Aeg...

Kõik enne ööd võib teiseks minna, kui oli varahommikul...

Just selline tunne ja olukord on viimasel ajal, nagu see laulurida räägib...

Mis kummalises ajas me küll elame?
Kes oleks võinud sellist asja ette näha?
Et riigis (pea kogu maailmas) on eriolukord ja istutakse kodus isolatsioonis, karantiinis vms.
Mina küll ei uskunud. Ei suuda seda praeguseni uskuda. See on nagu ulme. Ja ulme mulle ei meeldi!
Tänagi tajusin, kui sürrealistlik kõik tundub. Ilm on ilus, päikesepaisteline. Jalutan koos armsa kaasaga mööda peaaegu inimtühje pealinna tänavaid. Idüll, ideaal missugune! Ja samas on mingi eriolukord. See on sürreaalne. Ei adu absoluutselt mingit ohtu ega midagi ja siis teed lahti meedia, kust saad kaela jälle nagu ämbriga neid fakte ja numbreid...

Aeg kulgeb aga ikka omasoodu. Juba kaks nädalat on kodusel režiimil oldud. Ja see aeg on läinud nii ruttu! Kaua veel, seda ei tea keegi... Ühel hetkel võib see täiskohaga perenaiseamet ajudele käima hakata ka:)

Jumalateenistused jäävad ära. ??? Selline oli minu esimene reaktsioon.
Õnneks on ka usklike peale mõeldud ja televisioon/raadio/internet kannab üle jumalateenistusi. Saab hingekosutust ja -pidet.

Olen nüüd kodus olles igal hommikul saanud järjepidevalt lugeda head sõnumit Vaimulikest loosungitest. Milline kinnitus, julgustus, lohutus sealt hoovab! Ja täpselt nagu eriolukorraks mõeldud kirjakohad ja mõtted! Milline kõrgem juhtimine!

Kui veel ajast ja aja kiirest lennust rääkida, siis läinud nädalal möödus mu isa surmast 5 aastat ja just tänasel kuupäeval olid matused. Kas juba? Või alles? Nii lihtsalt on...

Aeg vaikseks on jääda ja kuulatada,
mis Issandal sulle on ilmutada,
Aeg vaikseks on jääda ja palvetada,
et osadus oleks sul Jumalaga...

Möödunud aastal aprilli alguses

Minu Tartu

Lauri Räpp. Minu Tartu: väljast väike, seest suur.

Vastakaid tundeid tekitanud raamat.
Rohkem ilukirjandust. Vähem Tartut.
Minu põhiline emotsioon oligi - nii ILUkirjanduslik!
Ja imetlus ja imestus - kust küll tulevad sellised kujundid, kirjeldused, ilmestused!?! Müstika!!! See on igati positiivne ja nauditav.
Tartu selle raamatu kaudu mulle küll eriti lähedasemaks ei saanud, millest on veidi kahju.

Terve rodu neid ilukirjanduskikke ilmestusi kribasin siia üles ka:

Oli üks soe hiljutine augustiõhtu Vana-Ihastes. Selline tuhmkollane ja retroroheline, justkui mõnes vanemas Eesti lastefilmis.

Taluhoovis olid hanged, mis kõrgusid kaugelt üle väikeste inimeste pea. Tuiskas ja vilistas tuul, justnagu mustvalgetes Eesti mängufilmides.

...oli hallikat tänavatolmu keerutav kevadtuul. Ent kevadõhus võis aimata oranži värvi, mis oli kui taust esimestel värvifotodel.

Tartu suve hommikud on kollased, päevad enamasti oranži värvi. Ja on sinised õhtud, mis muutuvad augustis aina punasemaks. Justkui tunneks suvi piinlikkust, et ta alles tuli ja juba peabki minema.

Esimese sügiskuu kleidisabas liugleb uduste hommikutega oktoober, kus veel napimaks kahanenud päevavalgus on magus ja raske ühel ajal. Ootamatult jahenenud tuulehood kannavad uudiseid, et lähenemas on talv.

Millal oli viimane kord, kui sattusin oktoobriroostesele Toomemäele?

Teiselt poolt oli see üks suur mõtteterade raamat:

Ma igatsen neid aegu, kui tühjade sõnade peale ei olnud aega, mida raisata. Praegu elame veidral ajal. Maailm tiirleb aina kiiremini, tootes näiliselt aega juurde. Meedia- ja muu ruum on on täis sõnu, mis ei loe. Katteta lubadused, oletused, ennustused ja eelarvamused, kuulu- ja udujutud on saanud uueks normaalsuseks. Suur osa öeldust on tühjust täis.
Õnneks ei ole ehedad inimesed kuskile kadunud. Neid tuleb vaid märgata. Nii nagu kõik elektrijuhtmed ei ole end veel maa alla peitnud, ei ole ka nemad meedia (ja me endi) loodud võltsmaailma uppunud.

Veel on neid vanamoodsaid inimesi, kellele meeldib raamatute lõhn ja see sõrmeotsi kõditav tunne, mis lehti keerates tekib. /.../
Mulle meeldib ehedus, meeldib sisu. Mulle meeldib, kui minnakse süvitsi, mitte ei libiseta pinnapealselt. Mulle meeldib, kui lapsed mängivad päriselt, mitte virtuaalselt. Mulle meeldib, kui ma tean, kes on mu naabrid. Mulle meeldivad näost näkku ja hingest hinge vestlused, mitte lühenditega tšättimised ja videokõned. Sõnumite saatmise asemel eelistan ma helistamist, videokõnede asemel kokkusaamist.
Mulle meeldib, kui lubadusi ei jagata kergekäeliselt ja "ma tõotan" tähendab päriselt lubadusest kinnipidamist.

Kurrud silmanurkades tähendavad, et sa naerad. Kerge hall juustes tähendab, et sa hoolid. Armid tähendavad, et sa elad seiklusrikast elu. Aga see, mis number sul passis on, see ei tähenda midagi. See ei tee kedagi ei nooreks ega vanaks. Ei õnnelikuks ega õnnetuks. Tähtis on see, mida numbritest välja ei loe. See, mis peitub numbrite taga. Tegelikult.

Mõnede sündmuste, paikade ja inimeste vari jääb sind saatma kogu eluaja. 

 Eks ole õnn ju üks veider, abstraktne, subjektiivne nähtus.

Igasuguse kavatsuseta tõmbab mind vanaraamatupoodidesse kõige ootamatumail hetkil. Ju siis voolab mu veenides raud ja vanade raamatute varjupaigad on täis sõnade magnetit. 

Uni jättis mind liiga vara. Kuu oli küll kadunud, aga ta minekut oli veel tunda. Linn alles magas, isegi linnud. Vihmad olid möödas ja öö taandumas.

...millal meil nii hästi minema hakkas, et hakkasime lubama üksteisele halvastiütlemisi.

Minu Setomaa

Annela Laaneots. Minu Setomaa: külatüdrukust kuningriigi peaks.

Tüüpiline eesti naise lugu - üksiolemine. See vist ongi Eesti naise traagika - üksi olemine kõiges. (Võib-olla on see minu meelevaldne väide siinkohal. Vabandan sel juhul!). Siia lisandub veel üks erakordne roll - ülembsootska roll.
Tal on töö, hobid, kohustused, sada muud asja, millega peab tegelema, tuleb tegeleda, sest ta on valitud, kutsutud, seatud, sest ta on ise seda tahtnud.
Tal on lapsed. Omad lapsed, need kõige tähtsamad elus.
Tal on mees. Mitte küll päris oma, sest abielus ei olda. Ei taha abielluda ka kogukonna/ühiskonna survel, ei, pigem siiski soovitusel.
Ta on pidevalt ratastel. Tal on pidevalt kiire. Tal on logistikaprobleemid. Ta peaks olema tegelikult mujal.

Üksi, üksi, üksi... See jäi mulle kuhugi kuklasse kummitama selles raamatus. Ja mul on kahju. Nii kahju neist naistest, kes on aktiivsed tegutsejad, kuid ometi kusagil väga sügaval oma sisimas tahaksid olla hoopis mujal - haarata kaissu oma lapsed ja lihtsalt olla, mõnusalt, vesteldes, mängides, koos toimetades...

Oli tore lugemine sellest Eestimaa kaugest nurgast (millest ju tegelikult suur osa Venemaal, kontrolljoone taga). Ühtegi väljakirjutust seekord ei tule, kuna ei märganud neid õigel hetkel teha.

Annela on kirjutanud ka varem ühe Minu-sarja raamatu - "Minu Tai saared: rööprähkleja rahunemiskatse", millest olen juttu teinud siin.
Kuigi paigad on erinevad, siis inimene on sama ja tuntavalt sarnased jooned tulevad esile mõlemas raamatus, just siis inimliku poole pealt. Setumaa ja Tai saared on muidugi tuntavalt erinevad:)

P.S. Raamat on juba ammugi loetud, aga jäänud siin kajastamata. Nüüd, kui on kodusem elutempo, siis ehk jõuab veidi võlgnevusi ka likvideerida.

Kui ma taevast kukkusin

Juliane Koepcke. Kui ma taevast kukkusin.
(Saksa keeles "Als ich von Himmel fiel" ilmunud juba 2011. a.)

Selle raamatu lugesin peaaegu kaks korda läbi.
Äärepealt pidin juba siia lisama sildi "sirvimisi" ja/või "ükskord ma loen". (Need tähistaksid siis raamatuid, mida olen sirvinud või nö diagonaalis lugenud.) Aga siiski jäävad nimetatud sildid lisamata, kuna raamat jõudis minuni kiiremini, kui ma arvata oskasin.
Väga kaasahaarav, tõsieluline lugu. Dokumentaalkirjandus. Kes tahab, võib lausa seikluskirjandusena võtta.
1971. aasta 24. detsembril toimub lennuõnnetus Peruus. Eluga pääseb vaid üks inimene, 17-aastane Juliane, kelle uskumatu ja põnev lugu raamatus meie ees lahti rullub. Vaatamata traagilistele sündmustele pääseb ta suhteliselt kergete vigastustega, aga tsivilisatsiooni jõudmiseks tuleb tal läbida 11-päevane teekond läbi vihmametsa...
See on tõesti hämmastav ja imeline, mil moel üks inimene pääseb ilmselgest hukust. Kuidas on pärast selliseid sündmusi võimalik taas normaalset elu jätkata ja mille kõigega tuleb rinda pista. Kõige räigem kogu loo juures oli ajakirjanike käitumine ja suhtumine. Kas ajakirjanikud (meedia) ise üldse aru ei saa, mida nad teevad?!? Mitte midagi ei ole muutunud. Täpselt sama hoolimatu ja lausa jõhker suhtumine, nagu tänapäevalgi.
Ent inimlikule nõmedusele vastukaaluks on palju lopsakat loodust ja imelisi looduskirjeldusi. Väga nauditav.


Werner Herzog on Juliane Koepcke loost teinud dokumentaalfilmi (1998 "Wings of Hope", saksakeelne pealkiri: "Julianes Sturz in den Dschungel").

"...Ma pole kunagi käinud ühegi terapeudi juures, nii et Herzogi film, tema osavõtlikud küsimused ja oskus mind tõeliselt kuulata, samuti võimalus minna koos temaga selle jubeda õnnetuse toimumispaigale oli minu jaoks parim teraapia. See aitas mul leida rahu ja ja sisemist kõikumatust.
Ent ikkagi pidi mööduma veel 13 aastat, et suudaksin selle loo lõpuni ära rääkida. Werner Herzogi põhjalik dokfilm aitas mul selleni jõuda, tänu sellele kirjutan ma praegu seda raamatut. Lükkasin seda kaua aega edasi. Nüüd olen viimaks valmis." 
 
Täiesti vapustav lugemiselamus. Kindlasti kummitava jääv raamat. Sellest johtuvalt ka palju väljakirjutusi:

"Mul pole aimugi, mida inimesed eeldasid - kas nad mõtlesid, et ma puhken nutma või tabab mind mõni muu jõuline tundepuhang. Aga ma pole kunagi olnud seda tüüpi inimene. Lisaks tundus, et ellujäämisinstinkt oli loonud nende aastatega minu ümber teatud kaitsekihi, mis võimaldas mul elada niiöelda normaalset elu. Kuigi täna on mul tunne, et see šokk, mille ma kolme kilomeetri kõrguselt alla langedes kahtlemata läbi elasin, polnud päriselt lahtunud veel ka filmimise ajal. Tänase päevani pole see lõplikult hajunud. Ilmselt on see ka normaalne. See mehhanism lubab meil elada isegi tõeliselt koletu kogemusega ja sellega toime tulla, nagu oleks see mõni sünnimärk või arm, mis valmistab küll ajuti piina, kuid kuulub siiski meile. Ja vahel võib see olla ka õnnistuseks. Kes seda ikka öelda oskab?"

"Ma ei jooksnud paanitsedes  läbi džungli, vaid tegin mõistliku otsuse sammuda voolava vee kannul."

"See, kuidas press mind kiskjate kombel karjas jälitab, on lausa kohutav. Džunglis ei rünnanud mind ei jaaguarid ega muud loomad, kuid need väidetavalt tsiviliseeritud inimesed ei jäta mu jahtimist."


"Õhtuti paistavad Amazonase jõed eriti kaunid. Vesi, mis on tavaliselt piimaga kohvi karva, omandab kuldse helgi, taevas võtab ebareaalse varjundi ning jõekalda lindude, konnade ja putukate taustaheli muudab tooni."

"Üks naine minu kõrval ütles: "Tead, eelistan lendamist ikkagi paadiga sõitmisele. Sest ma ei oska ujuda." Minu meelest oli see päris naljakas, sest ega ta ju ei osanud lennata ka, kui midagi peaks viltu minema. Pidasin paremaks talle mitte rääkida, mis minuga juhtunud oli."
Tegemist oli siis Hispaanias ehitatud Aviocariga, "mis oli üks imelik ja üsna suur propellerlennuk, kuhu mahtus umbes 20 inimest."

"Paljud ritsikad, mardikad või ämblikud sulanduvad puukoore või okstega täiuslikult kokku. Liikumatult okstel rippuvaid madusid on kerge mõneks oksaraoks pidada või siis kaovad nad täiuslikult maa peal vedelevate lehtede sekka. Inimene, kes džunglit ei tunne, lihtsalt ei märka neid elusolendeid. Aga kui saad selle maailma osaks, siis omandad ajapikku täiesti uue nägemisviisi, justkui oleks kate su silme eest tõstetud, ning mõistad, et kõikjal su ümber keeb elu. See küllus on tõepoolest kaasakiskuv."

"Selle vihmametsa tulevik, mille keskele ma alla sadasin, mis mu kukkumist pehmendas, mind päästis ja mulle nii palju andis, on ühtlasi inimkonna, kliima ja planeedi tulevik. Olen sellega nõnda tihedalt seotud, et ei loobu kunagi pingutustest selle säilitamise nimel." 

Jaanipäev

Nii kultuurset ehk kultuuriüritustest rikast nädalavahetust pole ammu olnud:)
Kui reede õhtul sai kinos käidud "Talve" vaatamas, siis laupäeval oli au ja võimalus osa saada "Jaanipäeva" viimasest etendusest Eesti Draamateatris. See on (või õigemini - oli) dokumentaallavastus Siberi-eestlaste elust ja argipäevast. Just nii hea, nagu ma ootasin. See on kohe äratuntav, kui tegemist on PÄRIS asjaga, mitte mingi fiktsiooniga. Ja mulle meeldivad päris asjad, sest neis on elu sees. Kahju ainult, et tükk nii ruttu maha läks (vaevu 2 aastat oli kavas) ja et inimesed ei tunne huvi selliste tõeliste asjade vastu.
Oli nalja ja nukrust, elu ja pidu...
Pidulikkust lisas veidi nukrasse viimase etenduse õhustikku Hea Teatri Auhinna üleandmine Ester Pajusoole. (Nimetatud auhinda annab välja Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus.)

Talve

Eesti filmiklassika "Talve" nüüd siis mulgi nähtud.
Ei oskagi kommenteerida. Nii ja naa, nagu ütles keegi, kes juba ära vaadanud. Pean nõustuma. Üsna eklektiline film. Mitmed küsimused jäid õhku rippuma. Mis on saanud Kiire kaksikutest Endlist ja Endlast? Kellega ta selle Fritzu sai? (Mäletatavasti ei saanud ju Juulikene lapsi ja kaksikud olid Maalikesega). Kus olid Teele tütar ja teine poeg? Miks ei olnud filmis Tõnissoni (näitleja ju täitsa saadaval)? Miks ei toodud filmi vana Arnot (näitleja on ju täitsa elus)? Jne.
Aga ilusaid inimesi ja romantikat ja mida kõike veel võis ju näha küll.

Ja juba kaks korda sel aastal kinos käidud. Lausa ühe nädala jooksul:)

Ürgne kutse

Käisime eile sõbrannadega kinos. (Olgu siinkohal nii muuseas mainitud, et meid võib keskealisteks pidada, mis on konteksti mõttes ehk oluline?). Filmiks "Ürgne kutse".

Läksin seda filmi vaatama täiesti puhta lehena. Ainuke teadmine oli see, et on koerafilm ja Jack Londoni raamatu alusel tehtud (1903. a. menuromaanil põhinev seiklusfilm). Ei lasknud ennast häirida repliikidest, et peaks kodutööd tegema ja ette valmistama, uurima ja puurima. Ei hakanud raamatut lugema ega rohkem süvenema.
Ja ma ei pidanud pettuma. Mulle tõsiselt meeldis!
Sõbrannad pärast naersid, et kes selle filmivaliku tegi ja et kodutöö oli täitsa tegemata, et lastefilm ja animatsioon või arvutitöötlus jne. Jah, see kõik võib ju olla..., aga mina ei jaga neid kahtlusi...

Lastefilm? Ma ei ütleks. Ega siis märge alla 6. a. mittesoovitatav ei tähenda kohe lastefilmi?!?
Minu meelest ehtne seiklusfilm, kus oli nii põnevust, naeru kui ka kurbust.
Mul ei tekkinud kordagi filmi jooksul kahtlust tegevustiku tõelisuses. Ju siis minus on nii palju lapsemeelsust, et suutsin kõike võtta sellisena, nagu see oli. Jah, muidugi, mõistusega võttes sain ju (alles pärast) aru, et loomadel ei ole niisuguseid emotsioone, miimikat, mõistmist nagu inimestel... Aga filmis sees olles ei tekitanud see küsimusi. Ma ei mõelnud hetkegi vaatamise ajal, kuidas ja mis tehnikaga see kõik loodud on. Minu jaoks oli see nii päris. Nagu muinasjutt, millesse täielikult sisse minnakse. Samal ajal teades, et see pole päris...
Erilise boonuse andsid veel imelised ja võimsad loodusvaated!

Nüüd mul on tõesti tunne, et peaks hakkama raamatut lugema. Tüviteksti, nagu tänapäeval tavatsetakse öelda. Et kuidas see kõik kirjapandult mõjub.