"Naeratava kuu inimesed"

Ena Mets. Naeratava kuu inimesed. (542 lk.)

Autor ise kirjutab oma raamatu proloogis (proloog ehk et mitte kedagi raamatu äkilise algusega ära ehmatada) nii:
See raamat räägib elust ja nagu elus, ei saa siin raamatuski miski olla lõpuni selge, ei alata stardijoonelt ega lõppeda [peaks olema: lõpetata] finišis. Me kõik elame korraga "reaases maailmas", unistustes, mõtisklustes, lootustes, kujutluspiltides (nii iseenda kui teiste omades) ja "silmapetetes". Mõned elavad rohkem minevikus, mõned mõtlevad ainult tulevikust ja on neidki, kes suudavad kõige enam käesolevat hetke nautida või selle käes piinelda. Vähemalt natuke elame me kõik kõigis kolmes. Ja on aegu, millele me pole nimesid andnudki. /.../

"Naeratava kuu inimesed"  on lugu minust ja sinust ja temast. See on lugu inimesest, olgugi teistsuguse maa reaalsuses. Ta räägib unistustest, unelustest, unenägudest ja tõelusest. Temas kumavad inimeste hirmud, maha surutud ootused ja püüdlused, takistused, kahtlused, lootused, pettumused, millegi suurema otsingud ning nendest otsingutest loobumised. See on puhtinimlik lugu või lugude pundar, kus põimuvad, riivavad ja ristuvad seitsme peategelase eluteed, et siis jälle lahkneda.

Väga omapärane raamat. Väga paks raamat (üle 500 lehekülje). Väga aeglaselt edenev raamat. Filosoofiline, psühholoogiline, religioosne...
Selle läbilugemine oli mu sundpuhkuse ehk koroona-aja väljakutse ja eesmärk. Olen sellega tänaseks edukalt hakkama saanud.

Mida Ena proloogis lubab, seda me saamegi. Mulle tundus, et raamatus võõra ja ka Elisa nime all olnud neiu prototüübiks oli Ena ise, vähemalt osaliselt.
Kahjuks jäi kogu lugu mulle natuke segaseks. Unenäod ja reaalsus segunesid. Ma ootasin midagi enamat või pigem olin valmistunud millekski teistsuguseks.
Kahtlemata on Ena hea jutuvestja, mida sain kogeda juba möödunudaastasel Austria reisil. Nautisin tema kirjutamise stiili. Oli ka mõni seik, mida raamatus kohates tuli äratundmine - olen seda kuulnud!

Negatiivse poole pealt - raamatus oli palju vigu, mis tõsiselt häirisid, aga see on vist kivi (keele)toimetaja kapsaaeda.

Ja nüüd siis mõned traditsioonilised väljanopped:

Neiu oli endiselt ärevil. Ärevus aga takistas sõnu. Takistas sõnu, millel oli sügavust. Ja nii ütleski ainult sõnu, milles oli mängu.

Perenaine istus voodiserval, kodune avar õhtukleit seljas, selg sirge ja ootas kannatliku kannatamatusega, millal ta saab süüa oma maisijahust kooki ning juua keedetud ananassimahla.

Nii vaikne oli, et perepoeg oleks võinud hea tahtmise korral hingamise järgi üle lugeda, mitu magavat inimest ruumis viibis. See hingamine mõjus talle esiti rahustavalt. Peale pooletunnist suikumist aga muutus see sama häirivaks uinumisel, kui on nende vanaaegsete ümmarguse palgega kellade tiksumine, mis äratavad inimesi hommikuti sellise plärinaga, et päeva esimene pool on rikutud.

... tänaval on elu, tänavad on elus ja elu elatakse tänavail. Kõik see muudab selle linna tänavad veelgi soojemaks, kui nad seda tänu päikesele juba on.

Selle heliderohke kommertslinna paradiisile sarnaneva nimega linnajaos kõrge kummitusmaja juurde jäävas hoonetekompleksis elas kokku ligi nelikümmend erinevat hinge ehk füüsilist keha omavat vaimu, kui spiritismipäraselt läheneda. Nelikümmend otsingute, püüdluste, soovide kogu. Neljakümne hinge hirmud ja kahtlused. Neljakümne hinge rõõmud, mured, mõtisklused ja pisarad (kas välja nutetud või välja nutmata jäetud) elasid koos ühtede ja samade müüride vahel.

Kuskil ühes Brasiilia kommertslinna suurte väravate taga, kust mahub sisse isegi pereisa Chevrolet Veraneio, elab üks neljakümneliikmeline perekond. Nad elavad jumalarahus ja spiritismiharmoonias, toetavad üksteist. Nende maja on alati avatud teistele õnnetutele ja abivajajaile ja samas suletud ümbritseva maailma ja ühiskonna kurjusele, armukadedusele, ahnusele, ihnusele, vihale, solvumisele. /.../ See maja on loodid suure armastuse alusele, kahe inimese ühendusest ning altruistlikust soovist olla Jeesuse abiline maailma päästmisel. Selle maja elanikud suudavad alati teistele naeratada. 

