P.S. Vähemalt kaks korda häiris mind üks viga: tohuvapohu>tohuvabohu

Tere tulemast aasta 2026

Ilmselt igaüks  teab neid ütlusi, mõtteid, lausekatkeid: 

Uuel aastal uue hooga jätkame me vana looga.

Kõik kõik on uus septembrikuus.

Selles on tõetera sees. Aastanumber muutub, aga päriselt ei muutu ju midagi. Isegi siis, kui anname (endale) mõttetuid (uusaasta) lubadusi. Pigem toimuvad muutused tõesti septembris, kui algab kool ja sügishooaeg pärast suve (suvist hapukurgihooaega).

Juba on esimene dekaad jaanuarist jaanuar seljataga. Esimene töönädal kuu pärast pisukest pausi samuti. Raske oli laua taga istuda ja ennast töö lainele sundida. Kodus olles ikka toimetan ju midagi ja ei istu järjest. 

Tahtsite talve? Saite! Seega kõigi talveootajate soovid on täitunud! Lumi, külm, tuisk - kõike on see uus aasta toonud.

Kui ainult oleks ka tänulikku meelt! Mitte üksnes talve eest. Vaid üldse, põhimõtteliselt! Et me elame hästi, et meil on leib laual, poed kaupa täis (ärgem vingugem nii palju hinnatõusu ja elukalliduse üle!), on kodu, tuba soe ja mis peamine - meil on rahu! Kui palju on põhjust olla tänulik! Mitte pidutseda nagu homset poleks, vaid palvetada, et homme tuleks ja kestaks!

Nii palju olin kirjutanud juba 10. jaanuari paiku, sellepärast ka mahakriipsutused. Kuidagi kummaliselt inertne (?) tundub see aeg... Justkui kiirelt oleks aasta esimene kuu möödunud, ent samas oleks nagu kõik juba nii ammu olnud...

Möödunud aasta kokkuvõte on ikka tegemata. Aga mida siis nii väga kokku võtta olekski?!?

Kui alanud aastaga võrrelda, siis meenub, et 2025ndal ei olnud üldse talve, kogu aeg oli üsna soe, üks pikk lõputu sügis! Kahe aasta eest ent oli küll kütmist palju, meenutasin just ennist, kuidas maa ja linna vahet pendeldasin. Ema polnud ju kodus ja nii pidime vennaga kahepeale kuidagi mingitki temperatuuri sees hoidma ...

Sünnipäeva vist üldse ei pidanud, ainult tööl pisut ja sõbrannadega kunagi hiljem. Põhjus meenus just ka, see oli üsnagi proosaline - vahetult enne sõbrapäeva jäin ju koroonasse, siis omakorda jäi abikaas ja nii see läks ja jäigi... See-eest väikevenna juubel (!) sai õigeaegselt tähistatud!

Algas raamatuaasta Eesti kirjanduse päeval 30. jaanuaril (Tammsaare sünniaastapäeval), siis emakeelepäev märtsis, kui mainida mulle armsaid ja tähtsaid sündmusi. Sügisel on oktoober raamatukogu kuu koos oma sündmustega, milleks oskuskeelepäev ja teadus- ning erialaraamatukogude päev. See viib omakorda lugemise ja raamatute juurde. Ei ole kokku lugenud, mitu raamatut läbi lugesin, kuna ei pea seda üldse oluliseks. Tähtis pole ju kvantiteet, vaid ikka kvaliteet! Kuna mu töö on seotud tugevalt raamatutega, siis ei saa öelda, et ma vähe loeks. Oma töö tõttu on mul üle 4000 raamatu aasta jooksul käest läbi käinud, mida vähemal või rohkemal määral olen sirvinud! Suur osa neist võõrkeelne teaduskirjandus... Lugemise kohta võiks siiski vist eraldi postituse teha...

Veel meeldejäävamatest sündmustest ehk tasub mainimist kursaõdedega suveüritus augustis, mil külastasime veidi Harjumaa põhjarannikut, oli kloostrituur (Padise ja Pirita), veidi loodust (Keila-Joa, Treppoja) ja meri "vasakul"😉

Augustis meie traditsiooniline Haapsalu ja Fra Mare külastus. Alati imeline! Ostsin koti ja suvemantli vahvast kaubamaja teise korruse poest. Kardan, et järgmisel aastal seda enam pole. Üks tore kingapood oli juba kinni pandud. Sellest on nii kahju, et niisugused erilise õhustikuga poekesed suletakse😥 Siinkohal meenub just aasta lõpul peiesid pidanud Pereking, kust vennanaine viimase kolme saapapaari seast enda omad leidis (kvaliteetsed ja soodsa hinnaga).

Septembri lõpus tegime kaasaga oma juba traditsiooniks saanud sügisese väljasõidu, sedapuhku Rakverre. Reedene rongisõit ja mõnusalt kuldne sügisilm olid meeldivaks vahelduseks argipäevas. Õhtul oli teatrietendus "Tsikaadide aeg", mis siiani meeles. Rakvere puges hinge ja hakkas väga meeldima. Neil päevil avatakse just Rakvere Ukuaru muusikamaja, pühendatud Arvo Pärdile. Nelja kuu eest veel sisse ei pääsenud, imetlesime seda väljastpoolt.

Päris detsembri viimastel päevadel otsustasime taas argipäeva rutiinist välja astuda ning tegime mikroväljasõidu Haapsallu! Seekord võtsime sihikule Hestia Spa. Oli tormine öö enne reisi ja ka mere ääres oli päris tuuline ning külm. Siis algas talv! Aga Haapsalu oma tuntud headuses koos kõigi spaa mõnudega oli suurepärane!

Nii ongi aastale tiir peale saanud. Kahtlemata on palju asju, mis hetkel ei meenu või millel praegu pikemalt ei peatu. Ikka igatsen ma mõtete salvestaja järele, siis saaks head mõtted kinni püüda ja talletada... Kuniks mul seda aga pole, siis peab leppima inimliku lühikese mäluga...

Molutamise päev

Mõnusat molutamise päeva!😀😘💖

Lisagem siis rahvaalgatusele oma hääl, et saada üks talvine mõnus püha ja vaba päev! Ja homme tähistame Eesti kirjanduse päeva.

Rahvaalgatus on igatahes olemas:

Teeme 29. jaanuarist - Fred Jüssi sünniaastapäevast ehk Molutamise päevast - riigipüha. Üks teadlik puhkus keset talve aitab ennetada kurnatust ja läbipõlemist. Anna allkiri, et Molutamise päev oleks vaba päev kogu Eestis.

Mina kirjutaks hea meelega kohe kahe käega alla!

Hiiumaal kirjutatakse:

29. jaanuar on molutamise päev. See on teadlik paus, mis on pühendatud viljakale mittemidagitegemisele. Päev on seotud loodusemehe Fred Jüssi sünniaastapäevaga ja tema mõtteviisiga, mis väärtustab vaikust, aeglust ja loodusega kooskõlas olemist.

Molutamine ei ole aja raiskamine. See on hetk, kus sa ei pea kuhugi jõudma ega midagi saavutama. Just nii tekib ruum märgata enda mõtteid, ümbrust ja rütmi, mis looduses on alati olemas. Hiiumaal on see lihtne, sest saar on vaikne ja hajus ning loodus on alati lähedal.

Hingelt olen ma molutaja, tegudes kahjuks mitte... Sest see va hirmus kohusetunne ja vastutus ja kuidas ma mitte midagi ei tee, kui 155 või mustmiljon asja ootab tegemist ning kõik eeldavad asjalik olemist... Jne, jne.

Ent õnneks (või kahjuks?) elu (või tervis või enesetunne või...) ise sunnib molutama. Sest vahel, viimasel ajal küll enamasti juba, lihtsalt ei jõua, jaksa õhtuti, pärast tööpäeva, enam midagi asjalikku teha. No need "peab" asjad muidugi - õhtusöök ja nõudepesu. Aga ülejäänu... Eks kuklas kummitab küll, aga ähk läheb mööda... Mõnikord lähebki... Ja ehk ükskord tuleb ka see hetk, kui nende tegemata ja ootel asjadega tegelen ilma sunduseta...

