Tere kevad, peagi suvi🙂

Jälle kevadine kibekiire aeg käes, nagu ikka. Ei ole hool ja hoobil vahet, nii ka öeldakse, vahel. Aga igasugu asju öeldakse... Ja mina olen juba liiga kaua olnud sellises seisundis, kus ei taha midagi teha, kõik tundub mõttetu, ei ole indu, motivatsiooni...jne. Kõik on vastumeelne. Jah, eks ma ikka teen oma igapäevaseid asju, koduseid toimetusi, ja tööl käin, isegi tööd teen😜 Aga kuidagi rõõmu ei ole. Ja aega ei ole... Mingid vanad tegemata asjad kummitavad. Nimekiri on pikk, mida kõike peaks tegema ja mida TAHAKS teha, aga milleni lihtsalt ei jõua. Ei ole jõudu ja pealehakkamist. 

Tegelikult tunnen rõõmu aias toimetamisest, see kuidagi maandab ja viib mõtted mujale. Aga tahaks igapäevaselt midagi teha. Kaugjuhtimise teel pole see küll võimalik. Ja nii tekib uus frustratsioon.

Vahel võtan siiski hetki, mil endale teadvustan - kevad on! Ilus kevad, ilus aeg! Naudi! Salvesta, talleta see hetk, see tunne, see lõhn...

Jaa, ja ongi ilus! See igakevadine looduse tärkamine, kui imede ime! Lausa müstiline omal kombel. Õunapuuõite roosakas-valge vaht! Sirelite vaimustav lõhn! Piibelehed! On, mida nautida!

"Poiss, kes nägi pimeduses"

Linnateatri väikeses saalis Salme tänaval sai ära nähtud Läti autori Rasa Bugavičute-Pēce algupärane näidend Maria Aliide Jakovski lavastuses.

Jēkabs, keda kehastab noor näitleja Jan Ehrenberg, on pimedate vanemate nägijast poeg, kes on silmadeks tervele pimedate kogukonnale. Inimsuhetest ja peresuhetest. Lapseks olemisest. Ka sellest, kuidas nägija laps on pidanud justkui oma varasest east täiskasvanu eest väljas olema.

Oma pimeda-rolliga saavad ehtsalt hakkama Külli Teetamm (ema), Indrek Ojari (isa) ja Elisabet Reinsalu, kes tädi Daina'na on eriliselt hea! Ja Allan Noormets (nägija!) kassina 🐱! Väga naljakas.

Ootused olid siiski veidi suuremad, aga üldiselt jäin rahule.

Ema ja poja keeruline suhe

"Minu Filipiinid"

 

Madle Timm. 

Minu Filipiinid: katastroofide keerises.

Petrone Print, 2023
84 lk., 8 l. ill.

(Minu sari)

Eile hakkas see postitus oma elu elama. Sellepärast olin täna sunnitud tal natist kinni võtma ja korda tegema😀

Manila kõrghooned, tornid. Vaesus. Räpasus. Kontrastid. Looduskatastroofid. Punane Rist. Humanitaarabi.

Ausalt öeldes ei viitsi pikalt kirjutada. Lugemiseks oli täitsa kobe tükk. Aga no ikkagi see va Aasia! Ei ole ta mulle teragi omasemaks ja armsamaks saanud. Aga rahu temaga!
Mu meelest hea ja asjakohase kokkuvõtte on kirjutanud taas Mae. Siinkohal Sulle ka tervitused, kui mu kritseldust lugema juhtud!

Mõned väljakirjutused vaid:

Humanitaarabi on suuresti tänuväärne valdkond ja ilma selleta oleksid kannatused kordades suuremad. Kleepsud ja numbrid ja ilusad pildid on olulised, aga mitte olulisemad kui päris inimesed.

Midagi kulinaaria vallast😏:

"Sa ei ole sajaprotsendiliselt Filipiinidel käinud, kui sa pole balut'it söönud!" kuulutab Kareen ja surub mind kärule lähemale.
"Eh, aitäh, mulle piisab ka viiekümnest protsendist," puiklen vastu ja suunan meid kärust eemale. Kareen naerab.
Balut on nimelt pardi-, kana- või hanemuna, mille sees on juba embrüo ehk näiteks väike pardipoeg arenema hakanud. Neid on erinevas "valmimisastmes" ja need ajavad mulle ühtmoodi oksemaitse suhu. Kohalikud aga koksavad rahumeeli munad katki, lürpides esmalt ära sealt välja voolava "leeme" ning asudes siis muu osa kallale. Traditsiooniliselt väidavad nad, et see on parim snäkk pärast õhtut väljas, mistõttu võib igal öösel näha kärutäisi mune tänaval müügil.

Vastuolud, vastuolud:

Olen üllatunud seda enam, et Filipiinid kui tugevalt katoliiklik riik on tuntud oma konservatiivsuse poolest, kuid, nagu välja tuleb, on märkimisväärselt tolerantne oma geide, lesbide, biseksuaalide ja transseksuaalide suhtes. Numbriliselt väljendudes on lausa 80% filipiinlastest roomakatoliiklased ja kiriku õpetused domineerivad sageli Filipiinide avalikus elus. Seda huvitavam on, et mõned aastad tagasi avaldatud küsitlusest selgus, et 73% filipiinlastest arvab, et geid  ja lesbid ja muud seksuaalvähemused peaksid ühiskonnas olema aktsepteeritud. Võrdluseks - naaberriigid Indoneesia ja Malaisia vastasid omakorda kolme ja üheksa protsendiga.

[Jah, imelik see ilmaelu ikka. Meil, näe, surutakse ka väevõimuga sooneutraalsust peale ja upitatakse ebanormaalsust pjedestaalile. Rahvaküsitlust pole tehtud ega ilmselt tehtagi, sest mine tea, äkki "pime" rahvas hääletab äkki normaalsuse ja traditsioonide ja väärtuste poolt. Meil on ju sõnavabadus, aga ainult sinnamaani, kui peavoolule takka kiidad, kui oma peaga mõtlema hakkad ja oma arvamust avaldad, siis on paha-paha. Kirikuringkonnad siiski on suures osas veel traditsioonide ja väärtuste põhised. Kuigi on siingi teatavad voolud ja suundumused. No mida iganes! Patt jääb patuks ka siis, kui me seda nii ei nimeta. Jumal armastab patust, mitte pattu! - Selline kõrvalepõige siis tuli nüüd täiesti meelevaldselt siia]

Aga lugege ise!😏 Ei hakka teile siin midagi ümber jutustama😛

Mai🙂

Terekest!

Maikuu hakkab vaikselt juba esimest dekaadi täis tiksuma🙃 Sestap oleks vist paslik ka endast elumärki anda. Et äkki keegi tunneb huvi (või suisa muret?!)

Ega siin polegi midagi erilist, luulelist või midagi🙃 Ikka pigem selline proosaline argielu.

Kevad, mis sel aastal tuli hoopis teisiti (millest võib-olla mõni teine kord teen juttu?), on oma osa nõudmas ehk siis jälle on saabunud aeg, kus ei ole hool ega hoobil vahet. Vaja aiatöid teha! Seda pindala ikka jagub, mida tuleb hallata. Ja kui igapäevaselt kohal ei viibi, siis nädalavahetus jääb üsna napiks ja kujuneb väga toimekaks ning pühapäeva õhtul nendid ikka kahetsustundega, et ei jõudnud kõike seda, mis tarvis või mis mõttes... Selline "tore" (hoo)aeg on siis alanud😜

Aga minu karulaugud, mis esimesel koroonakevadel soetasin (3 aastat tagasi!) ja aeda istutasin, on juba nii palju kosunud ja kasvanud, et sain elus esimest korda ka karulaugupestot teha! Täitsa hea tuli!

Lugeda olen selle mäsu sees siiski ka pisut jõudnud. Ehk saan mõne postitusegi mingil hetkel tehtud🙃

Kevadisi iluhetki olen püüdmas käinud. Tõsi, möödunud nädalavahetusel ununes🙁 Seega need viimased arengud on jäädvustamata. Aga oli ju ka hullupööra külm. Mitmed lilled said külmast näpistatud😥

Paar pildikest lisan siiski. Sinililled on muidugi ammu lõpetanud. Aga kui palju erinevaid neid on! No vaadake ise!

Viimane on eriti "kunstipärane" foto otse ehitustandrilt😁

Kena kevadet teilegi! Ehk nüüd hakkab veidigi soojemaks minema...

"Teekond Mexicost Setomaale"

Stephanie Rendón
Teekond Mexicost Setomaale.
Eesti keelde tõlkinud Marju Jõgeda ja Tanel Velli-Vällik
Tallinn: Hea Lugu, 2022

240 lk, 16 l. ill.

Mehhiklanna kolib Eestisse. Kuidas ta siin kohaneb. Millised on erinevused vana ja uue kodumaa vahel. Suhetest. Armastuse ja abikaasa leidmisest. Elu kõiges oma värvikirevuses🙂

Mehhikos on valdav suhtumine, et elatakse töö tegemiseks, sellal kui põhjamaades ja mujal maailmas on suundumus pigem vastupidine - tööd tehakse selleks, et elada. See on üsna oluline vahe. Need kaks maailmapilti on teineteise vastandid. 

 Lk. 20 jj saame töö tegemisest lugeda pikalt ja põhjalikult. Sellest johtuvalt ka mu järgnev kõrvalepõige.

[Iseenesest tore, kui selline mulje eestlaste kohta on jäänud. Mina julgeksin küll vastu vaielda! Jaa, võib-olla tõesti Soome ja teised Põhjamaad kuuluvad sellisesse kategooriasse, aga minu arvates hullemat töölooma kui eestlane annab otsida😮 Muud ei ole kui töö ja töö. Kui ühes kohas lõpetatakse, siis jätkatakse järgmises. Või mis, koht pole ju paljudel enam üldse küsimuseks. Projekte kirjutada ja juhtida saab ükskõik kust! Imestan ikka, milleks endale küll ilusad ja kallid kodud muretsetakse, kui seal üldse ei viibita, kodus olemist ei naudita või seal ainult magamas käiakse!]

Mulle see raamat pigem meeldis. Meenub, et Mae tegi selle üsna maatasa😁😘

Puuviljade pesemine pesuvahendi ja nuustikuga pani silmi pööritama ja õlgu kehitama, aga mu ühe sugulase naine teeb siin Eestis umbes sama, nii et ei ole midagi uut siin päikese all😛

"Tenerifel tegelikult"

 

Triin Raave.
Tenerifel tegelikult: elu laste ja koertega. Mehest rääkimata.
Tallinn: Pilgrim, 2022

163 lk.: ill.

Äge raamat! Täis särtsu, lusti ja huumorit! Ikka seiklusi, mööda Euroopat rändamist ja Tenerifet muidugi ka. Loomi (loe: põhiliselt koeri ikka) ja lapsi (väike blond kanapea, printsess Linda ja tema vanem vend Oskar).

Mulle kohutavalt meeldis Triinu mahlakas-lopsakas sõna- ja keelekasutus! Nii palju toredaid ütlemisi ja väljendusi!

Pidin just ütlema, et ühtegi stiilinäidet ei tule, aga! avastasin siiski telefonist ühe klõpsu, kus seisab:

Kui Eesti rahvakalendrisse märgitud heinamaarjapäeva, leheristipäeva või luuvalupäeva puhul ei ole vaba päev garanteeritud isegi erakordse luuvalu või heinasaagi puhul, siis oma üllatuseks leiame, et Tenerifel võib lisaks Hispaania üldriiklikule kalendrile leida õige mitu saarepõhist ning mis veelgi enam - omavalitsuspõhist püha, mil pank ei tööta ja ükski tuvi vabatahtlikult ei lenda. Kas see nüüd  sisemajanduse koguprodukti mõttes on halb või hea, ei teagi, aga ega meie ja vist mitte ükski kohalik  ühegi ootamatult või vähem ootamatult sülle kukkunud vaba päeva üle väga ei kurvasta.

Väga muhe ja minu masti tekst. Olen sulanud😅

Nii et väga positiivsed muljed. Ei lasknud end isegi (väga)  häirida mõnedest "nii, et"idest😛

P.S. On olemas blogilehekülg Raavede hoov , kus nad pisut oma tegemistest kirjutavad. Põhiliselt on võimalik nende seiklustest osa saada aga FB grupis, millega tuleb enne lugema asumist liituda.

Saates "Hommik Anuga" oli üks lõik Raavede perest.

"Taevatrepp"

Jälle kinos käidud. Ikkagi Eesti film. Nähtud.

Ma ei ütleks, et see mulle meeldis, aga vaadata aitas. Selles filmis siiski oli see miski... Aeg... Hetkes elamine... Mälestused, meenutused... Kevad, suvi, sügis... Elukevad. Elusügis. Võib-olla need märksõnad võiks iseloomustada "Taevatreppi" minu jaoks.

Aga liiga palju verbaalset roppust ja paljast meheihu, seda oli minu jaoks tõesti too much 🤔

Juba mitu korda sel aastal kinos käidud! Kõva sõna, ütleks ma😁 No minu mätta otsast.

Suvaline test?!

Suvaline test 

Süüta üks küünal ja vaata, mida sa praegu kõige rohkem vajaksid.

Me ootame, et iga aasta tooks meile midagi head. Sageli on meil aga raske ise aru saada, mida me õieti kõige rohkem vajame.
Selle testi tegemiseks pead sa valima ühe küünla. Sul on valida 4 küünla vahel, vali üks.

Iga küünal, mille sa süütad, valgustab sulle midagi. Lase oma südamel ennast juhtida ja vali see küünal, mis sulle kõige rohkem meeldib ja mis sind inspireerib.

Valikus oli/on: roheline, punane, sinine, valge.

Kui sa valisid esimese, rohelist värvi küünla:

Sinu hing tahab praegu rahu.
Sa oled tundnud viimasel ajal tugevat stressi ja pinget ning loodad, et see peatselt möödub.
Sa oled inimene, keda paljud vajavad, kelle poole pöördutakse alati, kui on vaja nõu küsida. Sul ei jää palju aega iseendale, sest sa oled kogu aeg tegevuses. 

Sa peaksid aga leidma aega ja võtma ühe päeva ainult iseendale. Tegelema ainult sellega, mis sulle meeldib. Sest ära unusta, et sa ei saa aidata mitte kedagi, kui sa iseennast kõigepealt ei aita. 

See, ülalolev tekst (test) on täpselt nagu naelapea pihta. Ei salvestanud seda kohe, kui FB-s nägin. Kui teisel päeval otsima hakkasin ja enam seda üles ei leidnud, siis jõudsin ennast maapõhja kiruda, miks ma seda ei teinud (kohe ei salvestanud).
Lõpuks mingi x-otsinguga leidsin üles ja rõõm oli ülisuur!
Kohe esimene valik oli mul roheline. Mitte et võtan kohe esimese ettejuhtuva, vaid muud ei tulnud mõttessegi valida... Ja vastus oli just see, mis vaja... Lugesin ka teisi, aga antud hetkel ei kõnetanud need mind absoluutselt.

Nii palju siis mingist suvalisest testist...

Emakeelepäeva kaja

Eile tähistasime emakeelepäeva. See on üks erakordselt tore päev!😍 Kahju ainult, et see pole vaba päev, puhkepäev. Peaaegu pidin endale vaba päeva tekitama, et jälgida olulisi sündmusi, aga... elu tuli jälle vahele. No aga töölaua taga oli siiski niivõrd-kuivõrd võimalik ka osa saada. Küll kõrvaklappidega ja muude häirivate faktoritega. 

Teist aastat järjest toimus presidendilossi ees lugemisaktsioon, kus u 70 Eesti inimest luges enda poolt valitud tekste, alates ilukirjandusest ja lõpetades teadustekstidega. Kahjuks ei olnud võimalik kõike vaadata-kuulata. Kõik nähtu-kuuldu oli aga väga nauditav! 

Emakeelepäeva konverentsist rahvusraamatukogus sai osa videosilla kaudu, mis on väga tänuväärne.

Ja siis muidugi traditsiooniline e-etteütlus! Vist 16. korda juba. Seekord õnnestus mul täiesti veatult kirjutada! Olen siiralt rõõmus ja rahul. Kuigi sel aastal oli ka etteütlus palju kergem, aga see ei pisenda sugugi mu rõõmu. 

Olgu siis siinkohal ka käesoleva aasta tekst ära toodud, nii nagu mina kirjutasin. Paar teist lubatud varianti oli ka.

Üks modernne suunamudija kirjutas hiljaaegu Facebookis, et Artur Alliksaare sajanda sünniaastapäeva puhul võiks noorte laulu- ja tantsupidu alata mõne alliksaarelikus vaimus levimuusikapalaga.

Nojah, päris naljakas, kui ühendkoor ülistaks liikumisaastat omamoodi hääldusharjutusega, esitades lugu "Kindlameelse kinglooma kimbatus kingapoes".

Praegu, nagu me teame, süüdatakse laulupidude tuli Mihkel Lüdigi laulu "Koit" saatel, mille sõnad olevat Friedrich Kuhlbars kirjutanud lauluseltsis Koit umbes veerandtunniga.

Mainitud seltsi loomise ja nime idee sündis Võrtsjärve-äärses kõrtsis, kus koduteel peatunud laulupidulised mekkisid kesvamärjukest ja nägid idataevas punetama löönud koitu.

Alliksaare poeesiat repertuaaris igatahes ei ole, aga "Olematus võiks ju ka olemata olla", nagu kõlab literaadi postuumselt ilmunud luulekogu pealkiri.

"Elust. Nostalgiliselt"

Angela Hofberg. "Elust. Nostalgiliselt"

Tallinn: Varrak, 2021.

245 lk.

Raamat koosneb seitsmest psühholoogilisest novellist:

Valik. Väljapääs. Akadeemiku pojapoeg. Lõhe. Kardin.

Mul on külm. Nostalgiliselt.

Midagi väga ehedat ja ürgeestilikku oli neis novellides. Eks pisut ka nn nõukogude Eesti nostalgiat. Ja taasiseseisvumise alguse muutusterikka aja kajastusi 1990. aastatest.

Pigem jäi domineerima elu kurvem pool. Valed valikud elus. Segased peresuhted või inimsuhted üldse. Elu hammasrataste vahele jäämised. Haigused. Surm(ad). Mitmed matused.

Aga ega rõõmsatest asjadest polegi ju midagi erilist kirjutada...

Vaatamata melanhoolsele alatoonile oli siiski põnev lugemine. Raamat edenes ruttu ja kibelesin lugemist jätkama.

Viimast, kõige pikemat novelli lugedes tundsin siiski, et aitab juba, mõõt on täis, enam rohkem ei suuda seda ängi taluda...

Ent sai seegi otsa, mööndusega:

"Aega kinni ei püüa, ent kohta saab hoida, ning sinna tagasi pöördudes ehk kunagist aegagi tajuda, kasvõi hägusa unelmana. Olgu see koht siis südames või mälus, enne kui halastav Dementia mind oma pehme käega juhib sooja, helgesse kodupesasse, kus puudub vähimgi oht sellest kunagi ilma jääda.

Vahel saab elu otsa, kuigi aega veel on."

Kõige enam meeldis mulle vist "Akadeemiku pojapoeg ". Siin on üks lugu teise sees, nagu pea igas teiseski novellis. Rahareformijärgsel suvel kohtub  Mall keskturu läheduses omaalgatuslike kaupmeeste rivis või õigupoolest neist veidi eemal raamatuid müütavat eluheidiku välimusega meest, kes osutub tema klassivend Antoniks. Ja mälestused hakkavad tulvama...

Üks mõttekatkend, mis väärib minu meelest esiletõstmist, eriti tänapäeva valguses, kus lahutumus on tohutu suur ja abiellumiseni tihtipeale enam ei jõutagi:

"Ühelt poolt vääris ema-isata Anton kaastunnet, teiselt poolt sai talle osaks hoopis rohkem tähelepanu  ja hoolitsust kui tema klassikaaslastele. Ega klassikaaslased olekski osanud veel mõista, mida nad rohkem tahtnuks - terve perekonnaga, kuid keskpärast, pigem kasinat kodu, kus on volilt tegutsemisvabadust, või jõukust ja heaolu vanavanemate lakkamatu hoole ja silma all uhkes individuaalis, kus liikumisvabadus piirdus vaid hästihoolitsetud aiaga.

Isa ja ema, õed-vennad moodustasid pereelu loomuliku terviku, kuhu enamasti kuulusid ka vanavanemad, ehkki tavaliselt elasid nood maal. Ja tervikliku pere purunemine oli nii erandlik, et tähendas vapustust ja katastroofi. Elati koos ja hoiti pere koos, peitugu välise pildi taga kuitahes sügav lõhe või terav valu. Ja ega seda tunnistatudki. Alles hiljem, juba keskkoolipäevil, võis kuulda mõne klassikaaslase pere lahkuminekust. Ja alati tundus see arusaamatu ja ebaloomulik."

Need on need asjad, mis mind kõnetavad.

Häid ütlemisi ja kõnekaid mõttekatkeid oli veelgi. Need kogun kokku erali postitusse.

"Ei ma mõista palvet teha..."

Ei ma mõista palvet teha,

ei ma mõista paluda:

palveks enne saab ju süda,

kui ma hakkan paluma.

Sinu eest ma palvet teeksin,

paluks vaga meelega,

aga juba põue põhjas

oled ise palve sa. 

(Juhan Liiv)

"Suvitajad"

Eesti filmiklassika uusversioon😉

Kinos käidud. Film nähtud. Täitsa tore oli. Vaadata kannatas ja naerda sai ka.

Nüüd on tahtmine algallika juurde pöörduda ehk siis raamat kätte võtta ja välja selgitada, milline versioon originaalile lähedasem on.

Aeg on teine. Tegevus on toodud kaasaega, tänapäeva.

Väga ilmekas näide on noorte suhtlus. Istutakse seljad vastamisi ja suheldakse telefoni kaudu🤔😮

Arvustusi ja tutvustusi leiab interneeduse avarusest juba üksjagu.

"Minu Süüria"

Tanja Dibou. Minu Süüria: hetk rahu ja sõja vahel.
Toimetajad: Mae Lender, Epp Petrone
Petrone Print, 2022
256 lk., 6 l. ill.
(Minu-sari)

"Mis, sa oled Süürias käinud?! On see tõesti võimalik? Neid küsimusi kuulen sageli…

Minu Süüria lugu algas Peterburis, kus õpingute ajal tutvusin oma tulevase abikaasaga. Tänu armastusele sattusin Süüriasse 2010. aastal, kui see kohutav sõda polnud veel alanud. Elasin sel rikkaliku ajaloopärandiga maal aasta, püüdes kinni pilvitu hetke rahu ja sõja vahel.

Noore naisena ei soovinud ma olla üksnes koduperenaine, seega osalesin Euroopa vabatahtlikus noorteprojektis, töötades Palestiina põgenikelaagri noortekeskuses Yarmoukis, panustades Damaskuse lasteteatri tegevusse ja õppides araabia keelt kohalikus mošees.

Minu lugu räägib rõõmudest ja muredest, mida inimene tunneb eemal kodumaast, püüdes kohaneda uue ja võõra eluviisiga – siin on nii minu euroopaliku pilgu ja slaavi hingega Süüria avastamise kogemus kui ka mu abikaasa katsumused Eestis, kus ta peab silmitsi seisma jäiga bürokraatiaga.

See raamat on vastus kõigile küsijatele."

Niisuguse kokkuvõtte leiame raamatu tagakaanelt.

Paar väljakirjutust ka:

Issand, tahaksin kas või minuti üksi olla! Palun veidigi privaatsust! 
Kohtumiste rohkuse tõttu tunnen end nagu tühjaks pigistatud sidrun. Tagasi vaatamata tahaks põgeneda kõrbesse ja jääda üksi sinna. Pean kalliks neid nii harvu üksinduseminuteid ja ahmin endasse erakordse rõõmu ja aplusega. /.../
Tundub, et ma ei ole veetnud sekunditki omaettte, alati on keegi lähedal. Isegi hilisõhtul, kui juba tukk peale kipub, on meie maja ikka veel rahvast täis. Tädid, onud, vennapojad, vennad, õed, nõod, lapsed, naabrilapsed... Lõputu külaliste rodu. Nagu olekski iga jumala päev just selleks, et nendega kohtuda. Pole harvad juhud, kui toas istub umbes 3o inimest, kes kõik on üksteise nõod.

Kogu seda sugulaste, sõprade, tuttavate tähelepanu hindan ma muidugi väga.
Aga ma olen väsinud... Väsinud olemast mannekeen vaateaknal. Kõik vahivad sind, räägivad sinust. Mulle meeldib nukuteatris ja noortekeskuses, seal teen midagi kasulikku, aga kodus on ainult külalised ja arvukad sugulased. See olukord paneb mind korralikult proovile.
Midagi on vaja ette võtta, et astuda maha sellelt oravarattalt. /.../ Ainult minu mees ja mina. Reis kahele? Tore mõte! 
Idee tuleb samadest lapsepõlvemälestustest - Palmyra varemetega postkaardilt. Ma tahan just sinna. Seal on rahu ja vaikus, liiv ja ajalookillud.

Igati lugemist vääriv raamat. Araabiakeelne ja islamiusuline riik. Hoopis midagi muud, millega igapäevaselt kokku puutume.

"Ei öelnud, et kahetseb"

Kinnunen, Tommi. Ei öelnud, et kahetseb: rännakuromaan.
Tõlkinud Jan Kaus
Tallinn: Varrak, 2022
240 lk.
Sari: Moodne aeg
Originaalpealkiri: Ei kertonut katuvansa

Raamatu tagakaanelt loeme:

Tommi Kinnuse neljas romaan „Ei öelnud, et kahetseb” on rännakulugu. Rännak leiab aset jalgsi ja vahetult pärast Teise maailmasõja lõppu. Sakslaste teenistuses olnud Irene-nimeline naine hakkab kõndima Soome põhjaotsast tagasi kodukanti, koos temaga veel hulk saatusekaaslasi. Sõda on küll ametlikult lõppenud, kuid see ei taha Irenest ega teistest naistest lahti lasta, sest vastasseisus tuli valida pool ning teatavasti ei tunta sõjas pooltoone. Naised kõnnivad läbi maalilise ja karmi Põhja-Soome maastiku, teadmata õieti, mis neist saab, mis neid tabab. Nad unistavad kodust, teadmata, kas selline asi ülepea eksisteerib. Neil tuleb otsida oma kohta tundmatuseni muutunud maailmas; maailmas, mis tundub koosnevat ohtudest ja takistustest. Tommi Kinnunen (snd 1973) elab Turus ja töötab emakeele ja kirjanduse õpetajana. Kõik tema seni ilmunud raamatud on väga soojalt vastu võetud ning mitu neist on kandideerinud Soome suurimatele kirjandusauhindadele. Eesti keeles on varem ilmunud "Nelja tee rist" (Varrak, 2015) ja "Peraküla" (Varrak, 2017). "Ei öelnud, et kahetseb" (2020) on võitnud mitmeid auhindu ning tekitanud Soomes elava vastukaja.

Raamat ei jätnud ükskõikseks, vaid kiskus kaasa kogu oma karmuse ja tõelisusega. See ei olnud kerge lugemine, kohati pidi ennast ületama, et jätkata.

Paar arvustust, mõttearendust leidsin ka, mida tasuks samuti lugeda:

http://aluik.blogspot.com/2022/04/ei-oelnud-et-kahetseb.html

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/teel-kahetsuseta-elu-poole

https://kirjakoi.wordpress.com/2022/05/03/tommi-kinnunen-ei-oelnud-et-kahetseb/

https://lugemissoovitus.wordpress.com/2022/04/18/tommi-kinnunen-ei-oelnud-et-kahetseb/

"Nomaadimaa"

Jessica Bruder. Nomaadimaa: kuidas 21. sajandi Ameerikas ellu jääda.
Inglise keelest tõlkinud Mari Tiitsmaa
Koolibri, 2022
284 lk.

Üks tõeliselt mõtlemapanev ja kaasakiskuv lugu. Inimestest, kes on (erinevatel põhjustel) kaotanud kodu ja enamasti ka (püsiva) töö. 

Nad ise nimetavad end majatuteks, mitte kodututeks. Neil puudub traditsiooniline eluase - maja või korter, ent ometi on kodu, olgu selleks siis matkabuss või muu neljarattaline.

Raamatu põhjal on vändatud ka film, mis 2021. a. kandideeris Oscarile ja sai neid lausa kolm tükki! Linastus PÖFFil ja jõudis Eestiski kinolevisse. Viletsa kinokülastajana pean tunnistama, et ei ole filmi näinud. Seega võrdlusmoment puudub.

USA on kõigist arenenud riikidest kõige ebavõrdsem ühiskond. Ameerika Ühendriikide kodanike vahelist ebavõrdsust võib võrrelda sellega, mis toimub Venemaal, Hiinas, Argentinas ning sõjast räsitud Kongo Demokraatlikus Vabariigis.
Ja ehkki olukord on juba niigi halb, muutub see tõenäoliselt ainult hullemaks.

Lõppude lõpuks ei suuda enam miljonid ameeriklased endale lubada tavapärast keskklassi eluviisi. Kogu riigis on inimeste köögilauad täis maksmata arveid. Tuled põlevad hilise ööni. Samu arvutusi korratakse ikka ja jälle, kuni kurnatuseni, kuni pisarateni välja. Palk miinus toiduraha. Miinus arstiarved. Miinus krediitkaardivõlad. Miinus kommunaalkulud. Miinus õppelaen ja autoliising. Miinus suurim kuluartikkel - üür.
Vastuolu sissetulekute ning väljaminekute vahel kasvab, tekitades küsimuse: Millest sa oled nõus loobuma, et elus püsida?
Enamik inimesi, kes selle dilemmaga silmitsi seisab, ei asu siiski autosse elama. Neid, kes seda teevad, võib võrrelda indikaatorliikidega - nii nimetavad teadlased organisme, mis annavad märku suurematest mutustest ökosüsteemis. (lk 257) 

Kui loed veel järgnevaid kirjutisi, siis saad rohem teada:

http://www.marijaanus.com/2022/04/raamat-nomaadimaa-ehk-lugu-sellest-kui.html

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/nailiselt-vaba-ratastel-elu/

http://danzumees.blogspot.com/2020/11/nomadlandnomaadimaa-usa-2020-3film.html

Paastuaeg

Üha enam igatsen vaikuse järele, rahu, vaikuse ja üksinduse järele.
Liiga palju on juttu, tühje sõnu, müra. Liiga palju on suhtlemist. Tahaks lihtsalt vait olla. Lihtsalt olla.

Liiga palju avaldatakase arvamust. Igaühel on midagi arvata, öelda kõige ja kõigi kohta. See on tüütu ja nii väsitav. 
Kogu mu sisemus hüüab: Hoia endale oma arvamus, mind ei huvita, absoluutselt ei huvita!

On paastuaeg. Tahaksingi paastuda suhtlusest, mõttetutest vestlustest, sihitutest aruteludest. Rääkimata poliitikast, debattidest, valimisteemadest.

Paastuda tuleb sellest, millest on raske loobuda. (Vaikida ei ole paraku võimalik, selleks peaks tõepoolest üksindusse tõmbuma.) Seega, mina üritan paastuda magusast - valgest suhkrust ja valgest jahust toodetest. Ja see on kohutavalt raske! Siiski - mõned päevad olen juba suutnud. Pühapäevad ei ole paastupäevad. Kuigi distsipliini pärast peaksid olema! Sest ma ju kipun pühapäeval patustama. Nonsenss kas pole?!? Siis võin vabalt magusat kere täis vohmida, ega ma suuda siis ühe koogitüki või maiustusega piirduda. Hammas verel, siis muudkui tahaks veel ja veel... Kui maitset suhu ei saa, siis ei ole ka kiusatus nii suur enam...

Mäletan, et (kesk)kooli ajal heitles mu pinginaaber iseendas või iseendaga, tahtis kloostrisse minna. Ja ma ei mõistnud teda absoluutselt. Ei saanud aru, miks noor inimene nii räägib... Elu ees ja kõik teed valla! Loomulikult ei läinud ta kloostrisse, vaid hoopis Tartusse, ülikooli. Ja sinna tema jäigi. Tartusse, mitte ülikooli.😉 Abiellus. Sai pesakonna lapsi. Nüüd on need kõik juba suured ja pesast lendu läinud, niivõrd-kuivõrd. Eneseteostuseks on tal muud vahendid - muusika koos selle erinevate võimaluste ja väljunditega.

Viimasel ajal olen tabanud ennast liiga sageli mõtlemast kloostrielu peale - palveta ja tee tööd! Kloostris on omal kohal ka vaikuses olek. Aina enam tajun, et see sobiks mulle...
Nii pea ma ilmselt sellist sammu ette ei võta (kui üldse kunagi), sest paraku nõuab ilmalik elu oma osa. Mul on kohustused, osad küll vabatahtlikud, mida ei saa niisama maha jätta. Inimesed, kes vajavad mind või vähemalt nii arvan mina, et vajavad.
Aga - nii hea, kosutav, lohutust pakkuv on mõte, et see (kloostrielu) võiks mulle sobida, olla mu hingelaadile omane koht.

Tagasi paastu(aja) juurde tulles - arvan, et kloostris, kindlates raamides ja tingimustes, on palju kergem ka paastuda. Ilmalikus elus ei taha kuidagi kedagi solvata, kui on sünnipäevad jm üritused, kus pakutakse head-paremat, kooke-kringleid-pirukaid-maiustusi... Aga paasturütmi lööb see segi. Nii et pidevad dilemmad...

Minu lilleke😇

P.S. Miks nii siiralt rõõmustan oma lillekese üle? Aga sellepärast, et see on ise kasvama pandud. Läks kasvama! Ja nüüd tuli esimene õis!!!😍😇💖

Veidi teatrit:)

Endale meenutuseks, et olen käinud vaatamas neid etendusi sel aastal:

1. veebruaril käisime Eesti Draamateatri väikeses saalis vaatamas etendust "Kunst" (Yasmina Reza). Esietendus 5.08.2022.
Lavastaja: Karl Laumets
Osades: Jaan Rekkor, Tõnu Oja ja Guido Kangur.

Selgub, et Eesti teatrites on seda lavastatud varemgi.
1998. a. Eesti Draamateatris (Osades:Tõnu Kark, Ain Lutsepp ja Lembit Ulfsak. Lavastaja:Hendrik Toompere)

2008. a. Ugala teatris (Osades: Luule Komissarov, Leila Säälik ja Liina Olmaru. Lavastaja: Robert Annus)

2017. a. Von Krahli teatris (Osades: Markus Truup, Sander Roosimägi ja Joosep Uus. Lavastaja: Mart Koldits)

Etendust ei oskagi kuidagi kommenteerida. Oli kah...

20. jaanuaril oli Rakvere teatri külalisetendus "Kuni ta suri" (Nadežda Ptuškina romantiline komöödia) Eesti Draamateatri suures saalis.
Osades: Ülle Kaljuste, Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu ja Anneli Rahkema. (Esietendus Rakvere teatri väikeses saalis 16.10.2018)

Selles tükis oli ikka hoogu ja särtsu, salapära ja sarmi. Kaks võrratut näitlejat, kaks Üllet oma tuntud headuses.

"Minu Poola". "Minu Rumeenia"

Et veel enne aasta lõppu saaks ka mõni lugemine kirja pandud, siis koondan siia kokku lausa kaks raamatut. Ühendavaks lüliks on Minu-sari ja Ida-Euroopa. Ja ka toimetaja  - Mae Lender!
Isiklikus plaanis on omamoodi seos ka autorite eesnimedega. Nimelt on Tiina ja Anna mu esiemade nimed (emapoolsed vaaremad). Aga sellega seosed piirduvadki😉

Anna Tiido.
Minu Poola: lipuauto tagaistmel
Toimetaja Mae Lender
Petrone Print, 2021
192 lk., 8 l. ill.
(Minu-sari)

"Minu Poola" tuli minuga koos uude aastasse, st et lugemist alustasin vanal aastal ja lõpetasin uuel.

Poola on suur maa-ala, mis enamasti meenutab (vähemalt mulle!) pikka ja lõputut bussisõitu Eestist Saksamaale või mõnda muusse Euroopa riiki. Kahjuks ei ole mul veel võimalust olnud Poolaga lähemalt tutvuda. Tahtmist oleks aga küll. Ehk kunagi õnnestub ka!

Raamat on peaasjalikult suursaadiku proua ehk siis diplomaadi abikaasa elust ja tegemistest Poolamaal.

Minu elu Poolas on tihedalt seotud poliitikaga - saatkonna peamine eesmärk on peale kahepoolsete suhete arendamise ka kohalikku elu jälgida.

Siinkohal pean ära märkima, et minu abikaasa ei poolda homoseksuaalsuse avalikku eksponeerimist ja seisab iga kord raske valiku ees, kas toetada kuidagi geiparaadi või mitte. Muidugi tegutseb ta lõpuks vastavalt välisministeeriumi juhistele. Isiklikes vestlustes oleme tihti erinevatel seisukohtadel - mina olen loomult liberaane ja tunnen kaasa vähemuste kannatustele, samuti on mul sõpru, kes kuuluvad mõne vähemusgrupi hulka, nii et näen LGBTI kogukonna elu ka lähemalt. Harri on aga suhteliselt vana kooli kasvatusega. Tema üldine seisukoht on see, et homoseksuaale ei pea taunima, aga ei pea ka avalikult propageerima. Poola on tugevalt katoliiklik riik ja Harri arvates ei peaks me neid õpetama, kuidas seksuaalvähemustesse suhtuda.

Poola on ajaloost läbi imbunud. Tihti öeldakse, et kui Lääne-Euroopa vaatab pigem tulevikku, siis Ida-Euroopa vaatab minevikku. Kui Lääne-Euroopa peab end rahvusriigist edasi arenenuks ja kiidab multikultuursust, siis Ida-Euroopa on etniline.

Lk. 183-188 saame lugeda, kuidas Poola on samas nii lähedane ja ometi nii kauge.

Tiina Sööt. Minu Rumeenia: absurdi armunud
Toimetaja Mae Lender
Petrone Print, 2022
256 lk., 8 l. ill.
(Minu-sari)

Rumeeniast mulle meeldib lugeda. Veidi nagu eksootiline või nii.

Varasematest lugemistest meenub raamat "Rumeenia tõsimeelsed päevikud", millest jäid vastakad muljed ja tunded.
Sama juhtus nüüd sellegi raamatuga. Ent hoopis teises kontekstis.

Muidu nagu kena, vinks-vonks raamat, aga siis ühtäkki arvab autor heaks "kapist välja tulla" ning tolksti tuleb sisse see va "pisuhänd"😏 (nn polüamooria - suhted mitme partneriga ja BDSM-teema - sidumine, allumine, domineerimine jms )
Mul läkski kogu muu lugu nüüd selle "pisuhänna" nahka. Ja Rumeenia jäi kuidagi tagaplaanile.
Ma ei hakka siinkohal kommenteerima inimeste sättumusi ja kõrvalekaldeid. Lisan vaid niipalju, et autor peab ennast inimpelguriks ja põeb depressiooni. Nii et see "pisuhänna" teema tundus seetõttu mu jaoks kuidagi veider ja ei sobitunud kuidagi konteksti...

Mina olen alati mittemonogaamset suhet tahtnud. Juba teismelisena jäi mulle arusaamatuks, miks peab pärast partneri "kõrvalehüpet" tingimata pahane olema või miks peaks lahku minema, kui sul tekivad tunded ka kellegi uue vastu? Inimeste armastamine ja intiimsuhted on ju nii ilusad ja sügavad tunded, miks on vaja seda kuidagi piirata?
Muidugi ei ole see kõigi jaoks niimoodi, ja paljudele paaridele on oluline olla ainult üksteise jaoks. gaühele oma.
Polüamooria või eetiline mittemonogaamia on siin konservatiivses riigis loomulikult viltuvaadatav ja seega pisut põrandaalune tegevus. Tegelikult muidugi kõik peavoolus normidest erinevad suhtevormid ühiskonnas põlatud.

Aga ka ajaloost ja poliitikast saame üht-teist teada. Muuhulgas ka Rumeenia kommunistliku diktaatori Nicolae Ceausescu äärmuslikust poliitikast. (nt lk. 73)
Muidugi ei ole sel teemal puudu ka huumorist.

Nalja saab jälle ka nimega, nagu sageli ikka võõrsil eestlaste nimedega juhtub. Eestlase jaoks üsna tavaline ja lihtne nimi  - Tiina Sööt.

..seal oli mu nime real kirjas Tuna Soot. Selle inimese jaoks oli loogilisem uskuda, et mu eesnimi on Tuunikala, kui et Tiina kirjutatakse kahe i-ga.
Kui rumal minust, et Eestis elades arvasin, et mul on maailma kõige igavam nimi. Rumeenias on see väga seikluslik, kui igas ametiastuses saan selgitada: Tiina kahe i-ga ja Sööt kahe o-ga, millel on täpid peal. Mõnes dokumendis olen Soeoet, reises jälle Soot ning vahel tuleb ette raskusi tõestamisega, et tegu on sama ndiviidiga. Kui aga tõmban välja Eesti ID-kaardi peal ilutseva topelt ö, mõjub see nii jahmatavalt, et minuga enam ei vaielda.

Tore kirjeldus on ka Rumeenia kliima kohta.
Üldiselt on inimesed ülatunud, et mina, põhjamaa näitsik, suvepalavust nii hästi talun ja isegi hindan. Arvan, et põhjus on aastate jooksul sügavale kontidesse imbunud Eesti jaheduses, mille ülessulatamiseks läheb vaja vast veel kümmekond aastat lõõsakvat kuumust. Kui kohalikud vahetpidamata kurdavad, kuidas nad seda kuumust välja ei kannata, siis mina naudin. /.../
Tunnistan, et vahel on kuumus siiski liig ka minu jaoks. Eriti päevl töötades, kui isegi istumise peale higi leemendama lööb. Ühel perioodil, kui temperatuur 40 kraadi lähedale kerkis, oli mul laual töökäterätt, millega aeg-ajalt otsesist ja kaela pühkida. /.../
Kui soojus langeb Bukaresis alla 25 kraadi, hakkan ma juba tasapisi nurisema, et külm on ja olen pettunud, et pean sokid jaga panema./.../
Talv on Rumeenias pehme ja lühike ja kui lumi maha tuleb, tekib üleüldine paanika ning koolilapsed saadetakse koju./.../
Õnneks on talv enamasti väga lühike ning juba veebruarikuus võib vabalt 15 soojakraadi olla. Järjekindla korrapärasusega tuleb igal aastal märtsis mõneks ajaks ootamatu lumetorm. Kohalikud on mulle selgitanud, et aastaajad on siin järgnevad; suvi, sügis, talv, kevad, talv versioon 2 ja kevad versioon 2.

Nii palju siis Rumeeniast😉

"Sina oled minu sõber"

Sõbrapäeva laineharjal seilates, meenus mulle laulurida "Sina oled minu sõber".

Väike guugeldus ja voilaa! siin see laul ongi:

Sina oled minu sõber
Meie jutt ei ole tavaline
Meie jutus on see tõde,
mis on antud hetkel  oluline.

Anna andeks, mis on vale,
kuid ma andsin endast parima
Parima, mis veel on minus

Tegelikult see on viga,
me ei ole ammu kokku saanud
kokku võtnud selle asja
mis on hakand jälle hinge närima

see ei ole mingi juhus
et siin paigas just me kokku saime
sina oled minu sõber

Aeg kõike teha
Aeg hoiab sõpru häid
Aeg meidki näeb

Miskipärast mul on tunne
Parim päev on meil veel kõigil ees
Võtta asja rahulikult
pika peale kõik saab ära tehtud
Ära teeme needki nipid
Mille jaoks meid üldse ilma loodi
Pea vastu sõber

Aeg kõike teha
Aeg hoiab sõpru häid
Aeg meidki näeb

Sina oled minu sõber
Meie jutt ei ole tavaline
meie jutus on see tõde
mis on antud hetkel oluline

Anna andeks mis on vale
kuid ma andsin endast parima
Parima mis veel on minus

Erich Krieger "Sõbra laul"

Sõbrapäev ja muud juttu

Veebruar on ületanud juba ekvaatori ja kahe nädala pärast algab kevadkuu. Mina pole aga veel ühegi postituseni jõudnud. 
Õhtul, kui arvuti vabaneb, ei viitsi ma enam une arvelt siin toimetama hakata. Ja nii läheb päev päeva järel. Öelda, kirjutada oleks ju küll nii üht kui teist, aga... vahel ei viitsi. Viimasel ajal pigem ei viitsi üldse... Selline tüdimus, väsimus, tujutus, apaatsus, huvipuudus jms on peal või kallal. Nagu mitte miski ei paku rõõmu ega tekita elevust. 

Olid jõulud. Jah, tore, olid küll... Eriti ei kaunistanud sel aastal kodugi. Ostsin uued elektriküünlad, aga ei pannud neid üles ega põletanud kordagi. Ei, siiski, ühe ilupildi jaoks panin põlema. 😛 Ei kuulanud jõululaule, -muusikat, mida tavaliselt ikka teen. Küünlaid, tõsi küll, neid päris elusaid küünlaid ikka põletasin.

Eile oli sõbrapäev. Oli, jah, tõesti. Paari sõbraga jagasime rõõmu - aitäh, et oled olemas!😇 Ja sellest täitsa piisas. Sain kogeda, et neile olen oluline, oleme vastastikku olulised. Kõige suurem ja parem ja lähedasem sõber on mulle mu abikaasa. Temaga olime rahulikult kodus, oma argiste tegemiste juures. Ei midagi romantilist. Sõbralik olemine!💖😍💑 Ja see on nii-nii oluline mu meelest!

Elus ongi ju nii, et romatika möödub kiiresti. Mis aga tõeliselt loeb ja jääb on sõprus. Vähemalt minu/meie elus on see nii ja see hoiab meie suhte toimivana, hoiab meid koos.

Mulle meenus kaugest ajast lastesaade "Kõige suurem sõber" (no see punakasoranž Leopold, mäletate, siis onu Raivo, Postikana ja Äpu) ja sealt  üks tohutult armas laul, mille algusread oma sõpradele saatsin. Lisan siia kogu laulu ja ka toreda video:

Hea sõbra jaoks on valla
mu uksed ja mu hing,
mu silmad ning mu kõrvad
ning mu perekonnaring.
Kui tahad, tule alati,
ma ootan aken avali
või lenda-lenda kas või
läbi telekanali

Oi poisid-plikad
tore on see elu
JAAA!
Kui kõikidel on
seltsimees ja semu
HURRAA!

Kui sinu hoov on ka su sõbra õu,
siis ükski soov ei käi teil üle jõu!
Kui põnevaks ja rikkaks
laupäev saab,
kui sulle sõbrad
külla tulevad!
JAAA!

Hea sõbra jaoks on valla
mu uksed ja mu hing,
mu silmad ning mu kõrvad
ning mu perekonnaring.
Kui tahad, tule alati,
ma ootan aken avali
või lenda-lenda kas või
läbi telekanali

Kohe-kohe on käes ka sünnipäev. Jällegi - nii on, aga ei mingit vaimustust ega eufooriat! Päev, mis tuleb üle elada. Ennast tuleb kuidagi kokku korjata, et suuta teha head nägu ja olla viisakas nende vastu, kes õnnitlema tulevad ja kelle jaoks on sünnipäev üks hiiglama tore sündmus. Jaa, ma tegelikult ju tean, et see on tähtis päev ja puha, aga reaalsuses on see päev nagu iga teine... Lapsena, noorena ootad ja loodad sellelt päevalt eiteamida. Täiskasvanuna olen aga mõistma hakanud, et liigseid ootusi ei tasu sellele päevale rajada. Kõik, mis teed, teed teiste jaoks, peod, väljategemised ja värgid. Olulisem oleks aga hoopis ise nautida ja lasta end kätel kanda!😉 Aga - kuna seda keegi ju ei tee nagunii, siis pigem hoida madalat profiili😏

Nädala pärast on kodumaa sünnipäev. Ent sedagi varjutab terve aasta kestnud sõda Euroopa südames. 

Ilmselt see on ka üheks põhjuseks, miks ma nii tujutu ja tahtetu olen...

Varsti tuleb kevad! Jah, tore on! Aga nii on see ju igal aastal! Varem või hiljem tuleb kevad niikuinii!

Nii et rääkige mulle mida tahes, ei tule siit mingeid vaimustushüüdeid...

Palun vabandust! Loodan, et ühel päeval olen ma taas veidi reipam.

"AEG. Teekond nimega Mees"

Kui te nüüd arvate, et ma uuel aastal ühtegi raamatut lugenud pole, siis - vale vastus ja arvake uuesti:) Kaks on loetud ja üks pooleli. Seda viimast ma naudin, sõõmude kaupa, nagu head veini, kui soovite:) Pigem nagu gurmeekohvi või midagi taolist:) 

Ja selleks on:

AEG. Teekond nimega Mees /Tiina Ristimets, Indrek Arula, Keit Pajust
Kirjastus Pilgrim, 2022
280 lk.: ill.

Tegemist on suureformaadilise ja rikkalikku fotomaterjali sisaldava intervjuu-raamatuga. Oma elust, meheks olemisest, arusaamadest, põhimõtetest jms räägivad 25 meest, paljud tuntud ja kuulsad inimesed.
Kaanekujundus meedib mulle eriliselt tänu fotole Ivo Linnast, kus ta nii muhe-mõnusalt muigab ja hetke naudib.

[Meenub, et sarnane fotode ja intervuudega raamat oli ka naistest või naistega, aga kummalisel kombel see mind nii ei kõnetanud, et oleksin süvenenult lugema hakanud.]

Seekord kasutasin lugemisel sellist meetodit, et ei lugenud järjest, vaid üsna suvaliselt, st enda suva järgi. Väga hea variant muuseas! Eriti alguses.

Minu järjekord on siiani olnud järgmine:
Lembit Peterson (69), Ivo Linna (73), Hannes Hermaküla (53), Hannes Nelis (57), David Vseviov (73), Jüri Arrak (85), Arvo Hein (54), Kristjan Järvi (50), Peep Aaviksoo (66), Ilmar Raag (54)...
Ootel on Rauno Pehka, Tiit Meren, Dimitri Demjanov, Lauri Räpp, Mihkel Raud ja veel mõned (minu jaoks) vähemtuntud nimed.

Noorimad on 45 ja 47! Eks elukogemus tuleb ju ikka aastatega. Mis elukogemusi saakski 20sel olla? Eriti veel tänapäeval, kui alles keskkool (gümnaasium) lõpetatakse 20nda eluaasta künnisel.
30sel juba pisut on ikka ehk kogunenud üht-teist...

Hästi postiivse ja hea tunde on loonud nende vahvate meeste mõtete lugemine. Loomulikult on igas elus hapramaid hetki ja tumedamaid toone, aga domineerima on siiski jäänud rõõmus, optimistlik ja positiivne pool.

Lembit Peterson: Alati võiks ju midagi kahetseda, näiteks oleks võinud rohkem suhelda - minu päritolupere minu ümbert on kõik surnud, ema, isa, vend. Viie aasta pärast olen ma elanud vanemaks kui mu isa. Mõtlen selle peale, et ma ei suhelnud nendega piisavalt, ei veetnud nendega aega. Aga ma teadlikult ei lase ennast sellest ängistada, mis siis ikka teha, peast lolliks ei taha minna.

Aga kui teha midagi teisiti, siis suhtleks rohkem ka sõpradega, teeks vähem tööd. Minu elu suurim motiiv on teha vähem tööd ja rohkem magada. See on minu uusaastaresolutsioon igal aastal - juba palju aastaid.

Siinkohal meenus eilne Mart Juure tõdemus (vist "Ringvaates"?), et 30. jaanuar, eesti kirjanduse päev peaks olema ka töövaba päev, mitte ainult lipupäev. Et inimesel oleks vaba päev ja ta saaks ise otsustada, mida teha. Kasvõi lugeda eesti kirjandust!
Väärt mõte, millele kirjutaksin kahe käega alla.

Et aga mitte väga pikale minna, siis panen täna punkti. Nii postitusele kui ka jaanuarikuule.

Väljakirjutusi meeste lugudest tahaks aga jagada veel mõnel teiselgi korral.

Mõnusat saabuvat küünlakuud!

Vihane vanainimene:)

Vahel mõtlen, et olen tõesti üks kuri ja vihane vanainimene, kes toriseb ja jaurab kõige üle, mis ette jääb.🙈
Ega see päriselt küll veel nii pole, aga no peaaegu😝

No näiteks täna. Tulen mina mööda oma (kodu)tänavat kodu poole nagu üks part, pingviin või ma ei tea mis elukas (lehm libedal jääl!). Libedus, aina libedus! Jah, on paar terakest graniitkillustikku riputatud. Aga mis tolku sellest on?!? Hea, kui suudad jala mõne peale manada, siis libised ka koos selle terakesega edasi. Eks hommikul tööle minnes oli sama seis. Kabinettides mõeldakse välja lumetõrje eeskirjad, et mis vahendeid tohib kasutada ja mida mitte. Graniitkillustik (Ai, see sõna oli veel graniitsõelmed) peab olema, ei tohi kasutada tuhka, soola (kloriide!) ja liiva. Aga kullakesed: need teeksid palju tõhusamalt oma töö ära. Mis teha, keegi ametnik laua taga otsustas, et nii on. Ise pole kindlasti jalga libedale kõnniteele asetanudki! Ja sina vaene (vana)inimene vaata, kuidas sa saad, et luid puruks ja hambaid välja ei kuku😕

[Vastavalt Tallinna linna heakorra eeskirjale on iga kinnistu ja ehitise omanikul kohustatud tegema libedustõrjet, et tagada jäistel ja lumistel kõnniteedel ohutu ning turvaline liiklemine. Tuhka või kloriide lume- ja libedustõrjeks kõnni- või pargiteel kasutada lubatud ei ole. Pealinn 8.11.22]

Nuvot siis! Ei terakestki talupoeglikku ehk põlist tarkust, tervet mõistust.

Teine näide tuleb mõne aasta tagant. Seda nimetan ma Elroni retoorikaks.
Mu maakodu asub marsruudil Tallinn-Viljandi (rongiliin)😏 Jah, kahjuks on see peatus üsna tähtsusetu, väike. Olid ilusad ajad, kui osad Viljandi rongid ikka peatusid ka. Nüüdseks ei ühtegi mulgi eksperssi enam. Kui see üks hea ja peatuv rong meilt mööda vurama pandi, siis tegin järelepärimise, et miks nii. Vastati suuremeelselt, et me tahame et kõigil hea oleks!
Saate aru?!? Mis moodi see mulle hea on?!? Mulle ei ole see hea! See oli kui näkku sülitamine. Hea peab olema neil, kes tahavad kiiresti Viljandist Tallinna saada! See 10 minutit, mis kuluks peatumiseks nendes jaamades, kust mööda/läbi kihutatake, ei päästa kellegi päeva. 

Aga jälle - sina väike, tühine (maa)inimene - lepi sellega, mis on. Ja ära sõida rongiga, kui ei sobi ja ajad ei klapi!😠

Kolmas! Sama teema, peaaegu. Kohalik buss, mis võiks klappida rongi aegadega! Jälle mingi keskus juhib ja koostab plaane. Küsid siis, et näete, rongiplaan muutus, miks bussiaegu sellega ei sobitata, võiks ju ühitada, et saada ühe sõiduvahendi pealt kohe teise peale ja ei peaks tunde passima. Ja saad taas stampvastuse - ega kõiki plaane ei saagi klappima panna ja me ei arvesta linnainimestega, ainult kohalikega. Saab küll!, tahaks öelda. Halvasti teete oma tööd!😬 Võtke eeskuju Šveitsist või mujalt, kus ühistranspordiliiklus sujub! Pealegi rääkisin ma just kohalike nimel.

No ja kas mul pole siis põhjust olla pahane, kuri, vihane?!?😠 Selleks ei pea isegi vana olema! Nagu terve mõistus oleks ilmast otsa saanud. Põrkud vastu mõistmatuse ja saamatuse müüri ning tunned, et sinu/minu võimuses ei ole midagi...

Täna keegi just jagas FB-s ühte tarka mõtet, mis sobitub siia nagu rusikas silmaauku:

Kogu maailma õnnetus seisneb selles, et rumalad on nii enesekindlad ja arukad täis kahtlusi.
- Mark Twain -

"Suvi Ranna tänava väikeses pagariäris" / Loetud 2022

Jenny Colgan. Suvi Ranna tänava väikeses pagariäris
Tõlkinud Faina Laksberg
Tallinn: Varrak, 2022
383 lk.
(Varraku ajaviiteromaan)

Polly, Huckle, ameeriklane, H-i vend Dubose, Clemmie, tema elukaaslane (rase). Selina ja Tarnie (surnud). Malcolm, ema Janet Lange - tädi Gillian Manse - õed. Jayden (ja Flora). Reuben ja Kerensa. Patrick - loomaarst. Archie kalamees, Muriel - kohalik. Kate Lacey ajakirjanik. Selline muljetavaldav pljeaad tegelasi, kes nüüd kõik suvaliselt ülestähendatud said😛
Lisaks on üheks peategelaseks kõigile lastele titekatest (väikelastele mõeldud lindude raamatutest) tuntud lunn, lunnipoiss Neil, kelle Polly on kodustanud või õigemini on lunn ise arvanud end Polly pereliikmeks.
Raamat, mis sai loetud kolme õhtuga. Minu jaoks näitab see raamatu headust, kui ühel õhtul loen järjest 100 lk.
Põnev, ladus ja kiire lugemine.
Teisipäeval alustasin, kolmapäeval lugesin, neljapäeval käisin Mardilaadal, reedel oli sõbranna külas, laupäeval sõitsin maale, pühapäeval tulin maalt ja oli telekaõhtu, esmaspäeval valutasin pead ja teisipäeval lõpetasin raamatu lugemise. 

