Seda raamatut ootasin ma ammu. No mitte just päris seda konkreetset, aga üldse, et keegi kirjutaks Sakamaast selles "Minu-"võtmes. Tahtsin välja pakkuda kirjutajana oma onutütart, kellel on Saksamaaga küllalt tihedad sidemed, aga see jäigi ainult mu mõtteks.
Käesolev aga siis igati tore ja ootustele vastav raamat. Lugesin huvi ja mõnuga. Saksamaa on üks neid riike, kus olen rohkem kui ühe korra käinud ja mis on jätnud väga sümpaatse mulje.
Eriti ilus on Baierimaa, kuhu tahaks minna. Olen Münchenis ja Nürnbergis olnud, aga väikeste külade-linnade võlu on veel oma silmaga nägemata. Küll aga olen alati nautinud filmides ja seriaalides Baierimaa muinasjutulisust.
Töö on küll oluline, aga selle juures ei tohiks unustada, mille nimel me üldse kõike teeme. Seda kipun isegi aeg-ajalt ära unustama. Kahrmannide peres tunneme end kui töönarkomaanide taastuslaagris.
Kui Stuttgart on nüüdisaegne mitmekultuuriline metropol, kus käib vilgas elu, siis ümbruskonna tillukestes nukulinnades on hoopis teine aura ja hingamine.
Saksamaal on kokku üle 2000 linna, Oberriexingen on elanike arvult üks väiksemaid, siin elab pisut üle 3200 inimese.
... inimesed on lõbusas meeleolus ja veini voolab ojadena. Ometi näeb päris purjus inimesi harva. Veinikultuur (ja oskus veini nautida) on omaette kultuur, mida õpetatakse maast madalast juba lastele. Selliste ürituste eesmärk on omavahel suhelda, mitte end pildituks juua, nagu näiteks slaavi rahvaste pidudel pigem reegel kui erand on.
Oskus elu nautida - das Leben geniessen - on äärmiselt vajalik oskus, eriti meie kaasaja hektilises maailmas. Lõuna-Saksamaal sündinud saavad need teadmised kaasa juba rinnapiimaga. Švaabid ja baierlased vaatavad kahetsusega oma põhjapoolseid naabreid, kes on pidevalt stressis ega oska elust rõõmu tunda. "Milleks kõik see rabelemine, kui saab ka teisiti kõik vajaliku korda aetud...?" imestavad lõunasakslased. "Elu on selleks liiga lühike... ja liiga ilus," lisatakse elutargalt. Palun minust mitte valesti aru saada. Lõuna-Saksamaal ei käi sugugi lõputu siesta nagu kusagil Vahemere maades - kaugel sellest. Nädala sees tehakse siin kõvasti tööd. Kuid õhtud ja nädalavahetused on selleks, et võtta aeg maha ja lõõgastuda. Ületundide tegemine ja puhkepäevadel töötamine on patt. Töö ei ole jänes, mis eest ära jookseb! Sellised sõnad on otsekui palsam minu hingele. /.../
Mis kasu on diplomitest ja suurtest teadmistest, kui isegi kõige lihtsamad asjad on vahel segased? Võib-olla me mõtleme ise oma elu liiga keeruliseks? Kui oleme liialt kinni ideaalides ja püstitame eesmärke, mida kunagi täita ei suuda, on tagajärjeks see, et me pole kunagi rahul ei enda ega teistega. Oleme õnnetud, sest tegelik elu on alati hoopis midagi muud. Vahel tundub, et lihtsad maainimesed on omal viisil sügavamate elutarkusteni jõudnud. Neid ei vaeva eksistentsiaalsed küsimused ega moodsa ühiskonna pseudoprobleemid. Nad on õnnelikud - siin ja praegu!
München on maailma suurlinnade elukvaliteedi näitajate poolest neljas ja infrastruktuurilt teine linn maailmas.
Liigne muretsemine ja pidev närvipinge vaid hapendavad keha ja teevad meid haigustele vastuvõtlikumaks.
Kuid kahjuks on imeilusa Baierimaa taevasse tõusnud ka ohtlikult ähvardavad pilved, millest ka Marianne viimastes peatükkides räägib - pagulased ja massiline immigratsioon. See on tõsine oht kogu rahvale.
Pagulaste teema on juba terve aasta tugevaid tundeid üles kütnud, teleris ja raadios enam muust ei räägitagi. Alguses tulid asüülitaotlejad märkamatult. /.../ Suuremad inimmassid hakkasid saabuma 2015. aasta suvel. Esimesi saabujaid tervitati Müncheni raudteejaamas siltidega "Welcome refugees!" (tere tulemast, põgenikud!) ja toidupakkidega. Kohal olid kiriklikud organisatsoonid ja vabatahtlikud, kes põgenikele oma abi pakkusid. Eeldatavasti tulevad ju need inimesed otse sõjakoldest ning on Saksamaale tulles teinud läbi raske tee. /.../
Juba esimeste nädalate järel on paljude sakslaste suhtumine muutunud. Põgenikest jäävad teekonnale maha prügihunnikud ja lagastatud avalikud ruumid, kus nad on viibinud. Need, kes läksid vabatahtlikuna appi, saavad sõimata, et toit ei kõlba kuhugi ja andku parem kohe raha, mida "on neile lubatud". On ette tulnud, et noored moslemimehed mõnitavad abivalmis saksa naisi ja nimetavad neid hooradeks. /.../ Juhtumid, mis on avalikuks tulnud, on õõvastavad. Meedias vaikitakse need enamasti maha, põhjendusega mitte tagant õhutada natsionaalsotsialistlikke rühmitusi ja võõraviha. /.../
"Saksamaa kultuuri lammutada ähvardav hariduskauge elanikkonna sisseränne on erinevalt majanduslikust tagasilöögist pöördumatu protsess tulevasi põlvkondi silmas pidades," leiab rahvastikuteadlane Herwig Birg. Osa sakslasi, sealhulgas eliit, ei ole aga probleemist veel sugugi aru saanud. Nende argiellu ilmub muslimist migrant enamasti vaid restorani- või puhastusteenindajana, võõrapärase kulissina. Teatud ringkondades on muutunud tavaliseks heita neid teemasid käsitlevatele artiklitele või etnilistele erinevustele osutavatele uuringutele ette rassismi. See on väga tõhus vahend, et vaigistada teisitimõtlejaid ja panna poliitilise ebakorrektsuse sildi taha pugedes põlu alla ebasoovitavate teemade käsitlemine. Ajaloolise taaga tõttu toimib seesugune vahend eriti hästi. Pikemas perspektiivis kahaneb aga hoopis saksa etnos paljudes kohtades üheks suureks vähemuseks.
Euroopas on maad võtnud noorte väljaränne sinna, kuhu aafriklastel ja araablastel on raske pääseda. Noored sakslased, hollandlased ja prantslased kolivad ühendriikidesse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale üha kiirenevas tempos. Ainuüksi Saksamaalt lahkub igal aastal anglosaksi maadesse 150 000 inimest. Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa võtavad igal aastal meelsasti vastu suure hulga (kuni poolteist miljonit) hästi koolitatud immigrante ning teevad kõik endast võimaliku nende saabumise kergendamiseks.
Päris murettekitav jutt! Kas pole?!? Peatükis "Varjud meie seas" lk. 284-294 on sel teemal põhjalikult peatutud.
No kuulakem siis ometigi inimest, kes on seda kõike ise oma silmaga näinud! - tahaks hüüda ka meie "kõrgetele ja kaugetele seal mäe otsas".
Päris sellisena ei olnud mu postitus küll planeeritud, aga mis südamel, see keelel...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar