"Isa"

Et endast väheke elumärki anda, kirjutan paar rida...

Üleeile käisin nimelt üle hulga aja teatris. Või no mitte nii üle hulga aja. Augusti lõpus oli eelmine teatrikülastus.

Theatrum - "Isa" (autor Florian Zeller). Lavastaja: Maria Peterson
Võrratu peaosa tegi Lembit Peterson (vana isa) ja ega teisedki põrmugi alla jäänud - Liina Olmaru tütrena, Marius Peterson nn väimehena, Laura Peterson hooldajana jne.

Tegemist on üsna tõsise tükiga, sellega peab arvestama...

Kuna etendus on juba pikka aega (aastast 2016) mängukavas olnud, siis leidsin ka mitmeid arvamusi ja arvustusi. Päris põnev oli lugeda. Kui kedagi huvitab, siis saab pilgu peale visata:

Danzumees

Sehkendaja

Kultuuritarbija60

Igatahes mulle sobis, kuigi vahepeal ei saanud sotti, mis toimub... aga see pidigi nii olema.

Minu puhkus

Käes on suvepuhkuse viimane nädal, õigupoolest viimased päevad, et mitte öelda tunnid😛

See augustikuu üks nädal on alati nagu tõeline maiuspala. Enamik inimesi on selle aja peale tagasi tööl ja siis on kuidagi eriliselt mõnus juhe seinast tõmmata. Teoreetiliselt muidugi...
Praktiliselt on asi siiski hoopis proosalisem. Eriti käesoleval aastal.

Ei oska mina puhata! Olen selle üle siin vist varemgi kurtnud😜 Või kui ei ole, siis nüüd on see hetk tõde välja öelda!

Täna on meil neljapäev. Ja kas ma olen puhanud! EI! Ei, absoluutselt mitte!
No kui, siis esmaspäeval, pisut😉 Hommikul, siis, kui uni kell 8 pealt ära läks. Siis lugesin! Sain ühe toreda raamatu lõpuni loetud. Oh, mis õnnis tunne! Ja kui hea raamat! "Minu Mulgimaa". Sellest tuleb ka eraldi postitus. Kunagi.
Edasi läks juba jooksval lindil. Aeda! Toimetama. Hommikul oli uduvihm, mis ei tõotanud just head. Siiski, midagi hullu päeva esimesel poolel polnud. Veidi puhastasin maasikapeenart ja rohisin üht koma teist... Pärast lõunat aga, kui olin asunud ube korjama ja tilli üles tõmmanud, tuli sihuke paduvihm, mis kõik õuetööd lõpetas.
Edasi siis asjad kokku ja linna poole punuma. Õnneks oli vihm kenasti üle, kui ma rongi peale sammusin. Jalad küll, jah paraku, said märjaks. Aga õnneks oli soe ja ei midagi hullu.

Teisipäev möödus linnakodus töiselt. Ammune soov ja vajadus rõdupink ja lilleredel üle õlitada sai nüüd lõpuks tehtud:

Tubli mina, au ja kiitus! Kes see siis ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise 😝

Ja kolmapäeval, ehk et siis alles eile ju, valmis suvikõrvitsa-tomati-paprika hoidis:

Pildi hoidisepurkidest unustasin muidugi teha...

Aga siin üks väike saagi pilt:

Vaat' sellist ebahuvitavat elu elan siis mina! Aga puhkus on see-eest  vähemalt aktiivne!

Puudust tunnen küll spaast ja ühest õige pisikesest reisist...

"Väike õnnelike lõppude raamatupood"

 

Jenny Colgan. Väike õnnelike lõppude raamatupood
Inglise keelest tõlkinud Liisi Lees-Leesmaa
Tallinn: Varrak, 2023
314 lk.
(Varraku ajaviiteromaan)

Noore raamatukoguhoidja Nina Redmondi kirg on viia kokku õige raamat ja õige inimene – ta teab alati, millist teost keegi järgmisena lugema peaks. Ent kui tema armastatud raamatukogu suleb uksed ja jätab ta töökohata, tuleb saatuse sõrmena mängu juhuslik ajalehekuulutus. Nääpsuke Nina ostab päevinäinud kaubiku ja vuntsib selle üles rändraamatupoeks. Bürokraatia teerulli alla jäänult teeb Nina taas kannapöörde ja kolib Birminghamist kaugele teadmata-tundmata paika Šotimaa põhjapoolses osas. Uus elu osutub karmimaks ja keerukamaks, kui Nina oma musta stsenaariumi variantides oskas ette näha.

Ometi on kaunil Šotimaal talle pakkuda ka jumalikke värve, vabastavat õhku, enneolematuid seiklusi, maagiat ja romantikat. Kuid kas tema enda lool on sama õnnelik lõpp nagu raamatutel tema raamatupoe nimes?

Leidsin paar arvamusavaldust ka, mis võib-olla annavad rohkem raamatust aimu:
Sulepuru kritiseerib

Karl Martin Sinijärv soovitab

Ise ma võib-olla otseselt soovitama seda kellelegi ei hakkaks, aga üle mõistuse kriitiline ka pole.
Ütlen pigem nii, et olles lugenud Colgani "Suvi Ranna tänava väikeses pagariäris", siis siin on oluline vahe. Ranna tänava lugu oli hoopis köitvam. Raamatupoe lugu kiskus kohati mu meelest ikka päris ropuks naistekaks ära (võib-olla on vihje isegi pealkirjas?!?)😂 Kui te nüüd mõistate, mida ma öelda tahan😉

Seega lugemine omal vastutusel😀

P.S. Loetud aprillis, sellepärast rubriigis "vanad võlad"😉

"Meie suvereisid"

 

Emily Henry. Meie suvereisid. 
Inglise keelest tõlkinud Tiia Krass

Toimetanud Tiina Kuusk
Tallinn: Varrak, 2022
333, [1] lk.
(Varraku ajaviiteromaan)

Algul ei saanud ma selle raamatuga kuidagi minema, aga siis mingil hetkel hakkas huvitama, et milles ikkagi point on ja kuhu välja jõutakse...

Kaks sõpra, (üli)koolikaaslast, ühest kohast pärit inimest, mees ja naine, Poppy ja Alex, hakkavad koos suvereisidel käima. See on nende iga-aastane traditsioon. Ei midagi muud, ainult reis ja sõprus. Aga kas ikka on nii?!? Küll on mõlemal oma elu, töö, suhted, aga... Kuskil tuha all hõõgub üks säde...

Raamatu tagakaanelt loeme:

Poppy ja Alex on kaks täiesti erinevat inimest, keda ei ühenda midagi muud peale kodulinna Linfieldi. Poppy on iseseisev ja seiklsuhimuline neiu, kes ei talu rutiini ja ihkab maailmas ringi rännata. Alex seevastu on aga rahuliku loomuga noormees, kes eelistab seikluste asemel kodus raamatuid lugeda ja akadeemiliseks karjääriks valmisuda. Poppy ja Alex kohtuvad Chicago ülikooli tutvumisnädalal...

Ja siin ongi juba intriig!😉

Kümne aasta jooksul võtavad Poppy ja Alex igal suvel koos ette mõne imelise reisi. Pärast suvereisi Horvaatiasse aga katkeb nende sõprus ootamatult. Möödub kaks aastat. Poppy ei ole tööalasele edule ja kadestamisväärsetele reisivõimalustele vaatamata eriti õnnelik. Ta kutsub oma endise parima sõbra taas reisile, millega Alex imekombel ka nõusse jääb...
Ees ootab reis Palm Springsi...

Kui midagi ette heita, siis sellist natuke viibivat, aeglaselt arenevat algust ja liiga pikki heietusi tuumani jõudmiseks. Muidu lugeda ju täitsa kõlbas.

"Meie vana maja"

Tuuli Jõesaar. Meie vana maja: remondipõnevik
Toimetaja: Mae Lender*
Petrone Print, 2023
176, 16 lk.

Üks äraütlemata hea lugemine. Peaaegu ühe hingetõmbega neelatud. Alapealkiri on igati asjakohane, just remondipõnevik see ongi!
Eelkõige on see kohustuslikuks lugemiseks neile, kes kavatsevad vana maja remontima hakata. Aga tõeline maiuspala ka täiesti ehitusest ja remondist eemal seisvale inimesele. Lihtsalt nii köitvalt kirjutatud. Kord lõa otsas, ei olnud sealt kerge pääseda😉

Ühest küljest on see nagu hoiatuslugu, teisalt aga väga praktiliste nõuannetega käsiraamat.
Ennekõike siiski lugu, ühe maja lugu, ühe inimese, ühe perekonna lugu.

Palun veel midagi nii head!

* Mae Lender on kindel kvaliteedimärk! Ei hakanud siinkohal tema mõtteid-tundeid raamatu teemal kopeerima. Kajan kaasa😇

"Suur suvi"

Ewald Arenz. Suur suvi.

Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke.

Tallinn: Varrak, 2023

Sari: Moodne aeg.

Midagi nii head pole ammu lugenud. Noorsooromaan? Noortest ja noortele. Aga mitte ainult... Selles raamatus oli see miski!, mis ühes raamatus olema peab. Tänu sellele annan andeks isegi need toimetamata jäänud (trüki)vead.

See ei ole mingi ninnu-nännu lugu, kus noored armuvad ja kõik on üks roosamanna. Ei, siin on ikka intriigi ja...

Nii et julgen soovitada küll😉

08.08

Ilus number ja eriline number!

Meil saab just täpselt täna 20 aastat esimesest kohtumisest! Nii tore, nii tore! See kohtumine tõi meid kokku ja oleme jätkuvalt koos. Ja ikka on rõõm kohtuda. Kas siis pärast tööpäeva või mõnd pikemat kodust eemal olekut. Ikka rõõmsalt edasi!💕

Juulikuus Toila Oru pargis

August, juba seitsmes päev!

Armas aeg, kuhu see aeg küll kaob?!?😏

Juba augustikuu seitsmes päev on õhtusse kaldunud 😮
Korilasel on praegu kiired ajad - käed-jalad tööd täis. Kui parajasti ei korja midagi aiast, siis on ilmtingimata vaja kas puhastada, keeta, blanšeerida, sügavkülmutada vms.

Fotode tegemises olen ma endiselt äärmiselt laisk. St et kui moos purgis ja uba sügavkülmas, siis meenub, et oi, oleks võinud ju pildistada oma saaki... Aga siis on juba hilja!

Nii et kui varem ei saanud blogima muudel põhjustel, siis nüüd eelmainitutel.

Aga ega ma sellepärast veel alla andnud pole. Küll ma ükspäev alles kirjutan😂

Paar "ädist" pildikest siis ka, mis suutsin telefoni fotosalvest leida:

Juulikuine

Hommikul pidin alustama blogimisega umbes nii: ilm on imeilus, taevas sini-sinine, päike paistab, lausa patt oleks aega raisata kirjutamisele, lugemisele või muule tubasele tegevusele.

Tahvel ja internet hoolitsesid selle eest hästi!😜 Ei õnnestunudki!

Nüüd, mitu tundi hiljem, tadaa!, siin ma olen. Vihm ajas tuppa. Õuetöödel mõneks ajaks kriips peal. Aga siiski: ma sain u 3 l musti sõstraid ja veidi vähem tikreid korjatud! Lisaks rohisin ühe peenra ära ja külvasin veel tilli, sügisel hea võtta peenrast. Oih, vikati pean põõsast ära tooma, see liguneb seal vihma käes ja pärast mõtlen, kuhu ma ta küll ometi panin🤔

Puhkus on sedapuhku lõpukorral. Ega puhanud nagu polegi. Kadeduseuss naksab iga kord, kui keegi räägib, kuidas ta oli 2 või 3 nädalat Saaremaal ja mitte midagi ei teinud (peale ujumise, lugemise ja poes käimise) või kuidas ta ainult loeb ja vaatab telekat või kuidas ta magab ja midagi ei tee, kui ei taha... See kõlab ju nagu puhkus! Aga mina ei saa. Ei oska! Väga aktiivne puhkus on olnud. Põhiliselt aiatööd maal, linnas siis hädapärased toimetused. Aina pendeldan maa ja linna vahet, sest kallis abikaas ju ei puhka. Ka ei oska. Tegelikult oskab küll, kui mõne vaba päeva võtab!

Aga mu aiamajandus on sel aastal suur ja üsna edukas vist ka. (Kuigi ühele inimesele on seda pindala natuke liiga palju. Jah, abikaas niidab muru, see on väga tänuväärne, aga kõik muu on üsna minu peal). Ainult ei tea, mis kaalikast saab. Kirbud tulid peale ja närisid lehed auklikuks. Raputasin küll soovituste kohaselt tuhka peale, aga jäin hiljaks sellega, kahju oli juba sündinud. Nüüd ma ei teagi, mida teha, kas peaks kõik üles tõmbama või on veel lootust, et sealt miskit ikka tuleb. Kaalika, punapeedi ja lehtsalati, ka kartuli külvasin ema soovil, suisa nõudmisel. (Oma piiratud liikumisvõime tõttu ei ole ta aeda jaksanud minna).

Nüüd on ta aga ise sirakil haiglas ja ei jaga eriti ööd ega mütsi. Niiviisi ongi vist kõige lihtsam end väljendada. Sest tegelikult on jube raske, rusuv, ängistav olla... Algas kõik plaanilisest, kauaoodatud puusaoperatsioonist, mis olevat väga hästi läinud. Aga! See, mida ei osanud oodata ega kartagi juhtus hoopis. Operatsioonijärgne psühhoos või ma ei teagi, mis... Igatahes on tal nüüd pea sassis ja liikumisest pole juttugi. Muidugi, ikka on veel lootust, et see läheb mööda, aga teadmatus on suur... Mis, miks juhtus, seda ei oska keegi öelda. Mitmete asjade kokkulangevus. Nüüd jälle tehakse uuringuid, vahepeal lihtsalt oli...

Siis ongi hea aias mütata, toas koristada, rabeleda ja mässata, end väsitada. Kurvad, pahad mõtted ei tule siis pähe.

Lugemise isu eriti ei ole. Haarasin puhkuse ajaks mitu raamatut (sh 2 Varraku ajaviiteromaani sarjast!) ja lugenud pole ühtegi, ei, valetan ühega olen siiski poole peale jõudnud. Lihtsalt olengi võtnud hetki - nüüd ma loen, sest on puhkus...

Ühe reisi olen ka teinud, aga las see praegu jääb. Ma ei tea, vist ei ole siin oma Võru-Kubija tripist ka rääkinud?!? No teine homme siis.

Tahaks lisada siia ka paar fotot, aga ei viitsi otsida ja valida 😜

Roosad - rõõmu ja silmailu

 

P.S. Leitud mustandite kaustast. Tõenäoliselt juba paar aastat oodanud seal, tegelikult vist enamgi juba... Viimaseid polegi enam alles... Hea, et on jäädvustused.

"Minu Tokyo"

Maarja Yano.

Minu Tokyo: nähtamatu piiri taga.

Petrone Print, 2022 

(Esmakordselt ilmunud 2013. a., uus epiloog 2022)

304 lk. : ill.

(Minu sari)

Nauditav lugemine. Ei teagi, miks olen siiani nii väga neid Aasia-poolseid lugusid peljanud. Jaa, eks see idamaine on ikka kuidagi võõrapärane ja võõristav. Aga need lood, mis eestlaste poolt kirjutatud, on juba iseenesest värvikad ja vahvad. Need on nii päris. Päriselt juhtunud. Kui veel on hea keelekasutuse, lobeda sulejooksu ja mõnusa huumoritajuga kirjutaja, siis muudkui loe ja naudi. Täpselt nii oli Maarja "Minu Tokyoga".

Vahel juhtub, et sellistes raamatutes hakkab liialt domineerima isik oma probleemide ja/või veidrustega ning paik, millest on kirjutada lubatud, jääb tahaplaanile. Samuti võib juhtuda ka vastupidine - keskendutakse liialt kohale ja isiklik komponent jääb puudu. See on minu jaoks veel kurvem variant. "Minu Tokyo" oli ses osas hästi paigas. Läbi isikliku elu, isiklike kogemuste tuli kenasti välja jaapanlik elulaad, kultuur, käitumismuster jne.

Algne idee või plaan - Jaapani poiss üheks aastaks - päädis armumise ja abieluga, mis nüüdseks juba üle kümne aasta kestnud. Jaapani poiss on leidnud kodu Eestis. Koos kasvatatakse kahte last, ema nägu poega ja isa nägu tütart. Sellest on eriliselt hea meel, kuna pärast kahe lapse kaotust jäi õhku nukker meeleolu.

P.S. Raamat loetud juba ammu. Mustandite kaustas kandis aprilli alguse kuupäeva😮

Tahaks..., aga ei taha ka...

Pean siinkohal silmas blogimist, kirjutamist noh...
Kuidagi on ära kadunud see harjumus. Tore on tagant järele lugeda küll ju, aga kui ikka nii kole-hirmus-pikk paus on sees, siis on vääga raske end jälle joonele saada.

Ei ole üldse enda õiges konditsioonis. Nii palju häirivat on, nii palju segavaid faktoreid... Kuskil kuklas tiksub kogu aeg mingi ärevus... 
Puhata tahaks... Aga ega ma puhata ju ka ei oska... Siis on jälle kuklas tunne, et pean tegema midagi muud, olema kuskil mujal. Et mida ma siin logelen ja niisama olen, mida ma puhkan ja blogin, kui seda teist ja kolmandat peaks...

Praegu ka. Töölt tulin varem ära, kuna mingi elektrikatkestus oli. Mõtlesin, et teen kodus suuri tegusid. Terve nimekiri ju ootab! Aga tühjagi... Lihtsalt olen siin juba paar tunnikest vedelenud. Abikaasaga vestelnud. Aidanud tal ristsõna lahendada😊 Üritanud töömeilile sisse saada (ei ole saanud!). Ühesõnaga, ei midagi asjalikku ja hetkel ei tunne eriti isegi südametunnistuse piinu😛 Hakkan vist arenema!😊 Sõbranna ütles nii tabavalt, kui küsisin "mis plaanid puhkuseks ka on?" - "puhata!"

Nojah, homne päev veel ja siis ongi ametlikult puhkus. Kuigi mul on juba praegusel hetkel tunne, et puhkus oleks nagu alanud. Arvan, et see on hea.

Avastasin, et mul on peaaegu kõik loetud raamatud kajastamata, postitused avaldamata... Aga - mitte ühtegi märget pole teinud nende kohta, nii et raskeks läheb, kui tahta midagi öelda nende kohta.

Ilmselt tuleb teha üks koondpostitus ja nii ongi. Vähemalt mingi märk maas. Ehk siis ükspäev...

Paar õrna õit ja looduse rohelust pea kuu aja tagusest loost. Eilseid fotosid ei ole viitsinud veel arvutisse tõmmata😛

Kevadest sai suvi...

Sel aastal tuli kevad teisiti... Ja suvi tuli teisiti... Jah, tuli küll...

Terve see kevad möödus rasket taaka kandes, sest asutus, kus töötan, koondas kolmandiku oma töötajatest, spetsialistidest... Täna oli siis nn viimnepäev😥 Kurb, väga kurb...

Mina jään. Kuid see uudis ei rõõmustanud mind. Ei tea, kas nutta või naerda. Kõik on segane, midagi ei tea veel, mis saama hakkab. Võib-olla aastake veel pikendust ja siis pannakse kogu putka kinni?! 

Mingi äng ja tahtmatus, viitsimatus on saatnud mind juba pikalt. Kogu aeg on mingeid tegemisi ja üritusi, mis hoiavad tegevuses, sunnivad tegevusele. Lihtsalt siis teedki ja muud valikut ei ole. Vahel on ju täitsa toregi...

Just sain ühele poole oma poolaasta projektiga ehk siis koguduse leht sai trükiküpseks. No see viimane hetk on tõeline ralli. Uuhh!

Ja ümberringi on nii palju koolilõpeajaid. Kõik pisikesed nunnud lapsed on suureks sirgunud ja paljud tänaseks gümnaasiumiukse sulgenud. Nii hea meel nende üle ja suur rõõm! Millised toredad noored!

Nüüd siis algab jaaniaeg. Ma loodan, et jäädakse mõistlikuks ja ei põletata meie väikest kodumaad maha. Ausalt - on päris hirm kohe. See tänane vihm on homseks unustatud. Tänase kastmise eest siiski vast hoolitses.

Homme-ülehomme peaks surnuaeda jõudma. Begooniaid istutama. Enne peab neid veel ostma minema.

Nii et - tere suvi! Elame veel! Ja varsti on puhkus!

Tere kevad, peagi suvi🙂

Jälle kevadine kibekiire aeg käes, nagu ikka. Ei ole hool ja hoobil vahet, nii ka öeldakse, vahel. Aga igasugu asju öeldakse... Ja mina olen juba liiga kaua olnud sellises seisundis, kus ei taha midagi teha, kõik tundub mõttetu, ei ole indu, motivatsiooni...jne. Kõik on vastumeelne. Jah, eks ma ikka teen oma igapäevaseid asju, koduseid toimetusi, ja tööl käin, isegi tööd teen😜 Aga kuidagi rõõmu ei ole. Ja aega ei ole... Mingid vanad tegemata asjad kummitavad. Nimekiri on pikk, mida kõike peaks tegema ja mida TAHAKS teha, aga milleni lihtsalt ei jõua. Ei ole jõudu ja pealehakkamist. 

Tegelikult tunnen rõõmu aias toimetamisest, see kuidagi maandab ja viib mõtted mujale. Aga tahaks igapäevaselt midagi teha. Kaugjuhtimise teel pole see küll võimalik. Ja nii tekib uus frustratsioon.

Vahel võtan siiski hetki, mil endale teadvustan - kevad on! Ilus kevad, ilus aeg! Naudi! Salvesta, talleta see hetk, see tunne, see lõhn...

Jaa, ja ongi ilus! See igakevadine looduse tärkamine, kui imede ime! Lausa müstiline omal kombel. Õunapuuõite roosakas-valge vaht! Sirelite vaimustav lõhn! Piibelehed! On, mida nautida!

"Poiss, kes nägi pimeduses"

Linnateatri väikeses saalis Salme tänaval sai ära nähtud Läti autori Rasa Bugavičute-Pēce algupärane näidend Maria Aliide Jakovski lavastuses.

Jēkabs, keda kehastab noor näitleja Jan Ehrenberg, on pimedate vanemate nägijast poeg, kes on silmadeks tervele pimedate kogukonnale. Inimsuhetest ja peresuhetest. Lapseks olemisest. Ka sellest, kuidas nägija laps on pidanud justkui oma varasest east täiskasvanu eest väljas olema.

Oma pimeda-rolliga saavad ehtsalt hakkama Külli Teetamm (ema), Indrek Ojari (isa) ja Elisabet Reinsalu, kes tädi Daina'na on eriliselt hea! Ja Allan Noormets (nägija!) kassina 🐱! Väga naljakas.

Ootused olid siiski veidi suuremad, aga üldiselt jäin rahule.

Ema ja poja keeruline suhe

"Minu Filipiinid"

 

Madle Timm. 

Minu Filipiinid: katastroofide keerises.

Petrone Print, 2023
84 lk., 8 l. ill.

(Minu sari)

Eile hakkas see postitus oma elu elama. Sellepärast olin täna sunnitud tal natist kinni võtma ja korda tegema😀

Manila kõrghooned, tornid. Vaesus. Räpasus. Kontrastid. Looduskatastroofid. Punane Rist. Humanitaarabi.

Ausalt öeldes ei viitsi pikalt kirjutada. Lugemiseks oli täitsa kobe tükk. Aga no ikkagi see va Aasia! Ei ole ta mulle teragi omasemaks ja armsamaks saanud. Aga rahu temaga!
Mu meelest hea ja asjakohase kokkuvõtte on kirjutanud taas Mae. Siinkohal Sulle ka tervitused, kui mu kritseldust lugema juhtud!

Mõned väljakirjutused vaid:

Humanitaarabi on suuresti tänuväärne valdkond ja ilma selleta oleksid kannatused kordades suuremad. Kleepsud ja numbrid ja ilusad pildid on olulised, aga mitte olulisemad kui päris inimesed.

Midagi kulinaaria vallast😏:

"Sa ei ole sajaprotsendiliselt Filipiinidel käinud, kui sa pole balut'it söönud!" kuulutab Kareen ja surub mind kärule lähemale.
"Eh, aitäh, mulle piisab ka viiekümnest protsendist," puiklen vastu ja suunan meid kärust eemale. Kareen naerab.
Balut on nimelt pardi-, kana- või hanemuna, mille sees on juba embrüo ehk näiteks väike pardipoeg arenema hakanud. Neid on erinevas "valmimisastmes" ja need ajavad mulle ühtmoodi oksemaitse suhu. Kohalikud aga koksavad rahumeeli munad katki, lürpides esmalt ära sealt välja voolava "leeme" ning asudes siis muu osa kallale. Traditsiooniliselt väidavad nad, et see on parim snäkk pärast õhtut väljas, mistõttu võib igal öösel näha kärutäisi mune tänaval müügil.

Vastuolud, vastuolud:

Olen üllatunud seda enam, et Filipiinid kui tugevalt katoliiklik riik on tuntud oma konservatiivsuse poolest, kuid, nagu välja tuleb, on märkimisväärselt tolerantne oma geide, lesbide, biseksuaalide ja transseksuaalide suhtes. Numbriliselt väljendudes on lausa 80% filipiinlastest roomakatoliiklased ja kiriku õpetused domineerivad sageli Filipiinide avalikus elus. Seda huvitavam on, et mõned aastad tagasi avaldatud küsitlusest selgus, et 73% filipiinlastest arvab, et geid  ja lesbid ja muud seksuaalvähemused peaksid ühiskonnas olema aktsepteeritud. Võrdluseks - naaberriigid Indoneesia ja Malaisia vastasid omakorda kolme ja üheksa protsendiga.

[Jah, imelik see ilmaelu ikka. Meil, näe, surutakse ka väevõimuga sooneutraalsust peale ja upitatakse ebanormaalsust pjedestaalile. Rahvaküsitlust pole tehtud ega ilmselt tehtagi, sest mine tea, äkki "pime" rahvas hääletab äkki normaalsuse ja traditsioonide ja väärtuste poolt. Meil on ju sõnavabadus, aga ainult sinnamaani, kui peavoolule takka kiidad, kui oma peaga mõtlema hakkad ja oma arvamust avaldad, siis on paha-paha. Kirikuringkonnad siiski on suures osas veel traditsioonide ja väärtuste põhised. Kuigi on siingi teatavad voolud ja suundumused. No mida iganes! Patt jääb patuks ka siis, kui me seda nii ei nimeta. Jumal armastab patust, mitte pattu! - Selline kõrvalepõige siis tuli nüüd täiesti meelevaldselt siia]

Aga lugege ise!😏 Ei hakka teile siin midagi ümber jutustama😛

Mai🙂

Terekest!

Maikuu hakkab vaikselt juba esimest dekaadi täis tiksuma🙃 Sestap oleks vist paslik ka endast elumärki anda. Et äkki keegi tunneb huvi (või suisa muret?!)

Ega siin polegi midagi erilist, luulelist või midagi🙃 Ikka pigem selline proosaline argielu.

Kevad, mis sel aastal tuli hoopis teisiti (millest võib-olla mõni teine kord teen juttu?), on oma osa nõudmas ehk siis jälle on saabunud aeg, kus ei ole hool ega hoobil vahet. Vaja aiatöid teha! Seda pindala ikka jagub, mida tuleb hallata. Ja kui igapäevaselt kohal ei viibi, siis nädalavahetus jääb üsna napiks ja kujuneb väga toimekaks ning pühapäeva õhtul nendid ikka kahetsustundega, et ei jõudnud kõike seda, mis tarvis või mis mõttes... Selline "tore" (hoo)aeg on siis alanud😜

Aga minu karulaugud, mis esimesel koroonakevadel soetasin (3 aastat tagasi!) ja aeda istutasin, on juba nii palju kosunud ja kasvanud, et sain elus esimest korda ka karulaugupestot teha! Täitsa hea tuli!

Lugeda olen selle mäsu sees siiski ka pisut jõudnud. Ehk saan mõne postitusegi mingil hetkel tehtud🙃

Kevadisi iluhetki olen püüdmas käinud. Tõsi, möödunud nädalavahetusel ununes🙁 Seega need viimased arengud on jäädvustamata. Aga oli ju ka hullupööra külm. Mitmed lilled said külmast näpistatud😥

Paar pildikest lisan siiski. Sinililled on muidugi ammu lõpetanud. Aga kui palju erinevaid neid on! No vaadake ise!

Viimane on eriti "kunstipärane" foto otse ehitustandrilt😁

Kena kevadet teilegi! Ehk nüüd hakkab veidigi soojemaks minema...

"Teekond Mexicost Setomaale"

Stephanie Rendón
Teekond Mexicost Setomaale.
Eesti keelde tõlkinud Marju Jõgeda ja Tanel Velli-Vällik
Tallinn: Hea Lugu, 2022

240 lk, 16 l. ill.

Mehhiklanna kolib Eestisse. Kuidas ta siin kohaneb. Millised on erinevused vana ja uue kodumaa vahel. Suhetest. Armastuse ja abikaasa leidmisest. Elu kõiges oma värvikirevuses🙂

Mehhikos on valdav suhtumine, et elatakse töö tegemiseks, sellal kui põhjamaades ja mujal maailmas on suundumus pigem vastupidine - tööd tehakse selleks, et elada. See on üsna oluline vahe. Need kaks maailmapilti on teineteise vastandid. 

 Lk. 20 jj saame töö tegemisest lugeda pikalt ja põhjalikult. Sellest johtuvalt ka mu järgnev kõrvalepõige.

[Iseenesest tore, kui selline mulje eestlaste kohta on jäänud. Mina julgeksin küll vastu vaielda! Jaa, võib-olla tõesti Soome ja teised Põhjamaad kuuluvad sellisesse kategooriasse, aga minu arvates hullemat töölooma kui eestlane annab otsida😮 Muud ei ole kui töö ja töö. Kui ühes kohas lõpetatakse, siis jätkatakse järgmises. Või mis, koht pole ju paljudel enam üldse küsimuseks. Projekte kirjutada ja juhtida saab ükskõik kust! Imestan ikka, milleks endale küll ilusad ja kallid kodud muretsetakse, kui seal üldse ei viibita, kodus olemist ei naudita või seal ainult magamas käiakse!]

Mulle see raamat pigem meeldis. Meenub, et Mae tegi selle üsna maatasa😁😘

Puuviljade pesemine pesuvahendi ja nuustikuga pani silmi pööritama ja õlgu kehitama, aga mu ühe sugulase naine teeb siin Eestis umbes sama, nii et ei ole midagi uut siin päikese all😛

"Tenerifel tegelikult"

 

Triin Raave.
Tenerifel tegelikult: elu laste ja koertega. Mehest rääkimata.
Tallinn: Pilgrim, 2022

163 lk.: ill.

Äge raamat! Täis särtsu, lusti ja huumorit! Ikka seiklusi, mööda Euroopat rändamist ja Tenerifet muidugi ka. Loomi (loe: põhiliselt koeri ikka) ja lapsi (väike blond kanapea, printsess Linda ja tema vanem vend Oskar).

Mulle kohutavalt meeldis Triinu mahlakas-lopsakas sõna- ja keelekasutus! Nii palju toredaid ütlemisi ja väljendusi!

Pidin just ütlema, et ühtegi stiilinäidet ei tule, aga! avastasin siiski telefonist ühe klõpsu, kus seisab:

Kui Eesti rahvakalendrisse märgitud heinamaarjapäeva, leheristipäeva või luuvalupäeva puhul ei ole vaba päev garanteeritud isegi erakordse luuvalu või heinasaagi puhul, siis oma üllatuseks leiame, et Tenerifel võib lisaks Hispaania üldriiklikule kalendrile leida õige mitu saarepõhist ning mis veelgi enam - omavalitsuspõhist püha, mil pank ei tööta ja ükski tuvi vabatahtlikult ei lenda. Kas see nüüd  sisemajanduse koguprodukti mõttes on halb või hea, ei teagi, aga ega meie ja vist mitte ükski kohalik  ühegi ootamatult või vähem ootamatult sülle kukkunud vaba päeva üle väga ei kurvasta.

Väga muhe ja minu masti tekst. Olen sulanud😅

Nii et väga positiivsed muljed. Ei lasknud end isegi (väga)  häirida mõnedest "nii, et"idest😛

P.S. On olemas blogilehekülg Raavede hoov , kus nad pisut oma tegemistest kirjutavad. Põhiliselt on võimalik nende seiklustest osa saada aga FB grupis, millega tuleb enne lugema asumist liituda.

Saates "Hommik Anuga" oli üks lõik Raavede perest.

"Taevatrepp"

Jälle kinos käidud. Ikkagi Eesti film. Nähtud.

Ma ei ütleks, et see mulle meeldis, aga vaadata aitas. Selles filmis siiski oli see miski... Aeg... Hetkes elamine... Mälestused, meenutused... Kevad, suvi, sügis... Elukevad. Elusügis. Võib-olla need märksõnad võiks iseloomustada "Taevatreppi" minu jaoks.

Aga liiga palju verbaalset roppust ja paljast meheihu, seda oli minu jaoks tõesti too much 🤔

Juba mitu korda sel aastal kinos käidud! Kõva sõna, ütleks ma😁 No minu mätta otsast.

Suvaline test?!

Suvaline test 

Süüta üks küünal ja vaata, mida sa praegu kõige rohkem vajaksid.

Me ootame, et iga aasta tooks meile midagi head. Sageli on meil aga raske ise aru saada, mida me õieti kõige rohkem vajame.
Selle testi tegemiseks pead sa valima ühe küünla. Sul on valida 4 küünla vahel, vali üks.

Iga küünal, mille sa süütad, valgustab sulle midagi. Lase oma südamel ennast juhtida ja vali see küünal, mis sulle kõige rohkem meeldib ja mis sind inspireerib.

Valikus oli/on: roheline, punane, sinine, valge.

Kui sa valisid esimese, rohelist värvi küünla:

Sinu hing tahab praegu rahu.
Sa oled tundnud viimasel ajal tugevat stressi ja pinget ning loodad, et see peatselt möödub.
Sa oled inimene, keda paljud vajavad, kelle poole pöördutakse alati, kui on vaja nõu küsida. Sul ei jää palju aega iseendale, sest sa oled kogu aeg tegevuses. 

Sa peaksid aga leidma aega ja võtma ühe päeva ainult iseendale. Tegelema ainult sellega, mis sulle meeldib. Sest ära unusta, et sa ei saa aidata mitte kedagi, kui sa iseennast kõigepealt ei aita. 

See, ülalolev tekst (test) on täpselt nagu naelapea pihta. Ei salvestanud seda kohe, kui FB-s nägin. Kui teisel päeval otsima hakkasin ja enam seda üles ei leidnud, siis jõudsin ennast maapõhja kiruda, miks ma seda ei teinud (kohe ei salvestanud).
Lõpuks mingi x-otsinguga leidsin üles ja rõõm oli ülisuur!
Kohe esimene valik oli mul roheline. Mitte et võtan kohe esimese ettejuhtuva, vaid muud ei tulnud mõttessegi valida... Ja vastus oli just see, mis vaja... Lugesin ka teisi, aga antud hetkel ei kõnetanud need mind absoluutselt.

Nii palju siis mingist suvalisest testist...

Emakeelepäeva kaja

Eile tähistasime emakeelepäeva. See on üks erakordselt tore päev!😍 Kahju ainult, et see pole vaba päev, puhkepäev. Peaaegu pidin endale vaba päeva tekitama, et jälgida olulisi sündmusi, aga... elu tuli jälle vahele. No aga töölaua taga oli siiski niivõrd-kuivõrd võimalik ka osa saada. Küll kõrvaklappidega ja muude häirivate faktoritega. 

Teist aastat järjest toimus presidendilossi ees lugemisaktsioon, kus u 70 Eesti inimest luges enda poolt valitud tekste, alates ilukirjandusest ja lõpetades teadustekstidega. Kahjuks ei olnud võimalik kõike vaadata-kuulata. Kõik nähtu-kuuldu oli aga väga nauditav! 

Emakeelepäeva konverentsist rahvusraamatukogus sai osa videosilla kaudu, mis on väga tänuväärne.

Ja siis muidugi traditsiooniline e-etteütlus! Vist 16. korda juba. Seekord õnnestus mul täiesti veatult kirjutada! Olen siiralt rõõmus ja rahul. Kuigi sel aastal oli ka etteütlus palju kergem, aga see ei pisenda sugugi mu rõõmu. 

Olgu siis siinkohal ka käesoleva aasta tekst ära toodud, nii nagu mina kirjutasin. Paar teist lubatud varianti oli ka.

Üks modernne suunamudija kirjutas hiljaaegu Facebookis, et Artur Alliksaare sajanda sünniaastapäeva puhul võiks noorte laulu- ja tantsupidu alata mõne alliksaarelikus vaimus levimuusikapalaga.

Nojah, päris naljakas, kui ühendkoor ülistaks liikumisaastat omamoodi hääldusharjutusega, esitades lugu "Kindlameelse kinglooma kimbatus kingapoes".

Praegu, nagu me teame, süüdatakse laulupidude tuli Mihkel Lüdigi laulu "Koit" saatel, mille sõnad olevat Friedrich Kuhlbars kirjutanud lauluseltsis Koit umbes veerandtunniga.

Mainitud seltsi loomise ja nime idee sündis Võrtsjärve-äärses kõrtsis, kus koduteel peatunud laulupidulised mekkisid kesvamärjukest ja nägid idataevas punetama löönud koitu.

Alliksaare poeesiat repertuaaris igatahes ei ole, aga "Olematus võiks ju ka olemata olla", nagu kõlab literaadi postuumselt ilmunud luulekogu pealkiri.

"Elust. Nostalgiliselt"

Angela Hofberg. "Elust. Nostalgiliselt"

Tallinn: Varrak, 2021.

245 lk.

Raamat koosneb seitsmest psühholoogilisest novellist:

Valik. Väljapääs. Akadeemiku pojapoeg. Lõhe. Kardin.

Mul on külm. Nostalgiliselt.

Midagi väga ehedat ja ürgeestilikku oli neis novellides. Eks pisut ka nn nõukogude Eesti nostalgiat. Ja taasiseseisvumise alguse muutusterikka aja kajastusi 1990. aastatest.

Pigem jäi domineerima elu kurvem pool. Valed valikud elus. Segased peresuhted või inimsuhted üldse. Elu hammasrataste vahele jäämised. Haigused. Surm(ad). Mitmed matused.

Aga ega rõõmsatest asjadest polegi ju midagi erilist kirjutada...

Vaatamata melanhoolsele alatoonile oli siiski põnev lugemine. Raamat edenes ruttu ja kibelesin lugemist jätkama.

Viimast, kõige pikemat novelli lugedes tundsin siiski, et aitab juba, mõõt on täis, enam rohkem ei suuda seda ängi taluda...

Ent sai seegi otsa, mööndusega:

"Aega kinni ei püüa, ent kohta saab hoida, ning sinna tagasi pöördudes ehk kunagist aegagi tajuda, kasvõi hägusa unelmana. Olgu see koht siis südames või mälus, enne kui halastav Dementia mind oma pehme käega juhib sooja, helgesse kodupesasse, kus puudub vähimgi oht sellest kunagi ilma jääda.

Vahel saab elu otsa, kuigi aega veel on."

Kõige enam meeldis mulle vist "Akadeemiku pojapoeg ". Siin on üks lugu teise sees, nagu pea igas teiseski novellis. Rahareformijärgsel suvel kohtub  Mall keskturu läheduses omaalgatuslike kaupmeeste rivis või õigupoolest neist veidi eemal raamatuid müütavat eluheidiku välimusega meest, kes osutub tema klassivend Antoniks. Ja mälestused hakkavad tulvama...

Üks mõttekatkend, mis väärib minu meelest esiletõstmist, eriti tänapäeva valguses, kus lahutumus on tohutu suur ja abiellumiseni tihtipeale enam ei jõutagi:

"Ühelt poolt vääris ema-isata Anton kaastunnet, teiselt poolt sai talle osaks hoopis rohkem tähelepanu  ja hoolitsust kui tema klassikaaslastele. Ega klassikaaslased olekski osanud veel mõista, mida nad rohkem tahtnuks - terve perekonnaga, kuid keskpärast, pigem kasinat kodu, kus on volilt tegutsemisvabadust, või jõukust ja heaolu vanavanemate lakkamatu hoole ja silma all uhkes individuaalis, kus liikumisvabadus piirdus vaid hästihoolitsetud aiaga.

Isa ja ema, õed-vennad moodustasid pereelu loomuliku terviku, kuhu enamasti kuulusid ka vanavanemad, ehkki tavaliselt elasid nood maal. Ja tervikliku pere purunemine oli nii erandlik, et tähendas vapustust ja katastroofi. Elati koos ja hoiti pere koos, peitugu välise pildi taga kuitahes sügav lõhe või terav valu. Ja ega seda tunnistatudki. Alles hiljem, juba keskkoolipäevil, võis kuulda mõne klassikaaslase pere lahkuminekust. Ja alati tundus see arusaamatu ja ebaloomulik."

Need on need asjad, mis mind kõnetavad.

Häid ütlemisi ja kõnekaid mõttekatkeid oli veelgi. Need kogun kokku erali postitusse.

"Ei ma mõista palvet teha..."

Ei ma mõista palvet teha,

ei ma mõista paluda:

palveks enne saab ju süda,

kui ma hakkan paluma.

Sinu eest ma palvet teeksin,

paluks vaga meelega,

aga juba põue põhjas

oled ise palve sa. 

(Juhan Liiv)

"Suvitajad"

Eesti filmiklassika uusversioon😉

Kinos käidud. Film nähtud. Täitsa tore oli. Vaadata kannatas ja naerda sai ka.

Nüüd on tahtmine algallika juurde pöörduda ehk siis raamat kätte võtta ja välja selgitada, milline versioon originaalile lähedasem on.

Aeg on teine. Tegevus on toodud kaasaega, tänapäeva.

Väga ilmekas näide on noorte suhtlus. Istutakse seljad vastamisi ja suheldakse telefoni kaudu🤔😮

Arvustusi ja tutvustusi leiab interneeduse avarusest juba üksjagu.

"Minu Süüria"

Tanja Dibou. Minu Süüria: hetk rahu ja sõja vahel.
Toimetajad: Mae Lender, Epp Petrone
Petrone Print, 2022
256 lk., 6 l. ill.
(Minu-sari)

"Mis, sa oled Süürias käinud?! On see tõesti võimalik? Neid küsimusi kuulen sageli…

Minu Süüria lugu algas Peterburis, kus õpingute ajal tutvusin oma tulevase abikaasaga. Tänu armastusele sattusin Süüriasse 2010. aastal, kui see kohutav sõda polnud veel alanud. Elasin sel rikkaliku ajaloopärandiga maal aasta, püüdes kinni pilvitu hetke rahu ja sõja vahel.

Noore naisena ei soovinud ma olla üksnes koduperenaine, seega osalesin Euroopa vabatahtlikus noorteprojektis, töötades Palestiina põgenikelaagri noortekeskuses Yarmoukis, panustades Damaskuse lasteteatri tegevusse ja õppides araabia keelt kohalikus mošees.

Minu lugu räägib rõõmudest ja muredest, mida inimene tunneb eemal kodumaast, püüdes kohaneda uue ja võõra eluviisiga – siin on nii minu euroopaliku pilgu ja slaavi hingega Süüria avastamise kogemus kui ka mu abikaasa katsumused Eestis, kus ta peab silmitsi seisma jäiga bürokraatiaga.

See raamat on vastus kõigile küsijatele."

Niisuguse kokkuvõtte leiame raamatu tagakaanelt.

Paar väljakirjutust ka:

Issand, tahaksin kas või minuti üksi olla! Palun veidigi privaatsust! 
Kohtumiste rohkuse tõttu tunnen end nagu tühjaks pigistatud sidrun. Tagasi vaatamata tahaks põgeneda kõrbesse ja jääda üksi sinna. Pean kalliks neid nii harvu üksinduseminuteid ja ahmin endasse erakordse rõõmu ja aplusega. /.../
Tundub, et ma ei ole veetnud sekunditki omaettte, alati on keegi lähedal. Isegi hilisõhtul, kui juba tukk peale kipub, on meie maja ikka veel rahvast täis. Tädid, onud, vennapojad, vennad, õed, nõod, lapsed, naabrilapsed... Lõputu külaliste rodu. Nagu olekski iga jumala päev just selleks, et nendega kohtuda. Pole harvad juhud, kui toas istub umbes 3o inimest, kes kõik on üksteise nõod.

Kogu seda sugulaste, sõprade, tuttavate tähelepanu hindan ma muidugi väga.
Aga ma olen väsinud... Väsinud olemast mannekeen vaateaknal. Kõik vahivad sind, räägivad sinust. Mulle meeldib nukuteatris ja noortekeskuses, seal teen midagi kasulikku, aga kodus on ainult külalised ja arvukad sugulased. See olukord paneb mind korralikult proovile.
Midagi on vaja ette võtta, et astuda maha sellelt oravarattalt. /.../ Ainult minu mees ja mina. Reis kahele? Tore mõte! 
Idee tuleb samadest lapsepõlvemälestustest - Palmyra varemetega postkaardilt. Ma tahan just sinna. Seal on rahu ja vaikus, liiv ja ajalookillud.

Igati lugemist vääriv raamat. Araabiakeelne ja islamiusuline riik. Hoopis midagi muud, millega igapäevaselt kokku puutume.

"Ei öelnud, et kahetseb"

Kinnunen, Tommi. Ei öelnud, et kahetseb: rännakuromaan.
Tõlkinud Jan Kaus
Tallinn: Varrak, 2022
240 lk.
Sari: Moodne aeg
Originaalpealkiri: Ei kertonut katuvansa

Raamatu tagakaanelt loeme:

Tommi Kinnuse neljas romaan „Ei öelnud, et kahetseb” on rännakulugu. Rännak leiab aset jalgsi ja vahetult pärast Teise maailmasõja lõppu. Sakslaste teenistuses olnud Irene-nimeline naine hakkab kõndima Soome põhjaotsast tagasi kodukanti, koos temaga veel hulk saatusekaaslasi. Sõda on küll ametlikult lõppenud, kuid see ei taha Irenest ega teistest naistest lahti lasta, sest vastasseisus tuli valida pool ning teatavasti ei tunta sõjas pooltoone. Naised kõnnivad läbi maalilise ja karmi Põhja-Soome maastiku, teadmata õieti, mis neist saab, mis neid tabab. Nad unistavad kodust, teadmata, kas selline asi ülepea eksisteerib. Neil tuleb otsida oma kohta tundmatuseni muutunud maailmas; maailmas, mis tundub koosnevat ohtudest ja takistustest. Tommi Kinnunen (snd 1973) elab Turus ja töötab emakeele ja kirjanduse õpetajana. Kõik tema seni ilmunud raamatud on väga soojalt vastu võetud ning mitu neist on kandideerinud Soome suurimatele kirjandusauhindadele. Eesti keeles on varem ilmunud "Nelja tee rist" (Varrak, 2015) ja "Peraküla" (Varrak, 2017). "Ei öelnud, et kahetseb" (2020) on võitnud mitmeid auhindu ning tekitanud Soomes elava vastukaja.

Raamat ei jätnud ükskõikseks, vaid kiskus kaasa kogu oma karmuse ja tõelisusega. See ei olnud kerge lugemine, kohati pidi ennast ületama, et jätkata.

Paar arvustust, mõttearendust leidsin ka, mida tasuks samuti lugeda:

http://aluik.blogspot.com/2022/04/ei-oelnud-et-kahetseb.html

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/teel-kahetsuseta-elu-poole

https://kirjakoi.wordpress.com/2022/05/03/tommi-kinnunen-ei-oelnud-et-kahetseb/

https://lugemissoovitus.wordpress.com/2022/04/18/tommi-kinnunen-ei-oelnud-et-kahetseb/

"Nomaadimaa"

Jessica Bruder. Nomaadimaa: kuidas 21. sajandi Ameerikas ellu jääda.
Inglise keelest tõlkinud Mari Tiitsmaa
Koolibri, 2022
284 lk.

Üks tõeliselt mõtlemapanev ja kaasakiskuv lugu. Inimestest, kes on (erinevatel põhjustel) kaotanud kodu ja enamasti ka (püsiva) töö. 

Nad ise nimetavad end majatuteks, mitte kodututeks. Neil puudub traditsiooniline eluase - maja või korter, ent ometi on kodu, olgu selleks siis matkabuss või muu neljarattaline.

Raamatu põhjal on vändatud ka film, mis 2021. a. kandideeris Oscarile ja sai neid lausa kolm tükki! Linastus PÖFFil ja jõudis Eestiski kinolevisse. Viletsa kinokülastajana pean tunnistama, et ei ole filmi näinud. Seega võrdlusmoment puudub.

USA on kõigist arenenud riikidest kõige ebavõrdsem ühiskond. Ameerika Ühendriikide kodanike vahelist ebavõrdsust võib võrrelda sellega, mis toimub Venemaal, Hiinas, Argentinas ning sõjast räsitud Kongo Demokraatlikus Vabariigis.
Ja ehkki olukord on juba niigi halb, muutub see tõenäoliselt ainult hullemaks.

Lõppude lõpuks ei suuda enam miljonid ameeriklased endale lubada tavapärast keskklassi eluviisi. Kogu riigis on inimeste köögilauad täis maksmata arveid. Tuled põlevad hilise ööni. Samu arvutusi korratakse ikka ja jälle, kuni kurnatuseni, kuni pisarateni välja. Palk miinus toiduraha. Miinus arstiarved. Miinus krediitkaardivõlad. Miinus kommunaalkulud. Miinus õppelaen ja autoliising. Miinus suurim kuluartikkel - üür.
Vastuolu sissetulekute ning väljaminekute vahel kasvab, tekitades küsimuse: Millest sa oled nõus loobuma, et elus püsida?
Enamik inimesi, kes selle dilemmaga silmitsi seisab, ei asu siiski autosse elama. Neid, kes seda teevad, võib võrrelda indikaatorliikidega - nii nimetavad teadlased organisme, mis annavad märku suurematest mutustest ökosüsteemis. (lk 257) 

Kui loed veel järgnevaid kirjutisi, siis saad rohem teada:

http://www.marijaanus.com/2022/04/raamat-nomaadimaa-ehk-lugu-sellest-kui.html

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/nailiselt-vaba-ratastel-elu/

http://danzumees.blogspot.com/2020/11/nomadlandnomaadimaa-usa-2020-3film.html

Paastuaeg

Üha enam igatsen vaikuse järele, rahu, vaikuse ja üksinduse järele.
Liiga palju on juttu, tühje sõnu, müra. Liiga palju on suhtlemist. Tahaks lihtsalt vait olla. Lihtsalt olla.

Liiga palju avaldatakase arvamust. Igaühel on midagi arvata, öelda kõige ja kõigi kohta. See on tüütu ja nii väsitav. 
Kogu mu sisemus hüüab: Hoia endale oma arvamus, mind ei huvita, absoluutselt ei huvita!

On paastuaeg. Tahaksingi paastuda suhtlusest, mõttetutest vestlustest, sihitutest aruteludest. Rääkimata poliitikast, debattidest, valimisteemadest.

Paastuda tuleb sellest, millest on raske loobuda. (Vaikida ei ole paraku võimalik, selleks peaks tõepoolest üksindusse tõmbuma.) Seega, mina üritan paastuda magusast - valgest suhkrust ja valgest jahust toodetest. Ja see on kohutavalt raske! Siiski - mõned päevad olen juba suutnud. Pühapäevad ei ole paastupäevad. Kuigi distsipliini pärast peaksid olema! Sest ma ju kipun pühapäeval patustama. Nonsenss kas pole?!? Siis võin vabalt magusat kere täis vohmida, ega ma suuda siis ühe koogitüki või maiustusega piirduda. Hammas verel, siis muudkui tahaks veel ja veel... Kui maitset suhu ei saa, siis ei ole ka kiusatus nii suur enam...

Mäletan, et (kesk)kooli ajal heitles mu pinginaaber iseendas või iseendaga, tahtis kloostrisse minna. Ja ma ei mõistnud teda absoluutselt. Ei saanud aru, miks noor inimene nii räägib... Elu ees ja kõik teed valla! Loomulikult ei läinud ta kloostrisse, vaid hoopis Tartusse, ülikooli. Ja sinna tema jäigi. Tartusse, mitte ülikooli.😉 Abiellus. Sai pesakonna lapsi. Nüüd on need kõik juba suured ja pesast lendu läinud, niivõrd-kuivõrd. Eneseteostuseks on tal muud vahendid - muusika koos selle erinevate võimaluste ja väljunditega.

Viimasel ajal olen tabanud ennast liiga sageli mõtlemast kloostrielu peale - palveta ja tee tööd! Kloostris on omal kohal ka vaikuses olek. Aina enam tajun, et see sobiks mulle...
Nii pea ma ilmselt sellist sammu ette ei võta (kui üldse kunagi), sest paraku nõuab ilmalik elu oma osa. Mul on kohustused, osad küll vabatahtlikud, mida ei saa niisama maha jätta. Inimesed, kes vajavad mind või vähemalt nii arvan mina, et vajavad.
Aga - nii hea, kosutav, lohutust pakkuv on mõte, et see (kloostrielu) võiks mulle sobida, olla mu hingelaadile omane koht.

Tagasi paastu(aja) juurde tulles - arvan, et kloostris, kindlates raamides ja tingimustes, on palju kergem ka paastuda. Ilmalikus elus ei taha kuidagi kedagi solvata, kui on sünnipäevad jm üritused, kus pakutakse head-paremat, kooke-kringleid-pirukaid-maiustusi... Aga paasturütmi lööb see segi. Nii et pidevad dilemmad...

Minu lilleke😇

P.S. Miks nii siiralt rõõmustan oma lillekese üle? Aga sellepärast, et see on ise kasvama pandud. Läks kasvama! Ja nüüd tuli esimene õis!!!😍😇💖

Veidi teatrit:)

Endale meenutuseks, et olen käinud vaatamas neid etendusi sel aastal:

1. veebruaril käisime Eesti Draamateatri väikeses saalis vaatamas etendust "Kunst" (Yasmina Reza). Esietendus 5.08.2022.
Lavastaja: Karl Laumets
Osades: Jaan Rekkor, Tõnu Oja ja Guido Kangur.

Selgub, et Eesti teatrites on seda lavastatud varemgi.
1998. a. Eesti Draamateatris (Osades:Tõnu Kark, Ain Lutsepp ja Lembit Ulfsak. Lavastaja:Hendrik Toompere)

2008. a. Ugala teatris (Osades: Luule Komissarov, Leila Säälik ja Liina Olmaru. Lavastaja: Robert Annus)

2017. a. Von Krahli teatris (Osades: Markus Truup, Sander Roosimägi ja Joosep Uus. Lavastaja: Mart Koldits)

Etendust ei oskagi kuidagi kommenteerida. Oli kah...

20. jaanuaril oli Rakvere teatri külalisetendus "Kuni ta suri" (Nadežda Ptuškina romantiline komöödia) Eesti Draamateatri suures saalis.
Osades: Ülle Kaljuste, Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu ja Anneli Rahkema. (Esietendus Rakvere teatri väikeses saalis 16.10.2018)

Selles tükis oli ikka hoogu ja särtsu, salapära ja sarmi. Kaks võrratut näitlejat, kaks Üllet oma tuntud headuses.

"Minu Poola". "Minu Rumeenia"

Et veel enne aasta lõppu saaks ka mõni lugemine kirja pandud, siis koondan siia kokku lausa kaks raamatut. Ühendavaks lüliks on Minu-sari ja Ida-Euroopa. Ja ka toimetaja  - Mae Lender!
Isiklikus plaanis on omamoodi seos ka autorite eesnimedega. Nimelt on Tiina ja Anna mu esiemade nimed (emapoolsed vaaremad). Aga sellega seosed piirduvadki😉

Anna Tiido.
Minu Poola: lipuauto tagaistmel
Toimetaja Mae Lender
Petrone Print, 2021
192 lk., 8 l. ill.
(Minu-sari)

"Minu Poola" tuli minuga koos uude aastasse, st et lugemist alustasin vanal aastal ja lõpetasin uuel.

Poola on suur maa-ala, mis enamasti meenutab (vähemalt mulle!) pikka ja lõputut bussisõitu Eestist Saksamaale või mõnda muusse Euroopa riiki. Kahjuks ei ole mul veel võimalust olnud Poolaga lähemalt tutvuda. Tahtmist oleks aga küll. Ehk kunagi õnnestub ka!

Raamat on peaasjalikult suursaadiku proua ehk siis diplomaadi abikaasa elust ja tegemistest Poolamaal.

Minu elu Poolas on tihedalt seotud poliitikaga - saatkonna peamine eesmärk on peale kahepoolsete suhete arendamise ka kohalikku elu jälgida.

Siinkohal pean ära märkima, et minu abikaasa ei poolda homoseksuaalsuse avalikku eksponeerimist ja seisab iga kord raske valiku ees, kas toetada kuidagi geiparaadi või mitte. Muidugi tegutseb ta lõpuks vastavalt välisministeeriumi juhistele. Isiklikes vestlustes oleme tihti erinevatel seisukohtadel - mina olen loomult liberaane ja tunnen kaasa vähemuste kannatustele, samuti on mul sõpru, kes kuuluvad mõne vähemusgrupi hulka, nii et näen LGBTI kogukonna elu ka lähemalt. Harri on aga suhteliselt vana kooli kasvatusega. Tema üldine seisukoht on see, et homoseksuaale ei pea taunima, aga ei pea ka avalikult propageerima. Poola on tugevalt katoliiklik riik ja Harri arvates ei peaks me neid õpetama, kuidas seksuaalvähemustesse suhtuda.

Poola on ajaloost läbi imbunud. Tihti öeldakse, et kui Lääne-Euroopa vaatab pigem tulevikku, siis Ida-Euroopa vaatab minevikku. Kui Lääne-Euroopa peab end rahvusriigist edasi arenenuks ja kiidab multikultuursust, siis Ida-Euroopa on etniline.

Lk. 183-188 saame lugeda, kuidas Poola on samas nii lähedane ja ometi nii kauge.

Tiina Sööt. Minu Rumeenia: absurdi armunud
Toimetaja Mae Lender
Petrone Print, 2022
256 lk., 8 l. ill.
(Minu-sari)

Rumeeniast mulle meeldib lugeda. Veidi nagu eksootiline või nii.

Varasematest lugemistest meenub raamat "Rumeenia tõsimeelsed päevikud", millest jäid vastakad muljed ja tunded.
Sama juhtus nüüd sellegi raamatuga. Ent hoopis teises kontekstis.

Muidu nagu kena, vinks-vonks raamat, aga siis ühtäkki arvab autor heaks "kapist välja tulla" ning tolksti tuleb sisse see va "pisuhänd"😏 (nn polüamooria - suhted mitme partneriga ja BDSM-teema - sidumine, allumine, domineerimine jms )
Mul läkski kogu muu lugu nüüd selle "pisuhänna" nahka. Ja Rumeenia jäi kuidagi tagaplaanile.
Ma ei hakka siinkohal kommenteerima inimeste sättumusi ja kõrvalekaldeid. Lisan vaid niipalju, et autor peab ennast inimpelguriks ja põeb depressiooni. Nii et see "pisuhänna" teema tundus seetõttu mu jaoks kuidagi veider ja ei sobitunud kuidagi konteksti...

Mina olen alati mittemonogaamset suhet tahtnud. Juba teismelisena jäi mulle arusaamatuks, miks peab pärast partneri "kõrvalehüpet" tingimata pahane olema või miks peaks lahku minema, kui sul tekivad tunded ka kellegi uue vastu? Inimeste armastamine ja intiimsuhted on ju nii ilusad ja sügavad tunded, miks on vaja seda kuidagi piirata?
Muidugi ei ole see kõigi jaoks niimoodi, ja paljudele paaridele on oluline olla ainult üksteise jaoks. gaühele oma.
Polüamooria või eetiline mittemonogaamia on siin konservatiivses riigis loomulikult viltuvaadatav ja seega pisut põrandaalune tegevus. Tegelikult muidugi kõik peavoolus normidest erinevad suhtevormid ühiskonnas põlatud.

Aga ka ajaloost ja poliitikast saame üht-teist teada. Muuhulgas ka Rumeenia kommunistliku diktaatori Nicolae Ceausescu äärmuslikust poliitikast. (nt lk. 73)
Muidugi ei ole sel teemal puudu ka huumorist.

Nalja saab jälle ka nimega, nagu sageli ikka võõrsil eestlaste nimedega juhtub. Eestlase jaoks üsna tavaline ja lihtne nimi  - Tiina Sööt.

..seal oli mu nime real kirjas Tuna Soot. Selle inimese jaoks oli loogilisem uskuda, et mu eesnimi on Tuunikala, kui et Tiina kirjutatakse kahe i-ga.
Kui rumal minust, et Eestis elades arvasin, et mul on maailma kõige igavam nimi. Rumeenias on see väga seikluslik, kui igas ametiastuses saan selgitada: Tiina kahe i-ga ja Sööt kahe o-ga, millel on täpid peal. Mõnes dokumendis olen Soeoet, reises jälle Soot ning vahel tuleb ette raskusi tõestamisega, et tegu on sama ndiviidiga. Kui aga tõmban välja Eesti ID-kaardi peal ilutseva topelt ö, mõjub see nii jahmatavalt, et minuga enam ei vaielda.

Tore kirjeldus on ka Rumeenia kliima kohta.
Üldiselt on inimesed ülatunud, et mina, põhjamaa näitsik, suvepalavust nii hästi talun ja isegi hindan. Arvan, et põhjus on aastate jooksul sügavale kontidesse imbunud Eesti jaheduses, mille ülessulatamiseks läheb vaja vast veel kümmekond aastat lõõsakvat kuumust. Kui kohalikud vahetpidamata kurdavad, kuidas nad seda kuumust välja ei kannata, siis mina naudin. /.../
Tunnistan, et vahel on kuumus siiski liig ka minu jaoks. Eriti päevl töötades, kui isegi istumise peale higi leemendama lööb. Ühel perioodil, kui temperatuur 40 kraadi lähedale kerkis, oli mul laual töökäterätt, millega aeg-ajalt otsesist ja kaela pühkida. /.../
Kui soojus langeb Bukaresis alla 25 kraadi, hakkan ma juba tasapisi nurisema, et külm on ja olen pettunud, et pean sokid jaga panema./.../
Talv on Rumeenias pehme ja lühike ja kui lumi maha tuleb, tekib üleüldine paanika ning koolilapsed saadetakse koju./.../
Õnneks on talv enamasti väga lühike ning juba veebruarikuus võib vabalt 15 soojakraadi olla. Järjekindla korrapärasusega tuleb igal aastal märtsis mõneks ajaks ootamatu lumetorm. Kohalikud on mulle selgitanud, et aastaajad on siin järgnevad; suvi, sügis, talv, kevad, talv versioon 2 ja kevad versioon 2.

Nii palju siis Rumeeniast😉

"Sina oled minu sõber"

Sõbrapäeva laineharjal seilates, meenus mulle laulurida "Sina oled minu sõber".

Väike guugeldus ja voilaa! siin see laul ongi:

Sina oled minu sõber
Meie jutt ei ole tavaline
Meie jutus on see tõde,
mis on antud hetkel  oluline.

Anna andeks, mis on vale,
kuid ma andsin endast parima
Parima, mis veel on minus

Tegelikult see on viga,
me ei ole ammu kokku saanud
kokku võtnud selle asja
mis on hakand jälle hinge närima

see ei ole mingi juhus
et siin paigas just me kokku saime
sina oled minu sõber

Aeg kõike teha
Aeg hoiab sõpru häid
Aeg meidki näeb

Miskipärast mul on tunne
Parim päev on meil veel kõigil ees
Võtta asja rahulikult
pika peale kõik saab ära tehtud
Ära teeme needki nipid
Mille jaoks meid üldse ilma loodi
Pea vastu sõber

Aeg kõike teha
Aeg hoiab sõpru häid
Aeg meidki näeb

Sina oled minu sõber
Meie jutt ei ole tavaline
meie jutus on see tõde
mis on antud hetkel oluline

Anna andeks mis on vale
kuid ma andsin endast parima
Parima mis veel on minus

Erich Krieger "Sõbra laul"

Sõbrapäev ja muud juttu

Veebruar on ületanud juba ekvaatori ja kahe nädala pärast algab kevadkuu. Mina pole aga veel ühegi postituseni jõudnud. 
Õhtul, kui arvuti vabaneb, ei viitsi ma enam une arvelt siin toimetama hakata. Ja nii läheb päev päeva järel. Öelda, kirjutada oleks ju küll nii üht kui teist, aga... vahel ei viitsi. Viimasel ajal pigem ei viitsi üldse... Selline tüdimus, väsimus, tujutus, apaatsus, huvipuudus jms on peal või kallal. Nagu mitte miski ei paku rõõmu ega tekita elevust. 

Olid jõulud. Jah, tore, olid küll... Eriti ei kaunistanud sel aastal kodugi. Ostsin uued elektriküünlad, aga ei pannud neid üles ega põletanud kordagi. Ei, siiski, ühe ilupildi jaoks panin põlema. 😛 Ei kuulanud jõululaule, -muusikat, mida tavaliselt ikka teen. Küünlaid, tõsi küll, neid päris elusaid küünlaid ikka põletasin.

Eile oli sõbrapäev. Oli, jah, tõesti. Paari sõbraga jagasime rõõmu - aitäh, et oled olemas!😇 Ja sellest täitsa piisas. Sain kogeda, et neile olen oluline, oleme vastastikku olulised. Kõige suurem ja parem ja lähedasem sõber on mulle mu abikaasa. Temaga olime rahulikult kodus, oma argiste tegemiste juures. Ei midagi romantilist. Sõbralik olemine!💖😍💑 Ja see on nii-nii oluline mu meelest!

Elus ongi ju nii, et romatika möödub kiiresti. Mis aga tõeliselt loeb ja jääb on sõprus. Vähemalt minu/meie elus on see nii ja see hoiab meie suhte toimivana, hoiab meid koos.

Mulle meenus kaugest ajast lastesaade "Kõige suurem sõber" (no see punakasoranž Leopold, mäletate, siis onu Raivo, Postikana ja Äpu) ja sealt  üks tohutult armas laul, mille algusread oma sõpradele saatsin. Lisan siia kogu laulu ja ka toreda video:

Hea sõbra jaoks on valla
mu uksed ja mu hing,
mu silmad ning mu kõrvad
ning mu perekonnaring.
Kui tahad, tule alati,
ma ootan aken avali
või lenda-lenda kas või
läbi telekanali

Oi poisid-plikad
tore on see elu
JAAA!
Kui kõikidel on
seltsimees ja semu
HURRAA!

Kui sinu hoov on ka su sõbra õu,
siis ükski soov ei käi teil üle jõu!
Kui põnevaks ja rikkaks
laupäev saab,
kui sulle sõbrad
külla tulevad!
JAAA!

Hea sõbra jaoks on valla
mu uksed ja mu hing,
mu silmad ning mu kõrvad
ning mu perekonnaring.
Kui tahad, tule alati,
ma ootan aken avali
või lenda-lenda kas või
läbi telekanali

Kohe-kohe on käes ka sünnipäev. Jällegi - nii on, aga ei mingit vaimustust ega eufooriat! Päev, mis tuleb üle elada. Ennast tuleb kuidagi kokku korjata, et suuta teha head nägu ja olla viisakas nende vastu, kes õnnitlema tulevad ja kelle jaoks on sünnipäev üks hiiglama tore sündmus. Jaa, ma tegelikult ju tean, et see on tähtis päev ja puha, aga reaalsuses on see päev nagu iga teine... Lapsena, noorena ootad ja loodad sellelt päevalt eiteamida. Täiskasvanuna olen aga mõistma hakanud, et liigseid ootusi ei tasu sellele päevale rajada. Kõik, mis teed, teed teiste jaoks, peod, väljategemised ja värgid. Olulisem oleks aga hoopis ise nautida ja lasta end kätel kanda!😉 Aga - kuna seda keegi ju ei tee nagunii, siis pigem hoida madalat profiili😏

Nädala pärast on kodumaa sünnipäev. Ent sedagi varjutab terve aasta kestnud sõda Euroopa südames. 

Ilmselt see on ka üheks põhjuseks, miks ma nii tujutu ja tahtetu olen...

Varsti tuleb kevad! Jah, tore on! Aga nii on see ju igal aastal! Varem või hiljem tuleb kevad niikuinii!

Nii et rääkige mulle mida tahes, ei tule siit mingeid vaimustushüüdeid...

Palun vabandust! Loodan, et ühel päeval olen ma taas veidi reipam.

"AEG. Teekond nimega Mees"

Kui te nüüd arvate, et ma uuel aastal ühtegi raamatut lugenud pole, siis - vale vastus ja arvake uuesti:) Kaks on loetud ja üks pooleli. Seda viimast ma naudin, sõõmude kaupa, nagu head veini, kui soovite:) Pigem nagu gurmeekohvi või midagi taolist:) 

Ja selleks on:

AEG. Teekond nimega Mees /Tiina Ristimets, Indrek Arula, Keit Pajust
Kirjastus Pilgrim, 2022
280 lk.: ill.

Tegemist on suureformaadilise ja rikkalikku fotomaterjali sisaldava intervjuu-raamatuga. Oma elust, meheks olemisest, arusaamadest, põhimõtetest jms räägivad 25 meest, paljud tuntud ja kuulsad inimesed.
Kaanekujundus meedib mulle eriliselt tänu fotole Ivo Linnast, kus ta nii muhe-mõnusalt muigab ja hetke naudib.

[Meenub, et sarnane fotode ja intervuudega raamat oli ka naistest või naistega, aga kummalisel kombel see mind nii ei kõnetanud, et oleksin süvenenult lugema hakanud.]

Seekord kasutasin lugemisel sellist meetodit, et ei lugenud järjest, vaid üsna suvaliselt, st enda suva järgi. Väga hea variant muuseas! Eriti alguses.

Minu järjekord on siiani olnud järgmine:
Lembit Peterson (69), Ivo Linna (73), Hannes Hermaküla (53), Hannes Nelis (57), David Vseviov (73), Jüri Arrak (85), Arvo Hein (54), Kristjan Järvi (50), Peep Aaviksoo (66), Ilmar Raag (54)...
Ootel on Rauno Pehka, Tiit Meren, Dimitri Demjanov, Lauri Räpp, Mihkel Raud ja veel mõned (minu jaoks) vähemtuntud nimed.

Noorimad on 45 ja 47! Eks elukogemus tuleb ju ikka aastatega. Mis elukogemusi saakski 20sel olla? Eriti veel tänapäeval, kui alles keskkool (gümnaasium) lõpetatakse 20nda eluaasta künnisel.
30sel juba pisut on ikka ehk kogunenud üht-teist...

Hästi postiivse ja hea tunde on loonud nende vahvate meeste mõtete lugemine. Loomulikult on igas elus hapramaid hetki ja tumedamaid toone, aga domineerima on siiski jäänud rõõmus, optimistlik ja positiivne pool.

Lembit Peterson: Alati võiks ju midagi kahetseda, näiteks oleks võinud rohkem suhelda - minu päritolupere minu ümbert on kõik surnud, ema, isa, vend. Viie aasta pärast olen ma elanud vanemaks kui mu isa. Mõtlen selle peale, et ma ei suhelnud nendega piisavalt, ei veetnud nendega aega. Aga ma teadlikult ei lase ennast sellest ängistada, mis siis ikka teha, peast lolliks ei taha minna.

Aga kui teha midagi teisiti, siis suhtleks rohkem ka sõpradega, teeks vähem tööd. Minu elu suurim motiiv on teha vähem tööd ja rohkem magada. See on minu uusaastaresolutsioon igal aastal - juba palju aastaid.

Siinkohal meenus eilne Mart Juure tõdemus (vist "Ringvaates"?), et 30. jaanuar, eesti kirjanduse päev peaks olema ka töövaba päev, mitte ainult lipupäev. Et inimesel oleks vaba päev ja ta saaks ise otsustada, mida teha. Kasvõi lugeda eesti kirjandust!
Väärt mõte, millele kirjutaksin kahe käega alla.

Et aga mitte väga pikale minna, siis panen täna punkti. Nii postitusele kui ka jaanuarikuule.

Väljakirjutusi meeste lugudest tahaks aga jagada veel mõnel teiselgi korral.

Mõnusat saabuvat küünlakuud!