Elame paralleelilmades kõikide teiste inimestega, seda isegi mõistmata - ilmad, mis on lihtsalt meie endi loodud ja meie endi sees, koos päikese, vihma, tormide ja orkaanidega.

Ainus, mida ta tõeliselt teha tahtis, oli sõnamaailmade loomine, kuid kirjutamisega on raske elatist teenida ning seda ka ei õpetata kuskil kõrgkoolis. Kirjutada aga ei saa lihtsalt mõne elatise teenimise töö kõrvalt. Inimene pole enam võimeline looma, kui ta on vähemalt kaheksa tundi päevas kuskil raha teeninud, inimestega suhelnud, kaks tundi liiklusvahendites istunud ja igapäevamuredega maadelnud. Loomine pole kartulikoorimine - võtad noa kätte ja valmis.

Me tunneme teineteise hinge ja tunneme end vabana. Me tunneme teineteise keha ja tunneme end korraga vangis. Keha muudab kõik konkreetseks.

Me avastame seda, mida otsima läheme. Isegi siis, kui meil pole eelarvamusi.

Uitmõte 19. aprillil

Kaksteist aastat tagasi helistas mu vend kell pool seitse hommikul küsides "kas sa magasid?" ja samas vabandades, et mu üles ajas. Jah, muidugi magan ma laupäeva hommikul kell 6.30.
"Me lähme jälle sünnitama!" "Nagu päriselt või? Juba jälle?" Nimelt olin ma nädal varem suuremaid poisse ühe öö valvanud, kuna nad läksid libavaludega igaks juhuks haiglasse. Kui me hommikulauas istusime ja nad uksest sisse astusid, küsis suurim vendadest: "Kas titt sündis juba ära või?" Ei, ei sündinud, väike valehäire.
Nüüd siis oli aeg päriselt käes. Ja nii ma end vaevaliselt voodist välja ajasin, et ümber nurga väikseid tegelasi kantseldama minna.
Ja mõne tunni pärast sündiski üks vahva poisslaps, kellele saan olla lisaks tädiseisusele ka ristiema:)

Sama tegelane 5 a hiljem

"Vahtramäe Emil"

Astrid Lindgren. Vahtramäe Emil. (334 lk.)

Eelmisel nädalavahetusel haarasin raamaturiiulist ühe oma lapsepõlve lemmikkirjaniku Astrid Lindgreni teose, mis mingil põhjusel oli omal ajal lugemata jäänud. Nimelt "Vahtramäe Emili". Veetsin paar mõnusat õhtut selle vahva vembumehe seltsis. Ja ma ei pidanud kriipsukestki pettuma. Tõeliselt nauditav! Lindgren oma tuntud headuses. Oi, ma olin sellest puudust tundnud!
Emil on tõeline krutskivend, seda peab mainima. Miskipärast meenus mulle üks väike sugulane, kes kohati sama hulle tükke teeb. Bennu vanaema ütles koguni, et Vahtramäe Emil kahvatuvat tema kõrval... No ma ei tea, kas just nii hull see asi on, aga pisuke võrdlusmoment tekkis küll. Aga Bennul on veel pikk maa minna, kuna ta alles nõnna noor:) Emil oli ikka oma tegemistes pisut vanem.
Nojah, ega ma siin pikalt ei hakka Emili vägitükke lahkama. Seda võib vabalt igaüks ise teha.
Üks Emili põhilisi tegevusi oli tislerivärkstoas (luku taga) puukujukeste nikerdamine (see talle meeldis!), mis järgnes karistuseks igale tema krutskile.
Emil ei ole absoluutselt pahatahtlik tegelane. Tal lihtsalt asjad juhtuvad! Kaval on ta küll. Ja julge. Ja õiglane.
Oh, selline nostalgialaks, et võtaks kohe järgmise Lindgreni raamatu!!!

"Keskeakruiis"

Inge Mehide, (Ahto Meri). Keskeakruiis: elu parim aasta. (415 lk.)

Reisiraamat Aasia-riikidest. Kruiisisin koos Inge ja Ahtoga kaasa (koroona)ajal, mil reaalselt reisida ei saagi. Kas kunagi veel üldse saabki? Eks seda näitab aeg...
Olgu siinkohal ka külastatud riigid üles loetletud:
Filipiinid, Malaisia, Indoneesia, Nepal, India, Tai, Birma, Laos, Sri Lanka, Vietnam.
[Reis on dateeritud 14. aprill 2018 - 28. mai 2019].

Tuletas mulle veidi meelde raamatuid "Samba, sake ja tšillikaun" ning "Meri ja kuked". Ilmselt seetõttu, et ka neis oli väga lai (eksootiliste, soojade) maade spekter, mida külastati, ja palju fotomaterjali.
Endiselt olen ma veidi äraoleval seisukohal Aasia riikide suhtes ehk ega nad mind eriliselt ei köida. Jah, pildimaterjal on tore ning nauditav vaadata, aga kõik need nii erinevad kombed, religioonid, elustiilid, valdav vaesus või siis pigem väga suured kontrastid rikaste ja vaeste vahel, no ei ole minu teetassike, võta või jäta... Ausalt öeldes on mul kõik need riigid segamini nagu puder ja kapsad või Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul:) Ma ei tea, kas selle või muu teguri tõttu venis lugemine väga pikaks, aga võib-olla tuli see isegi kasuks.
Mis aga raamatu väga muhedaks tegi, oli autori kirjutamise stiil. Palju vahvaid ütlemisi ja sõnakasutusi, mida ma nautisin täiega. Aitäh nende eest! Allpool siis "pisuke" väljavõte:)
Ja muidugi suurepärased fotod - ainuüksi neid vaadates on võimalik elamused kätte saada! Tahaks neid siinkohal kohe eksponeerida, aga kahjuks ei saa ma seda teha. Nii et vaadake ise raamatust.
Üks asi veel - toidud! Toitudest on raamatus ka väga palju ja põhjalikult juttu. Sageli oli tunne, et sülg hakkab kohe-kohe suunurgast nirisema, igal juhul kõht läks alati hoobilt tühjaks:) Maitseelamused tundusid olevat võrratud.

Nii oleme hakanud päev korraga oma unistust tõeluseks elama, soovides end aeg-ajalt näpistada, kas see kõik toimub ikka päriselt? Kas me tõesti ei pea terve aasta ärkama kellegi teise väljamõeldud raamidesse? Pingutama võõraste eesmärkide nimel? Ei, ei pea. Võime teha, mida hing ihaldab, ja minna sinna, kuhu süda kutsub. Peame ainult lootma, et nii suur vabadus meid lootusetult ära ei riku. [Filipiinid]


Filipiinidel armastatakse kontraste ehk kui juba konditsioneerida, siis nii et kulmud härmas.


Restoranides käies õpime filipiinlaste kohta veel midagi. Kui hajameelsed võivad nad olla! Tellime näiteks juustu- ja kanasalati, aga kokk unustab välja nii juustu kui ka kana. Või küsime kana kõrvale riisi, aga taldrikul on ainult koib. Kord tuuakse lauale kaks täpselt sama magustoitu, ühel pooled komponendid puudu. Teine kord teatatakse pika ooteaja lõpus: "Vabandust, me unustasime teie tellimuse ära. Kas olete nõus veel ootama?" Jah, muidugi, meil on aega terve aasta!

Kestab ramadaan, mis tähendab, et päikesetõusust kuni loojanguni ei vaata eeskujulik moslem toidu poolegi. Paljud söögikohad on päeval kinni, kuid õnneks on Kuala Lumpur multikultuurne linn. Budistidest, kristlastest ja hindudest restoranipidajad ei lase end islami kalendrist häirida. [Malaisia]


...võtame meiegi Kuchingis tempo maha. Ärkame, veedame kolm-neli tundi kohvikus hommikusööki süües ja uudiseid lugedes, longime ringi, vaatame, kuidas korralikud inimesed tööd teevad, ja tunneme isegi veidi piinlikkust, nautides mittemidagitegemist. [Malaisia]

Kutast ida pool asuvat Tanjung Aani peetakse õigusega Lomboki üheks ilusaimaks rannaks. Siin on väike ja üsna kinnine lahesopp heleda liivaribaga, servades kõrgumas kaljud. Ronime nende tippu, misjärel saan reielihastelt järgmisel päeval kibeda meeldetuletuse ja kutse arenguvestlusele. [Indoneesia]


Teel sinna saame kokku kitsi karjatava mehega... [Nepal]

[Minu kiiks, kahemõtteline väljend: kitsi karjatav mees:)] 

Valime teise, laiema tee ja jõuame õigel ajal kanjoni teise serva, kuhu kogunetakse päikeseloojangut vaatama. Kaunid hetked pildile püütud, selgub aga, et ka siit ära pääsemiseks tuleb ühest kitsast lõigust üle minna. Kui ma sellega hakkama olen saanud, tunnen end nagu sangar seiklusfilmis. 
"Äkki läheks veel mõnel õhtul kanjonisse pildistama?" teen juba järgmisel hommikul Ahtole ettepaneku. Olgu etteruttavalt öeldud, et me lähmegi. Teisel korral ei juhtu kanjonis muud märkimisväärset, kui et leiab aset naispeategelase areng. Ta kõnnib läbi ja üle päris mitmest kohast, mida enne hirmuga vaid eemalt vaatas. Tasakaal on kinni peas. [Tai]

Ühel hommikul ärkame juba veidi pärast südaööd ehk kell pool kuus, et minna pildistama kuulsat Pai udu.  [Tai]


Meie ööbussi roolis istuva noore mehe vemmeldav veri on ilmselt mingite droogide abil aeglasemalt voolama pandud, teen järelduse, kui juht ei kihutagi pooltühjal teel nagu ogar teismeline. [Birma]


"Sauna," hääldab giid meile oma nime ja hakkab siis seletama, mida "sauna" tähendab. Kuulame teda lõbustatult.
Sounar osutubki parajaks naljaninaks. "Ma õppisin ülikoolis humoroloogiat," tutvustab ta end. "Rahvuselt olen aga nepallane."  [Birma]


Ja jõuabki kätte täpselt aasta päevast, mil teele asusime. Me ei ole veel valmis lõpetama. Nii palju on nägemata, kogemata, maitsmata. Kas mitte selline ei peakski inimese elu olema? Iga päev midagi uut toov, enda ja maailma kohta õpetav, proovile panev, täis vabadust. Avastan ehmatusega, et minust ongi vist hulkur saanud. Ringi rändamine tundub mulle sama loomulik nagu hommikune hambapesu. [Vietnam]


Khau Vai armuturg toimub mõne päeva pärast. Meie oleme selleks ajaks juba läinud, sest vihmavalingud on tulemas, ja ega meil tõtt-öelda sinna asja olegi. Vanadel kallimatel on liiga kauge tulla ja uusi me ju ka ei otsi. Kui juba selline katsumus nagu aasta koos reisimist meid lahku pole ajanud, küllap siis istume kaheksakümneseltki koos teetassi taga, sirvime mälestusi ja plaanime avastusretke... kasvõi lähima suure kivi juurde. [Vietnam]

Vaid pooletunnise sõidu kaugusel linnast [Ha Giang] asuvad veel ühed rahvusvähemuste külad. Siin elavad Vietnami taid, keda ei tohi segamini ajada Tai taidega. Vietnami suuruselt teine etniline grupp elab enamasti mägede jalamil ja kasvatab põhiliselt riisi. [Vietnam] 

Käed poris, jalad poris, küürutavad naised päev otsa riisiistikute kohal, mõnel isegi laps turjal. Lillehmongide elu pole lillepidu, ütleb nii mõnegi naise päeva lõpuks kurnatud pilk. [Vietnam]

Mis minus vaimustust tekitasid olid ujuvkülad Vietnamis ja Tais.

Nagu paat, hulbib ka meie öömaja otse järvel. Peremees on sidunud pontoonidega vee peal püsiva ehitise kõrval oleva karstimäest saare külge. Päris tuulte pillutada me seega pole, küll käib igapäevaelu juurde kerge õõtsumine. Kokku on siin kolm omavahel ühendatud rookatusega maja, keskmises elab pererahvas, kahes äärmises külalised. Majade ees on bambusterrassid õdusate puhkealadega - istumis- ja lesimiskohtadega päikese käes või varjus. Kuhu ka ei vaataks, kõikjal kasvavad pottides rohelised taimed või õitsvad lilled. 
Kindlasti on sellisel elul omad raskused, eriti siis, kui ilm ära keerab. Ma isegi ei kujuta ette, mis saab siis, kui pererahva praegu alles beebieas laps hakkab ringi ukerdama. Kuskil pole ju ühtegi piiret! Meile aga tundub see kõik idüllide idüll. Mittemidagitegemiseks on paremat kohta raske ette kujutada. [Tai]

Raske kujutleda, kuidas noored pered ujuvkülas väikestel lastel silma peal suudavad hoida, ilma et need vette ei sulpsataks. [Vietnam]

Ja ikka need võimsad, lummavad, maalilised looduspildid. Riisipõllud! Kosed. Jõeorud. Udu ja pilved... Need jäävad mind nüüd pikalt kummitama:)

"Tuletornipidamine"

Jeanette Winterson "Tuletornipidamine".

Tee selle raamatuni oli väga juhuslik. Või kas on üldse olemas juhuseid?
Üks mu tuttav kolis ja revideeris oma raamaturiiuleid. Pakkus raamatuid (koguduse) raamatukogule, kuhu sai nimekirjast nii mitmedki toredad ja head asjad välja valitud. Mul oli just olnud esimene kokkupuude Punase raamatu sarjaga, mis pakkus tõelise elamuse (Maylis de Kerangal. Parandada elavaid). Nägin seal nimekirjas ka seda raamatut, millest nüüd siin kirjutan. Nii ma selle endale küsisin ja saingi. Möödus tervelt aasta ja veel rohkemgi, kui raamatu taas avastasin. Maakodust, öökapilt.
Esimese hooga tundus täiesti huvitav ja põnev. Aga mida edasi, seda segasemaks asi minu jaoks läks... Ja ma ei saanud seda, mida ootasin...
Ju ma ei suutnud nii mõttega kohal olla, kui vaja... Mitu erinevat lugu üksteise sees ja kõrval.
Guugeldades leidsin mitmeid kiitvaid kommentaare-arvustusi. (Raamat oli esimese kolmandiku peal vast, kui lugesin neid). Ja need kruttisid mu ootused veel eriliselt üles, aga ... ei tulnud midagi. Ei olnud minu teetassike...
Keskne teema on lugude jutustamine ja lood. See on tänapäeval väga moes asi, nii et mõistan neid, kes seda nautisid.
Mulle meeldis see arvamusavaldus raamatu kohta. Ja siingi oli üht-teist, mida isegi oleksin mingil moel kajastanud ja raamatust välja kirjutanud (mõtteterad, tsitaadid, ütlemised).

... ja lood, mida tahan teile jutustada, heidavad valgust osale mu elust ja jätavad pimedusse ülejäänud osa. Kõike ei peagi teadma. Kõike ei olegi olemas. Lood ise annavad tähenduse.

Mõned inimesed ütlevad, et parimail lugudel ei ole sõnu. Neid pole kasvatatud tuletornipidamiseks. Tõsi ta on, et sõnad pudenevad maha ning et tähtsad asjad jäetakase sageli ütlemata. Tähtsad asjad on peidus näoilmetes, liigutustes, mitte meie lukustatud keeltes. Tõelised asjad on liiga suured või liiga väikesed, või igal juhul alati vales suuruses, et keeleks nimetatud vormi mahtuda.

...Keera maha igapäevane kära ja kõigepealt tuleb kergendus vaikusest.

Me elame maailmas, kus tuleb osta või jätta. Armastus pole oluline.

Elus oli väga palju sellist, mis võinuks pigem lugemata jääda. 

Viimast tsitaati ei tasu nüüd päriselt loetud raamatule külge kleepida. No ses mõttes, et võinuks pigem lugemata jääda. Sai loetud ja oli päris palju häid mõtteid ja ütlemisi. Minu jaoks jäid selles raamatus just olulisemat rolli mängima mõtteterad kui lood.

Ülestõusmispühad

Sel aastal tulid pühad teisiti...
Ilm on nutune, tuuline ja vihmane.
Ja kirikud on tühjad.

Aga südames on ikkagi rõõm üles tõusnud Issandast! See rõõm on ehk veel suuremgi, kui muul ajal.
Seda rõõmu ei häiri ega eksita muud kohustused.
Tänase päeva sõnum on - Jumal on meiega Jeesuses Kristuses. Jeesus tõusis üles ja on seeläbi nüüd igaühe juures. Suletud uste taga, igas kambrikeses, toas ja majas.
Imeliselt hea ja helge jumalateenistus oli toomkirikus, mille ETV üle kandis.
Peapiiskop Urmas Viilma jutlus oli sisukas ja mõjus. Aitäh!
Tühjad kirikud on tänasel päeval omamoodi kõnekad, sest ka haud on tühi!

Kristus on üles tõusnud!
Ta on tõesti üles tõusnud!
Halleluuja!

Häid ja õnnistatud ülestõusmispühi!

Meie tänavune munasaak sai selline:

Mateeriasse kootud palve

Praegu. Kohemaid. Siinsamas.
Ei tule ootama jääda homseid valgusi. Ei tule karta seda, mida hüütakse vaimulikuks põuaks.
Meie sisekõrbed ei tohi meid takistada läbistamast nähtavat selleks, et nähtamatu tungiks maailmasse.
Tuleb paluda igal hetkel ja igas paigas.
Paluge lakkamatult, ütleb Issand.
Tuleb lasta voolata oma palvel kõigisse elu valuvormidesse. 
On loendamatuid viise palvetada. Need lähtuvad kõik ühest ja samast punktist: tahta Jumalat.
Issand ei oleks käskinud palvetada lakkamatult, kui palve ei võiks olla muud kui vaid rida sõnu. Ei ole võimalik luilutada vagu lauseid, kirjutades ümber käsikirja või vastates telefonikõnedele.
Aga võib tahta Jumalat igas oma toimingus, igas oma liigutuses.
Tuleb palvetada lakkamatult, kõiki võimalikke palveid, sest aeg tõttab, ja aeg, mis on meile antud, on mõõt, mis tuleb täita ääreni.

*
 On olemas ühispalved: koguduses, linnajaos, palverändurite kogunemisel.
Neis tuleb osaleda kohalikke tavasid mööda. Ilmtingimata tuleb vältida iga nähtavat isepäratsemist. Ei mitte segada teisi, ei mitte tõmmata tähelepanu endale. Tõeline palve ei tee ennast etenduseks.
Aga oma kodus, kui maja uksed on suletud, oma toa vaikuses, üksipäini Jumala palge ees on lubatud kõik väljendusviisid.
Igaühel meist tuleb pöörata mõtlemine Issanda poole omaenda kombel, vahenditega, mis tal olemas on.
Nõnda muutub palve elusaks ja suudab kujundada sündmusi. 

*
Asjad, mis ümbritsevad meid, rõivad, mida kanname, võtavad osa sellest liturgiast.
Neid tuleb pakkuda koos meie palvega.
Peetrus tõmbas ülle kuue, kui läks kohtama Kristust ja Ars'i küree leidis, et ükski kudum ei ole liiga ilus altarile.
Ei tule järjekindlalt tööpõllega  esineda Issandale, kui seinakapis on tallel pidurõivad tähtsate sündmuste puhuks.
Kõnelemine Issandaga on see kõige tähtsam sündmus, mis inimesel võib olemas olla.
Tuleb end ehtida, lõhnastada pääd, ei mitte ligimese hämmeldamiseks, vaid austuse avaldamiseks Sellele, kes on loonud ehete aine, Sellele, kes on leiutanud üllaimad lõhnad.
Tuleb kanda jämedatoimelist kleiti ühisel palvel, kui mood või pärimus seda nõuab - et mitte pahandada ligimest, kes ehk ei suuda taibata - , ent panna ülle kuldtuunika ja põletada viirukit, kui ollakse üksinda, et asjad meiega koos laulaksid Jumalale aukiitust. Ja et maapinnalt kerkiv laul sätendaks kõiki oma sähvatusi. 

*
Tuleb harjuda palvega nõnda, et ta saaks elutalitluseks.
Idamaa kristlased sobitavad Kristuse nime oma hingamisrütmiga; "Issand Jeesus Kristus - halasta minu pääle." Hingates sisse, Kõigekõrgema nimi, hingates välja, vihje meie armetusele.
Hingatakse töötades, hingatakse magades. Hingatakse, olemata sunnitud sellele mõtlema.
Viimaks muutub palve üleloomulikuks hingamiseks.

Raamatust "Mateeriasse kootud palve" (Loomingu Raamatukogu 1/2, 1992)
Autor on Fanny de Sivers (1920-2011) - eesti keeleteadlane, esseist, filosoof, etnoloog jne, kes suure osa oma elust elas ja töötas Prantsusmaal. Katoliiklane.

Need, tema mõtted ja mõtisklused on mulle juba aastaid olnud väga armsad ja südamelähedased. Nii et igal võimalusel tahaks neid pisut ka teistele ja teistega jagada.

Minu Iisrael

Margit Prantsus. Minu Iisrael: kuidas tõlkida sabatit.

"Minu Iisrael" on mul juba ammu loetud. Just sain üllatuse osaliseks, et see istub mul alles mustandites.
Tegelikult kartsin pisut seda raamatut kätte võtta, kuna olin saanud selle kohta väga seinast-seina vastukaja. Suur oli aga mu üllatus ja rõõm, kui lugedes ettevaatlikkus ja eelarvamused kolinal kokku kukkusid. Võin öelda, et kolmest Iisraeli-raamatust (Heilika Pikkov "Minu Jeruusalemm", Jaan Lattik "Lõunamaale") meeldis mulle vast kõige rohkem just "Minu Iisrael".
Autor kirjeldab värvikalt elu juudi peres, sealseid kombeid ja tavasid.
Mis on koššertoit? Mida tähendab sabat? Ja kui oluline see nende jaoks on.
Hea ülevaate saab juudi pühadest, millest suur osa on sügisperioodil: roš ha-šaná ehk uus aasta, jom kipúr ehk suur lepituspäev, sukót ehk lehtmajadepüha jne.
Ilmalikud juudid, mõõdukalt religioossed juudid, ortodoksed juudid, ultraortodoksed juudid - pea võtab kirjuks!
Ladusalt kirjutatud tekst, lühikesed peatükid, mida on hea lugeda. Palju huvitavaid fakte ja olukirjeldusi. Sobib lihtsalt lugemiseks, aga kindlasti ka reisieelseks või reisijärgseks lugemiseks. Seda raamatut lugedes hakkas isegi mulle tunduma, et täitsa tore oleks Iisreal ka oma silmaga üle vaadata.

Juudi anekdoot:
"Kord räägivad kaks väikest juudi poissi omavahel. Üks ütleb teisele: "Ma lähen homme operatsioonile!" "Mis operatsioon sul on?" "Ümberlõikamine." "Aa," vastab teine, "mul tehti see ära juba siis, kui olin päris väike." "Noh, ja kas oli väga hull?" küsib esimene. "Mis sa ise arvad! Ma ei kõndinud pärast seda terve aasta...""
[Nagu mainitud, on kombeks, et ümberlõikus tehakse ära juba poisi kaheksandal elupäeval.]

Üks väga oluline mõttetera:
Kõige viimane asi, millele siin maal mõeldakse, on see, kuidas miski välja paistab.

Kaks nädalat "puhkust"

Ega ma ikka päris niisama siin kodus ka see kaks nädalat istunud pole...
Olgugi täiskohaga koduperenaine, kelle peamised ülesanded on toiduvalmistamine ja koristamine, no ja muu olme, mis kõik ulmeliselt aega võtab, olen siiski ka veidi näputööga tegelenud.
Algselt oligi mõte pealkirjaks panna: saavutused ehk uhkustan natuke... Aga mis siin ikka nii väga uhkustada... Lihtsalt olen veidi saanud tegeleda ka asjadega, mis mulle tõeliselt meeldivad.
Siinkohal siis väike ülevaade või aruanne mõne fotosüüdistuse näol.
Esimene projekt oli köögis aknakardinate vahetus, mis viis kohe teise (ehk siis esimese tõelise) projekti juurde - toolikatted. No ja sellised nad siis saidki:

Siis tuli järgmisena voodipesu projekt, mis ka ammuilma plaanis ja veidi juba alustatudki. Nimelt aastaid (aastakümneid?) seisnud vahva ühe inimese voodipesukomplekt, kuhu kuulus voodilina, tekikott (selline auguga keskel) ja kaks suurt padjapüüri (pakun 70x70 cm äkki?). Tahtsin linast ja tekikotist tuunida 2 tekikotti. Valmis oli ostetud juba ka sobivas toonis riie teiseks pooleks. Padjapüürid õmblesin väiksemaks ja lisaks tegin veel kaks padjapüüri materjalist, mis tekikotist üle jäi. Mulle niiiii meeldivad need värvid ja see muster!

Üks asi, mida ammu proovida olen tahtnud, on süüterooside tegemine. Kuna aja jooksul on kogunenud hiiglama palju munakarpe, siis tundus nüüd just paslik aeg see asi ette võtta. Küünlajuppe ja -jäänuseid on ka üksjagu, nii et - tegevust alga!
Selline tulemus sai neljast munakarbist:

Ja pärast küünlarasva uputamist oli tulemus selline:

Ise olen megarahul!:)

Loodan veel lapitöödenigi jõuda!

Minu Liibüa

Kaja Kahu. Minu Liibüa: hirmust ja armastusest.

Väga põnev ja kaasakiskuv raamat. Kui seda raamatut esimest korda käes hoidsin, siis teadsin kohe, et seda pean ma kindlasti lugema!
Möödunud nädalavahetus saigi suuresti just selle raamatu lugemisega sisustatud. Ja see oli hea!
Kui ootan pikisilmi taas lugema pääsemist, siis see räägib juba iseenda eest.

Aafrika ei ole üldse mingi minu lemmikmaa ega -teema, aga kui sellest on huvitavalt kirjutatud ja lisaks veel ka seikluslik mekk man, siis olen iga kell valmis lugema. Ja olgem ausad - kirjutajast sõltub ikka väga palju! Siinkohal suur tänu Kajale, naisele, kes on pidanud oma mehe töökohustuste tõttu rahvusvahelises firmas kolima väga erinevatesse riikidesse, alates Leedust ja Ukrainast, lõpetades Guatemalaga Kesk-Ameerikas ja Liibüaga Põhja-Aafrikas. Pärast nii värvikat Liibüa-lugu tahan nüüd kindlasti ka tema kirjutatud "Minu Guatemala" läbi lugeda.

Raamatus on parajas vahekorras Liibüa eluolu, vaatamisväärsusi ja isiklikke tahke.
Nüüd siis mõned mind kõnetanud nopped ja nurksulgudes minu (meelevaldsed) kommentaarid:

Aga on see üldse südamehääl, kes mulle selliseid mõtteid saadab? Ehk on see hoopis ego, kes kisab ja kilkab, et miks alati oled sina, Kaja, see, kes teiste seatud rada mööda käib?... [Kõhklused ja kahtlused seoses Guatemalast ära kolimisega]

Mõtlema hakkan oma ja võõra teemale aga siis, kui Guatemalast tagasi tulles koduses Eestis ennast absoluutselt võõrana tunnen.
See oli kummaline kogemus, kui oma kodumaal tajun, et inimesed justkui ei mõista keelt, mida ma räägin. Mina ise küll mõistan ümbritsevat keelt, öeldavaid sõnu ja lauseid, aga liiga sageli ei saa ma aru, miks ja millest räägitakse. Tunnen end nagu kuu pealt kukkunud. Mingi osa minust on veel Guatemalas, minu füüsiline keha on on Pärnus ja mingi osa minust tegeleb saabuva uuega, üritab juba leida enda kohta Liibüas. Juhan on ära, oma töö juures Šveitsis, Kata sõidab igal pühapäeval bussiga Pärnust Tallinnasse kooli ja igal reedel jälle tagasi ning mina olen meie koeraga kahekesi meie Pärnu kodus. Ma olen 48aastane ja mingil hetkel taipan, et see on mu täiskasvanuelus esimest korda, kui kogu mu aeg hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni kuulub mulle endale. [Koduses Pärnus ootamas Liibüasse minekut]

...kui lugeda meie jaaniöö kommetest või jõuludest, siis seegi on ilus ja üllas, aga päriselt toimuv on enamasti ikka lihtsalt pidu ülemäärase söögi ja alkoholiga. Ja sedasi üldistades teen ma kindlasti liiga neile, kes päriselt iseendasse vaatavad ega liialda millegagi, ei ramadaani ega jaanipäeva aegu. [Ramadaani aegu paastutakse päikese tõusust kuni loojanguni ja siis süüakse ja pidutsetakse, põhimõtteliselt on öö ja päev ära vahetatud]


...äkki ma taipan, et siin ma nüüd seisan, käe otsas pisike kott dokumentide ja mõnede väärtasjadega, kõik me maine vara on jäänud kuskile, kus sõda just algamas, ja needki vähesed asjad, mis kaasa pakitud said, ei ole ka meiega koos reisinud. Seisan oma armastatud mehe vastas, naeratan, vaatan talle otsa ja tunnen, et olen absoluutselt vaba. 
...On teadmine, et meil pole enam asju, mida enda omadeks oleme pidanud, ja on teadmine, et meil on olemas kõik, mida eluks vajame: me oleme siin, me oleme elus ja me armastame üksteist. 

..Nii nagu "võitlemine rahu eest" on minu meelest nonsenss, on seda ka kõik ülejäänud võitlused. Miks me ometi peame kogu aeg võitlema? Vaesusega ja haigustega ja depressiooniga ja mobiiltelefonidega, kodumaa eest, armastuse eest, vabaduse eest? Pearu ja Andres võitlesid terve elu kumbki oma tõe ja oma õiguse eest. Kelle elu sellest õnnelikum sai? Kumb võitis? Pearu või Andres? Võitluse lõpptulemusena peaks justkui olema võitja ja kaotaja? Ja võitja peaks olema õnnelik?
Kui ma võidan võitluse ühe inimese armastuse eest, siis mis sellega kaasneb? Kas olen kogu edaspidise elu õnnelik koos kätte võidetud armastusega või tunnen pidevalt hirmu, et keegi teine võib alustada sama võitlust ja siis jään kaotajaks mina? Kui võidan võitluse haigusega, siis kas olen ülejäänud elu sellest prii või tunnen hirmu iga pisimagi haigusele viitava sümptomi ees? Ja kui ma kaotan - võitluse, mitte veel elu -, kas siis hakkan hauduma kättemaksu nende vastu, kes võitluses minu vastalised olid? Ja alustan uut võitlust? Et tõestada kõigile oma õigust, maksta kätte neile, kes minu vastu olnud ja juhul, kui võidan, siis hakata tundma hirmu kaotajate viha ja kättemaksuhimu ees?
Ma mõistan hirmu suurust ja mõjujõudu, sest ma olen seda tundnud. Ja võib-olla sellepärast ka, et see on siin maa peal nii kaua inimestega koos olnud ja näib, et aina enam ja enam tekitame siia hirmu juurde. Me loome seda juurde ka selle tundega samastudes, oskamata või tahtmata muuta seda armastuseks.
Mõnikord tundub mulle, et me, terve inimkond, oleme justkui hüpnotiseeritud: teeme ja toimetame oma asju automaatselt, anname varmalt kõigele hinnanguid, valetame, varastame, tapame; mõnikord nimetame tapmist kangelasteoks; ja me ei mäleta, kes, millal või mis tingimustel meid selliseks "hüpnotiseeris"? [Siit lähtus ilmselt raamatu alapealkiri - hirmust ja armastusest]

Jumal olla prohvet Muhammadile öelnud: "Te ei sisene paradiisi, kuni te pole uskunud, ja te ei hakka uskuma, kuni te üksteist ei armasta."

Oli kuidagi väga sobiv lugemine siia kummalisse aega - eriolukorda. Kõnekas ja kõnetav.
Huvitav on see, et ennast uskmatuks pidav inimene hakkab hädas olles uskuma ja palvetama...