Kiirelt läks see aasta. Tundub, et aina kiiremalt hakkavad aastad mööduma. Kas see tõesti tähendab vanaduse jõulist lähenemist?!? Kuigi vanus on ainult number ja inimene on ikka nii vana, nagu ta end parasjagu tunneb, siis ega teha pole midagi, ainult leppida tõsiasjaga.
Milline siis oli läinud aasta?
Esimesena meenub kohe - laulupidu! Suur ettevalmistus juubelipeoks. Palju lauluharjutusi oma kooriga. See kõlab hetkel küll väga leebelt. Et õigemat tunnet kätte saada, peaks ütlema - pidi palju, palju harjutama, harjutama, harjutama! Ponnistused said tasutud ja meie koor sai peole. Sellega liitus otseselt ka mu rahvariide projekt. Soovisin väga saada endale juubelilaulupeoks kodukihelkonna rahvarõivaid. Ja sain ka! Nii suur nobenäpp ma kahjuks pole, et need ise valmis meisterdanud oleks. Õnneks on aga vahvaid käsitöömeistreid, kes suure innu ja pühendumusega nõelasilmast imesid välja võluvad. Suur tänu Sulle, Tiina, imelise meistritöö eest ja Sulle, Piret, rahvarõivavöö eest!
Minu vaieldamatud lemmikud laulupeo esimeselt kontserdilt olid "Kuldrannake" ja "Kodumaine viis", mis kõlasid vastavalt meeskoori ja sümfooniaorkestri esituses. Segakoori repertuaarist jäid helisema "Otsekui hirv", "Me oleme Põhjamaa lapsed", "Üksi pole keegi". Teise päeva lemmikud kuuluvad ainult sega- ja ühendkoori kavva. Ainuüksi seetõttu, et teiste kollektiivide esinemisi ei jõudnudki kuulata. "Emakeelelaul", "Isamaale", "Ära mind lahti lase", "Ilus oled, isamaa", "Igaviku tuules", "Ta lendab mesipuu poole".
Kui üks projekt lõppes, siis algas teine. Paar päeva pärast laulupidu, kui just oli selline tunne, et nüüd saab elu nautima hakata ja mõnusalt puhata, siis murdsin esihamba. Paanika! Oma hambaarst oli puhkusel. Järgmisel päeval pöördusin Kaarli Hambapolikliinikusse. Sealt sain õnneks kiirelt abi ja hamba suhu. Kuna tehti ka röntgen, siis selgus kurb tõsiasi, et mitu hammast vajab juureravi. Tänaseks olen saanud esihammastele kroonid peale. See oli mu kalleim jõulukingitus ever. No muidugi pidin selle ise kinni maksma. Igal juhul suur tänu vahvatele hambaarstidele, kes oma tööd professionaalselt ja empaatiliselt teevad.
Mis veel? Jaa, muidugi - maikuine Austria reis Carinthia Reisen'iga. Võrratud mäed, maalilised väikelinnad, Viin ja Salzburg. Vahva reisiseltskond ja suurepärane giid Ena. Aitäh nende toredate lugude eest. Sa oled imeline jutuvestja. Su raamat ootab veel lugemist, aga ükskord ma jõuan selleni niikuinii.
Praegu just meenus, et tegelikult jäi 2018. aasta kokku võtmata. Lootsin seda ju aasta alguses teha, aga... Täpselt sama juhtus mu kirjaga, mida pidin eelmise aasta lõpus Saksamaale saatma, nagu ma siin mõni postitus tagasi kurtsin. Kui aasta tagasi tundsin suurt heameelt eelpool mainitud koori kroonika kokkupanemisest ja raamatuna ilmumisest, siis tänavu ei ole mul midagi võrdväärset selle kõrvale panna. Jah, muidugi, kaks korda aastas koguduse lehte välja anda on paras väljakutse, ent ometi korduv tegevus. Uut kroonikat ilmselt nii pea ei tule. Järgmine koguduse leht peaks aga ilmavalgust nägema juba vähem kui poole aasta pärast.
Suve helgetest hetkedest meenub mulle taas kord Haapsalu, linn, mis on täiega südamesse pugenud. Ei kujutagi enam ette suve, mil korra Haapsalus ära ei käiks. Ja muidugi FraMare spaa - parim Eestis!
Kindlasti on veel neid hetki ja sündmusi, mis meenutamist vääriksid, kuid vast aitab ka.
Tänutundega vaatan tagasi möödunud jõuludele, mis oli erakordselt ilus aeg, täis jõulurahu ja tõelist jõulutunnet. Vahetult enne jõule oli meie koori kontsert kodukirikus. Jõuluõhtu jumalateenistused tõid hinge erilise rahu ja valguse. Täielik sümbioos, kooskõla lauludest ja jõulusõnumist - Jõululapse Jeesuse sünnist. Siis ei ole enam tähtsust, milline on ilm, kas on lund või mitte, kas on kingitused kuuse all või mitte, sest "jõuluaja tähendus on Taevaisa lähedus!" (nagu ütleb luuletaja Heli Viht oma tänavuses jõulutervituses).
Olgem hoitud aastat vahetades ja uut alates!
