"Minu Sitsiilia"

Mae Merusk. Minu Sitsiilia.

Raamat on ilmunud varasemalt (2012. a) Petrone Prindi "Minu"-sarjas. Nüüd, aja möödudes, andis autor selle täiendatud versiooni oma kulu ja kirjadega uuesti välja. Igati tore lugemine.

Kirjutasin üht-teist välja ka, nagu ikka:

...kui inimene pole suuteline õigel ja valel vahet tegema, siis ei aita ka mingid reeglid ega pidev kontroll (lk. 12)

Paljud arvavad, et minu siiajäämise põhjuseks olid kuumad tunded mõne sitsiilia mehepoja vastu, aga vale puha. Miks peab naisterahva kapitaalse elumuutuse taga olema tingimata mees? Otsuse palermolaseks hakata võtsin ma vastu ise, selge mõistuse juures ja omal vabal tahtel. (lk. 13)

Olen nüüdseks õppinud mõtlema iseendale ja tegutsema oma heaolu nimel. See tarkus on tulnud  küll suhteliselt hilja, aga hea, et on lõpuks siiski kohale jõudnud. (lk. 13)

Mina pole üksiolekust kunagi erilist numbrit teinud, aga nende jaoks oli ilma sugulasteta võõramaalane see, keda pidi hoidma ja lohutama. (lk. 21)

Üks sitsiiliapärane seisund, millega ma alguses kuidagi harjuda ei suutnud, on dolce-fare-nienete ehk "magus mittemidagitegemine". Eesti keeles sellele väljendile vaste puudub. Tubli eestlane peab ju ka nädalavahetustel ja tööst vabal ajal kuidagi kasulik olema, mitte laskma päeva niisama looja karja minna. (lk. 41)

Sitsiillastele on suurem osa inimesi, keda ta tunneb, amici - sõbrad. (lk. 100) 

[See on umbes sama, mis FB-sõbrad!]

Mis puutub mehe ja naise sõprusesse, siis on suur hulk sitsiillasi arvamusel, et see pole võimalik. Mina arvan, et on küll võimalik. (lk. 101)

"Ma ei saa aru, miks peab pidevalt sõpradega koos olema ja pidevalt kusagile minema ja midagi tegema? Ma tahan vahel ka omaette kodus kasvõi raamatut lugeda, aga sellele vaadatakse imelikult. Kui inimene tahab üksi olla, siis ta nagu ei olekski päris normaalne!" kurtis Põhja-Itaalia rahuliku eluga harjunud noor abielunaine. (lk. 106-107)

Turistid esitavad vahel - antagu mulle see väljend andeks - lauslolli küsimuse:

"Kas me maffiat ka näeme?"

Et mismoodi? Nurga peal seisab mees püssi ja sonimütsiga, saate tema kõrval pilti teha ja seda siis uhkusega kodustele näidata? (lk. 134)

Sitsiillased on juba loomult rõõmsameelsed, tuju tõstmiseks siin vägiookide abi ei vajata ja alkoholismiprobleem puudub. Mul on päris mitu tuttavat, kes alkoholi üldse ei tarbi, isegi veini mitte. Eestis seevastu ei tunne ma kedagi, kes ütleks kergest napsust ära. (lk. 199)

Eessõnas vabandab autor vigade pärast, mis toimetaja puudusel sisse võisid jääda. Ja paraku see ongi see koht, mille eest lõivu maksta.... Kui muidu oli kõik tore ja Sitsiiliast ning sitsiillastest sai täiesti kena ülevaate, siis vead, need vead... need tahtsid mu hauda ajada:)

Läbivalt kohtas: "kellegiga", "millegiga" ja "kellegile".

...oli tõepoolest ja natuke soojem nii, et külm ei hakanud. 

...kohalik omavalitsus korraldab aasta läbi kursuseid... "Nende suhtes on liiga palju eelarvamusi!..." 

Kas võiks äkki öelda ka:  "eelarvamuseid"?:)

Näpukatest ma ei räägigi - "inimeõiguslased" oli üks, mis silma jäi ja fikseeritud sai.

Aga see kõik ei takistanud lugemise nautimist. Mul on lihtsalt omad kiiksud... Enda õigustuseks võin öelda, et ega ma spetsiaalselt ei otsi vigu, need torkavad silma, ma lihtsalt näen neid...:)

Suvi!!!

Head jaani! 
Läinud on see ilus kevad... ja käes on suvi! Aeg on lennanud välgukiirusel.

Jaanilõkkedki veel ainult suitsevad. Eile oli mõnus õhtu ja sume öö. Lisaboonuseks sääsed😆 ja nahkhiired, linnulaul ja täiskuu ning udu üle aasa... ja muidugi jaanituli!

Umbes selline ka tänavu (foto 2020)

Pidu peo otsa ka veel.

Vanim (venna)laps lõpetas gümnaasiumi. Aktus täpselt samal kuupäeval kui mul aastakümneid tagasi. Omamoodi nostalgia ja väga segased tunded... Kummaline olla oma koolis (õues küll, aga ikkagi kooli juures või ees), mis nagu on oma ja samas juba nii kauge ja võõras...
Nii rõõmus "minu pisikese" üle! Tädi süda heldis ja täitus järjekordselt uhkusega. Koduõuele sai sel puhul püstitatud uus lipumast, kus igapäevaselt hakkab lehvima vimpel, aga tähtsatel päevadel heisatakse suur sinimustvalge trikoloor. Võimas!
Vennanaise pooljuubel. See on ikka ja alati olnud ühendatud jaaniõhtuga. Tore, kui on palju tähistamise põhjusi!
Täna on vanaema sünniaastapäev - väikese matemaatika tulemus - 112. Pühapäeval on surnuaiapüha, enne veel vaja minna begooniaid istutama.
Terve see juuni on olnud üks tähistamine, kui aus olla. Mu "eluaegne pinginaaber" (istusime ühes pingis 11 aastat) pidas Tartus oma juubelit.

Juubelitort

Tartu õitses

Ristipoeg tuli sõjaväest (vabandust - kaitseväest) tagasi, talvel jäi tal 20. a. sünnipäev pidamata. Nüüd oli jällegi topeltpõhjus kokku tulla.
Meil oli 15. pulma-aastapäev. Naersin, et seekord tähistasime nagu vana abielupaar muiste - olime kodus ja sõime pidusööki - oarooga😛 (Kuna seda sündmust me kuidagi ei afišeerinud, siis keegi (peale minu ema) ei õnnitlenud ka. Arvuti- ja nutiajastu! Kui massin ette ei ütle, siis keegi ei mäleta midagi... Aga meil endil oli tore! Aitäh küsimast.) Tegelikult käisime selle tähe all juba eelneval nädalavahetusel Haapsalus oma lemmikspaas - FraMare - lõõgastumas ja puhkamas. Haapsalu on supermõnus!!! Sinna oleks jäänudki, aga elu ja töö surusid peale. Ei saanud sealgi end päris vabaks lasta - vabatahtlik töö tuli ikka kaasa. Koguduse ajaleht, muidugi. Nüüd on see õnneks trükiküps ja täna tunnen esimest korda üle hulga aja, et vaba päev on tõeliselt vaba!

Armas FraMare...

Tundub, et sama tuba, mis esimene kord

Vahepeal on rajatud Haapsallu seikluspark

Haapsalu on ilus!

See troopiline kuumus koos konditsioneeride ja külmade jookidega on toonud kaasa suvise kurguvalu. Täna hommikul ärgates tundsin. Loodan siiski, et läheb ka kiirelt mööda! ("Koroona, koroona", nagu nüüd tavatsetakse iga sellise nähu peale öelda. Aevastad - koroona. Köhid - koroona. Nuuskad - koroona. Kurk haige - koroona. Muidugi, ega kindel ja kaitstud pole 100% kunagi. Aga enda poolt on kõik võimalik tehtud, et seda vältida - vaktsineeritud, BioBlock kotis ja ninna pihustatud. Maski enam ei kanta, ega selle kuumaga ei taha ja jaksagi, aga minu jaoks andis see küll turvatunde... Nii et ühistransport on jätkuvalt koht, mida ma veidi pelgan. Pigem küll tagantjärele... No täna siis, et mine tea, olen sõitnud trollis ja rongis ilma maskita, et äkki... Aga, no terve mõisus - tule koju!😛)

Selline väike olmeline või poolpidulik ülevaade siis...

Paar iluhetke ka mu hommikustelt rännakutelt (ärge ainult küsige, mis puud need on. Ilupuud!):

Kevadet püüdmas. vol 4

Nädalaga on toimunud looduses jälle tohutu areng! 

Ju toomehelbed jätnud jumalaga
ja sirelite õitseag on käes:
kõik pungad pakatavad täies väes,
kõik põõsad sinetavad maja taga...

Ja öösiti nüüd ei ma enam maga:
mu süda õhetab kui hõõguv ääs - 
ah, sirelite õitseag on käes!
Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga!

Need Marie Underi luuleread meenuvad mulle ikka kevadeti. Kuidagi nii täpselt ja õigesti on luuletaja ära tabanud kevadised tundevirvendused.

Ka õunapuud on täies ehtes. Täiesti juhuslikult leidsin väga kummalisest, tegelikult just liiga tavalisest kohast kullerkupupuhma. Peaaegu raudtee pervel, paigas, kust sageli mööda käin. Ja pole kunagi varem juhtunud nägema!

Eile jalutasin kesklinnast kodu poole. Võtsin täiega aja ja tempo maha ning nautisin.
Toompea nõlvalt levitasid sirelipõõsad oma hurmavat lõhna all-linnale ja ööbik laksutas ennastunustavalt. See on kummaline, et viimastel aastatel olengi ma ööbikulaulu just linnas kuulnud...

Nii hingematvalt ilus on kõik, noh, kas te siis aru ei saa...

Kommentaarideta... Maalt ja linnast, aiast ja tänavalt, loomulikku ja metsikut ilu...