28. aprill 2020

Uitmõte 19. aprillil

Kaksteist aastat tagasi helistas mu vend kell pool seitse hommikul küsides "kas sa magasid?" ja samas vabandades, et mu üles ajas. Jah, muidugi magan ma laupäeva hommikul kell 6.30.
"Me lähme jälle sünnitama!" "Nagu päriselt või? Juba jälle?" Nimelt olin ma nädal varem suuremaid poisse ühe öö valvanud, kuna nad läksid libavaludega igaks juhuks haiglasse. Kui me hommikulauas istusime ja nad uksest sisse astusid, küsis suurim vendadest: "Kas titt sündis juba ära või?" Ei, ei sündinud, väike valehäire.
Nüüd siis oli aeg päriselt käes. Ja nii ma end vaevaliselt voodist välja ajasin, et ümber nurga väikseid tegelasi kantseldama minna.
Ja mõne tunni pärast sündiski üks vahva poisslaps, kellele saan olla lisaks tädiseisusele ka ristiema:)

Sama tegelane 5 a hiljem

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar