Kuvatud on postitused sildiga kirjanikud. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga kirjanikud. Kuva kõik postitused

1. veebruar 2026

"Nii hea, nii hea on mõelda siis"

Nii hea, nii hea on mõelda siis. Eesti ja Norra kirjanike vestlused Rangøya saarel
Tallinn, 2025
272 lk. : fotod 
Koostaja Øyvind Rangøy
Tõlked eesti keelde Imbi Mölder Rangøy

Tõhus ja põnev lugemine kirjandusest huvituvale inimesele. Kirjandusteaduslik, kirjanduskriitiline, kui soovite. Kirjanikud vestlevad omavahel, analüüsivad üksteise teoseid, arutlevad maailma asjade üle, mõtiskevad kirjutamisest kui sellisest, et mis paneb üldse kirjutama.
Enam ei mäleta, kes ütles, aga mõte oli selline, et sageli elust maha kirjutatud lugusid peetakse lugejate ja eriti kriitikute poolt ebarealistlikeks. Ja isegi siis, kui oled sealt juba piltlikult ühe kihi maha koorinud... Kas pole kummaline?!
Igatahes minul oli väga huvitav. Ei edenenud just kiiresti, sest tahtis palju süvenemist ja mõtisklemist. Kaugeltki mitte kõigega ma ei nõustu, aga huvitav on ikka. Samas mõne inimesega oli väga tuntav klapp. Mitmed teosed märkisin üles, mida võiks lugeda. Hea meelega tahaks seda enda riiulisse, et aeg-ajalt taas sirvida ja üle lugeda.

Doris Kareva: ma olen mõelnud, kas võiks olla võimalik, et kuidagimoodi toimub mingi muundumine, ennekõike inimmaailmas, mille tulemusena vägivald ei oleks enam mingi variant.
Klara Hveberg: ...unistan ühiskonnast, kus väärtusi nagu empaatia, kaasatus ja tõde peetakse tähtsamateks kui võimu ja tõhusust.
KH: Fraktaalid on tõesti kaunid geomeetrilised objektid (puud, lumehelbed, pilved, rannajooned)
KH: Ütlesin, et minu romaani ülesehitus on fraktaalidest inspireeritud. Kuid peaaegu sama hästi võiks öelda, et see on inspireeritud klassikalisest muusikast. Mind inspireeris väga Cesar Francki viiulisonaat A-duur, selles, kuidas sama teema kordub väikeste variatsioonidega. /.../

Kai Aareleid: ... kui loed midagi, mis tundub liiga lähedane sellele, millest soovid kirjutada, siis ära pigem sellest kirjuta.
KA: Ja linnas ma alati kõnnin. Minu sammud muudavad linna minu omaks - jalutamine tänavatel, kõrvaltänavatel, pargiteedel. Nii õpin tundma linna, selle ainulaadset struktuuri. See on igal linnal oma.
Sandra Lillebo: Keel peab laulma. Kui ta ei laula, siis ta pole minu jaoks tõsi.
KA: "...mitte mõõk ei ole kõige ohtlikum, vaid sõna".
KA: ...on lohutav uskuda, et hoolimata süngetest asjadest valitseb elus valgus.
...peame pakkuma lootust või vähemalt pragu, kust immitseb valgust.
...huvitav pole kunagi mustvalge.
...mälestusi ei saa alati usaldada.

Endre Ruset: Mõnes mõttes on sport midagi väga primitiivset...
Veronika Kivisilla: ...kõige tätsam on lihtsalt ärkvel olla ja hoida silmad-kõrvad lahti ning olla elu vastu uudishimulik. Ei pea kõike võtma rangelt sõna sõnalt või elementaarselt - kui see on nüüd see õige sõna. Lihtsalt pane asju imeks. Sest kui lihtsalt kordad endale, et kõik on seesama, mis alati, siis loomulikult ei tule sellest midagi erilist.

Sügavaid, kõnekaid ja põnevaid vestlusi peavad Eesti ja Norra kirjanikud:

Doris Kareva (1958)
Klara Hveberg (1974)

Urmas Vadi (1977)
Nina Lykke (1965)

Kai Aareleid (1972)
Sandra Lillebø (1978)

Veronika Kivisilla (1978)
Endre Ruset (1981)

Rein Raud (1961)
Tore Kvæven (1969)

Kätlin Kaldmaa (1970)
Mette Karlsvik (1978)

Meelis Friedenthal (1973)
Knut Ødegard (1945)

Maarja Kangro (1973)
Hanne Ramsdal (1974)

P.S. Vähemalt kaks korda häiris mind üks viga: tohuvapohu>tohuvabohu

30. detsember 2024

"Raimond Kaugver"

 

Sirly Hiiemäe. Raimond Kaugver: rahvakirjaniku lugu.
Tallinn: Paradiis, 2024
240 lk. + fotod 

Kes siis ei mäletaks nooruses loetud Kaugveri romaane?!? "Kas ema südant tunned sa", "Tee isa juurde", "Disko", "Pariisi lõbusad naised"

Meenub Hiiemäe kirjutatud raamat Aimee Beekmannist, millest on jäänud vereringesse see tunne, mis ühes raamatus minu jaoks olema peab. See naine oskab hästi kirjutada! Sain nüüd järjekordse tõestuse.

Siinkohal ei hakka ma midagi eriliselt välja tooma, ei oskagi midagj eriliselt esile tõsta. Sest jällegi - see tunne, see oli nii õige, nii päris.

Paljust võiks siinkohal kirjutada, aga las jääda igale lugejale oma  avastamisrõõm. Igatahes kirjandust armastavale inimesele on see minu poolt kindel soovitus🙂

29. aprill 2022

Kajastamata lugemisi

Vahelduseks siis jälle üks suuremat sorti võlgade likvideerimine. Ehk siis kajastusi ammu loetud raamatutest. Enamik lausa eelmisest aastast... Kaks esimest siiski juba käesolevast aastast ja üsna viimasest ajast.

Ene Hion. Viimased märkmed: mõttekatkeid ja mälestuskilde 2020-2021
Tallinn: Hea Lugu, 2021
222 lk.
Ühe vahva eesti naise, ajakirjaniku mälestused, mõtisklused, mis on päevikuvormis kirja pandud, õigupoolest küll diktofonile salvestatud.
Mari Vaba transkribeeris diktofonilt.
Liigutava järelsõna on kirjutanud kliiniline psühholoog Inna Narro. 

Väga aja- ja asjakohane lugemine. Kuigi kohatised korduvused ja haigusest tingitud lünklikkus on jätnud väikese jälje, on siiski tegemist väga selgete ja elutervete seisukohavõttudega. Kuidagi väga kümnesse...

Raudnask, Valve.
Imeline aeg: ajalehelood aastaist 1988-1994
Tallinn: Tammerraamat, 2021
338 lk.

Eesti ajakirjaniku valitud artikleid, kirjutisi laulva revolutsiooni ja taasiseseisvumise ajast ning vabariigi algusaegadest. Kõiki ei jõudnud läbi lugeda, aga tasuks igal juhul...



Kerli Kirch Schneider.
Minu Florida: vabandust, härra politseinik
Petrone Print, 2021
240 lk.

Ega enam ei meenu küll midagi erilist. Jaa, see oli see tore lugemine, kus kolm näitsikut (2 õde + sõbranna) läksid seiklema ja neid seiklusi sai palju... Ehk kuidas mõned kohe satuvad seiklustesse, mida pole tarvis otsidagi, need leiavad su ise üles😊
Mõnus ja muhe lugemine, nagu üks õige Minu-sarja raamat olema peab!

 

Deborah Feldman.
Allumatu: hassiidi juurte hülgaja skandaalne lugu.
Tõlkinud Karin Suursalu
Kirjastus: Sinisukk, 2021
343 lk.
Sari: Valge raamat

Deborah Feldman kasvab üles hassiidi juutide kogukonnas. Tema elu dikteerivad keelud, käsud ja reeglid. Paika on pandud, mis riideid ta võib kanda, kellega ta tohib suhelda ning mida sobib lugeda. Juba 17-aastaselt valitakse Deborah'le sobiv abikaasa ning 19-aastaselt saab naine oma esimese lapse.

Aus ja avameelne lugu eneseteadlikust naisest, kes julges kergitada katet ühelt väga isoleeritud juudi sektilt, mille liikmed olid seni oma elulaadi ülimalt saladuses hoidnud.


Nina Lykke. Surmahaigus: arstiromaan
Tallinn: Eesti Raamat, 2021
254 lk.
Sari - "Põhjamaade romaan"

Meenub, et oli "vastikult hea raamat", nagu ma novembri lõpus ühes postituses kirjutasin. Peategelaseks perearst Elin, kelle isiklikus elus on suured segadused. Mängus on mehed. Abikaasa Aksel ja  eelnevast ajast Bjorn, kes taas välja ilmub. Ja nii hakkabki juhtuma... Elin kolib arstikabinetti elama. Päeval võtab samas patsiente vastu.
Üsna otsekoheste ütlemistega teos, kus väljenditega pole tagasi hoitud. Tsitaate ei viitsi praegu enam otsima hakata. Tean, et oli häid kohti ja ütlemisi.

Ega hetkel midagi konkreetsemat ei oskagi öelda. "Põhjamaade romaan" oma headuses!


Sirly Hiiemäe. Ja kõik läheb mööda: Kirjanik Aimee Beekman
Tallinn: Eesti Raamat, 2021
192 lk.

Loetud vist möödunud aasta septembris juba. Raamat kirjanikust ja filmioperaatorist Aimee Beekmanist ja tema abikaasast Vladimirist, kellega nad moodustasid toreda ja harmoonilise paari.

"Kohtumisest saab alguse üle poole sajandi kestnud abielu."

"Jaanuaris on nad Vladimiriga tähistanud abielus olemise 30. aastapäeva ning naine tõdeb, kuidas tal on vedanud, et sai elupartneriks tasakaaluka ja mõistliku mehe, kes on olnud tema kõrval kõikidel rõõmu- ja pisarahetkedel."

"Aimee on abikaasa üle uhke ja õnnelik. /.../ Ta on rahul, et on lisaks loomingulise eneseväljenduse võimalusele saanud endale eluteele ka sedavõrd mõnusa partneri. Armukadeduse hetkegi pole nende kohale kunagi laskunud, nendele on piisanud teineteisest."