Tegelikult olen õppinud end hoidma küll. Juba 6 aastat varsti. Siis, kui koroona meie õuele tuli, otsustasin uudiste jälgimise viia miinimumini. Ja see toimis, toimib siiani. Enam ei loe üldse Delfi, Postimehe, ERRi vm uudiseid. Ainult õhtune AK ja vahel ununeb seegi või siis lausa väldin. Igasugused (päeva)poliitilised saated jäävad ka üldjuhul minust eemale ja vaatamata. Milleks? Miks ma pean ennast traumeerima igapäevaselt sellega? End närvi ajama, rahutuks tegema, muretsema? Ma ei saa midagi muuta globaalselt. Iseenda hingerahu eest hoolitseda saan aga küll.
Soovin ja soovitan kõigile rohkem aega enesega, enesesse vaatamist. Lase headusel ja rahul endasse tulla.
Tee sellele ruum: eemaldu (linna) mürast, melust, suhtlusest, negatiivsetest ja toksilistest suhetest, inimestest, olukordadest...
Ilmtingimata ei pea metsa või loodusesse minema, kui seda käepärast pole. Piisab ka linnas õue minekust, isegi aknast välja vaatamisest.
Loe midagi head, sulle sobivat, rahustavat või ka põnevat ning kaasahaaravat, see aitab argipäeva(murede)st väljuda.
Kuula muusikat, ikka sulle sobivat, mis teeb hea tunde.
Mina kuulan harva taustaks muusikat, ent üha tihemini teen seda tööl olles, et kolleegide emotsioonidest laetud tööjutud mind ei segaks ega enda alla mataks. Selleks on hea lõõgastav muusika - relaxing music - instrumentaalmuusika, loodushääled (vulisev vesi, linnulaul vms). Minu eriline lemmik on paaniflööt! 
Youtube'st leiab sellist molutamise-muusikat küll💚

Jüssi rõhutas sageli, et pidev tegutsemine ja kiirustamine viivad meid kaugele iseendast, samas kui molutamine toob tagasi rahulolu ja tasakaalu. Loodus on ideaalne koht molutamiseks, kuna seal on vaikus ja loomulik rütm, mis aitavad kaasa sügavamale mõtisklemisele. Molutamine pole Jüssi arvates aja raiskamine, vaid võimalus märgata elu sügavamaid nüansse ja tajuda ümbritseva maailma ilu. Looduses saab lasta meelel rännata ja olla lihtsalt hetkes, ilma eesmärgi või ootusteta.

Kuusalu keskkool:
Loodusmees Fred Jüssi oleks tänavu 29. jaanuaril tähistanud oma 90. sünnipäeva.
Molutamise päev on sümboolne austusavaldus Fred Jüssi mõttemaailmale ja üleskutse kogu Eestile: võtke hetk, et lihtsalt olla.

Lumi

Marek Sadam:

Vaata kuidas lumi kukkus
Pilvist otse vastu maad
Seni kuni külmad ilmad
Tagasi ta kah ei saa

Tuleb jääda, ära kanda
Kelgud, lauad, suusad ja
Küllap keegi hüppab saunast
Keegi kindlust meisterdab

Lume saatus alatihti
Olla ohver sõidu teel
Lendad hoobilt kahte lehte
Keegi väljagi ei tee

Iga labidas või luud võib
Pühkida ja rookida
Lume töö on kevadeni
Lasta ennast loopida

Alles siis kui tuleb sula
Taevasse saab tagasi
Vihmasajus tihti meenub
Lumena kord sadasin

Imeline luuletus Marek Sadam'alt!
Ja meil on imeline talv, imeline ilm, imeline lumi! Milline õnn on elada Eestis, sellel vahval laiuskraadil! Tahtsime talve ja lund! Saime! Tänu taevale! 

Ent aina kuulen ma inimeste virinat - rohkem lund kül ei taha! no palju seda lund veel tuleb? nii külm on (ja suvel on liiga palav!) lumi on lükkamata! teed on umbes! miks lund ära ei koristata? 

Ma lihtsalt ei suuda seda hala kuulda. Võta labidas kätte ja lükka oma tee lahti, kaeva oma auto lumest välja. Või sõida ühistranspordiga!

Selliseid vastakaid tundeid tekitab siis lumi ja talv. Aga suur osa inimesi vingub a-l-a-t-i! On rahulolematud kõige ja kõigiga. Kurb, aga tõsi...

Mina aga tunnen rõõmu talvest ja lumest, isegi kui see põlvini on. Kui arvestada sellega, et ongi talv, on külm ja on lumi, siis see ongi normaalsus ja sellega leppides saab omadega rahulikult toime tulla.