Ja see oli novembrikuu alguses, kui kokkuvõtvaid järeldusi teha...

Mulle kohutavalt sümpatiseeris raamatukaas. Milline hõrk kujundus!

Ka sellel raamatul on järg või siis hoopis eellugu, "Ranna tänava väike pagariäri", mis tahaks ka lugemist saada.

Talvine vaikelu

On  juba 6. jaanuar. Kolmekuningapäev. Jõuluaeg hakkab läbi saama. Kuigi..., mina venitan ikka küünlapäevani välja omadega😇
Blogimaailmas valitseb talvine vaikelu... Vähemalt siin, nende seas, keda ma tasahilju piilumas käin...
Mul just nagu hakkab hoog sisse tulema.
Vanad võlad vaja likvideerida. Need, mis aastalõpu mahakäimisesse takerdusid.
Ühe raamatupostituse juba tegin. Vaatasin, et ootel on veel mitmed. Samas selle "vaatamise" nahka läks täna väärtuslik lugemise aeg.😉

Siin lehekülgedel on mul jagamata jäänud ka oma jõulumõte, jõulutunne, jõulusoov. Olgu see siis nüüd  avaldatud - 

Igal aastal on mul üks jõululaul, mis eriliselt hinges helisema lööb. Tänavu kõlab see nii:

Ei au, ei hiilgust otsi ma,
ei taha kulda ka,
vaid taeva valgust palun ma
ja rahu maailma.
See jõulud toob ja rõõmu loob,
kes meeled puhtaks vabaks teeb.
Ei au, ei kulda taha ma,
vaid rahu maailma.

[Sõnad: Sakari Topelius, Viis: Jean Sibelius]

Eilne imeline päikeseloojang

Kalli kaasa sünnipäevalilleke😇

"Kauged kaldad" / Loetud 2022

Santa Montefiore. Kauged kaldad. Deverillide kroonika.
Tallinn: Varrak, 2022
352 lk.
Sari: Varraku ajaviiteromaan. Deverillide kroonika 5

Nii uskumatu, kui see ka pole, siis ei meenunud üldse, et seda raamatut kunagi lugenud oleksin... Jah, pealkiri tundus justkui tuttav... Aga ikkagi - kuidas see võimalik on (koroona järelmid?!?😕🙈)

Vahel teen enda telefonimärkmikku ülestähendusi ja nii leidsin sealt praegu endalegi täielikuks üllatuseks järgmise mõtteavalduse selle raamatu kohta (kirjutatud 30. septembril!😮🙈): Lugesin mis ma lugesin, aga lõpuni ei jõudnud või läbi ei saanud... See on see lugu, kui mõtled, et aega on ja raamat on kaasahaarav ja küll ma jõuan..., aga elu tuli jälle vahele! Kui ikka järjekindlalt iga päev ei loe (või ei tee lugemismaratone), siis pole lootustki tagastustähtajaks raamatut läbi saada... Ja nii ma nüüd tekitasingi endale ülipika ooteaja, ei tea, mitme-setme lugeja pärast see raamat riiulisse jõuab, et teada saada, millega see lugu lõppes ja mis neist sai...

Endale mäluvärskenduseks ja teistele infoks väike kokkuvõte ka raamatu tagakaanelt: 

Margot Hart sõidab Iirimaale, et kirjutada kuulsa Deverilli perekonna ajalugu. Ta peatub Deverilli lossis, millest on saanud uhke hotell, kus mõned külastajad olevat küll kummitusi näinud.
Kui Margot tahab paljastada Deverillide minevikusaladused, peab ta rääkima ka praeguse lord Deverilli Jack Patricku ehk JP-ga. Viimasel ajal hoiab JP omaette ega suhtle eriti kellegagi. Aga kui Margot on juba kord midagi pähe võtnud, teeb ta selle teoks. Ta võidab JP usalduse, ootamatult ka sõpruse … ja satub otse pere lahkhelide keskele.
JP tunneb ennast lossi müümise pärast süüdi, muresid viskisse uputades ei saa ta arugi, et tal on tekkinud alkoholiprobleem. Tema abielu purunes, poolõde ja kasuema Kitty on perekonna valdustest loobumise pärast JP peale veel teises ilmaski vihane.
Ootamatult võidab Margot enda poole ka JP poja Colmi ja toob muutusi mitme inimese ellu. Kas tal õnnestub lõhenenud perekond jälle kokku tuua? Millise ränga hinnaga mõistab ta, mis on elus tõeliselt tähtis?

Santa Montefiore on sündinud 1970. aastal Inglismaal ja üles kasvanud Hampshire’is. Ta on abielus ajaloolase Simon Sebag Montefiorega. Santa Montefiore menukast „Deverillide kroonika” sarjast on varem ilmunud „Armastuse ja sõja laulud” (2017), „Deverilli lossi tütred” (2018), „Deverillide viimane saladus” (2019) ja „Salatunnid” (2021).

Ja kui nüüd see kõik meenutatud sai, siis meenus mulle veel seegi, et tahaks ju need teisedki Deverillide kroonikad läbi lugeda...😀

P.S. Pidin koondama ühte postitusse kõik möödunud aastast ripakile jäänud võlad, aga tundub, et see siiski ei õnnestu, kuna ei taha kilomeetri pikkuseks ühte kirjutist ajada.

P.P.S. See omakorda andis põhjuse tekitada uus rubriik "Loetud 2022", et mitte uue aasta kontosse vanu võlgu sisse kirjutada😛

Uus aastaring

Head uut aastat, sõbrad ja teekaaslased! Loodame, et tuleb parem aasta.

Et oleks rahu ja rõõmu...

 

2023. a. on toonud meile juba palju vaheldusrikkust, pean siinjuures ilmaolusid silmas.
Ülalolev foto on tehtud eile, kui oli mõnusalt karge päev ja imeilus härmatis. Õhtu ja öö tõid kaasa vihma-, lörtsi- ja lumesaju. Hommikuks oli paks kord valget ollust (!) maas. Ja mitte ainult. Kuuldavasti murduvad puude oksad selle raske lobjaka all ning paljud kodud on elektrita, kuna ka (õhu)liinid ei pea sellele märjale lumekoormale vastu...

Aastaga olin ka unustanud, kui tegus ja tihe on aastavahetus😏

Mu kallil kaasal algab 1. jaanuaril ka isiklik uus aasta, nii et üks suur tähistamine.

Võib-olla olen ise vanemaks jäänud ja töntsimaks, aga kuidagi väga väsitav ja masendav on see korraldamine, ette valmistamine... Praegu on muidugi hea kõik see väsimus koroona kaela ajada, alles veidi üle kahe kuu ju möödas sellest... Aga jah, kuidagi tujutu ning jõuetu olemine oli pühade ja aastalõpu kandev teema... Ei suutnud pühi nautida ja tõelist rõõmu tunda...
Palju oli selliseid argiseid toimetusi, mida maakodus rutiinselt tuli teha. Ema tervis on halvenenud, just liikumine on väga kehva (operatsiooni ootel, lootuses paremale elukvaliteedile), seetõttu võtsin enda kanda mitmed tegemised. Et saaks kiiremini, et ta ei peaks nii palju ennast vaevama (meie pärast) jne. Hommikusöök, nõudepesu, puude tuppa toomine, pliidi alla tule tegemine või ahju kütmine. Kui üks ring peal, siis tuli järgmine...
Eile õhtul linnakoju jõudes lihtsalt olin. Vahtisin tuimalt telekat ja sama jätkasin täna hommikul😏 Nüüd pesumasin käib. Kohe tuleb lõunasöögiaeg. Ja nii see argine elu jälle kulgeb...

Üks ütlus on selline - uuel aastal uue hooga jätkame me vana looga...
No nii on, kuldsed sõnad, pole midagi parata!😛

Aga muidu elame ju hästi! Sai kohe aasta algul ennast välja elatud ja elame edasi! 😊

Veel mõned päevad saab ka töökohustest eemal olla. Ehk saan ka midagi toredat ja enda jaoks olulist  tehtud! Lootus sureb ikka viimasena!
Võib-olla suudan ka mõne asjaliku postituse teha?!?

Lisan veel paar fotot eilsest, mil härmatis oli nii valdav, kahjuks ei kajastu see siin nii ilmekalt.