Sel aastal tuli kevad teisiti... Ja suvi tuli teisiti... Jah, tuli küll...
Terve see kevad möödus rasket taaka kandes, sest asutus, kus töötan, koondas kolmandiku oma töötajatest, spetsialistidest... Täna oli siis nn viimnepäev😥 Kurb, väga kurb...
Mina jään. Kuid see uudis ei rõõmustanud mind. Ei tea, kas nutta või naerda. Kõik on segane, midagi ei tea veel, mis saama hakkab. Võib-olla aastake veel pikendust ja siis pannakse kogu putka kinni?!
Mingi äng ja tahtmatus, viitsimatus on saatnud mind juba pikalt. Kogu aeg on mingeid tegemisi ja üritusi, mis hoiavad tegevuses, sunnivad tegevusele. Lihtsalt siis teedki ja muud valikut ei ole. Vahel on ju täitsa toregi...
Just sain ühele poole oma poolaasta projektiga ehk siis koguduse leht sai trükiküpseks. No see viimane hetk on tõeline ralli. Uuhh!
Ja ümberringi on nii palju koolilõpeajaid. Kõik pisikesed nunnud lapsed on suureks sirgunud ja paljud tänaseks gümnaasiumiukse sulgenud. Nii hea meel nende üle ja suur rõõm! Millised toredad noored!
Nüüd siis algab jaaniaeg. Ma loodan, et jäädakse mõistlikuks ja ei põletata meie väikest kodumaad maha. Ausalt - on päris hirm kohe. See tänane vihm on homseks unustatud. Tänase kastmise eest siiski vast hoolitses.
Homme-ülehomme peaks surnuaeda jõudma. Begooniaid istutama. Enne peab neid veel ostma minema.
Nii et - tere suvi! Elame veel! Ja varsti on puhkus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar