"Minu Taani"

Taavi Tuisk. Minu Taani: Eesti viiking trussikuid õmblemas
Toimetaja Mae Lender
Petrone Print, 2022
200 lk., 16 l. ill.
(Minu-sari)

Teine Taani raamat Minu-sarjas.

Autor ise ütleb nii: 

"See raamat on minu elust välisüliõpilasena Jüütimaal ning moetudengi kummalisest ning stressirohkest eksistentsist ülikoolis ja väljaspool seda."

Oli mitmeid naljakaid kohti. Ei viitsi neid praegu ümber kirjutama hakata. Leidke ise enda jaoks huumor üles!😀 (Traditsioonilistest) toitudest ja kuulsatest Taani võileibadest oli päris toredalt kirjutatud, samuti disaineri tööd (ja ka elu) puudutavatest nüanssidest.

Huvitav on see, et päris mitmed Minu-sarja raamatute autorid on disaini/kunsti/loomevaldkonnaga seotud.

Järelmärkusena olgu öeldud, et esimene "Minu Taani", see Mae kirjutatud, meeldis mulle palju-palju rohkem... Sealt on mul siiani alles see tunne, millest ma eile (vist?) põgusalt rääkisin.

"Meie taluköök"

Manona Paris. Meie taluköök: hakka uuesti elama.
Petrone Print, 2022
176 lk.

Kuna olen siin aprillikuus vanade võlgade likvideerimise lainel, siis jätkan... Mustandite kaust jälle lahti ja sealt ma siis nokin neid terakesi.

"Meie taluköök" meeldis mulle, isegi väga. Olen seda vist varemgi maininud, et minu jaoks on oluline tunne. Tunne, millega raamatut loen. Tunne, mida raamat mulle tekitab. Tunne, mis jääb püsima, kui meenutan raamatut. Palju võib ununeda, enamik võib ununeda, aga tunne on alles. See on kehtiv ka selle raamatu puhul. Miskipärast olen viimasel ajal tihti sellele raamatule mõelnud, justkui tahaks uuesti end sellesse tundesse mässida. Teisalt otsin emale järjepanu raamatuid, mida ta võiks lugeda ja "Meie taluköök" on mitmel korral meelde tulnud... Näis siis... 

"Olen lapsest saati tundnud end pisikese vanainimesena. Kui teised unistasid juuksuriks ja poplauljaks saamisest, oli minu igatsuses väike lilli täis aiaga talumaja. Väike kohake, kus kõik oleks nii, nagu mina tahan. Kus ma saan, kui tahan, alustada õhtusööki magustoidust. Või juua vahuveini kell 9 hommikul (soovitavalt apelsinimahlaga). Panen akna ette pitskardinad, endale ette valge põlle rohelise prossiga ja lasen juuksed valla.“

"Minu Süüria"

Tanja Dibou. Minu Süüria: hetk rahu ja sõja vahel.
Toimetajad: Mae Lender, Epp Petrone
Petrone Print, 2022
256 lk., 6 l. ill.
(Minu-sari)

"Mis, sa oled Süürias käinud?! On see tõesti võimalik? Neid küsimusi kuulen sageli…

Minu Süüria lugu algas Peterburis, kus õpingute ajal tutvusin oma tulevase abikaasaga. Tänu armastusele sattusin Süüriasse 2010. aastal, kui see kohutav sõda polnud veel alanud. Elasin sel rikkaliku ajaloopärandiga maal aasta, püüdes kinni pilvitu hetke rahu ja sõja vahel.

Noore naisena ei soovinud ma olla üksnes koduperenaine, seega osalesin Euroopa vabatahtlikus noorteprojektis, töötades Palestiina põgenikelaagri noortekeskuses Yarmoukis, panustades Damaskuse lasteteatri tegevusse ja õppides araabia keelt kohalikus mošees.

Minu lugu räägib rõõmudest ja muredest, mida inimene tunneb eemal kodumaast, püüdes kohaneda uue ja võõra eluviisiga – siin on nii minu euroopaliku pilgu ja slaavi hingega Süüria avastamise kogemus kui ka mu abikaasa katsumused Eestis, kus ta peab silmitsi seisma jäiga bürokraatiaga.

See raamat on vastus kõigile küsijatele."

Niisuguse kokkuvõtte leiame raamatu tagakaanelt.

Paar väljakirjutust ka:

Issand, tahaksin kas või minuti üksi olla! Palun veidigi privaatsust! 
Kohtumiste rohkuse tõttu tunnen end nagu tühjaks pigistatud sidrun. Tagasi vaatamata tahaks põgeneda kõrbesse ja jääda üksi sinna. Pean kalliks neid nii harvu üksinduseminuteid ja ahmin endasse erakordse rõõmu ja aplusega. /.../
Tundub, et ma ei ole veetnud sekunditki omaettte, alati on keegi lähedal. Isegi hilisõhtul, kui juba tukk peale kipub, on meie maja ikka veel rahvast täis. Tädid, onud, vennapojad, vennad, õed, nõod, lapsed, naabrilapsed... Lõputu külaliste rodu. Nagu olekski iga jumala päev just selleks, et nendega kohtuda. Pole harvad juhud, kui toas istub umbes 3o inimest, kes kõik on üksteise nõod.

Kogu seda sugulaste, sõprade, tuttavate tähelepanu hindan ma muidugi väga.
Aga ma olen väsinud... Väsinud olemast mannekeen vaateaknal. Kõik vahivad sind, räägivad sinust. Mulle meeldib nukuteatris ja noortekeskuses, seal teen midagi kasulikku, aga kodus on ainult külalised ja arvukad sugulased. See olukord paneb mind korralikult proovile.
Midagi on vaja ette võtta, et astuda maha sellelt oravarattalt. /.../ Ainult minu mees ja mina. Reis kahele? Tore mõte! 
Idee tuleb samadest lapsepõlvemälestustest - Palmyra varemetega postkaardilt. Ma tahan just sinna. Seal on rahu ja vaikus, liiv ja ajalookillud.

Igati lugemist vääriv raamat. Araabiakeelne ja islamiusuline riik. Hoopis midagi muud, millega igapäevaselt kokku puutume.

"Ei öelnud, et kahetseb"

Kinnunen, Tommi. Ei öelnud, et kahetseb: rännakuromaan.
Tõlkinud Jan Kaus
Tallinn: Varrak, 2022
240 lk.
Sari: Moodne aeg
Originaalpealkiri: Ei kertonut katuvansa

Raamatu tagakaanelt loeme:

Tommi Kinnuse neljas romaan „Ei öelnud, et kahetseb” on rännakulugu. Rännak leiab aset jalgsi ja vahetult pärast Teise maailmasõja lõppu. Sakslaste teenistuses olnud Irene-nimeline naine hakkab kõndima Soome põhjaotsast tagasi kodukanti, koos temaga veel hulk saatusekaaslasi. Sõda on küll ametlikult lõppenud, kuid see ei taha Irenest ega teistest naistest lahti lasta, sest vastasseisus tuli valida pool ning teatavasti ei tunta sõjas pooltoone. Naised kõnnivad läbi maalilise ja karmi Põhja-Soome maastiku, teadmata õieti, mis neist saab, mis neid tabab. Nad unistavad kodust, teadmata, kas selline asi ülepea eksisteerib. Neil tuleb otsida oma kohta tundmatuseni muutunud maailmas; maailmas, mis tundub koosnevat ohtudest ja takistustest. Tommi Kinnunen (snd 1973) elab Turus ja töötab emakeele ja kirjanduse õpetajana. Kõik tema seni ilmunud raamatud on väga soojalt vastu võetud ning mitu neist on kandideerinud Soome suurimatele kirjandusauhindadele. Eesti keeles on varem ilmunud "Nelja tee rist" (Varrak, 2015) ja "Peraküla" (Varrak, 2017). "Ei öelnud, et kahetseb" (2020) on võitnud mitmeid auhindu ning tekitanud Soomes elava vastukaja.

Raamat ei jätnud ükskõikseks, vaid kiskus kaasa kogu oma karmuse ja tõelisusega. See ei olnud kerge lugemine, kohati pidi ennast ületama, et jätkata.

Paar arvustust, mõttearendust leidsin ka, mida tasuks samuti lugeda:

http://aluik.blogspot.com/2022/04/ei-oelnud-et-kahetseb.html

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/teel-kahetsuseta-elu-poole

https://kirjakoi.wordpress.com/2022/05/03/tommi-kinnunen-ei-oelnud-et-kahetseb/

https://lugemissoovitus.wordpress.com/2022/04/18/tommi-kinnunen-ei-oelnud-et-kahetseb/

"Nomaadimaa"

Jessica Bruder. Nomaadimaa: kuidas 21. sajandi Ameerikas ellu jääda.
Inglise keelest tõlkinud Mari Tiitsmaa
Koolibri, 2022
284 lk.

Üks tõeliselt mõtlemapanev ja kaasakiskuv lugu. Inimestest, kes on (erinevatel põhjustel) kaotanud kodu ja enamasti ka (püsiva) töö. 

Nad ise nimetavad end majatuteks, mitte kodututeks. Neil puudub traditsiooniline eluase - maja või korter, ent ometi on kodu, olgu selleks siis matkabuss või muu neljarattaline.

Raamatu põhjal on vändatud ka film, mis 2021. a. kandideeris Oscarile ja sai neid lausa kolm tükki! Linastus PÖFFil ja jõudis Eestiski kinolevisse. Viletsa kinokülastajana pean tunnistama, et ei ole filmi näinud. Seega võrdlusmoment puudub.

USA on kõigist arenenud riikidest kõige ebavõrdsem ühiskond. Ameerika Ühendriikide kodanike vahelist ebavõrdsust võib võrrelda sellega, mis toimub Venemaal, Hiinas, Argentinas ning sõjast räsitud Kongo Demokraatlikus Vabariigis.
Ja ehkki olukord on juba niigi halb, muutub see tõenäoliselt ainult hullemaks.

Lõppude lõpuks ei suuda enam miljonid ameeriklased endale lubada tavapärast keskklassi eluviisi. Kogu riigis on inimeste köögilauad täis maksmata arveid. Tuled põlevad hilise ööni. Samu arvutusi korratakse ikka ja jälle, kuni kurnatuseni, kuni pisarateni välja. Palk miinus toiduraha. Miinus arstiarved. Miinus krediitkaardivõlad. Miinus kommunaalkulud. Miinus õppelaen ja autoliising. Miinus suurim kuluartikkel - üür.
Vastuolu sissetulekute ning väljaminekute vahel kasvab, tekitades küsimuse: Millest sa oled nõus loobuma, et elus püsida?
Enamik inimesi, kes selle dilemmaga silmitsi seisab, ei asu siiski autosse elama. Neid, kes seda teevad, võib võrrelda indikaatorliikidega - nii nimetavad teadlased organisme, mis annavad märku suurematest mutustest ökosüsteemis. (lk 257) 

Kui loed veel järgnevaid kirjutisi, siis saad rohem teada:

http://www.marijaanus.com/2022/04/raamat-nomaadimaa-ehk-lugu-sellest-kui.html

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/nailiselt-vaba-ratastel-elu/

http://danzumees.blogspot.com/2020/11/nomadlandnomaadimaa-usa-2020-3film.html

"Suvi Ranna tänava väikeses pagariäris" / Loetud 2022

Jenny Colgan. Suvi Ranna tänava väikeses pagariäris
Tõlkinud Faina Laksberg
Tallinn: Varrak, 2022
383 lk.
(Varraku ajaviiteromaan)

Polly, Huckle, ameeriklane, H-i vend Dubose, Clemmie, tema elukaaslane (rase). Selina ja Tarnie (surnud). Malcolm, ema Janet Lange - tädi Gillian Manse - õed. Jayden (ja Flora). Reuben ja Kerensa. Patrick - loomaarst. Archie kalamees, Muriel - kohalik. Kate Lacey ajakirjanik. Selline muljetavaldav pljeaad tegelasi, kes nüüd kõik suvaliselt ülestähendatud said😛
Lisaks on üheks peategelaseks kõigile lastele titekatest (väikelastele mõeldud lindude raamatutest) tuntud lunn, lunnipoiss Neil, kelle Polly on kodustanud või õigemini on lunn ise arvanud end Polly pereliikmeks.
Raamat, mis sai loetud kolme õhtuga. Minu jaoks näitab see raamatu headust, kui ühel õhtul loen järjest 100 lk.
Põnev, ladus ja kiire lugemine.
Teisipäeval alustasin, kolmapäeval lugesin, neljapäeval käisin Mardilaadal, reedel oli sõbranna külas, laupäeval sõitsin maale, pühapäeval tulin maalt ja oli telekaõhtu, esmaspäeval valutasin pead ja teisipäeval lõpetasin raamatu lugemise. 

Ja see oli novembrikuu alguses, kui kokkuvõtvaid järeldusi teha...

Mulle kohutavalt sümpatiseeris raamatukaas. Milline hõrk kujundus!

Ka sellel raamatul on järg või siis hoopis eellugu, "Ranna tänava väike pagariäri", mis tahaks ka lugemist saada.

"Kauged kaldad" / Loetud 2022

Santa Montefiore. Kauged kaldad. Deverillide kroonika.
Tallinn: Varrak, 2022
352 lk.
Sari: Varraku ajaviiteromaan. Deverillide kroonika 5

Nii uskumatu, kui see ka pole, siis ei meenunud üldse, et seda raamatut kunagi lugenud oleksin... Jah, pealkiri tundus justkui tuttav... Aga ikkagi - kuidas see võimalik on (koroona järelmid?!?😕🙈)

Vahel teen enda telefonimärkmikku ülestähendusi ja nii leidsin sealt praegu endalegi täielikuks üllatuseks järgmise mõtteavalduse selle raamatu kohta (kirjutatud 30. septembril!😮🙈): Lugesin mis ma lugesin, aga lõpuni ei jõudnud või läbi ei saanud... See on see lugu, kui mõtled, et aega on ja raamat on kaasahaarav ja küll ma jõuan..., aga elu tuli jälle vahele! Kui ikka järjekindlalt iga päev ei loe (või ei tee lugemismaratone), siis pole lootustki tagastustähtajaks raamatut läbi saada... Ja nii ma nüüd tekitasingi endale ülipika ooteaja, ei tea, mitme-setme lugeja pärast see raamat riiulisse jõuab, et teada saada, millega see lugu lõppes ja mis neist sai...

Endale mäluvärskenduseks ja teistele infoks väike kokkuvõte ka raamatu tagakaanelt: 

Margot Hart sõidab Iirimaale, et kirjutada kuulsa Deverilli perekonna ajalugu. Ta peatub Deverilli lossis, millest on saanud uhke hotell, kus mõned külastajad olevat küll kummitusi näinud.
Kui Margot tahab paljastada Deverillide minevikusaladused, peab ta rääkima ka praeguse lord Deverilli Jack Patricku ehk JP-ga. Viimasel ajal hoiab JP omaette ega suhtle eriti kellegagi. Aga kui Margot on juba kord midagi pähe võtnud, teeb ta selle teoks. Ta võidab JP usalduse, ootamatult ka sõpruse … ja satub otse pere lahkhelide keskele.
JP tunneb ennast lossi müümise pärast süüdi, muresid viskisse uputades ei saa ta arugi, et tal on tekkinud alkoholiprobleem. Tema abielu purunes, poolõde ja kasuema Kitty on perekonna valdustest loobumise pärast JP peale veel teises ilmaski vihane.
Ootamatult võidab Margot enda poole ka JP poja Colmi ja toob muutusi mitme inimese ellu. Kas tal õnnestub lõhenenud perekond jälle kokku tuua? Millise ränga hinnaga mõistab ta, mis on elus tõeliselt tähtis?

Santa Montefiore on sündinud 1970. aastal Inglismaal ja üles kasvanud Hampshire’is. Ta on abielus ajaloolase Simon Sebag Montefiorega. Santa Montefiore menukast „Deverillide kroonika” sarjast on varem ilmunud „Armastuse ja sõja laulud” (2017), „Deverilli lossi tütred” (2018), „Deverillide viimane saladus” (2019) ja „Salatunnid” (2021).

Ja kui nüüd see kõik meenutatud sai, siis meenus mulle veel seegi, et tahaks ju need teisedki Deverillide kroonikad läbi lugeda...😀

P.S. Pidin koondama ühte postitusse kõik möödunud aastast ripakile jäänud võlad, aga tundub, et see siiski ei õnnestu, kuna ei taha kilomeetri pikkuseks ühte kirjutist ajada.

P.P.S. See omakorda andis põhjuse tekitada uus rubriik "Loetud 2022", et mitte uue aasta kontosse vanu võlgu sisse kirjutada😛