31. detsember 2016

Jõulurõõmu uueks aastaks!

Kohe-kohe on aasta vahetumas. 2016 kaob minevikku. 2017 algab oma ringi. Mida ta meile toob? Seda saame teada aasta pärast... Loodan siiski, et head ja paremaid uudiseid kui mööduv aasta.



Armsad sõbrad!
Soovin rahu südamesse ja rõõmu silmadesse ja hellust hinge! Ilusat aastavahetust!
Meenus üks südamlik laul/luuletus, mida tahan ka teiega jagada, autoriks Heldur Kajaste.
Et jõulurõõm võiks kesta ka argipäevades.

Sul soovin jõulu sätendavat sära,
et Tema ilu peegelduks su silmades
ja et ei kustuks aasta kestel ära
see rõõm, mis süüdatud sai jõuludes.

Sul soovin, et see jõululapsest Jeesus,
kes usus kasvas, näeks, et sina kasvad ka,
ja et võiks suureneda tähe ootus,
mis kolme tarka kord nii rõõmustas.

Sul soovin jõuluööde õnnist vaikust
ja õrna hella kuma sinu hinges
ja Tema ligiolu üllast aimdust
ja teadmist: Jeesus elab südames.

Ja veel teine luuletus/laul, sõnad Kalle Muuli, meloodia Heini Vaikmaa:

Sellel ööl
Hing soe ja valus - üks aasta hääbub,
ei tule enam sellist teist.
Ta päevadesse helendama jäänud
on osakene kõigist meist.

Nii korduv kõik. Ja siiski kordumatu
on iga möödaläinud päev.
Sel ööl, sel nähtamatul lävepakul
neid hoopis uues seoses näen.

Sel ööl, head sõbrad, vaikselt soovin:
"Teil olgu uue aasta algus
niisama pidulik ja kaunis,
kui kuusel kumav küünlavalgus!"

Meeldejäävaid hetki möödunud aastast

Mitu võlga on jäänud aastast maha, mis tuleb ikka lunastada:)

Väga eriline oli minu jaoks päev Aegnal, imeilusal väikesaarel, mis sai nüüd avastatud. Oli küll pilvine ja jahedapoolne augustipäev. Õnneks ei sadanud ja pärastlõunal tuli päikegi välja, kui muinasjutumetsas kõndisime ning laevaga tagasi sõitsime. Kahjuks ei ole muinasjutumetsast ühtegi pilti... Ometi mitu muinasjutulist võtet siiski sai ka jäädvustatud.

Võrratu Aegna maastik
Üks suurtest kivirahnudest
Kuulus Aegna labürint
Vana surnuaed
Tükike Aegnat ja paati ja Eesti lipp. Oleme lahkumas muinasjutusaarelt



Septembri alguses käisime üle pika aja Rocca al Mare ehk siis Eesti Vabaõhumuuseumis. Ilm polnud jällegi suurem asi, aga saime siiski kenasti kõik üle vaadatud. Olgu siinkohal ära märgitud mu lemmikpaigad: Sutlepa kabel, Lau külapood (mõnus suhtlus poeprouaga ja käsitööšokolaad), Kuie kool (väike võrdlus Palamuse/Paunvere kooliga), Kolu kõrts (maitsev ja toitev kõhutäis), Härjapea talu (ikka juba korralik maja!), Lääne-Eesti saarte piirkond (kiviaiad). Erilise elamuse jätsid uued eksponaadid - setu talu ja Peipsi-äärne vanavene talukompleks. Mõlemas pakuti külalistele pannkooke, ühed maitsvamad kui teised. Pärast madala lae ja muldpõrandaga tarekesi oli neis ruumides valgust, soojust ja hubasust, mis jättis hinge helge tunde. Mõnus oli kuulata ka giidide (või kuidas peaks nimetama neid, kes majakestes toimetavad ja valvavad?) juttu. Kahjuks on mälu lühike ja lõpuks hakkasid segamini minema, mis, kus ja kes:) Seega tuleb peagi uuesti muuseumitee jalge alla võtta. Pilte ise seekord ei teinud, appi tuli vabaõhumuusemi koduleht, kust sain mõned illustreerivad fotod.

Setu talu vanatare
Seto Vanatalo
Peipsivene maja
Peipsivene maja
Peipsivene tare


Järgmine meenutus on oktoobrikuine Tartus-käik. Kuna ei olnud me kumbki käinud Vanemuise teatris, siis sai lihtsalt ette võetud selline vahva külastus. Etendus oli valitud, no ausalt öeldes suhteliselt suvaline, komöödia "Minu järel, seltsimees". Tingimuseks, et oleks suures saalis. No vaadata aitas, aga mitte mingeid erilisi mälestusi ei ole. Praegu üle õla öeldi mulle pealkiri ja et sisu oli balletiartist Nurejevist:) Jah, oli küll:) Lihtsalt kaks päeva Tartus oli omaette tore vaheldus argirutiinile. Ööbisime mõnusas koduses Aleksandri hotellis.

Ööbisime sellises vahvas toas
Hotelli romantiline välisilme. (Pildid kodulehelt)

Teisel päeval käisime Raadi kalmistul, mis oli tõeline kultuurilooline rännak. Ei hakka pilte kuulsuste hauamonumentidest siia üles riputama. Samas julgen soovitada sealses surnuaias jalutuskäigu teha. Mulle isiklikult meeldivad surnuaiad, kui nii on sobilik väljenduda.

Aastaga võin rahule jääda, oli palju meeldejäävaid hetki, toredaid sündmusi, põnevaid kohtumisi. Sai üksjagu nähtud ja ka tehtud!


Eestlane seest ja väljast

Lauri Vahtre. Eestlane seest ja väljast.

Pakub humoorika koondpildi keskmisest eestlasest, mida tema teistest arvab ja mida teised temast arvavad.

„Kes ta siis on?” küsib ajaloolane ja kirjanik Lauri Vahtre, pidades silmas eestlast. Ja vastab ise: „Ilmselt inimene nagu inimene ikka. Oma spetsiifikaga. Joob kohvi nagu soomlane, õlut nagu sakslane ja viina nagu venelane. Ainult et viimast väiksemast pitsist. Sööb nagu härg. On kinnine ja vaikne, naermise asemel muigab. Kuid sees mässab vulkaan. Või ei mässa. Püüab hakkama saada talvepimeduse, vihma ja uduga. Kui vihaseks saab, läheb metsa rahunema.” 

Igati mõnus ja kerge lugemine, läbi mõnusa huumoriprisma, mis peaks tõlgitama ka teiste rahvaste keeltesse, et siis teataks mis "loom" see eestlane on:)

26. detsember 2016

Jõulutervitused - Weihnachtsgrüsse - Christmas greetings


Kaunist teist jõulupüha!
Merry Christmas!
Frohe Weihnachten! Besondere Grüsse für Sabine!
Loodan, et kõigi hinge on saabunud suur jõulurahu, maha on pandud argikoorem ja -kiire ning helged meeleolud võidutsevad.

Ehre sei Gott in der Höhe!


Minu selleaastane jõulutervitus on hoogne jõululaul, Graham Kendrick'i "Good News", mida meie koor laulis jõulukontserdil eestikeelsete sõnadega:

Häid sõnumeid toon teile ma.
Halleluuja!
Inglid rõõmust suurest laulavad.
Halleluuja!
Jumal meile armu ilmutand,
rahu ilmale.
Oma ainsa Poja läkitas.
Halleluuja!

Las kõik mustad varjud kaovad.
Halleluuja!
Meile valgust tooma tuli Ta.
Halleluuja!
Jumal meile armu ilmutand,
rahu ilmale.
Oma ainsa Poja läkitas.
Halleluuja!

Nüüd Jumal ikka meiega.
Halleluuja!
Ükskord taevas koos me lõpmata.
Halleluuja!
Jumal meile armu ilmutand,
rahu ilmale.
Oma ainsa Poja läkitas.
Halleluuja!

4. detsember 2016

Oravarattast otse põrgutulle

 Paul Delahunt-Rimmer. Oravarattast otse põrgutulle: elu kaugel Kreeka saarel



30. november 2016

Minu Saksamaa

Marianne Suurmaa. Minu Saksamaa: kirju lapitekk.

Seda raamatut ootasin ma ammu. No mitte just päris seda konkreetset, aga üldse, et keegi kirjutaks Sakamaast selles "Minu-"võtmes. Tahtsin välja pakkuda kirjutajana oma onutütart, kellel on Saksamaaga küllalt tihedad sidemed, aga see jäigi ainult mu mõtteks.
Käesolev aga siis igati tore ja ootustele vastav raamat. Lugesin huvi ja mõnuga. Saksamaa on üks neid riike, kus olen rohkem kui ühe korra käinud ja mis on jätnud väga sümpaatse mulje.
Eriti ilus on Baierimaa, kuhu tahaks minna. Olen Münchenis ja Nürnbergis olnud, aga väikeste külade-linnade võlu on veel oma silmaga nägemata. Küll aga olen alati nautinud filmides ja seriaalides Baierimaa muinasjutulisust.

Töö on küll oluline, aga selle juures ei tohiks unustada, mille nimel me üldse kõike teeme. Seda kipun isegi aeg-ajalt ära unustama. Kahrmannide peres tunneme end kui töönarkomaanide taastuslaagris.

Kui Stuttgart on nüüdisaegne mitmekultuuriline metropol, kus käib vilgas elu, siis ümbruskonna tillukestes nukulinnades on hoopis teine aura ja hingamine.
Saksamaal on kokku üle 2000 linna, Oberriexingen on elanike arvult üks väiksemaid, siin elab pisut üle 3200 inimese.

... inimesed on lõbusas meeleolus ja veini voolab ojadena. Ometi näeb päris purjus inimesi harva. Veinikultuur (ja oskus veini nautida) on omaette kultuur, mida õpetatakse maast madalast juba lastele. Selliste ürituste eesmärk on omavahel suhelda, mitte end pildituks juua, nagu näiteks slaavi rahvaste pidudel pigem reegel kui erand on.
Oskus elu nautida - das Leben geniessen - on äärmiselt vajalik oskus, eriti meie kaasaja hektilises maailmas. Lõuna-Saksamaal sündinud saavad need teadmised kaasa juba rinnapiimaga. Švaabid ja baierlased vaatavad kahetsusega oma põhjapoolseid naabreid, kes on pidevalt stressis ega oska elust rõõmu tunda. "Milleks kõik see rabelemine, kui saab ka teisiti kõik vajaliku korda aetud...?" imestavad lõunasakslased. "Elu on selleks liiga lühike... ja liiga ilus," lisatakse elutargalt. Palun minust mitte valesti aru saada. Lõuna-Saksamaal ei käi sugugi lõputu siesta nagu kusagil Vahemere maades - kaugel sellest. Nädala sees tehakse siin kõvasti tööd. Kuid õhtud ja nädalavahetused on selleks, et võtta aeg maha ja lõõgastuda. Ületundide tegemine ja puhkepäevadel töötamine on patt. Töö ei ole jänes, mis eest ära jookseb! Sellised sõnad on otsekui palsam minu hingele. /.../

Mis kasu on diplomitest ja suurtest teadmistest, kui isegi kõige lihtsamad asjad on vahel segased? Võib-olla me mõtleme ise oma elu liiga keeruliseks? Kui oleme liialt kinni ideaalides ja püstitame eesmärke, mida kunagi täita ei suuda, on tagajärjeks see, et me pole kunagi rahul ei enda ega teistega. Oleme õnnetud, sest tegelik elu on alati hoopis midagi muud. Vahel tundub, et lihtsad maainimesed on omal viisil sügavamate elutarkusteni jõudnud. Neid ei vaeva eksistentsiaalsed küsimused ega moodsa ühiskonna pseudoprobleemid. Nad on õnnelikud - siin ja praegu!

München on maailma suurlinnade elukvaliteedi näitajate poolest neljas ja infrastruktuurilt teine linn maailmas.

Liigne muretsemine ja pidev närvipinge vaid hapendavad keha ja teevad meid haigustele vastuvõtlikumaks.

Kuid kahjuks on imeilusa Baierimaa taevasse tõusnud ka ohtlikult ähvardavad pilved, millest ka Marianne viimastes peatükkides räägib - pagulased ja massiline immigratsioon. See on tõsine oht kogu rahvale.
Pagulaste teema on juba terve aasta tugevaid tundeid üles kütnud, teleris ja raadios enam muust ei räägitagi. Alguses tulid asüülitaotlejad märkamatult. /.../ Suuremad inimmassid hakkasid saabuma 2015. aasta suvel. Esimesi saabujaid tervitati Müncheni raudteejaamas siltidega "Welcome refugees!" (tere tulemast, põgenikud!) ja toidupakkidega. Kohal olid kiriklikud organisatsoonid ja vabatahtlikud, kes põgenikele oma abi pakkusid. Eeldatavasti tulevad ju need inimesed otse sõjakoldest ning on Saksamaale tulles teinud läbi raske tee. /.../
Juba esimeste nädalate järel on paljude sakslaste suhtumine muutunud. Põgenikest jäävad teekonnale maha prügihunnikud ja lagastatud avalikud ruumid, kus nad on viibinud. Need, kes läksid vabatahtlikuna appi, saavad sõimata, et toit ei kõlba kuhugi ja andku parem kohe raha, mida "on neile lubatud". On ette tulnud, et noored moslemimehed mõnitavad abivalmis saksa naisi ja nimetavad neid hooradeks. /.../ Juhtumid, mis on avalikuks tulnud, on õõvastavad. Meedias vaikitakse need enamasti maha, põhjendusega mitte tagant õhutada natsionaalsotsialistlikke rühmitusi ja võõraviha. /.../

"Saksamaa kultuuri lammutada ähvardav hariduskauge elanikkonna sisseränne on erinevalt majanduslikust tagasilöögist pöördumatu protsess tulevasi põlvkondi silmas pidades," leiab rahvastikuteadlane Herwig Birg. Osa sakslasi, sealhulgas eliit, ei ole aga probleemist veel sugugi aru saanud. Nende argiellu ilmub muslimist migrant enamasti vaid restorani- või puhastusteenindajana, võõrapärase kulissina. Teatud ringkondades on muutunud tavaliseks heita neid teemasid käsitlevatele artiklitele või etnilistele erinevustele osutavatele uuringutele ette rassismi. See on väga tõhus vahend, et vaigistada teisitimõtlejaid ja panna poliitilise ebakorrektsuse sildi taha pugedes põlu alla ebasoovitavate teemade käsitlemine. Ajaloolise taaga tõttu toimib seesugune vahend eriti hästi. Pikemas perspektiivis kahaneb aga hoopis saksa etnos paljudes kohtades üheks suureks vähemuseks.

Euroopas on maad võtnud noorte väljaränne sinna, kuhu aafriklastel ja araablastel on raske pääseda. Noored sakslased, hollandlased ja prantslased kolivad ühendriikidesse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale üha kiirenevas tempos. Ainuüksi Saksamaalt lahkub igal aastal anglosaksi maadesse 150 000 inimest. Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa võtavad igal aastal meelsasti vastu suure hulga (kuni poolteist miljonit) hästi koolitatud immigrante ning teevad kõik endast võimaliku nende saabumise kergendamiseks.

Päris murettekitav jutt! Kas pole?!? Peatükis "Varjud meie seas" lk. 284-294 on sel teemal põhjalikult peatutud.
No kuulakem siis ometigi inimest, kes on seda kõike ise oma silmaga näinud! - tahaks hüüda ka meie "kõrgetele ja kaugetele seal mäe otsas".

Päris sellisena ei olnud mu postitus küll planeeritud, aga mis südamel, see keelel...

29. november 2016

4x4 reisid

Väino Laisaar. 4x4 reisid: elu läbi kolme silma.

Tõeliselt muhe lugemine "hullude" seiklejate reisidest ekstreemsetesse paikadesse. Kuna olen neid reisisaateid vaadanud, siis kõlas mul ka lugedes kogu aeg kõrvus Väintsi, kui hea jutuvestja, muhe hääl.
Tiit Pruulit tsiteerides: "Tema reisid on nagu üks katkematu maanteelint, kus inimesed, nende lood ja laulud sulle ise vastu tulevad. Lihtsalt kulged ja kuulad."
Piisavalt roppust ja joomist oli seal ka, aga - no ikkagi mehed ju... Ega selline ekstreemsus üleüldse ei olegi minusuguste õrnahingeliste jaoks:) Kuigi mõned naised on neil reisidel ju vapralt kaasas käinud küll.

Uskumatu on ikka see, milline viitsimine, TAHTMINE, on jälle minna kuhugi "pärapõrgusse". Üks ere näide oli 2012. aastast, kus 30. detsembrist kuni vist 11. jaanuarini kestis esimene talvereis ja teine algas juba 24. veebruaril. Kolmas reis tuli suvel. Vaevu kuu oldi kodus ja jälle minek.
Aga seda kõike raamatust lugeda on muidugi puhas lust. Ennast küll mingi valemiga kuhugi sellistesse paikadesse sundida ei saaks.

Loodan selliseid vahvaid seiklusi ja nendega lugejate-vaatajate kostitamist peagi taas läbi telekanali või raamatulehekülgede kogeda.
Head reisi!:)

19. november 2016

Tervis taimedest

On sügis ja kohe ka talv (õige - see oli juba ära!:)), mis omakorda tähendab, et liikvel on igasugu külmetused ja viirused ja muu selline kehvapoolne kraam.
No mis teha, kui ilm selline lögane, hall ja vesine on. Aga see just kogu kurja juur ongi. Mul on siiralt kahju, et see ilmeilus talv otsa sai nii enneaegselt! Külm ju hävitab pisikuid. Ja üleüldse - mulle meeldib, kui talvel on lumi maas! Eriti veel selles vastikus novembrikuus - see tundus juba täitsa tore, kui maa oli valge ja kuu paistis. Aga nüüd - nii kui see soojalaine tuli ja kõik veed voolama pani - jäin mina kohe tõbiseks. Ikka selline traditsiooniline värk - kurguvalu, köha, nohu. Kõik lõõrid on umbes, pea paks ja tuikav ning üldine jõrm olemine (nagu saarlased tavatsevad öelda).
Kust siis mujalt ikka abi leida, kui ravimtaimedest.
Õnneks olen suvel korilusega tegelenud ja ka sedasorti kraami pisut varunud. Kuigi peaks palju rohkem sellele pühenduma.
Niisiis. Ravimtaimedest, mis kõike seda jama leevendada aitavad. Abiks, toeks ja teejuhiks on Rein Sanderi raamat "Kubja ürditalu ravimtaimed", mida siin kasutan ja omalt poolt ka veidi kommenteerin.

Piparmünt - see on mul esmane hädaabi vahend. Kuigi teda otseselt külmetuse rohuna ei tunta, siis ometi on ta hea rahustav joogitee. Temas on olemas eeterlik õli, mis sisaldab mentooli. Ja see on ikka hea.

Pärn. Pärnaõitel on põletikuvastane, rahustav, vererõhku langetav toime. Kange pärnaõietee langetab palavikku. Pärnaõisi kasutatakse tavaliselt teena külmetuse ja viirushaiguste korral. Pärnaõietee paneb higistama ja aitab kehast eemaldada bakterite ja viiruste toodetud toksiine. Köha puhul hea.

Nurmenukk. Õieteed juuakse köha ja migreeni korral, on hea rahustav ja higile ajav vahend.
Nurmenukul on röga lahtistav, põletikuvastane, higistamist soodustav ja nõrgalt diureetiline toime.
Ülemiste hingamisteede põletike, köha ja külmetuse korral juua soojalt mitu tassitäit päevas. 1-2 tl õisi tassitäie (150 ml) keeva vee kohta, lase kaane all 15 min tõmmata, kurna, lisa mett. (Tõmmis: 1-2 sl õisi klaasitäie keeva vee kohta, lasta 45 min tõmmata, kurna. Brohniidi korral joo soojalt. Tõmmis on ka rahustav ja röga lahtistav).

Lapsepõlves maakodus olidki need kolm - piparmünt, pärnaõis ja nurmenukk - põhilised teed. Vahel oli ka kibuvitsamarjatee (kui keegi oli neid viitsinud korjata ja kuivatada) või siis vaarikavarretee või ka õunakooretee. No ja kummelitee ikka ka. Mustsõstar on ka üks väga tänuväärne asi.

Pune - rahvasuus tuntud ka kui vorstirohi. On seedimist korrastav, rahustav, antiseptiline, põletikuvastane ja röga lahtistav. Aitab unetuse, peavalu ja kõrvade kohisemise vastu, on hea köha ja külmetushaiguste korral, samuti sapipõiepõletiku puhul.

Nõmm-liivatee. On hea köharohi. Kasutatakse tõmmise, keedise ja ekstraktina ülemiste hingamisteede haiguste, bronhiidi ja kopsupõletiku puhul, on hea just haiguse lõppjärgus.
Toimelt röga lahtistav, bakteri- ja põletikuvastane. Langetab vererõhku ja soodustab uinumist.
Pune ja liivatee on mu meelest oma maitseomadustelt sarnased. Tuleb välja, et on ka toimelt üsna sarnased.

Pihlakas. Olen ikka teadnud, et pihlakas on hea köharohi, juba mu vanatädi ütles, et tuleb teha pihlakasiirupit, siis hea köha puhul võtta. Nüüd ravimtaimede raamatust aga lugesin, et just õied on eriti hea köharohi. Seega kevadel pihlakaõisi korjama!
Raviteeks kasutatakse pihlakamarju ja pihlakaõisi. Õitest saab ka omapärase maitsega joogitee ning köharohu. Köha, külmetuse vastu. On hea suhkurtõve korral, vähendab üleminekuea vaevusi. Nii et üks äraütlemata hea kraam:)!

Raudrohi ja teeleht ja käokõrv tuleks ka veel siia ritta panna. Kindlasti on neid taimi veel, aga praegu rohkem ei uuri ja puuri.

Kes lähemalt asja vastu huvi tunneb, siis tasub eelmainitud raamat kätte võtta. Sealt leiab paljude ravimtaimede tutvustusi, mis mingi häda puhul hea on, retsepte teede, tõmmiste jms tegemise kohta jne.

14. november 2016

November

Mäemamma lubas oma blogis novembrikuu pühendada kirjade kirjutamisele. Mõtlesin siis, et miks ma ei võiks proovida igal päeval üht väikest postitust - sissekannet, mõtisklust vms - teha.
Paar päeva (küll napilt) see lausa õnnestuski.Täiesti koba peale tegelikult:) Aga no proovida ju ikka võib, ega midagi ei juhtu, kui ei suuda, jõua, saa... Seda enam, et ma tean - tulemas on kiired ja pingelised (loomingulised, pigem siiski loomevaeva) ajad.
Nii ma ju ennast lohutasin kohe alguses. Hea mees lubajagi, nagu öeldakse:)

Mõeldes novembrile tulevad tahtmatult esile sellised iseloomustavad sõnad nagu - pime, sünge, hall, masendav jne.
Ometi - miks ei võiks me ise endale toredaid tegemisi novembrisse varuda. Häid raamatuid, käsitööd, tee- ja/või küünlavalgusõhtuid, sõprade või muidu toredate inimestega kohtumisi, kontsertidest, teatrist ja kinost rääkimata. Ja nii uskumatu küll - varsti on november läbi!
Lumi teeb olemise helgemaks ja valgemaks. Nii saab ka november teised toonid ja meeleolud. Elu ja olemine tundub kohe palju rõõmsam.

http://www.artrenewal.org/pages/artwork.php?artworkid=11357
 Ja avastasin selle imeilusa foto blogist Esitmoodu maa ja ilm.

Pilt taas ühest blogist

7. november 2016

Kahe maailma vahel

Rita Mets. Kahe maailma vahel.

Kirjanduskonkursil "Bestseller 2015" teise koha pälvinud romaan.
Tänu millele ma ka suuresti selle raamatu lugeda võtsin.
Ega mulle üldiselt ju ei meeldi ilukirjandus (enam), olen seda vist siin ka juba korduvalt maininud. Aga vahel mõni raamat ikka "pääseb löögile":)

Kerge ja kiire, igati nädalavahetuseks sobilik lugemine. Sisu muidugi nii kerge ei ole. Ega olegi lihtne olla "kahe maailma vahel". Mis siit kõrva taha panna on see, et kõike ja kõiki ei saa ühe vitsaga lüüa. Siltide külgekleepimine ei ole lahendus inimeste probleemidele. Igaühel on oma kutsumus, oma tee käia.

4. november 2016

Minu Moldova



Ühel reedel (see oli ikka juba jupp aega tagasi) käisin endale rongilektüüri otsimas, lasin silmade eest ja näppude alt läbi kõik saadaval olevad "minu"-sarja raamatud... Lõpuks langes liisk "Minu Moldovale", autor Marje Aksli.

Hea keeletunnetusega ja ladusalt kirjutatud. Adusin seda ühel hetkel poole raamatu peal. Kuidagi kerge oli lugeda. Vaatamata feminismuse otsimisele ja kuulutamisele, mida ei tasu siinkohal väga südamesse võtta, oli siiski tore lugemine. Jällegi hoopis teine kultuur, hoopis teine mentaliteet. Eks oma pitseri sellele kõigele on vajutanud nõuka-aeg. Euroopa vaeseim riik rullub me ees lahti diplomaadi naise silmade läbi. Ta ütleb muuseas:

"Ma leidsin Moldovast äärmiselt armsaid ja tasaseid inimesi ning vahel vaenulikku kurja süsteemi. Moldovasse ongi raske paugupealt armuda - nõukogude aeg on sinna maha laotanud ükskõiksust ja ebaviisakust, seal pole ka hingematvaid mägesid ega ilusat merd. Aga see maa on siiski väärt, et teda sõbralikult patsutada ja öelda: aeg on ärgata!"

Raamat on ilmunud juba üsna ammu, 2008. aastal. Loodetavasti on asjad pisutki paranenud selle aja jooksul.

See, minu tänane postitus on taas üks vana võla likvideerimine.

*Ja see oli käesoleva aasta 40. postitus, mis omakorda tähendab, et sai ületatud blogiaja aasta kohta tulevate kirjutiste arv. Segane jutt, aga eks see number on rohkem mulle endale tähenduslik. 

3. november 2016

Minu Läti

Contra. Minu Läti: anekdoot tõelisest eestlasest.

Naljakas lugemine, nagu ikka Contralt oodata võib. Kahjuks oli kohati väga tüütult pikki spordiga seonduvaid lugusid, mis mind üldse ei köitnud. Aga jätsin need sujuvalt vahele ja muid muhedaid seiklusi nautisin ikka.
No ja palju Contra luulet on vahele pikitud, mis ju ka iseenesest üsna ootuspärane. [Vahemärkusena olgu mainitud, et vemmalvärsid on ikka omal kohal, aga luules roppusi ma ei salli. Luule peab ikka ilus olema!]
Mulle meeldis, millise innuga Contra läti keelt õppis (õpib) ja praktiseeris (b). Imetlusväärne!
Avastasin, kui vähe ma ikka Lätist tean. Seetõttu oli avardav lugemine. Läti on täiesti avastamata maa mu jaoks. Huvitaval kombel ei käinud meie oma perega Lätis suvel reisimas. Olen mitmetelt kuulnud, et nõuka-ajal olid põhilised suvereisid ikka Lätti ja Leetu. Seega tuleb nüüd reisisihid paika sättida:)

Olin juhuslikult internetist leidnud olulise lätikeelse lause "Dirsi atrak, lacis nak" ja ikka püüdsin lätlastele oma keeleoskusi demonstreerida. Aga mind hämmastas - ja tulevikus hämmastas veel rohkem -, kui see osutus täiesti süstemaatiliseks. Väga paljud lätlased oskasid selle peale vastata ilusas eesti keeles "Situ ruttu, karu tuleb". Alles hiljem sain teada, et "situ rutu" on ka läti keeles olemas ja tähendab "löön Rutat". Ruta on jällegi tavaline läti naisenimi.

Ütle šaursliežu dzelzcelš ja sa oled juba tunduvalt rohkem omainimene.
[Kui ma õigesti asjast aru sain, siis peaks see tähendama kitsarööpmelist raudteed.]

Läti keel on üldse niivõrd hellituslembene, et seal kasutatakse tihti ka ilma nähtava põhjuseta deminuitiivi ehk hellitusvormi.

Selle sugudevärgiga on läti keeles üks nali - vist üks väheseid lätlaste nalju eestlaste kohta, mis pole eestlaste aeglusest. Estonian has no sex and no future. See küll ongi täitsa rahvusvaheline nali, aga lätlased armastavad seda vist eriliselt.

Eesti-Läti armastuse jõuline väljendus tuli aga sealt, kust oli seda väga raske oodata /.../
Siis aga ilmus järsku täiesti avalikult ja ametlikult president Toomas Hendrik Ilvese kõrvale kena daam, president oli nagu ümber sündinud, nägu vallatu peas nagu poisikesel /.../
Mulle tulid meelde Ilvese kord välisministrina öeldud sõnad: Who the fuck are balts." Ehk siis püüdes rõhutada, et Eesti kuulub Põhjamaade hulka, püüdis ta tõrjuda mõtet Balti koostööst. Aga 18. novembril 2015, Läti vabariigi 97. sünnipäeval pidas ta kõne, kus lausa nõretas sellest ilust, kui ühised ikka on eestlaste ja lätlaste rajad olnud, ja midagi selles vaimus. Ma otsisin kohe selle vana artikli välja ja kõrvutasin. Teate, tore on ju norida, kui keegi on kunagi bravuurselt mingi põhjapaneva põhimõtte välja heitnud ja siis kunagi hiljem sellele täiesti vastupidi toimib.
Igatahes selle Läti sünnipäeva puhul peetud kõne ajal ei teadnud eestlased veel, mis on presidendi ootamatu lätilembuse taga. Aga varsti ilmuski välja Ieva Kupce ja asi tehti õige pea lausa ametlikuks. Mulle muidugi meeldis, et Eesti-Läti koostöö sellise esindusliku vormi sai.

 

2. november 2016

Hingedepäev

Maine põrm. Elu ja surm.
On see lõpp? Või millegi algus?
Kas tähtede taga on igavene öö?
Või paistab kusagilt ka valgus?

Iga inimese sees on igavik -
aimdus Loojast, kes kõrgelt meid näeb,
kes jõudu annab ja kätel kannab,
kui talle usus vaid sirutad käe.

See on imeilus Evelin Kõrvitsa laul, mida kahjuks ei leia YouTube'st.
Laulan seda mõttes ja imetlen Looja vägevust, mis kajastub (heli)looja loomingus.

pildiblog by Remo Savisaar


1. november 2016

Looja loomingu lummuses

Täna oli selle imelise raamatu esitlus Tallinna Jaani kirikus, millest käisin osa saamas. Jaani koguduse kodulehel on ka väike ülevaade ja taustainfo saadaval.
Fotod loodusfotograaf Arne Kaasik'ult, tekstid vaimulike Jaan Tammsalu ja Mårten Andersoni poolt.

Raamatu tagakaanel on: Hoiatus!
Kolm meest on Looja loomingu lummuses ja seda raamatut rahulikult vaadates-lugedes võib vaataja ja lugejaga seesama sündida.
Me loodame, et aina pealispinnalisemaks muutuvas inimilmas aitavad need Lahemaal tehtud fotod koos Eesti- ja Ahvenamaal kirjutatud tekstidega hetkeks peatuda ning mõtelda, miks me jätame ennast ilma sellest imelisest, mis siinsamas, meie läheduses - looduses ja ligimeses.

Sügavad mõtisklused ja imeilusad fotod! Tõeline hea tunde raamat!

Tänapäeva inimene on enamasti harjunud elama linnas. Seal pole pimeduse ja valguse vahe eriti suur, sest elektrivalgus ja reklaamid panevad päevad ja ööd võrdsesse seisu. Liiklus teeb inimeses rahutuks, tempo on oma südamelöökidest kiirem ja tekitab stressi, olgugi et seda ei pane ise eriti tähelegi. Lihtsalt harjud ära. Kõigega harjub. Ka sellega, et ei mäleta, mitu suve, sügist, talve ja kevadet on sinust möödunud, ilma et oleksid märganud. Kõigega harjub, kuid kas peab?

Kui inimesed tulevad maale, on nende esimeseks ehmatuseks vaikus. Paljud ei saa hästi magada, kuna buss ei sõida akna alt mööda ja kiirabi ei unda. Mingi ootamatu hääl teeb südame rahutuks: lind laulab! Täitsa ilma elektrita!

Nii loeme sissejuhatusest. Ja see on alles algus. Tõeline ilu alles tuleb.


Päev oli ka täna lühike. Pidin tegema erinevaid asju. Pidin toimetama, sest kes peale minu seda teeks. Aga taevas läks pilve. See, mis oli enne rahulik ja ilus, ärkas kummalisel kombel ellu. Kõik viis lehte pärnapuus muudkui lehvisid sinna-siia. Viimased õied väljas noogutasid pead. Midagi lendas läbi õhu. Ja tuul oligi kohal.
Kui erinevad on need tuuled! Kevadine, lootusrikas, lõhnab, suvine on soe, ja on ka praegune, mis räägib loobumisest.

Edasi saab igaüks juba ise lugeda ja vaikselt mõtiskleda ning süveneda.

31. oktoober 2016

Vaikuse hääl

Jaan Tätte. Vaikuse hääl.

Imeline raamat. Hinge puudutav. Lihtne ja ilus. Hea tunde raamat. Eriliselt sobiv just praegusel hingedeajal. Enese sisse vaatamiseks.
On raamatuid, mida hoida käeulatuses, et vajalikul hetkel taas sirutada riiulist või öökapilt seda võtma. See on just üks niisugune.
Hoidsin seda kaua oma lugemisnimekirjas. Ja täna lugesin ühe hooga läbi. Oli sobiv aeg, õige hetk.

Õnn ei tule millegi juurdesaamisega. Õnn tabab sind alati koos vabanemisega, loobumisega, kui sa oled suutnud millestki lahti öelda, millegi ära anda. Rõõm tuleb saamisega, õnn tuleb loobumisega. Õnn on teiste sõnadega kerge tunne hinges. Ja see kerge tunne tuleb siis, kui sa vabaned millestki kas vaimselt või materiaalselt.

Elu on selleks liiga väärtuslik, et klammerduda valede asjade külge. Rõõmu puudumisega tunned vale asja ära. 

Üksildustunne tähendab vajadust iseendaga kokku saada, mitte teistega. Üksildane oled sa siis, kui sa ei tunne oma sügavat tuuma.
Sa tahad, et sind oleks inimestel vaja millegi muu pärast kui ainult selleks, et küsida sinult kellegi meiliaadressi või toiduretsepti. Sa tahad, et sinu käest küsitakse tähtsamat asja. Sa oled väsinud pealiskaudsusest.

Meeldib see meile või ei, aga tehnika areng toob kaasa inimese taandarengu.

Kui see paine ära kaob, et ma pean kedagi kohe saama aidata nagu tuletõrje, siis hakkab ääretult mõnus. Saabub mõnus vaikus hinge ja sa suhestud paremini kõigega, mis on su lähedal.

Kui ma rääkisin vaimu rämpstoidust, siis ma mõtlesin müra meie ümber, mida meie meeled lakkamatult tajuvad ja talletavad, olgu selleks reklaamplakatid, muusikatümps ostukeskuses või keskpärased telesaated.

Elamine nutitelefonis tundub palju huvitavam kui päriselu.

Meil on ära kadunud tava, mis on olemas enamuses idamaades. Ka Vaikse ookeani saartel on tavaline, et ema-isa teevad tööd ning laps on vanavanemate hoida, kellel on aega ja kes siis räägivad lapselapsele, kuidas maailmas asjad käivad. Sealt tuleb tarkus, mis on kogunenud ja kandunud edasi sajandite vältel. Elutarkus, loodustarkus, südametarkus. Aga meil kadus see kuskile ära.

Armastus annab alati midagi vastu. Õige armastus ei vii hingerahu, vaid toob selle. Õige armastus toob rõõmu, mille juurde kuulub nii kurbus kui valu.

Armastuse puudumine on nagu tuulevaikus. Õige armastus paneb tuuled puhuma.

Kuldsed sõnad. 75 lehekülge - ainult üks pärl teise järel. Seda raamatut tahan päriselt oma käeulatusse.

29. oktoober 2016

Minu Tallinn

See on nüüd üks vana võlg suvelugemistest. Aeg on kiirelt läinud ja avastasin, et mitmed asjad on siin kajastamata jäänud. Tasapisi hakkan siis neid võlgu (või võlgasid? - Kumb on õige? Mõlemad variandid?- ei oska enam eesti keelt?) likvideerima.

Terhi Pääskylä-Malmström. Minu Tallinn: kalevitüdruku kroonika.

Mõnus lugemine, kus suuresti vaadeldakse kultuuridevahelise erinevusi, siinkohal siis soomlaste ja eestlaste erinevusi. Tugevalt on tunda ka (rahvuslikku) eneseirooniat.

Aeglasele soome mõttelaadile tundus 21 päeva ebainimlikult lühikese ajana, aga eestlastel oli kombeks kiirelt tegutseda ja sellega suurepäraselt hakkama saada. Et ruttu ei saaks ja et asi ajanappuse pärast põruks - sellist võimalust polnud eestlase jaoks olemaski. Niisiis võlusin ka mina endast välja väikese eestlase ja asusin toimetama.

Kunagi tõstatasin ajataju teema vestluses oma eestlasest tuttava, väga intelligentse pensioniealise prouaga.
"Tulekustutusmentaliteet, Vene ajast pärit," tõdes tema sujuvalt ja lisas, et eestlaste elu on aastasadu ebakindel olnud. "Meil on olnud alati vaja muutustega kiiresti kohaneda, et uues režiimis ellu jääda."
Hiljem jäin mõtlema, kas ilma selle oskuseta olekski enam Eestit ja  eestlasi. Kas ilma tulekustutusmentaliteedita oleks olnud võimalik viimase 25 aastaga nii hoogsalt areneda?
Kõige hämmastavam on eestlaste spontaansuse juures muidugi see, et kõik tundub arulagedusele lähenevast sebimisest hoolimata alati korda saavat ja ka töiste projektide lõpptulemused ei jää vara valminud projektidega võrreldes põrmugi alla. Ainus, kes kannatab, on juustest hallinev ja magamata soomlane.

Mina vene keelt ei valda. Küll pursin enam-vähem soome, eesti, inglise, rootsi, saksa ja prantsuse keeles ega jää hätta ka Norras-Taanis-Hollandis. Kuid vene keel on olnud mulle alati suur ja tundmatu.

Siin ongi erinevus minu põlvkonna vahel Eestis ja Soomes. Eestlastest noortel täiskasvanutel on isiklikud mälestused, soomlastel on mälestused vanavanemate omad. Võib-olla sellepärast ei kipu me Soomes enam uskuma, et Venemaaga midagi hullu juhtuda võiks. Eestlased aga sama kindlad pole.

...kui köitev oli vaadata naabrite nägemust endale liigagi tuttavast, kodusest elulaadist. (Võib-olla hoiad ka Sina, hea lugeja, seda praegust raamatut käes samal põhjusel.)
(Jutt käib Eesti Draamateatri lavastusest soome päritolu Antti Tuuri näidendi "Jõgi voolab läbi linna" põhjal.)

...mitte kuskil mujal pole ma säärast helirõhku kogenud kui Eestis.
Nagu ühel vabaõhukontserdil... Pärast esimest pauku - õigemini põrgulikku maailmalõpu esifanfaari - tundsin ennast lämbumas. Õhku lihtsalt polnud, sest hapnik jäi lavalt veerevale helitsunamile jalgu. Mu soome päritolu sõbranna kartis seevastu südameatakki, sest ta süda hakkas möirgava bassiga ühes rütmis lööma. Suure loomasõbrana arvas ta samuti, et kõik linnud ja oravad surid kümne kilomeetri raadiuses juba ehmatusest ära.
Meie olime siiski ainsad, kes esireast mõned sammud tahapoole võtsid. Kõik teised jäid oma kohtadele, kõrvad kaitsmata ja ühel noorel naisel suur beebikõhtki ees.
Miks, kallid eestlased?
Või kas asi on kõigest selles, et me, soomlased, oleme nõrgad? Peerutõbised piimaallergikud ja peale selle veel üliõrnade kõrvadega.

Olin siiani arvamusel, et laulupidu, kui eestlastele midagi üdini omast ja püha, läheb tõeliselt korda vaid meile endile, mil tunneme suurt ühtekuuluvust jne. Peatükk "Laulupeo lummuses" kummutas aga mu arvamuse täielikult. See tundus suisa uskumatu, et meie laulupidu võib nii suuri ja võimsaid emotsioone ka teise rahvuse esindajas tekitada:

Siis nägin ma seda, ja see lõi mind pahviks.
Rahvariides inimmassid veeresid mööda päikeselist Pärnu maanteed alla. Kõik naeratasid laialt, laulsid  ja hõiskasid, lehvitasid käsi ja lippe. Tänava ääres ei tahtnud pealtvaatajatele piisavalt ruumi olla. Ka nemad naeratasid, laulsid, hõiskasid ja lehvitasid.
"Elagu!" kostis siit ja sealt. "Elagu lauljad, elagu pealtvaatajad, elagu Eesti!"
Ma olin seda kõike telekast näinud, aga see polnud mind siiski päriseluks ette valmistanud.
Ja siis märkasin ma järsku, et ei näinud enam korralikult, sest mu vaatevälja katsid pisarad. Ma seisin Viru väljaku veerel ja nutsin lahinal oma päikeseprillide taga.
Ma nutsin nukrusest ja ma nutsin õnnest. /.../
Ja ma nutsin laulupidude pärast /.../

Ma nutsin siiralt rõõmustavate laste pärast, kes mineviku ballastist midegi ei teadnud, ja ma nutsin vanade kortsus memmede pärast, kes teadsid liigagi hästi, aga kes täna rahvariideid kandes iseenda peremehena uhkelt mööda pealinna tänavaid marssisid.
Ma nutsin ilu ja valu, mineviku ja oleviku pärast. /.../
Sel õhtul nautisin tuttavatega laulupeo esimest kontserti, järgmisel hommikupoolikul läksin Kalevi staadionile tantsupeo etendust vaatama. Ja kui tantsijad lõpuks rohelisele murule Eesti kaardi moodustasid, nutsin ma jälle.

Niisugune valik siis sellest raamatust.

27. oktoober 2016

Ma armastasin terroristi

Anna Sundberg, Jesper Huor. Ma armastasin terroristi: 16 aastat sõjakate islamistidega.

Olen kunagi üksjagu lugenud neid Valge-sarja raamatuid ja sealjuures ikka korralikult oianud ja puhisenud, nii et see siin oli nagu omamoodi lisapeatükk.
Aga jah, kui nüüd otse öelda, siis - Litsakas tädi. Heaoluühiskonna tänamatu produkt, kes süüdistab kodumaad uskmatuses ja tuhandetes pattudes, aga kui häda käes, siis olgu aga appi tuldud ja hüvesid antud.
Kuidas saab üks inimene ikka peast nii lolliks minna, sellest ei suuda ma aru saada. Ei oska isegi mitte kaasa tunda, kuigi inimlikust seisukohast ju võiks...

Mu meelest on Mae sellest raamatust nii hea kokkuvõtte teinud, et ei oskagi midagi tarka juurde lisada.

20. oktoober 2016

Minu Ahvenamaa (järg)

Lubasin siin kunagi, et "Minu Ahvenamaad" käsitlev kirjatükk saab täiendust. Siin see siis nüüd on. Ikka püüan üles kirjutada neid häid mõtteid ja ütlemisi, mida tasub uuesti üle lugeda.

Minu Ahvenamaa - raamat, mida tahaks üha uuesti kätte võtta, üle lugeda, mälu värskendada. Hea tunde raamat, mille mõju ajaga üha tugevneb.

Nii saan mina tutvustada neile, kes siia külla tulevad, seda ilu, mida ise looduses näen. Looduse ilu vaadates ei jää inimesed enamasti ükskõikseks. ... Ilu tuleb üles leida ja enda südamesse lasta pesa teha.

"Ära muretse, Janne, kõik saab korda," vastab Stig ülima muretusega...
Olen Stigi peale lausa pahane. Mis mõttes "kõik saab korda"!?!? Kõik ei saa iseenesest korda lihtsalt seda lauset korrates. Tuleb olla realist, tegutseda, toimida. Ma ei mõista, kuidas tema saab olla nõnda rahulik ja korrutada vaid üht - kõik saab korda!...
Päeva lõppedes pean oma  pahameelt kahetsema. Kõik saabki korda, nii nagu Stig mitu korda rahu ja muigega hääles rõhutas. See päev on minu jaoks õppetund, mida kannan endas tänini. Õpin, kuis kõik, mida kartsin vussi minevat, laheneb. Kõike, mida arvasin lõppevat, jagub ja jääb ülegi. Kõik, keda arvasin rahulolematud olevat, jäävad rahule. Ja mina, keda arvasin  sel päeval olukorraga mitte hakkama saavat, saan hakkama. Kõik saab korda!

Tuuletus on üks hea hingamise hetk, kus keegi ei küsi ega vasta.

...kui ei ole rahu, ei saa ka muud hüved seda toota ega asendada. Südamerahu on väärt hingevara, mille lähedusse tasub end kõiges hoida.

Tallinna sadamas tervitab saabujaid alkoholireklaam. Seda kommenteerib Janne nii:
...Ehk võiks meie väike kodumaa "tere tulemast"-käepigistuseks või hüvastijätulehvituseks leida mõne muu visiitkaardi kui alkoholireklaam??! No näiteks kasvõi Kalevi šokolaadi reklaami?

...Nõnda põgus on elu ja eal ei või teada, millal kohtad inimest viimast korda. Seepärast tuleb püüda igaüht kohelda tähelepanelikkuse, sõbralikkuse ja austusega, et oleks süda puhas, kui uut kohtumist ei tulegi.
Ühel suvel enne Ahvenamaale tulekut põikan Tallinnas apteeki. Eesmärgiks on osta niinimetatud rästikupakikene. Tegemist on esmaabipakikesega, mida kasutada siis, kui rästik - ainus roomaja saarel - on hammustanud. Igaks juhuks on pakikest ju hea kaasas kanda. Soomes on sellised apteekides müügil. Küsin säärast ka Tallinna ühe suurima ostukeskuse apteegist. Proviisor vaatab mind suurte silmadega ega saa aru, mida ma täpselt soovin. Kui olen veel kord talle rästikutest ja ussihammustuse mürgisusest ning esmaabist pajatanud, annab ta nõu.
"Kui midagi säärast juhtub, siis pöörduge kiiremas korras EMOsse!" soovitab asjatundlik proviisor.
"Jah, hea meelega teeksin seda, kuid seal, kuhu lähen, ei ole EMOt," vastan mõtlikult.
"Kuidas ei ole?" ei saa ta vastusest aru. 
"See on saar keset merd ja seal on vaid meditsiiniõde, ei ole isegi arsti. Ja saarel, kuhu ma tegelikult teel olen, ei ole sedagi. Seal ei ole ühtegi hingelist peale roomajate ja lindude-loomade."
Proviisoril ei ole enam midagi lisada. Ta jääb nõutuks ja sõnatuks. Mulle tundub, et ta ei kujuta ettegi, kuhu ma teel olen. Et on olemas mingi koht, kus EMOt ei ole, ja isegi mitte meditsiiniõde!? Suure kaubanduskeskuse seinte vahel töötad oma turvalises miljöös. On arusaadav, et inimene ehk ei mõista, et on olemas paiku, kus elatakse teistel tingimustel. Ja kui ta seda mõistabki, on ehk raske ette kujutada. 

17. oktoober 2016

Kirju mandrilt

Hedvig Hanson. Kirju mandrilt.
Liuglesin läbi nende kohati unenäoliste kirjade ja mõtlesin - mis see siis nüüd oli?!?
Ilukirjandus? Päriselu? Midagi vahepealset?
Kes on see salapärane saarel elutsev kirjanikust meremees või meremehest kirjanik, kellele kirjad adresseeritud?

Nagu ikka aitab vahel sõber Google tekkinud küsimustele vastuseid leida:)
Ajalehes Lääne Elu kirjutatakse: ""Ma tundsin, et kui see raamat on kirjade  vormis, siis need kirjad vajavad adressaati ja seda mul algselt ei olnud."
"Kuid siis ma kujutlesin, et kui mina olin Viljandi metsade vahel, siis mu kirjade saaja on minust kaugel ja võimalikult minu vastand. Seega mees merelt, kuskilt väikeselt saarelt," selgitas Hanson. Konkreetset prototüüpi tal enda sõnul silme ees ei olnud, kirjasaaja on segu mitmetest inimestest.
Hanson lisas, et raamatu kirjutamise ajal luges ta mitmeid Eesti meesautoreid (millele on ka raamatus vihjatud), nagu Jaak Jõerüüt ja Valdur Mikita."

See oli kuidagi väga omanäoline ja erilise tundevärvinguga raamat. Selle raamatu pean endale ostma, et saaks aeg-ajalt uuesti sirvida ja süveneda ja üle lugeda, alla joonida, markeerida...
Nii see lugemine kulges ja ununes üles märkida lehekülgi heade mõtete ja ütlemistega. Alles paaris viimases peatükis taipasin seda teha. Väike valik siis neistki:

... sinu parim ei pruugi teiste meelest olla parim. ...

Pean tunnistama, et vahel haarab mind jõuetus ja tusk, et inimene ometi nii armutult, armetult üksi on. Me võime olla sarnased, jah, üldisemas plaanis, kuid meie sügavad sisemustrid on nii unikaalselt erinevad, et lõpuni üksteist mõista polegi võimalik. Ikka tekib kusagil möödarääkimine, möödamõistmine, möödatundmine, ükskõik kui lähedane tundub teine inimene olevat.

...me kasvatame segadust, olles ise segaduses...

Kui oskaks leida rahu!

Ah et sina vaatad öösel virmalisi! Ja mina pole neid ikka veel näinud. Olen vist liiga palju maganud. Kõik peod olen maha maganud, aga neist pole suurt kahjugi, virmalistest on küll. ...

Üks mu muusikust tuttav on öelnud oma naisele, et naine võib talle kõike öelda , aga valigu tooni...

...Ehk ongi väärtuslikum see, mis me ütlemata, kirjutamata jätame, kui see, mida me sõnades väljendame.

30. september 2016

Minu Berliin

Jaana Davidjants. Minu Berliin: pidu kunstnike paabelis

Ei olnud päris minu tassike teed, nagu klassikud ütlevad:) Aga loetud ta kuidagi sai, kuigi tahtsin korduvalt pooleli jätta, ja nii see lugemine venis väääga-vääääääga pikaks ning lõpuleheküljed lasin ikkagi diagonaalis üle (õigemini lehitsesin läbi).
Liiga boheemlik. Kunstist ja pidudest läbi imbunud. Täiesti võõras teema minu jaoks. Absoluutselt ei haakunud. Kahju muidugi, aga mis teha...

Kuidagi uskumatu tundus berliinlaste suur protestilembus ja pidev tänavatel mässamine. Eriti just 1. mai, mis enamasti suureks mäsuks läheb.
Felix rääkis oma kodupiirkonnas Prenzlauer Bergis aset leidnud kontseptuaalset laadi demost, kus inimesed kõndisid ringi valgete plakatitega. Küsimusele, mille vastu või poolt protestitakse, vastas keegi rahva hulgast, et nõutakse rohkem vaba aega ja paremat elu. Kelle poole täpselt pöörduti, jäigi selgusetuks.

"Koge aeglust,"  ütlevad ökokogukondlased ise. Berliin on aeglane ja talle meeldib aeglane olla.

Mina olin külma ja pimedaga harjunud, aga Argentiina sõbrad  kaebasid, et midagi nii hullu nagu Berliini talv pole nemad veel läbi elanud. See, et Eestis on talviti veel pimedam, ei mahtunud neile pähe. Kuidas te end seal kõik kohe ära ei tapa, imestasid nad.
Külm aga kestab Berliinis lühemalt ja kevad saabub märksa varem kui Eestis. Ning kohati kevadet polegi. Jäine ilm vahetub kiiresti soojaga ning tihti on juba aprillis suur suvi õues.

Saksamaa on alati olnud tuntud tugevate naiste poolest, alustades Leni Riefenstahli ja Marlene Dietrichiga ning lõpetades Angela Merkeliga tänapäeval.

Kui vähe on meil tänapäeval kontakti alastusega, mõtlesin ma imestusega. [Nudistide rannas!]

Põrkusid ka kultuuritaustad. Avastasin, et näeme naise ja mehe rolli suhtes väga erinevalt. Esimest korda taipasin, kui vähe mõjutab meid, eestlasi, religioon. [Jälle! Pea igas raamatus tuleb see ette!] 

/.../Religiooni mõju lõi välja ka mu kallima kunstiteostes, millest paljud olid seksuaalse alatooniga. Keegi pidi ikka ja alati paljaks võtma, sest muidu polnud piisavalt tabusid murtud. Mille ja kellega Krzyztof võitles, jäigi mulle arusaamatuks. Eestis käisid ju kõik koos alasti saunas ning vaevalt keegi enam pärast kuueteistkümnendat eluaastat alastusest suurt numbrit tegi.
[Ju see sõltub ikka inimesest. Mu meelest ei ole küll alastiolek norm ja ok väljaspool vanni- või magamistuba või siis laiendatult väljaspool kodu.]

Riietumiskoodid siin puudusid, üldse oli overdressing [riietusega ülepakkumine, silmatorkavamalt riietumine, kui olukorras tavaks] suurem hirm kui underdressing [eelmise vastand: liiga argiselt riides]. Kontsadel ei käinud peaaegu keegi ning polnud midagi ebalahedamat kui näha välja, nagu oleksid pikalt juurelnud, mida selga panna. Isegi kui olid seda teinud, pidid välja nägema hooletu ja kergelt räämas. Omavahel kutsusime seda kodutu väljanägemiseks.

Berghaini [geiklubi] uksel toimub range nägude kontroll. Ma ei tea oma sõprade hulgas kedagi, keda sealt vähemalt korra tagasi poleks saadetud. Ja sissesoovijaid oli palju. ... Need õnnetud, kes sisse ei saa, põgenevad löödult, pilgud maas. Julgemad ei heida meelt ning üks sõbranna jutustas, et kord läks ta pärast ukselt tagasisaatmist kenasti järjekorra lõppu, seisis selle uuesti ära ja teisel katsel oli tal juba rohkem õnne. Ei tea, kas turvamehed hindasid tema meelekindlust või - mis reaalsem - ei mäletanudki enam, et neiu ükskord tagasi sai saadetud. See toetas minu teooriat, et turvameestel puudub igasugune süsteem, mille alusel kedagi sisse lasta. Keela inimesele vaid midagi ja varsti tahavad seda kõik.

Peatükis "Kultuuripäev perega" saame ka kohustusliku linnaekskursiooni:)
Tänavakunstist ja grafitist on väga põhjalik ülevaade lausa detailideni välja, millel ma siin mõistagi peatuma ei hakka. Samuti ei räägi me siinkohal keerukast armusuhtest, mis küll üsna ruttu lõppes ning asendus taas piiramatu vabadusega.

See ei olnud minu Berliin. Ja ei pidanudki olema.
Nagu ikka olen nentinud - igaüks võiks kirjutada oma loo, omamoodi loo, ja need oleksid kõik erinevad, kuigi räägiksid ühest ja samast paigast.

26. september 2016

Minu Reykjavik

Tui Hirv. Minu Reykjavik: kõik on kaasas.

Seda raamatut ootasin juba ammu ja väga kaua. Miskipärast Island lummab mind. Ma ei tea, miks. Nagu mingi eksootika. Üksik saar kaugel põhjas, justkui muust tsivilisatsioonist ära lõigatud...

Ennekõike lummas mind kaanepilt - ainuüksi juba see oli üks suur nauding.
Edasine oli nii ja naa. Muidugi leidus seal Islandit, pole kahtlustki. Ent palju oli ka kunsti/muusikainimeste jahmerdamist, mis mulle, kui kunstivõõrale inimesele, kohati natuke kaugeks ja igavaks jäi. Lugeda aitas, aga oodatud lummust (pärast kaanepilti) ei tekkinud. Nii et ootused olid suuremad, kui tegelikkus pakkus. Aga ega minu jauramist ei tasu tõsiselt või, veelgi enam, südamesse võtta:) Vaatamata minu veidi kriitilisele suhtumisele leidsin ometi palju head, mida välja noppida:

Olla kindlustatud on siin inimese põhiõigus ega sõltu sellest, kui tublisti on keegi makse maksnud. Seda ei peeta siin kristlikul maal piitsa ja prääniku meetodi rakendamise kohaks.

Islandi sotsiaalkindlustusamet ei jaga inimesi puruvaesteks, keda tuleb ülal pidada, ja ülejäänuid endaga toimetulevateks, kes toetusi ei vaja, isegi kui nende käsutuses on naeruväärne summa, millega just nälga ei sure, aga mis ei taga ka inimväärset elu.
...Toetusi ei pea ka sotsiaalosakonnas taotlemas käima ja tõendavaid pabereid esitama. Kodanikuportaali kaudu annad sotsiaalkindlustusametile loa oma tulu laekumist jälgida ja selle järgi arvutada maksed.
...Asjaajamine on delikaatne ja vaene olla ei ole piinlik. Raske on, aga piinlik ei ole. 

Olen avastanud, et Islandil antakse vigu ja eripärasid üldse kergemini andeks kui Eestis. Inimesed võivad olla avalikult need, kes nad on, ning raskustest rääkimine aitab neist üle saada. Rahvas on paremini informeeritud, kust saada abi ja kuidas ennast hoida, ning kogukond teeb omalt poolt kõik, et destruktiivsetele ahvatlustele mitte hoogu anda, mõjumata sealjuures liiga patroneerivalt. Sigaretid on näiteks letialune kaup. Te ei pruugi minuga nõustuda, aga mulle tundub, et piirangud teevad inimese vabamaks. Mina tunnen, et mul on siin kaasa(mitte)joomise vabadus. Alkoholikogused, mida ma tarbin, on mikroskoopilised ja kui ma tahan ringi vahele jätta, ei küsita kunagi põhjendust. 

[See toob mulle meelde, kuidas paljudes slaavi riikides ja mujalgi on joomine normiks, et kui viina ei viska, siis oled kohalikke rängalt solvanud. No ma ei tea. Mina ei arva sellistest tõekspidamistest ja kommetest midagi. Enda silmini täis joomine ei tee sinust ei sõpra ega teiste kommete austajat. Ja kuidas ikka meil veel kohtab sellist suhtumist, et mis sul viga on, et klaasikest ei võta.]

Island oma lõputute ohtudega ei saa lubada, et liiga suur punt väikesest kogukonnast ennast tsüklisse joob. Elu on raske ja reaktsioon loodusjõududele peab vahel olema üsna äkiline. Alkoholisõltuvuse tunnistamine ja sellest tervenemine on Islandil avalik info ja jututeema.

Nõukogude aeg tootis täiskäigul stereotüüpe. Muudkui korraldas, kes kuhu. Kes mida väärib, kes millise positsiooni oma kuulekusega ära on teeninud - kes läheb pärast instituuti pealinna tööle, kes perifeeriasse. Tööga nõukogude ajal isegi karistati: mäletame ju küll, kuidas teisitimõtlejatele ei võimaldatud erialast väljundit, nad pidid töötama katlakütjate ja kojameestena. Selle tagajärjel oli piinlik olla katlakütja ja kojamees, kuigi tegemist ei ole üldse piinlike ametitega. Piinlikke ameteid ei ole olemas, piinlik on ainult olla oma ametis küündimatu või suli. Aga Tallinna paremate koolide direktorid kuulutavad ikka uhkelt läbi lõpuaktuseks renditud helisüsteemi: "Meie koolist Säästumarketi kassapidajaid ei tule!" Mõni ime siis, et meie noored ei julge tööle minna. Peab ehk hakkama teisele poole tänavat minema, kui koolidirektor vastu tuleb, teeb veel kogu vilistlaskonnale häbi. Terve lend pageb suurest hirmust igaks juhuks otse ülikooli. Ka suguvõsal on omad arusaamad sellest, mis on töö ja mis mitte. Nad ei jäta arvamust enda teada ka. Olin just teinud mõned muusikaelus küllaltki prestiižsed ülesastumised, kui perekondlikul koosviibimisel hüüatas vanatädi: "Kas sa kuskil tööl ka käid? Ah jaa, sul on ju need  j u h u s l i k u d  o t s a d!"

Midagi tahtsin justkui veel lisada, aga praegu ei meenu. Las siis jääb nii. Kui meelde tuleb, siis täiendan:)

31. august 2016

Jää

Ulla-Lena Lundberg. Jää
Üle hulga aja lugesin romaani. Ajendas mind seda tegema Janne Kütimaa oma raamatuga "Minu Ahvenamaa".
Soomerootsi autor Ulla-Lena Lundberg pälvis 2012. aastal romaaniga "Jää" Finlandia kirjandusauhinna. Teos ilmus samal aastal rootsikeelsena.

Pean siinkohal vajalikuks mainida, et mulle ei meeldi enam eriti romaane lugeda. Mulle ei meeldi peaaegu mitte kunagi romaanide lõpud. Kahel põhjusel - kui on olnud hea raamat, siis on ju kurb, et otsa sai; või on olnud hea raamat, aga lõpp jääb kuidagi mannetuks või ei vasta mu ootustele või siis tuleb jälle tolksti see pisuhänd sisse. No tegelikult on kolmas põhjus ka - kunagi ei tea, mille otsa satud. Seetõttu suhtun ma ilukirjandusse järjest enam ülima ettevaatlikkusega. Ja see on hea. Need harvad romaanid, mis ma siis loen, ei peta enamasti ootusi-lootusi.

Tulles tagasi eelmainitud teose juurde võin öelda, et see oli hea raamat. Kahju oli, et läbi sai. Oodanuks veel midagi, nagu ikka minu puhul, et mis neist edasi sai. Minu jaoks oli loo kulminatsiooniks õpetaja Kummeli surm ja matused. Seega raamatu lõpp ei andnud enam mingit täiendavat emotsiooni. Nii et seegi oli ju ootuspärane.

Tegemist on ühe perekonna looga. Isa Petter, ema Mona ja tütar Sanna, kellele hiljem lisandub teine tütar Lillus. Tegevuspaik Örarna saar Ahvenamaal (päriselt siis Kökari saar). Ulla-Lena Lundberg on ise pärit Kökari saarelt ja romaan tuginevatki suuresti tema enda perekonna loole.

Öösel vähkreb Mona unetult asemel, vihast vahutades ja puhkides. "Ma pean nagu teenijatüdruk neid hommikust õhtuni toitma ja passima," ümiseb ta vaikselt endamisi, kui mees on uinunud. "Kogu päeva jooksul ei ole mul hetkekski rahu, aga sina saad hinge tõmmata, tunned end mõnusalt ja kõnnid ilusa ilmaga ringi ja mängid giidi! Mina rassin nagu ori, olen kohvi valmis keetnud, kui teil tuleb tahtmine koju tulla ja keha kinnitada, teie lihtsalt istute lauda. Kokk, toatüdruk ja teenija ühes isikus, aga ööpott tuleb teil endil välja viia!"
Ukse kohal peaks olema silt "Kirikulahe pansionaat." Ja selle all väiksemas kirjas: tasuta toit ja öömaja ning esmaklassiline teenindus.


Petter on kahekümnekaheksa aastane, kuid ei ole veel kunagi saanud tunda end nagu vastutustundetu laps. Tuleb teha nii, et isa oleks heas tujus, ja ema on vaja aidata ja talle kaasa tunda. Nüüd, kui ta on täiskasvanud, peab ta hakkama nende abielunõustajaks. Nad on juba üle kuuekümne, ja kas nad siis, taeva päralt, ei suuda leppida, et on omavahel abielus, ja lõpetada oma pidevad kriisid.

...mõeldes oma emale. See on kena temast, et ta oma endiste teenijatega ühendust peab. Ja nii tüüpiline, et ta räägib pikalt ja laialt oma lastest, nende plaanidest ja kavatsustest. Ja nähtavasti ka päevast ja kohast. Ema! Võiks arvata, et oled täiskasvanud inimene ja elad oma elu, kuid taustal on alati ja igavesti Ema.
Mona ütleb oma ema kohta, et ta on nagu sein. Merikarp kes kunagi ei avane. Temaga on võimatu isiklikest asjadest rääkida. Ta ei anna kunagi isiklikku vastust elu või surma küsimustele. Alati ühesugune: viisakas, lepitav. Kõige selle pärast peab Petter temast nii palju lugu. Ennekõike meeldib talle ämma taktitundelisus. Mona peab seda huvipuuduseks, aga Petteri meelest on see otsene ime kui võrrelda tema emaga, kelle suu ei seisa kinni ja jutt ei lõpe kunagi otsa.

Korduvalt käib raamatust läbi väikese lapse hirm oma ema ees ja tema järsu käitumise, riidlemise pärast:
Sanna istub toolil, hirmust kange.
Sanna luksub hirmust.
Sanna istub nagu kivikuju tema [isa] süles.
Ta [ema] topib lusikaga suppi Sanna suhu ja too neelab hirmust, isa teab, et õhtu jooksul oksendab ta selle välja...

Sanna on patuoinas, ise alles pooleteistaastane, mitte veel piisavalt vana, et oleks aru saanud, et peab tagasi tõmbuma ja laskma vanematel õe või venna hakkama panna.
Sannal on väikse lapse lühike mälu ja ärgates on ta oma põhjatust õnnetusest vaba. 

Ühest küljest ma püüan Monat mõista. Ta on tubli perenaine, kes tahab kõik (majapidamisega seotud) asjad kiirelt ja korralikult ISE korda saada. Ja seda - täpsust, korrektsust, õiget käitumist - nõuab (ootab) ta teisteltki. Paremagi tahtmise juures on raske ühel inimesel kõigega toime tulla. Aga parem ise tehtud, hästi tehtud, kui teiste poolt kuidagimoodi. Selles kõiges tundsin ma mõningaid sarnaseid jooni iseendaga.
Karm ja kuri, sallimatu ja kiirustav ema - ka siin oli äratundmist, olen mõnda sellistki kohanud...
Ise kaldun siinkohal pigem küll heatahtliku, hooliva, armastava ja imetleva isa poole, kes lapsi põlvele võtab ja nendega maailma asju arutab.

Pastoriproua kirg on sama tugev nagu tema raev ning pastor on vastupidav ja heas vormis. Juba enne, kui laadaliste paadid on tagasi, võib pastoriproua üsna kindlalt öelda, et ta ootab last.

"See kõlab nii, nagu oleks teie kaladel olnud kork ja etikett. Ja nad võisid isegi loksuda."
Ja loomulikult leidus keegi, kes järgis külalislahkuse käsku ja küsis, kas ta tahab maitsta. Nad vaatasid ootusrikkalt tema poole: see vastus pidi paljastama, mis kaliibriga mees see pastor on. Kas temasse saab suhtuda austusega. Nad lootsid, et ta teeks nendega ühed tropid, aga teisalt kaotaks ta siis alatiseks austuse, mida tema amet eeldab, ja kohe tekiksid jutud, kuidas ta oli vanameestega viina visanud, kui saarele jõudis see suur piirituselast.
"Tänan pakkumise eest," ütles ta. "Aga oma kalu püüan ma ise."

Lobasuu Martha, latatarast ämm, lasi liikvele alusetu kuulujutu, mis levis kulutulena Örarnalt Soome kõigisse rootsikeelsetesse küladesse, kus poeg on juba sündinud ja ristitudki.
/.../Martha ei saa kunagi teada, kuidas Mona leinab ja muretseb. Liigesepõletiku tõttu olid nad otsustanud veel natuke oodata. Uus laps oli kavandatud 1950. aasta kevadtalveks  ja Mona oli oodanud kevade ja suve hoogsat armuelu kogu oma olemusega. Nüüd ei olnud midagi tulemas, mitte kunagi enam, kõik läks luhta liigse kavandamise ja ettevaatlikkuse pärast.

Üks soomekeelne arvustus, õigemini küll blogi sissekanne ka, kes tahab lisalugemist.

30. august 2016

Väiksed nipid, väiksed trikid:)

Selles rubriigis või sellise sildi all tahan kokku koondada igasugused kasulikud asjad - nõuanded, soovitused jne erinevatest valdkondadest. Et kõik oleks vajadusel endal käepärast võtta.

Ajendas mind seda tegema - purkide steriliseerimine! Et kuidas seda teha? Milline viis oleks otstarbekas?
Variante on mitmeid.

Pilt on illustreeriv. (Allikas: www.spunk.ee)

Minu lemmikuks osutus puhaste (pestud) purkide steriliseerimine 100-kraadises ahjus põhi ülespidi umbes 20 minutit.
Teine variant on purke vees keeta umbes 10 minutit.
Kaante steriliseerimiseks piisab 1-2 minutist keetmisest. Alternatiiviks on korralik pesemine ja siis ülehõõrumine piiritusega/viinaga.

Veel ühe variandina soovitatakse täita purgid poolenisti veega ja panna need suurimal võimsusel mikrolaineahju, kuni vesi purkides keema läheb. Kuna mul aga mikrolaineahju pole, siis see võimalus jääb katsetamata.

Steriliseeritud purke ei ole vaja kuivatada, kuna rätiku küljest jäävad purgile nähtamatud riidekiud, mis võivad hoidise rikkuda.

Vaat' sellised lood siis...

28. august 2016

Seitsme imega ümber maailma

Kui siin juba kord raamatute soovitamiseks läks, siis lisan veel ühe:

Ülar Allas. Seitsme imega ümber maailma: rännak maailmaimede juurde.

Inimese elu on teadupärast lühike. Seetõttu peame meile antud aega kasutama nii hästi kui oskame. Nii seadsingi endale eesmärgiks uurida põhjalikult seitset värskelt valitud maailmaimet ja püüda mõista, miks just need sihtkohad maailmas kõige kõrgemalt hinnatud.
/.../ Aga kõigepealt tuletame meelde, millised olid seitse vanaaja maailmaimet.
Need on siis: Cheopsi püramiid, Babüloni rippaiad, Artemise tempel, Zeusi kuju Olümpias, Halinkarnassose mausoleum, Rhodose koloss, Aleksandria tuletorn.
7.7.7 ehk siis seitsmendal juulil 2007. aastal toimus Lissaboni Estadio da Luzi jalgpallistaadionil suurejooneline sündmus, kus kuulutati välja seitse uut maailmaimet. Nendeks said Chichen Itza, Kolosseum, Lunastaja Kristuse kuju, Machu Picchu, Petra, Suur Hiina müür ja Taj Mahal.

Autori sõnaseadmisoskus on tore. Paar näidet:

Loomulikult on eestlased ja hiinlased erinevad. Hiinas võib ühesainsas korterelamus elada 20 000 inimest. Seega taanduks meie väikelinna meer siin kõigest korteriühistu esimeheks.

/.../Hiina õllega pole olukord palju parem. Need on mahedad, väga lahjad ja sobivad küll kenasti toidu kõrvale, kuid mitte tujutõstjaks. Enne saab põiepõletiku kui kilgi pähe.

Lõpuks on huvitav peatükk: milleks me reisime?, kus autor toob huvitavalt välja erinevaid reisijate tüüpe ning arutleb üldse reisimise kui niisuguse üle.

Mäletan reisi, kus seltskond jõi kaks nädalat järjest ja leidis ise hiljem, et nii kainet puhkust nad ei mäletagi.
Omaette klassi kuuluvad inimesed, kelle jaoks on reisimine osa tööst. ... Mul on tuttav, kelle ametiks on käia Euroopas klientidega lepinguid sõlmimas. ... Tõesti, ta lendab varahommikul Brüsselisse, vestleb seal paari inimesega, annab allkirja, käib söömas ja tuleb õhtuse lennuga Tallinnasse tagasi, Niimoodi mõnikord lausa paar korda nädalas. Sihtkohas ringi vaatamiseks tal üldjuhul mahti ei jää. Suur osa tema ajast möödub lennukites ja lennujaamades. Hoolimata kurnavast elurütmist suudab ta jälgida, et ta ülikond püsiks kortsudeta ja lips seisaks laitmatult sirge.

Niisiis tööreisid, teiseks puhkusereisid. Kolmandaks reisitakse selleks, et tutvuda eri maade ja rahvaste kultuuriga.

Paradoksaalsel kombel olen ise rännates taibanud, et reisimine polegi vajalik. Teelolek, edasiminek ja kogemus on meie lahutamatuteks kaaslasteks alati, kus me ka ei viibiks. Reisimine võib olla üks viis, kuidas jõuda rahuseisundini.

Jah, võib-olla just selle pärast - et reisimine pole vajalik - ma pigem loen reisiraamatuid, kui ise reisima kipun...

Nagu sel suveks mul "kombeks" - ei jõudnud raamatut kaanest kaaneni lugeda... Nuuks! No mis teha, kui muid tegemisi on nii palju... Elagu korilus ja konserveerimine!!!:):)

21. august 2016

Sovetistan

Erika Fatland. Sovetistan: teekond läbi Türkmenistani, Kasahstani, Tadžikistani, Kõrgõzstani ja Usbekistani

Selle suve suure lugemisvara keskel jäin omadega jänni. Mitu raamatut oli korraga käsil ja tagastusaeg tuli rutem kätte, kui ma lugemisega ühele poole jõudsin. Nii et see raamat jääb uut aega ootama, kuna tahan selle kindlasti  korralikult läbi ja lõpuni lugeda. Maitse sain juba ju suhu! Ja võin seega ka julgelt soovitada. Õigupoolest seetõttu kirjutangi, et kui kellelgi peaks tekkima küsimus - kas võtta kätte, siis kohe kindlasti!

Eellooks ja varasemaks tutvustuseks oli möödunud suvel ETV-st vaadatud telesari 4x4. [Nüüd juhtusin just nägema TV3-s reklaami, et sealt hakkab käesoleva suve reisi näitama]

Autor on Soome/Norra sotsiaalantropoloog.
Teos omamoodi õpik või käsiraamat, annab ülevaate -stani riikidest.

Türkmenistan. Ängistav lugu diktaatorlikust riigist, millest õhkub nõukogulikku/natslikku julmust. Tekkis teatav võrdlus Põhja-Koreaga.

Bensiin on Türkmenistanis odav ja lennupiletite hind peaaegu et olematu.

...Iga päev, läbi terve elu, oli talle kõrva tuututatud propagandat.

Seda kõike lugeda on kordades hullem ja traagilisem, kui näiteks televiisorist vaadata. Pean siinkohal silmas 4x4 reise. Ometi just tänu nende saadetele ja filmitud materjalidele see raamat mind huvitama hakkaski.

Negatiivse poole pealt ei saa ka mitte vaiki olla - vigu oli palju, lausa häirivalt kohe.

Pikem ülevaade tuleb siis ... kunagi.

18. august 2016

Hääbuv suvi

Jäid üles pildistamata kõik mu metsmaasikad ja mustikad ja mustsõstrad... Ehk siis see korilase suur rõõm - ilus saak...
Ma ei tea, kuidas inimesed suudavad kõik oma saavutused ja tegemised piltidele jäädvustada? Kuidas on kogu aeg meeles pilte teha? Mul võib ju ühel hetkel olla mõte, aga järgmisel on see juba läinud... ja kui taas meenub, siis on marjad sügavkülmikus või purgid keldris/aidas.


Juba terve augusti kummitab mind tunne, et sügis on käes. Tajusin seda juba 31. juulil, kui vihma sadas nii augustilõpuliselt. Meenus aasta-tagune, kui 31. augustil, 1. septembril lapitekki õmblesin, siis olid täpselt sama vastikud ilmad. No ja loodus - kõik on juba nii sügisene - õunapuud on õunte all lookas, pihlakad on punased... Seega suvi hääbub varem kui...

Ja hoopis teisest ooperist ehk siiski ka hääbuvast suvest mõjutatud luuletus.
Autoriks Leelo Tungal.

Need armsad, kellest äkki jäime ilma,
on tegelikult alles -
meie sees: nad on nii ligi, et ei torka silma
nii nagu valgus tolmukübemes.
Sest tolmust -
     hetkel olulisest tolmust -
on tehtud ka me endi valus kest,
mis veel ei oska olevast ja olnust
(ei tohigi vist?)
     leida igavest.
Ei ole kaotust, millega ei harju
siinpoolsuses,
    kus algus vajab äärt,
kuid, enda pea peal tundes
     surma varju,
nüüd on üks naer
     poolt eelmist elu väärt.

(2001)  

Avastasin  selle imelise luuletuse paar nädalat tagasi, kui sõbranna emaga hüvasti jätsime...

16. august 2016

Hea tunde raamatud

Jah, just - hea tunde raamatud! Nii liigitan ma raamatuid, mis mind kuidagi eriliselt kõnetavad ja puudutavad, mille võtan kätte siis, kui tahan tunda midagi head. Selge ju, eks!?!:)
Neid on kodus ... no nii mõni ... Kindlasti on neid aga ka loetute hulgas raamatukogus.
Täna töölt tulles tahtsin puhkusele ilusat algust (veel enne kallaga välja õhtusöögile minekut).

Nii võtsin kätte Eveli Kaur'i "Käsitööpäeviku", mille alapealkirjaks - mustreid ja meeleolusid. Seekord just neid meeleolusid ma sealt püüdma läksingi. Ma nii naudin seda imelist raamatut, mis on kirjutatud nii imelise inimese poolt! Midagi nii üdini positiivset, head ja helget on selles. Isegi vihmane ilm ei tundu siis enam nii sünge ja kehvavõitu.
Aitäh Sulle, Eveli, et oled jaganud oma mõtteid - meeleolusid ja mustreid. Mustriteni ma veel ei ole jõudnud, aga küll ükskord jõuan ka... Ikka imetlen Su saavutusi näputöö valdkonnas ka Su ühes blogis või siis teises.
Nii ongi puhkus ilusalt alanud!:)
Ka söögikoht oli meeldiv ja toit maitsev. Buffee-Restoran Bliss on koht, kus aeg-ajalt meeldib käia vaheldust otsimas igapäevastele maitsetele. Soovitan soojalt.

10. august 2016

Maltale

Mariliis Rosin. Maltale: elu Suurel Kivil.
Birgit Püve fotod.

Sisuliselt ongi tegemist fotoalbumiga koos lühikeste lugude, kohaliku eluolu tutvustamise ning hetkede kirjeldamisega.
See oli minu esimene kohtumine Maltaga. Ja tore kohtumine kusjuures!
Sain teada, et Malta on umbes Muhu saare suurune (316 km2)  ja inimesi elab seal umbes Tallinna linna jagu (2015. aastal oli Malta elanike arv 424 204; Tallinna elanike arv on 1. augusti seisuga tõusnud juba 441 357-le). Seega on Malta üks tihedamini asustatud riike maailmas, Euroopas kõige tihedam, ühel ruutkilomeetril elab 1265 inimest. Riik iseseisvus 1964. aastal, varem kuulus Suurbritannia haldusalasse (sellest on jäänud ka vasakpoolne liiklus). Malta saared on Comino, Gozo ja Malta ise, lisaks veel 19 asustamata väikest saarekest. Pealinn on Valletta. Valdav enamus rahvastikust (98%) on katoliiklased. Metsa praktiliselt ei ole. Veidi loodust on Gozo saarel. Kitsad tänavad ja palju autosid. Maltal on aastas keskmiselt 3000 tundi päikesepaistet.

Kindlasti oleks huvitav Maltal ära käia ja kõike seda oma silmaga näha, kuid seal elada küll ei tahaks. Kuidagi ahistatud tunne tekib aina kiviseinte - ja müüride vahel olles.

Pean tõdema, et oli taaskord üks mõnus lugemine:)

[Muidugi torkas mulle jälle silma see, et (paljudel) eestlastel on usuga "mingi teema". No ega siis asjata meid kõige usukaugemaks (ateistlikumaks?) riigiks ei peeta?!?]

Üks tore mõte ikka raamatust siia kirja ka:
Väga noores eas abiellumine on pigem reegel kui erand. Üleüldse eeldatakse, et paari minnakse varakult ja ei mingit patuelu - pikka mõtlemist või niisama kooselamist.

2. august 2016

Kahe võimu vahel

Mai Krikk. Kahe võimu vahel: ajaloolasena parteis ja politseis 1971-2011

Väga hästi, muhedas ja humoorikas võtmes kirjutatud raamat. Kohati eneseirooniline ja valusalt aus. Kirjutatud nii ladusalt, et vaatamata tõsisele sisule, keerukatele aegadele ja inimsaatustele oli kerge lugeda. Kahjuks ei jõudnud ma aja puudusel raamatuga päris lõpuni, nii et pean jääma ootama kuni raamatukogus järg taaskord minuni jõuab.
Mulle väga sümpatiseeris autori kirjutamisstiil ja mõnus sõnaseadmine.

Politsei peamajas on nüüd arvukalt hoopis teise, st võitjate põlvkonna ellusuhtumise ja mentaliteediga noori. Kui nemad minu käsitlust lugedes leiavad, et olen kibestunud ja pettunud vanainimene, kes nüüd oma tigedust ja sappi pritsib, siis jäägu see arvamine neile. Valetamises ei ole mind mõtet süüdistada. Ma ei ole ühtki lugu välja mõelnud. Enamus lugudest on ka dokumentaalselt tõendatavad. Nägin elu enda ümber sellisena, nagu siin kirjas on, ja selle elu sisse on mahtunud pealiskaudsust, kadedust, ebakompetentsust, piiratust, lausrumalust, uskumatult palju võimuiha, ka skandaale ja intriige. Viimaseid ei ole mitte mina valla päästnud. Ülemustele olen mõnikord tõesti vastu hakanud, vahel koguni väga sõjakalt, ja kas alati õigustatult, ei oska öelda. Olen sellise protestija loomuga, juba koolieast peale, ja targemaks ei ole elu mind teinud. Ma ei ole au-, võimu- ega rahaahne, kuid selliste ambitsioonidega naisi on taastatud Eesti Politseis ikka olnud ja puudust ei tunta neist ka tulevikus.
Räägin oma mälestustes võimukatest naisülemustest Pagari tänava ja Pärnu mnt 139 majades. Aga see on mujalgi nii. Pealtnäha on need naised enamasti säravad ja vaimukad isiksused. Aga katsu sa olla taoliste alluv! Sa pead kartma, olema maast madalam, sind võib alandada ja mõnitada, sa pead kogu aeg närveerima. Naisalluvad nutavad mõne naisülemuse võimukuse pärast endal silmad peast ja ükski asjaga mitte kursis olev inimene ei taha uskudagi, et selline suhtumine võib olla riigiasutuses. Isegi mõned meeskolleegid väristavad selliste naisterahvaste ees põlvi.
Olen selle asjaolu üle mitu korda mõelnud ja imestanud, miks see nii on. Kas selle süsteemi mehed on otsustusvõimetumad? Kas neil naistel on midagi kompromiteerivat teada, millega saab mehi pigistada? Või mis teeb teatud naisi nii mõjuvõimsaks. Või arvavad nad, et selline peabki olema juhtimisstiil asutuses, kus ülekaalus on mehed? Meestel on ju mugav juhtida, kui neil on aktiivsed naisalluvad, kes panevad oma alluvad lausa nööri mööda käima. Kui midagi on hästi tehtud, ajavad rinna ette ülemused. Peaasi on tulemus, selle saavutamise hind ei huvita kõige suuremaid ülemusi kübetki. Iga peadirektori ajal on ikka olnud mõni eriti mõjuvõimas naisterahvas ametis.


Naised on politseis tõepoolest tõsiselt võetav jõud. /.../ 
/.../ Kui mehi ei tule politseisse teenima, peavad töö ära tegema naised. Ma ootan siira huviga, kas minu silmad näevad ära esimese politsei naispeadirektori.

Jah, oli tunda kibestumist ja pettumust, aga see on täiesti mõistetav ja omal kohal. Seda ei ütle ma absoluutselt mitte hukkamõistvalt. Kui palju kohtab kaasajal, 21. sajandil, vabas maailmas ja ka koduses Eestis mõttetut tegutsemist, kaigaste kodaratesse loopimist, halvustamist, teiste töö mahatallamist, mittevajalikuks pidamist, toimivate süsteemide lõhkumist, inimesest mitte hoolimist... See on väga kurb. See on väga valus. See paneb kibestuma ja pettuma. Ka sappi pritsima...

Parteis olemine andis mulle kogu ülejäänud eluks õppetunni - ei iial enam! Imestan sundparteistamise üle iseseisvuse taastanud Eestis ja tahaksin küsida: kas ilma parteilise kuuluvuseta ei ole inimese elu ja töö täisväärtuslik?

Raamat pani mõtlema nii paljude asjade üle... : et oh olid ikka ajad; ja kuidas kõik on tänapäevalgi üsna sarnane, ainult rafineeritumal kujul; ja kui vähe on tegelikult vaja selleks, et lihtsalt elada ja olla õnnelik... Nojah, nüüd kiskus sentimentaalseks kätte ära ja ma parem lõpetan:) Igatahes - soovitan soojalt lugeda!

15. juuli 2016

Minu Ahvenamaa (jätkub...)

Janne Kütimaa. Minu Ahvenamaa: tuhande saare rahu

Tahtsin alustada nii: Vaikse kulgemise raamat. Aga siis uups, täiesti kogemata koperdasin Mae blogis selle postituse otsa ja - täpselt nii alustas Maegi. Nojah, ilmselt siis on see õige tunne:)
Nii et siis ikkagi - vaikse kulgemise raamat. Ja nagu pealkiri ütleb - tuhande saare rahu. Lühikesed peatükid - sellegi pean ära mainima, sest see jäi silma läbi kogu raamatu. Olen kaalunud mõnel korral ette võtta Ahvenamaa reisi, aga tegudeni pole jõudnud. Nüüd jälle tahakski kohe Ahvenamaale koos raamatuga  minna.

Minu arvates võtab raamatu sisu kokku sõnapaar rahu ja vaikus. Ja eriti ilmekalt just järgmine lõik:

Erilist tänu tunnen vaikuse eest. See on lummav ja hingepõhjani ulatuv vaikus, mille seest ma aastaid tagasi põgenesin. Vaikus, millest ma tol ajal aru ei saanud, on praegu väga magus. Siiani olen seda leidnud vaid siit, Kökari saarestikust. /.../ Kökari vaikus on midagi teistsugust. 
Näitena toob ta võrdluse või vaikuse mõtestamise Vikerraadio ööülikooli saatest Fred Jüssiga (Fred Jüssi "Vaikus kui loodusvara")
Mäletan hästi aega, mil vaikus oli minu jaoks üks talumatumaid seisundeid maailmas. Panin ruttu raadio mängima, ükskõik, mis sealt tuli - peaasi, et ei olnud vaikust! Praegu otsin vaikust. Midagi olulist on minu sees muutunud. Mida vaiksem on ümbruskond, seda rohkem kõneleb sisemus, ja vastupidi - mida mürarikkam, seda keerulisem on kuulda sissepoole. Vaikus on sageli vägev võti selleni, milleni müra keskel eal ei jõua.
Ja kui paljud (ehk enamus?) ei talu tänapäevalgi vaikust. Siis võib äkki kuulma hakata?!? Iseennast? Oma mõtteid? Jumala häält? Hirmus ju!?!

Äkitselt kostab vaikuses üks hääl. Seisatan. Ma ei saa aru, kust see hääl tuleb ja mis see täpselt on. Püüan kuulata. Kõikjal vaid vaikus ja selle sees üksnes too ennekuulmatu hääl. Vaatan enda ümber, ette ja taha ning üles. Vaatan veel kord. Lõpuks mõistan - kuulen, kuidas lumi langeb!

Kohtumine metsloomaga kõige ootamatumatel hetkedel on minu jaoks midagi üllast. Tahaksin väga et nad ei kepsleks minema ega kardaks. Nende olemasolu siinsamas käeulatuses kinnitab mulle, et on paiku, kus metsloomad ja inimesed võivad enam-vähem sõbralikult hakkama saada. Eksisteerida üksteisega kõrvuti. Hinges siiski kripeldab. Ootan aega, mil enam ei peaks keegi kedagi nottima ega elu kallale kippuma. Aega, mil mitte keegi ei peaks kellegi eest selle taeva all põgenema. Aega, mil on kadunud hirm, surmamine, teise alamaks pidamine või tema üle õiguse omamine, vähemalt enda arvates. Hirm ei ole meile kaasa antud mõte, vaid midagi, millesse maailm meid elu jooksul tõmbab.

Siinse saare suur võlu on lähedus. Praegu elabki siin vaid ligi 250 inimest. Niipea kui sead oma sammud mõnele saare teedest ja mõni auto sinust mööda sõidab, tuleb tervituseks viibata. Kui sa suvel ei viipa, peetakse sind turistiks. Kui sa aga turismihooajavälisel ajal kellestki möödudes või mõnd möödujat käeviipega ei tervita, oled ebaviisakate hulka loetud. Anonüümsusest on asi väga kaugel. Linnast saabuvale inimesele võib see hirmutav olla. Kui midagi saarel teed või kuskil käid, teab keegi sellest ikka midagi. Mingil kummalisel kombel on kõikjal kohe platsis kohalikud. Mitte et nad seda sihilikult teeksid, aga saar on lihtsalt nii väike, et see, kuhu lähed või kas üldse lähed, on kõigile kogu aeg näha. Siin kehtib mõte, et kui sa ise ei tea, millega täpselt tegeled, teavad seda kindlasti teised.

Huvitav fakt: Ahvenamaal kasvatatakse ligi 70% kogu Soomes kasvatavatest õuntest ja siinsed õunamahlatootjad teevad neist muuhulgas suurepäraseid jooke.

Kes on harjunud sisse hingama a s f a l d i a u r e, võib mereõhuga esmasel kohtumisel haigestuda 
m e r e h a i g u s e s s e. Linnaõhust väsinud keha saab justkui värske õhu mürgituse, Värske mereõhk uinutab unele, et siis äratada elule.

Nii õpetab Ahvenamaa mind võtma pausi kõige kiiremal ajal.

Vahel on tunne, et inimesena vaevame end paljude kaugemate muredega ja jätame elamata selle elu, mis tuleks elada iseenda kingades käies. Muretseme sõdade ja konfliktide pärast kaugetes maades, kuid iseenda "kodusõdadest" vaatame külma pilguga mööda. Ei julge nupule vajutada, et neid isiklike suhete kaadreid veel kord näha ja avastada, kus oleks vaja andeks paluda või andeks anda; kellega peaks silmast silma rääkima ning kellele helistama ja küsima, kuidas tal õigupoolest läheb. Palju lihtsam on vajutada nupule ja vaadata, kuis elavad teised maailma kaugetes paikades, teadmata, kuidas elab õigupoolest tema, kellega sama katuse all leibda jagad.

Selles hetkes on midagi säärast, mida ei oskagi seletada. Justkui ajad, isikud, kohad ja lood on äkitselt põimunud ühte hetke. Tol hetkel tajun taas, kuidas miski ei sünni selle taeva all juhuslikult.

Matused Kökaril ei ole midagi kõhedust tekitavat ega kauget. Siin ei ole kiirust, nagu suurlinna krematooriumides, kus tuleb kella jälgida nagu lennujaamas, et oma lähedase matusetalitusega mitte hilineda ega järgmistele jalgu jääda. /.../
Hamnö poolsaar ja kirikuõu on üks suur rahupaik. /.../ Kõik, kes sündmust on tähtsaks pidanud, on võtnud aega, et tulla. Seistakse rahus ja lähedalolus. Siin saab kogu saarerahvast ja kohale tulnuist justkui üks suur perekond. Kogu Kökari kiriku ümbrus ja siin valitsev rahulik õhkkond embaks justkui seltskonda nende leinas. On ühtsuse tunne. On midagi, mida ma mitte kunagi varem mitte ühelgi matusel kogenud ei ole.
/.../ Ja siis peab kirikuõpetaja Peter matusetalitusel kõne, millest üks mõte sobib eriti hästi siinsesse mere- ja paadikesksesse väikesesse ühiskonda. Ta ütleb: "Kui me saadame armsa inimese teele, hakkab ta meist eemalduma, nagu ka paat merele minnes kaldast eemaldub. Ta eemaldub ja eemaldub, meie lehvitame ja saadame paati pilguga, kuni ühel hetkel on ta kadunud silmapiiri taha. Ütleme, et "nüüd on ta läinud!". Meie jaoks ongi ta ehk läinud. Kuid kuskil, seal silmapiiri taga, on teised. On keegi, kes ütleb, et "näe, sealt ta tulebki!". Rõõmustatakse teda nähes. Oodatakse sadamasse." Nõnda kõneleb Peter. Mind see piltlik mõte väga kõnetab. Tõesti, kui paat on silmist kadunud, ei ole ta ju tõeliselt kadunud, vaid ta on kuskil mujal. Suurel merel seilates ei ole paat aga pikka aega mitte kellegi vaateväljas. On justkui uinunud, olematu. Ühed enam ei näe, teised veel ei näe. Peagi on taas jällenägemise hetk. Ja ühel päeval tulevad need, kes lehvitasid ja teele saatsid, ka järele. See on elu kulg.