31. detsember 2019

Aastat lõpetades

On kokkuvõtete tegemise aeg.
Kiirelt läks see aasta. Tundub, et aina kiiremalt hakkavad aastad mööduma. Kas see tõesti tähendab vanaduse jõulist lähenemist?!? Kuigi vanus on ainult number ja inimene on ikka nii vana, nagu ta end parasjagu tunneb, siis ega teha pole midagi, ainult leppida tõsiasjaga.
Milline siis oli läinud aasta?
Esimesena meenub kohe - laulupidu! Suur ettevalmistus juubelipeoks. Palju lauluharjutusi oma kooriga. See kõlab hetkel küll väga leebelt. Et õigemat tunnet kätte saada, peaks ütlema - pidi palju, palju harjutama, harjutama, harjutama! Ponnistused said tasutud ja meie koor sai peole. Sellega liitus otseselt ka mu rahvariide projekt. Soovisin väga saada endale juubelilaulupeoks kodukihelkonna rahvarõivaid. Ja sain ka! Nii suur nobenäpp ma kahjuks pole, et need ise valmis meisterdanud oleks. Õnneks on aga vahvaid käsitöömeistreid, kes suure innu ja pühendumusega nõelasilmast imesid välja võluvad. Suur tänu Sulle, Tiina, imelise meistritöö eest ja Sulle, Piret, rahvarõivavöö eest!

Laulupidu oli ikka tore. Kuigi ma olen öelnud, et rohkem ma seda kadalippu läbi teha ei taha, siis peol muidugi ununeb see vaev, higi ja pisarad.
Minu vaieldamatud lemmikud laulupeo esimeselt kontserdilt olid "Kuldrannake" ja "Kodumaine viis", mis kõlasid vastavalt meeskoori ja sümfooniaorkestri esituses. Segakoori repertuaarist jäid helisema "Otsekui hirv", "Me oleme Põhjamaa lapsed", "Üksi pole keegi". Teise päeva lemmikud kuuluvad ainult sega- ja ühendkoori kavva. Ainuüksi seetõttu, et teiste kollektiivide esinemisi ei jõudnudki kuulata. "Emakeelelaul", "Isamaale", "Ära mind lahti lase", "Ilus oled, isamaa", "Igaviku tuules", "Ta lendab mesipuu poole".

Kui üks projekt lõppes, siis algas teine. Paar päeva pärast laulupidu, kui just oli selline tunne, et nüüd saab elu nautima hakata ja mõnusalt puhata, siis murdsin esihamba. Paanika! Oma hambaarst oli puhkusel. Järgmisel päeval pöördusin Kaarli Hambapolikliinikusse. Sealt sain õnneks kiirelt abi ja hamba suhu. Kuna tehti ka röntgen, siis selgus kurb tõsiasi, et mitu hammast vajab juureravi. Tänaseks olen saanud esihammastele kroonid peale. See oli mu kalleim jõulukingitus ever. No muidugi pidin selle ise kinni maksma. Igal juhul suur tänu vahvatele hambaarstidele, kes oma tööd professionaalselt ja empaatiliselt teevad.

Mis veel? Jaa, muidugi - maikuine Austria reis Carinthia Reisen'iga. Võrratud mäed, maalilised väikelinnad, Viin ja Salzburg. Vahva reisiseltskond ja suurepärane giid Ena. Aitäh nende toredate lugude eest. Sa oled imeline jutuvestja. Su raamat ootab veel lugemist, aga ükskord ma jõuan selleni niikuinii.




Praegu just meenus, et tegelikult jäi 2018. aasta kokku võtmata. Lootsin seda ju aasta alguses teha, aga... Täpselt sama juhtus mu kirjaga, mida pidin eelmise aasta lõpus Saksamaale saatma, nagu ma siin mõni postitus tagasi kurtsin. Kui aasta tagasi tundsin suurt heameelt eelpool mainitud koori kroonika kokkupanemisest ja raamatuna ilmumisest, siis tänavu ei ole mul midagi võrdväärset selle kõrvale panna. Jah, muidugi, kaks korda aastas koguduse lehte välja anda on paras väljakutse, ent ometi korduv tegevus. Uut kroonikat ilmselt nii pea ei tule. Järgmine koguduse leht peaks aga ilmavalgust nägema juba vähem kui poole aasta pärast.

Suve helgetest hetkedest meenub mulle taas kord Haapsalu, linn, mis on täiega südamesse pugenud. Ei kujutagi enam ette suve, mil korra Haapsalus ära ei käiks. Ja muidugi FraMare spaa - parim Eestis!






Kindlasti on veel neid hetki ja sündmusi, mis meenutamist vääriksid, kuid vast aitab ka.

Tänutundega vaatan tagasi möödunud jõuludele, mis oli erakordselt ilus aeg, täis jõulurahu ja tõelist jõulutunnet. Vahetult enne jõule oli meie koori kontsert kodukirikus. Jõuluõhtu jumalateenistused tõid hinge erilise rahu ja valguse. Täielik sümbioos, kooskõla lauludest ja jõulusõnumist - Jõululapse Jeesuse sünnist. Siis ei ole enam tähtsust, milline on ilm, kas on lund või mitte, kas on kingitused kuuse all või mitte, sest "jõuluaja tähendus on Taevaisa lähedus!" (nagu ütleb luuletaja Heli Viht oma tänavuses jõulutervituses).

Olgem hoitud aastat vahetades ja uut alates!


Minu Tenerife

Olavi Antons. Minu Tenerife: kompassiga kliimapagulane.

Teine Tenerife raamat selles sarjas. Üks äraütlemata mõnus lugemine. Ütleks kohe, et üks muhedamaid Minu-sarja raamatuid üldse! Nagu päriselt!
Nii hea sulejooks, et midagi hullu. Olen müüdud! Ja tahaks ka - Tenerifele! Tegelikult ka! Poleks kunagi uskunud. Pole isegi mõelnud, et niiviisi võin õnge minna. Nagu turistilõks või nii...
Kohati tundus, nagu üritaks autor lugejat pidevalt hanitada ja kui see nii ka oli, siis see õnnestus igatahes suurepäraselt.
Mis on siis Tenerifes/l nii võluvat? Kindlasti mõnus kliima, kogu aeg kevad-suvi, meri, puhkus (no mõned inimesed peavad ikka tööd ka tegema:)), vabadus jne.
Läbivalt vahvad tegelased raamatus olid kassid - Pšolti ja Titi, Kruup ja Mimo (Mimm).

Kanaaride kentsakas kohvieelistuses võis süüdistada peamiselt  inglastest baariomanikke, kes teavad kohvist vaid seda, et see peab olema lahustuv, ning kõige parem kohv on teadagi hoopis tee kuuma piimaga.  

/.../valdav osa Tenerifele puhkama tulijatest on pidanud selle nädala või paari nimel tegema aasta või kaks tööd, mida nad ei naudi, ning pannud rubla-, krooni- ja eurohaaval selleks raha kõrvale. Võib-olla on nad võtnud reisile tulekuks laenu, mida tuleb tagasi maksta nagu surnud hobust. Kõik need, kes tahaks nüüd öelda, et nii pole õige elada ja töö peab valima ikka sellise, mis rahuldust pakub, olge nii paid ja minge ajage sellist juttu Facebookis oma seinal. Ja ärge hoidke muidugi emotikonidega kokku, see on ju hoolivuse sümbol. /.../

"Küsimuseke - tohib?" (Voprosik možno?) "Tohib, tohib." 

Tenerife lõunaosa on üle külvatud elektroonikaputkadega, kus hindu-pakistani päritolu tegelased kauplevad kõigega, millest vool läbi käib. /.../ Nad on agressiivsed ja uskumatult leidlikud oma made in hell knows where pasa pähemäärimisel, põhiliseks abivahendiks paraku lolli valge turisti ahnus - kui ikka öeldakse, et näed, siin kleepsul on ju kirjas, et see vidin maksab kaks tonni, ja ma müün sulle (ja ainult sulle, maifrend!) tühise saja viiekümnega, siis nii mõnelgi jookseb juhe kokku.

/.../seega k u i teil jääb mulje, et Kompass on hullumaja puhveti kinnine osakond, siis nii see kahtlemata e i o l e.

  
Oma suhtumises kodumaasse jagunevad väliseestlased (mitte ainult kliimapagulased) minu tähelepanekute järgi kolmeks. Mina kuulun esimesse rühma, kellele on Eesti kaugel viibides veel armsamaks muutunud. Täpselt, nagu ma lootsingi. Ja kui ei oleks seda sügist ja talve... Selle osa inimesed elavad kahes inforuumis: selles, mis neid reaalses elus ümbritseb, ja virtuaalses, nii et Delfi, Postimees ja ETV käivad vähemalt korra päevas üle nende arvutiekraani.
Teine rühm on Eestis sündinud kosmopoliidid, kellele on Eesti lihtsalt üks paljudest võimalikest elukohtadest, kus elamine pole ka välistatud, kui töö on huvitav, aga ülemäärast emotsioneerimist rabade vaikuse, nelja aastaaja ja kama järele pole sealt mõtet oodata. Tore puhkusel käia ja vanu sõpru vaadata, et siis taas minna. Delfit või Postimeest nad ei loe ja kodumaad puudutava info saavad kätte sotsiaalmeedia-tuttavate filtri kaudu.
Kolmas rühm on kaunakandjad, kes ei lase mööda ühtegi võimalust - olgu siis veebis või päris elus -, et midagi mürgist Eesti suunas sajatada. Neid muidugi ei ole ka kodueestlaste seas vähe. Ma ei ole kunagi päriselt aru saanud nendest, kes oma kodumaa suhtes sappi pritsivad. Ja siunavad rahvuskaaslasi in corpore. Eesti netilehtedel käivad nad küll, teadagi milleks: et kiunuda, kui halvasti kõik Eestis on. Ma ei väida kaugeltki, et Eesti on ideaalne või et seda  on eestlased rahvusena - nagu ükskõik milline teinegi rahvus. Aga mis mõtet on iseendale pidevalt näkku sülitada - seda mu mõistus ei võta.
Õnneks on esimene grupp - jällegi minu subjektiivse arvamuse kohaselt - kaarega suurim ja kolmas on ka kliimapagulaste hulgas marginaalne. Tore seegi. 

/.../igavene kevad ja suvi devalveeruvad. Seda võin ma teile kinnitada, käsi südamel. Esimese välisukselt vastu lööva õhupahvaku, esimese õuelt leitud rohelise lible ja esimese laperdava liblika väärtus peitub just üle elatud ja talve jooksul ära talutud kannatustes.
Neljandal-viiendal Tenerife-aastal avastasin ma endal igaveses kevades viibimise kõrvalnähu, mis mind suhteliselt murelikuks tegi. Et aastaaegade tsüklilisus oli ära võetud, siis nõudis mult pingutust paigutada sündmusi ajateljel õigesse kohta. Kuus kuud ja kolm aastat tagasi juhtunu tundus olevat ühekaugel ja alles põhjalikum peas tuulamine andis õige otsa kätte. See veidrus läks küll Saaremaa suvedega üle ja eelmisel aastal juhtunu paigutus kenasti eelmisesse aastasse, mitte suvalisse kohta aastate aegreas, kus tundusid eredamalt meeles sündmused olevat lähemal.

Käes on 2019. aasta suvi ja ma kirjutan selle raamatu viimaseid peatükke. Ka sel sügisel lähen ma Tenerifele espitsioone ehk saaretuure tegema ja Kompassi pidama. Teen seda taas kerge südamega, sest esialgu mulle ühest talvest piisas (Kruubile mitte, aga selliseid asju otsustan siin majas mina. Mimo veetis talve ahjuesise tugitooli, köetava saunapõranda ja voodi vahet virvendades ja tema arvates oli Saaremaal talvitumise idee debiilne algusest peale.)
Aga üht ma teile ütlen - kui ühel päeval keegi Kompassi ära ostab, siis ei jää see mul Saaremaal viimaseks talveks.

Olen raamatust nii vaimustuses, et tahaksin lugemisega uuesti otsast peale hakata. Ja seda ei juhtu just eriti sageli... Tõeline lugemiselamus!

25. detsember 2019

Jõulurahu. Jõulurõõmu! Jõuluvalgust!!



Ootus
 
Ta tuleb?
Ta tuleb.
Ta tulekut näha ehk polegi muus:
üks küünal on süüdatud haljas puus.

Ta tuleb.
Ta tuleb!
Sest ootus on hinges ja palved on suus.
Kaks küünalt on on süüdatud haljas puus.

Ta tuleb!
Ta tuleb!!
Hing paastus saab puhtaks ja ihu on uus.
Kolm küünalt on süüdatud haljas puus.

Ta tuleb!!
Ta tuleb!!!
On rõõmuhõisk paisumas südames truus.
Neli küünalt on süüdatud haljas puus.

Ta tuli!
Ta tulnud!
Nüüd valgust, nüüd algust kõik kambrid on täis.
Nüüd selgust, nüüd helgust kõik hinged on täis.

/Lehte Hainsalu "Pilvedekalender 1999", detsember/


23. detsember 2019

Rumeenia tõsimeelsed päevikud

Imre Siil. Rumeenia tõsimeelsed päevikud.

Lugeja võib raamatut võtta kui reisikirja, jättes sel juhul isiklikumat ja tunnetuslikumat laadi lõigud lihtsalt vahele, kuid neidki lugedes ja kaasa elades võib seda pidada pigemini ilukirjandusliku kallakuga teoseks.

Kohe hakatuseks pean ütlema, et see oli nukra alatooniga raamat, kuna autor leinab oma hiljuti lahkunud abikaasat.

Vaatamata sellele saame põgusa ülevaate niisugusest riigist nagu Rumeenia. Palju on kasutatud ka abikaasa päeviku ülestähendusi.
Igal juhul tekitas raamat minus taas reisihimu ja uudishimu - peaks ikka oma silmaga vaatama minema, milline see Rumeenia siis on ja kuidas mulle paistab. Keegi tuttav rääkis hiljuti, et temale jättis Rumeenia äärmiselt sümpaatse ja sügava mulje.
 
Kaanekujunduses kasutatud foto mägiteest tõi mu silme ette kohe Austria Kõrg-Alpi mägitee, mida mööda maikuus sai keerutatud. Päriselt on aga tegemist siiski Rumeeniaga ja täpsemalt Transfagarasan'iga (õiget kirjapilti saate lugeda foto alt, ma ei suutnud neid tähti leida nii kähku).


 Rumeenlased on religioosne, aga samas ka pisut ebausklik rahvas. Näiteks kui ollakse kodust juba välja läinud ja selgub, et midagi on maha ununenud, peetakse paremaks mitte tagasi minna, sest see võivat terve päeva ära rikkuda. Kodud ei ole soovitav avada vihmavarju ega vilistada, sest eriti viimane tegevus võib halvad jõud liikuma panna. Kui kodus kogemata soolatoos ümber läheb, võib see tähendada tüli tekkimist perekonnas. Neiut ei tohiks panna istuma söögilaua nurka, sest see vähendab tema võimalusi mehele saada. Lilli kinkides tuleb tähele panna, et neid oleks paaritu arv, sest paarisarv võib tuua halba õnne ja sobib aimult matusteks. Esmaspäeviti ei tasu teha makseid, kuna see võib kogu nädala rahaasjad kihva keerata.

Antud tsitaati lugedes tulid mulle küll ette paralleelid eestlastega, nii mitmedki siin loetletud asjad on meilgi tuntud.

Praegusesse aega ja ka minu postitust lõpetama sobib aga suurepäraselt järgmine foto raamatust:




Mõistagi on paljudele väljakutele ja tänavaservadele valmis seatud ka rikkalikes valgusehetes kuused ja lapsed saavad nende juures jõuluvanaga kohtuda. Järjekorrad jõuluvana juurde on pikad ning neist mööda jalutades võib kuulda, kuidas suures ärevuses lapsed oma isa või ema, vanaisa või vanaema kõrval oodates õpitud salme püüavad läbi korrata.
Käisime eile läbi Kiseleffi pargi Victoria väljakul, mis oli eriti uhkesti ehitud, ja täna veel meie linnaosa raekoja juures, kus peeti juba väikest jõululaata ning saime seetõttu Bukaresti jõuluilust ja -särast palju toredaid fotosid teha. Tegime ka ühe niisuguse ülesvõtte, kus Lemme istub keset pimedust helevalgetest valgustäppidest koosnevas saanis, mida veab samasugustest valgustäppidest kujundatud põhjapõder. Tumedal taustal tekkis siis järsku kummaline mulje, nagu oleks ta selle muinasjutulise saaniga maast õhku tõusmas ja kuskile teadmata suunas, kuskile igaveste avaruste poole ära lendamas.


22. detsember 2019

Neljas advent - Ta tuleb!


Oma hapruses kaunis
ja harduses püha...
üha läheneb keegi.
Sammud kuulduvad teel...
Vaikselt väreleb õhk.
Taevas valgeneb üha.
Tema tuleku ootel
on maailm ja meel.
TA TULEB!
TA TULEB!
TA TÕESTI ON TEEL!
Tema tulekuks tahan vaid
elada veel!

Oma hapruses kaunis
ja harduses püha...
üha läheneb keegi.
Sammud kuulduvad
teel...

/Avo Üprus/

21. detsember 2019

Valmistage teed

Valmistage Issanda teed, vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt. Js 40: 3,10
Valmistage teed!
Ega see hüüe eriti ei meeldinud. Mis teevalmistaja mina siin olen? Teised oskavad seda palju paremini.
Miks mina?
Aga ma vajan, et keegi tuleks ja ütleks: ma hoolin!
Valmistada teed? Kus? Kas selles väsinud hinges, sellel umbetuisanud teel võiks keegi kohale jõuda?
Keegi, kelle tulek viiks väsimuse, viiks kurbuse, kartuse, kelle soojus sulataks selle umbetuisanud tee.
Külmas võib unistada soojusest. Pimeduses võib igatseda valguse järele.
Ja ma tundsin: on tähtis, et keegi - mitte ainult keegi, vaid just mina oleksin teevalmistaja, kes teeks midagi, et oleks võimalik tulla.
Et poleks näha vaid jälgi jäises lumes, vaid et sammud võiksid lähemale tulla, nii et soojust oleks kõikide jaoks.
Ma ei tea, kust tee algas; ma nägin ainult mõnd osa sellest. See on minu osa.
Mitte ainult minu, vaid selle, kes määras, palus, kes veelkord palus: tee sina -
tee oma osa, et mina saaksin käia,
saaksin tulla sinu juurde
vaiksel õhtul,
kui öö on külm ja tähtedeta
ja sees on igatsus soojuse järele.

Marten Andersson, Jaan Tammsalu

Ilmunud ajalehes Eesti Kirik, 9.12.1998

14. detsember 2019

Advendiaeg


Advendiaeg... Aeg mõtisklemiseks. Aeg ootuseks. Aeg valmistumiseks. Aeg paastumiseks. Aeg ...
Aeg milleks?
Ma sooviksin väga, et advendiaeg oleks just selline vaikne ootamise, mõtisklemise, valmistumise aeg. 

Esimene advent

Kahjuks on reaalsus teine... Kiire, kiire, kiire... Üks asi ajab teist taga. Ennekõike endale püstitatud eesmärgid ja kohustused. Mõnest annaks loobuda. Heal juhul. Aga siis jääb endale paha tunne sisse, et olen saamatu, küündimatu, laisk... Üks öö juba jäi üüratult lühikeseks. 4,5 tundi und on minu jaoks vähe. Aga kas ma siis järgmisel õhtul läksin varem magama? Oh, ei, sest siis oli ju jälle vaja asju teha...
Jõulukaardid ja jõulukirjad kirjutada. Et kes siis tänapäeval enam jõulukaarte saadab? Siiski, siiski...
Mul on nii palju tuttavaid, sõpru Soomes, kes ju saadavad ja kuidas siis mina ei saada. Nad ju ootavad. Ma vähemalt julgen nii arvata ja loota... Samuti Saksamaal. See on peaaegu ainus kord aastas, kui ikka endast märku antakse. Võib-olla ei peaks see nii olema? Et kui muul ajal pole suhtlust, siis kas on seda üldse vaja? Võib-olla... Eelmisel aastal mõtlesin, et ei jõua saksakeelse kirjaga tegeleda enne pühi, et tegelen pühade ajal, kui on lahedalt aega käes ja muid tegemisi enam pole. Pühad möödusid. Kas ma kirjutasin? Loomulikult mitte! Aastavahetus läks samuti lennates. Ja nii ma korraga avastasin, et käes on märtsikuu ja mu Saksamaa eakad sõbrad jäidki ilma nii kaardist kui kirjast... Väga piinlik oli... Ainult endavanuse kirjasõbraga vahetasime elektrooniliselt pühadetervitusi (ja minu lubatud kirja sai ta alles märtsis). Teised vaikisid. Sellest oli kurb. Endal oli kurb meel (ja on siiani) ja ka teistest oli kahju. Ma ikkagi ju loodan, et ka nemad ootavad ja pidid seekord pettuma. Ehk olid nii pettunud, et ei tahtnud ise ka mulle tervitusi saata?
No vot! Ja sellepärast ma siis siin nüüd poole ööni istun, et saksa keelt meenutada ja kirju kirjutada ja kaarte ja... 
Niiviisi võiksin ma pikalt jätkata. Aga pole ju mõtet. Milleks selline nutt ja hala?
Kui olen endale kohustused võtnud, siis tuleb need ka täita. Vahel lihtsalt hakkab endast natuke hale. Sest - tahaks ju ka niisama olla, puhata ja mängida, nagu mulle ikka meeldib öelda. Tegeleda hobidega, lugeda, nautida küünlavalgeid õhtuid...
Ja siis näen ja kuulen, kui tublid kõik ümberringi on - kaunistavad kodusid, käivad keraamikakursustel, lilleseades, käsitööringides, teevad ilusaid asju, kuulavad kontserte jne, jne. Muidugi kuulutavad nad seda ka sotsiaalmeedias. Nii tulebki peale tunne, et mina ei saa elementaarsete asjadegagi hakkama...

Teine advent







Palun vabandust ja kergemat karistust neilt, kes mu blogi loevad ja kirjutisi ootavad. Tõesti, on olnud hullult kiire aeg. Kogu aur on läinud muudele tegevustele. Ja ma ei taha ülepeakaela oma postitusi teha. Tahan süveneda. Minu jaoks on oluline ennekõike see, et ma ise rahule jään.
Päris tühja loba ei viitsi ka ajada, seda on nagunii me ümber liiga palju.
Nojah, mis ma siis praegu siin teen - lobisen ju tühja...
Kohe-kohe saab ümber see meeletu kiirustamine ja saabuvad oodatud rõõmupühad.
Ometi on sellesse kiirustamisse mahtunud ka toredaid hetki, kohtumisi armsate inimestega, positiivseid üllatusi! Aitäh teile, kes olete mu päevadesse toonud neid imelisi rõõmukillukesi!
Ilusat kolmandat adventi! Rahu südamesse ja rõõmu hinge!

Ilusat kolmandat adventi!