Ja saabki otsa see november. Ei olnudki nii jube ja hirmus sel aastal...
Vahepeal on talv meie õuele tulnud. (Eks see on novembrikaamose natukese valgemaks ja helgemaks muutnud...) Tööd on mehemoodi tehtud. Tartus käidud, kah tööasjus. Tõbitsetud. Soomes käidud. Külalisi vastu võetud.
Kui töötamine jaotub kuu peale või mitme kuu või lausa aasta peale, siis viimased punktid mahuvad napilt nädalasse. Praegu mõtlen, et minu jaoks on see täiesti uskumatu (maksimum)programm! Kuigi olen suht elusalt sellest välja tulnud, jah veidi tõbiselt küll. Aga need tripid olid mõlemad ühepäevased, mis tunduvalt reisistressi ja -ärevust vähendas.
Soomes olime väikese seltskonnaga rohkem lõbu pärast - juubelil - või no kui päris aus olla, siis ikka veidi töine ka: oli meid ikka ju laulma kutsutud. Aga laul teeb rinna rõõmsaks ja see pole ikka päris töö. Pidu oli soomlaslikult lühike, 3 tundi ja asi tehtud. Ei mingeid pikki kõnesid. Palju muusikalist eeskava ja söömine (külmlaud ja palju kooke!) Tore oli üle hulga aja armsad sõbrad-tuttavad üle vaadata. Väsitas hoopis pikk koosolemine oma kambaga, kus naiste põhiteemaks oli dieet ja dieedi pidamine (täielik pseudoteema minu jaoks, pole eluski ühtegi dieeti pidanud) ja meestel autojutud (samuti võõras teema, kuna ei oma autot ega autojuhilube ja ise ei sõida ka)
Külalisteks olid aga ühel päeval mu vennake ja teisel päeval tema pojake, minu pisike, nagu ma teda ikka kutsun. No mõistagi mõlemad juba suured mehed😀 Aga kuidagi väga armas!
Tartus oli ka mõnus ja ma tõeliselt armusin ülikooli raamatukogusse. Seal tahaks kohe pikemalt viibida, tõeliselt inspireeriv paik, õdus ja ehtraamatukogulik.
Tänane õhtu kujunes ootamatult vabaks... Pidin minema haiglasse ema vaatama, aga sinna ei lasta praegu külalisi, karantiin... Nii sain endale blogimise aja 🥰 Midagigi...
Lõppu veidi talve ka. Lahtist. Raplast ja Hagerist.
