Tahaks..., aga ei taha ka...

Pean siinkohal silmas blogimist, kirjutamist noh...
Kuidagi on ära kadunud see harjumus. Tore on tagant järele lugeda küll ju, aga kui ikka nii kole-hirmus-pikk paus on sees, siis on vääga raske end jälle joonele saada.

Ei ole üldse enda õiges konditsioonis. Nii palju häirivat on, nii palju segavaid faktoreid... Kuskil kuklas tiksub kogu aeg mingi ärevus... 
Puhata tahaks... Aga ega ma puhata ju ka ei oska... Siis on jälle kuklas tunne, et pean tegema midagi muud, olema kuskil mujal. Et mida ma siin logelen ja niisama olen, mida ma puhkan ja blogin, kui seda teist ja kolmandat peaks...

Praegu ka. Töölt tulin varem ära, kuna mingi elektrikatkestus oli. Mõtlesin, et teen kodus suuri tegusid. Terve nimekiri ju ootab! Aga tühjagi... Lihtsalt olen siin juba paar tunnikest vedelenud. Abikaasaga vestelnud. Aidanud tal ristsõna lahendada😊 Üritanud töömeilile sisse saada (ei ole saanud!). Ühesõnaga, ei midagi asjalikku ja hetkel ei tunne eriti isegi südametunnistuse piinu😛 Hakkan vist arenema!😊 Sõbranna ütles nii tabavalt, kui küsisin "mis plaanid puhkuseks ka on?" - "puhata!"

Nojah, homne päev veel ja siis ongi ametlikult puhkus. Kuigi mul on juba praegusel hetkel tunne, et puhkus oleks nagu alanud. Arvan, et see on hea.

Avastasin, et mul on peaaegu kõik loetud raamatud kajastamata, postitused avaldamata... Aga - mitte ühtegi märget pole teinud nende kohta, nii et raskeks läheb, kui tahta midagi öelda nende kohta.

Ilmselt tuleb teha üks koondpostitus ja nii ongi. Vähemalt mingi märk maas. Ehk siis ükspäev...

Paar õrna õit ja looduse rohelust pea kuu aja tagusest loost. Eilseid fotosid ei ole viitsinud veel arvutisse tõmmata😛

Kevadest sai suvi...

Sel aastal tuli kevad teisiti... Ja suvi tuli teisiti... Jah, tuli küll...

Terve see kevad möödus rasket taaka kandes, sest asutus, kus töötan, koondas kolmandiku oma töötajatest, spetsialistidest... Täna oli siis nn viimnepäev😥 Kurb, väga kurb...

Mina jään. Kuid see uudis ei rõõmustanud mind. Ei tea, kas nutta või naerda. Kõik on segane, midagi ei tea veel, mis saama hakkab. Võib-olla aastake veel pikendust ja siis pannakse kogu putka kinni?! 

Mingi äng ja tahtmatus, viitsimatus on saatnud mind juba pikalt. Kogu aeg on mingeid tegemisi ja üritusi, mis hoiavad tegevuses, sunnivad tegevusele. Lihtsalt siis teedki ja muud valikut ei ole. Vahel on ju täitsa toregi...

Just sain ühele poole oma poolaasta projektiga ehk siis koguduse leht sai trükiküpseks. No see viimane hetk on tõeline ralli. Uuhh!

Ja ümberringi on nii palju koolilõpeajaid. Kõik pisikesed nunnud lapsed on suureks sirgunud ja paljud tänaseks gümnaasiumiukse sulgenud. Nii hea meel nende üle ja suur rõõm! Millised toredad noored!

Nüüd siis algab jaaniaeg. Ma loodan, et jäädakse mõistlikuks ja ei põletata meie väikest kodumaad maha. Ausalt - on päris hirm kohe. See tänane vihm on homseks unustatud. Tänase kastmise eest siiski vast hoolitses.

Homme-ülehomme peaks surnuaeda jõudma. Begooniaid istutama. Enne peab neid veel ostma minema.

Nii et - tere suvi! Elame veel! Ja varsti on puhkus!