Endla Tegova "Humalaaias"
Tallinn: Eesti Raamat, 1985
272 lk.
Peategelaseks Kill Kultanen, kohe 18-aastaseks saav kutsekooli poiss. Tegevuspaik Saaremaa. Kutsekool, ühikas ja seal ümber toimuv.
Loetav. Köitis vähem kui "Laulatatud". Taaskord lähevad plusspunktid huvitavatele nimedele, ent needki ei ületa viimati mainitud teost.
Juba mainitud Kultaneni Kill, siis Purpuri Kristjan = Kristus.
Nulli Leo. Ulliki, Elfie. Kapveli Vilka, Vessiku Eki. Tollipoomi Juke.
Taustal jookseb üks aimatav armastuslugu või armumise lugu. Kunstnikuhing Marii, õpetaja, kes päriselt on justkui Purpuri naine, aga otsib midagi enamat, ilu ja hingestatust enda ümber, teda "piirab" Kultase Kill, käib korteriakna taga piidlemas, jälitab ehk siis kõnnib kannul, helistab, aga sõnagi ei räägi...) See on kuidagi kriipivalt hell ja ilus ja valus...
Annab aimu nõukogude aja elust ja inimsuhetest (mis kõik omamoodi sordiini all) saarel, laiemalt kogu Eestis, kutsekoolis, ühikas, kolhoosis, kollektiivis.
P. S. Raamat, mille lugemist alustasin koroona ja ikalduse aastal ning lõpetasin millalgi eelmisel aastal, kui jälle kätte puutus.
Väga värvikas autor ja lugemine!
Infoks: Minu nime hääldatakse hollandipäraselt Meilike Einpfüü-Filüpp (v hääldub hollandi keeles nagu f ja u nagu ü)
Eestlaste nimede hääldamised võõrkeeltes on mu meelest alati erilised maiuspalad😉 Kogu keele-teema paelus mind siin raamatus eriliselt!
Kaas - seda sõna peab teadma, kui Hollandi tulla. Tähendab see muidugi mõista juustu. Ja juustulinn Gouda ei hääldu nii, nagu kirjutatakse, vaid pigem "hhhauda"[Ma tahtsin kogu aeg parandusi teha - Hollandisse. Mind nii härib see "Hollandi minek"😁]
Väga mõnus lugemine igatahes! Mulle tohutult sümpatiseeris.
Mae kirjutab oma blogis toreda kokkuvõtte. Jagan seda täiesti.
Kas tõesti juba?
Mõned siin juba paar nädalat tagasi (kui mitte kuu?) hakkasid aastat kokku võtma, joont alla tõmbama. Mul selline tunne, et mida? Meil on ju veel nii pikk maa minna, täitsa mitu päeva veel... Loodame, et midagi põrutavat enam ei juhtu ja saab läbi see pöörane aasta...
Üle 10 päeva tõbitsen juba. Köha vaevab ja ei taha taanduda... Ei sobi õue õhk ega toa õhk, kuiv, niiske, tolmune..., mitte miski... Ei oska ka mingit ravimit manustada... Mis teha, eks tuleb lihtsalt aega anda...
Jõulueelse nädala olin lausa haiguslehel. Ei olnud must tööinimest ega polnud asja ka kodus. Lootsin oma saksa kirjad-kaardid kirjutatud saada, aga nõup, ei mingit indu, ei mingit pealehakkamist... Kaks kolmest on mulle kaardi läkitanud... Ehk suudan end jaanuaris kokku võtta...
Ongi selline imelik aasta olnud... Ei taha küll halada, kaevelda ja vinguda, aga ... ah, las jääda.
Kehakaalu olen kõvasti kaotanud kõige selle stressi ja üleelamistega. Ja ausalt öeldes ei ole see tore. Jah, piltide pealt on küll ennast parem vaadata, et kae, kes see plikake on😆, aga muidu on kole..., tunnen, et olen vanaks jäänud, eriti reedab seda mingi tüüpiline vana inimese kuiv nahk...🙁
Taevale tänu, ema tervis siiski taastub. Operatsioon läks ju hästi, valusid ei ole. Psühhoos taandus ära, mõistus on korras. Liikumine paraneb ka. Ainus asi, et koju pole pool aastat saanud... Kuigi hooldekodus on kõik eluks vajalik olemas, esmavajadused on rahuldatud ja kõik on hästi, siis koduigatsus on ikka... Ent mõistusega võttes - üksi ei ole tal praegu võimalik hakkama saada, ikka peaks keegi puid tooma, tuld tegema, poes käima ja majandama. Elame selle talve üle, eks siis vaatame, kuidas edasi...
Tööelus oli ka suur muutuste aasta. Jäin üksi oma töölõigu peale ja tundub, et (lisa)töid tuleb uksest ja aknast juurde... Uus seltskond on juhtme mitmel korral kärssama pannud. Silmakirjalikkus, maskeeritud viisakusega. Kohati on tunne, et saan kohe vingumürgituse. Endiste kolleegidega olen siiski aeg-ajalt ka kohtunud. Tööteemadel rääkimine on muidugi komplitseeritud, aga hetkel veel suhted säilivad.
Koduses plaanis pole mingit motivatsiooni midagi ette võtta. Las need tolmurullid ja ämblikuvõrgud ruulivad, keda huvitab?!? Kui peaks huvitama, siis palun väga - koristatagu! Kahe majapidamise majandamine käib mul ilmselgelt üle jõu. Kuidagi moodi olen saanud siiski enam-vähem järje peale. Eks see talvine aeg tuleb kuidagi üle elada. Vaja ju kütmas käia, et miinused sisse ei tule... Ja kellele sa ikka delegeerid?!? Igaühel omad tegemised ju...
Eks oma kalli kaasa olen küll ära vaevanud oma kaeblemise ja halaga, aga ta on truult ikka mu kõrval, Jumal tänatud! Kohe-kohe hakkame ta juubelit tähistama😍 Esimene lisatud foto on kalli kaasa orhideest, mille talle aasta eest kinkisin. Tahtsin talle juubeliks ka midagi analoogset, aga ei leidnud... Saab siis hiljem.
Ja siis meie imeilusast talvest paar pilti ka. Täna oli täitsa vihm ja sula. Aga nüüd lubatakse mingit ulmelist temperatuuri langust. Appi!🥶🌬️❄️🥶
Lugemisaasta oli tõusude ja langustega. Enamik loetust on kajastamata. Ilmselt ei jõuagi neil päevil seda teha. Eks ükskord siis...
Jõuluks saadud kingitus - raamat - teeb siiralt rõõmu - "Aeg. Teekond nimega Armastus".
Olgu siis see aasta nüüd kokku võetud. Sama kaootiliselt, kui kaootiline ta ise ka oli.
Ja saabki otsa see november. Ei olnudki nii jube ja hirmus sel aastal...
Vahepeal on talv meie õuele tulnud. (Eks see on novembrikaamose natukese valgemaks ja helgemaks muutnud...) Tööd on mehemoodi tehtud. Tartus käidud, kah tööasjus. Tõbitsetud. Soomes käidud. Külalisi vastu võetud.
Kui töötamine jaotub kuu peale või mitme kuu või lausa aasta peale, siis viimased punktid mahuvad napilt nädalasse. Praegu mõtlen, et minu jaoks on see täiesti uskumatu (maksimum)programm! Kuigi olen suht elusalt sellest välja tulnud, jah veidi tõbiselt küll. Aga need tripid olid mõlemad ühepäevased, mis tunduvalt reisistressi ja -ärevust vähendas.
Soomes olime väikese seltskonnaga rohkem lõbu pärast - juubelil - või no kui päris aus olla, siis ikka veidi töine ka: oli meid ikka ju laulma kutsutud. Aga laul teeb rinna rõõmsaks ja see pole ikka päris töö. Pidu oli soomlaslikult lühike, 3 tundi ja asi tehtud. Ei mingeid pikki kõnesid. Palju muusikalist eeskava ja söömine (külmlaud ja palju kooke!) Tore oli üle hulga aja armsad sõbrad-tuttavad üle vaadata. Väsitas hoopis pikk koosolemine oma kambaga, kus naiste põhiteemaks oli dieet ja dieedi pidamine (täielik pseudoteema minu jaoks, pole eluski ühtegi dieeti pidanud) ja meestel autojutud (samuti võõras teema, kuna ei oma autot ega autojuhilube ja ise ei sõida ka)
Külalisteks olid aga ühel päeval mu vennake ja teisel päeval tema pojake, minu pisike, nagu ma teda ikka kutsun. No mõistagi mõlemad juba suured mehed😀 Aga kuidagi väga armas!
Tartus oli ka mõnus ja ma tõeliselt armusin ülikooli raamatukogusse. Seal tahaks kohe pikemalt viibida, tõeliselt inspireeriv paik, õdus ja ehtraamatukogulik.
Tänane õhtu kujunes ootamatult vabaks... Pidin minema haiglasse ema vaatama, aga sinna ei lasta praegu külalisi, karantiin... Nii sain endale blogimise aja 🥰 Midagigi...
Lõppu veidi talve ka. Lahtist. Raplast ja Hagerist.
Eelmise postitusega sai endast jälle elumärki antud😉
See Varraku ajaviiteromaan oli viimane raamat, mida lugesin. Tean, et pean kohe postituse tegema, muid tuhmuvad elamused ja ega sisugi pole takkajärgi enam kerge meenutada... Nii on kahjuks jäänud kajastamata palju loetut. Et küll ma ükspäev, kui rohkem aega on, kirjutan... Aga seda ühte päeva ei tule kunagi, kus üleliia aega oleks, et saaks ekstra ja uuesti süveneda... kahjuks.
Eks enne aasta lõppu peab need kajastused siia ikka mingil moel üles panema, juba ajaloo huvides, et mida lugenud olen või nii🤔
Mõtetes olen küll blogisse palju asju omast arust juba kirjutanud, aga tuleb välja, et tegelikkuses mitte 😝
Meenub, et tahtsin looduse lokkamisest kirjutada. Tundub, et ei ole seda teinud. Ja veel mingid fotod, mida kommenteerida või mis ise kommenteerisid midagi...
Aga ma kablutan nüüd aina maa ja linna vahet. Kütmas ja ema külastamas. Nädalavahetusel hea kui ühe päeva saab niisama olla. No see tähendab, et kodused tegemised, majapidamistöid jms argine ja see siis põhiliselt maakodus. Ega mingit indu midagi teha ja korda saata pole. Ei jaksa, ei jõua ja ei taha... Kes tahaks mulle koristajaks tulla?!?🙂 Tolmurullid vahivad nurgast vastu, ei aita enam kaugelt ja uduse pilguga vaadata🤭 Eks kui päris riid majja tuleb, siis haaran tolmuimeja või harja ja kühvli... Seni aga - ahh, olgu, kelle asi, luid just ära ei murra😆
Veidi pildimaterjali:
 |
| Oktoobri alguse torm... |
 |
| Ämbliku imeline kunst ehk koristajat paluks 😆 |
 |
| Ümberistutatud pojukesed🙂 |
 |
| Esimene lumekirme 25.10 |
 |
| Valgust pimedasse aega ja õue, 7.11 |
Kui seda raamatut alustasin, siis tundus mulle korraks, et see on viimane Varraku ajaviiteromaan, mille kätte võtan, et ei taha enam... Et on tekkinud küllastus. Ei läinud jälle mu jaoks käima ja tundus natuke nagu üle võlli. Aga vedasin ennast ikka edasi, sest ei saa ju olla, et jätan pooleli. Õnneks ei jätnud. Sest lõpuks oli kahju kaant sulgeda.
Rongisõitjate kirjutamata reegel on, et omavahel ei vestelda! Väike peanoogutus või kerge naeratus on maksimum, mida rongituttavad omavahel vahetavad. Oi, kuidas mulle see meeldiks, kui meil ka nii oleks😝 No aga ei jäänud neil seal Londonis ka niimoodi. Üks õnnetu juhus rikkus vaikuse ja siis oli juba võimatu seda lumepalli peatuma saada. Moodustus seltskond, kes hakkas üksteisest hoolima ja kokku hoidma.
Keskne tegelane on värvikas Iona (aastaid lesbisuhtes/abielus olnud naisteajakirja nn psühholoog, abikaasa Bea on dementsusele kalduv ja hooldekodus), kes alati sõidab koos koeraga ja suure käekotiga, kuhu mahub terve varandus sisse. Piers (abikaasa Candida, pärit rikkast perest) on pangandus- ja rahandustegelane, unistab aga hoopis matemaatikaõpetaja kutsest. Sanjay (medvend), kellel on paanikahood ja siis loeb Mendelejevi tabelit enese rahustamiseks, talle meeldib Emmie (on kihlatud Toby 'ga, kes osutub ahistajaks), kooliõpilane Martha, David, Jake...
Said vist nüüd enam-vähem kõik tegelased üles loetud 🙂
Ega ma sisu ümber jutustama ei hakka, ütlen vaid niipalju, et see lugu läks päris põnevsks ja ka lõpp oli täitsa olemas, nii et ma jäin vägagi rahule. Algne äratõukefaas osutus siiski asjatuks ja ajutiseks reaktsiooniks.
Rongipeatused ja tegelased:
Ei tea, millega ma olen selle ära teeninud, et viimasel ajal on mu lektüüriks sattunud väga erilised ja suurepärased raamatud?!?
Hiljuti "Meie vana maja" Tuuli Jõesaare sulest ja nüüd Kristi Ilvese "Minu Mulgimaa".
Need kuidagi tõstsid mind jälle pinnale ja taastasid mu usu lugemisse ja lugemise positiivsesse mõjusse. Vahepeal ei olnud üldse mingit isu lugeda, ei püsinud järjel, ei suutnud süveneda, mõte läks uitama...
Kindlasti on nende mõlema raamatu puhul oma roll ka toimetajal Mae Lenderil (lehvitan Sulle, kui lugema juhtud👋🥰). Oma blogis on ta neid nii hea sõnaga tutvustanud ja pealegi, Mae ei võtaks ühtegi halba raamatut ka toimetada😉 Nagu juba ühes varasemas postituses mainisin - Mae on kvaliteedimärk!❤️
[Ta ise iseloomustab nende kahe raamatuga toimetamist nii:
Mul on nüüd kahe viimase raamatu autorid olnud sellised eluterve talupojamõistuse, kahe jalaga maa peal, tugevad ja vägevad naised... kuidas leida endas jõudu siitkohast nüüd edasi minna, selles on küsimus...]
Aga siis Mulgimaa raamatust ka veidi või?!?😁 No hea oli, ehe ja aus ja tore! Erilised kommid olid muidugi persoonide lood raamatu viimases peatükis. Elmar ja Ilmar ja Kalle ja Alli ning muidugi Erna.
P.S. Tekst on kirjutatud ammu. Augusti lõpus, seega pea kaks kuud tagasi. On piisavalt kaua laagerdunud😝 Ei hakka siia enam midagi juurde keevitama. Las jääda. Aga loetagu, julgen soovitada küll😉
Tihe, tõhus tekst. Hea lugeda, samas aeganõudev. Ei olnud selline ühe-kahe õhtu lugemine, vähemalt minu jaoks mitte.
Hea, väga hea. Kuigi raamatukogunduslikult on raamat liigitatud usulise kirjavara alla, siis pigem on ikkagi reisikiri või ühe väikese riigi, linnakese elu ja tegemised esikohal.
Kohati häirisid kordused, ent samas oli nii kristalseid, filigraanseid ütlusi, tõdemusi, mis panid taas heldima ja leebuma...:)
Raamat, mida võiks täiesti omada või vähemalt teistkordselt üle lugeda.
Paar kuldset mõttetera ka siia lõppu (kuigi välja võiks kirjutada palju-palju):
Hästi lõpetamine on palju raskem kui innukalt alustamine.
Eelistan elada lihtsamalt ning veeta rohkem kvaliteetaega oma lähedastega. Lõpuks on just inimsuhted need, mis teevad elu väärtuslikuks ning loovad mälestusi.
Kui Tallinna vesisest haardest bussi peale saime läksid taevaluugid päriselt valla. Poole tee peal hakkas aga heledamaks minema ning Tartusse jõudes tundus, et seal pole üldsegi sadanud. Väike kehakinnitus Ruuni pubis ja siis uksest väljudes saime ka veidi uduvihma. Edasine siht oli ERM. Eesti Rahva Muuseum. Abikaas käis ammu pinda, et lähme-lähme, muidu olemegi kaks viimast eestlast, kes pole veel sinna jõudnud 😆 No seda viimast mõtlesin muidugi mina ise juurde😝 Aga mõeldud, tehtud. Just nüüd tundus aeg küps ja ka mina valmis Tartusse minema. Mõtlesin selle endale toredaks väljasõidu-ürituseks ja kohe hoopis teine minek😆
ERMi juurde viib linnaliinibuss number 7. Pilet (nn tunnipilet) maksab 1.50. Selle saab endale soetada nn rohelise kaardiga ehk siis ühiskaardiga, kui sinna on eelnevalt raha laaditud. Sama on võimalik teha ka kontaktivaba pangakaardiga. Nii palju siinkohal turismiinfot😉
ERM jättis hea, isegi väga hea mulje. Kuigi sellise kolossaalse, imposantse hoone taustal tunned end pisikese, tühise putukana... Ja pisut klaustrofoobne tunne tuleb ka peale... Palju ruumi, avarust, kõrgust ja pikkust... Ja taas tundsin, et olen nii tilluke. Aga see kõik on muidugi tühi-tähi ja peas kinni. Tasub ikka vaadata suuremat pilti.
Püsinäitused "Kohtumised" ja "Uurali kaja" sai läbi käidud. Põhiline huvi oli ajutistel, vahetuvatel näitustel. Mulle isiklikult avaldasid erilist muljet suveniirrätikud "Sõnumid kolmnurgas" ja kotid "Praktiline ilu. Käekotid, rahakotid, kandekotid ja lahttaskud ERMi kogudest" avatud hoidlas, samuti toolide näitus galeriis - "Nelja jalaga maa peal. Eesti talutool". Näitus "Õige keha, vale keha" sai ka üle vaadatud, aga väga vau-efekti ei tekkinud, mõningaid toredaid äratundmisi kahtlemata oli.
Kogu kupatuse pilet maksis 14€ ja selle piletiga oleks soodustust saanud veel ka tagurpidi majas, aga sinna me enam kahjuks ei jõudnud...
Sai nüüd siia läbisegi fotomaterjali paisatud. See on nii tore, et pildistamine ei ole keelatud! Enda tarbeks klõpsisin just tekstimaterjali, hea teinekord fakte üle vaadata või midagi tsiteerida 🙂 No näiteks toon kohe paar soola olulisuse kohta käivat mõtet:
Keeda soolane ruvvake, küdsa nätsk leivake, ei siis pere pal'lu söö.
Seda võib naiseks võtta, kellega vaka soola seltsis oled ää söönud.
Paar fotot ka kaunitest rätikutest:
See intrigeeriv pealkiri vormus ühel hommikul ühistranspordis sõites...
Et siis kelle probleem? Ja mis probleem?
No eks ikka minu. Kelle siis veel, eks ole😜
Aga põhjus või siis probleem, millest sel päeval mu mõte tööle läks, oli loomulikult üsna proosaline. Nagu enamasti ikka asjad kipuvad olema.
Bussis oli isegi ruumi ja leidsin endale koha, kuhu maha potsatasin. Peagi kõrgus mu kõrval üks noormees, õigupoolest üks seljakott, mis noorsandil seljas oli. Ja see seljakott oligi mu probleem! Kui see ikka paari sentimeetri kaugusel su silmnäost on, siis ei ole eriti tore. Kogu aeg tahaks oma nägu kaitsta, eriti nina ja eriti-eriti oma (überkalleid) hambaid😬😁 Kujutlusvõime on mul liiga hea! Kohe lähevad peas tööle erinevad stsenaariumid, mis kõik võib juhtuda😜 Ninaluu puruks?!?🤔 Kes maksab kinni mu murdunud hambad?🤔Jne. Jne. Ja siis läheb mõte edasi, arutlema, mida mõtleb või arvab see inimene, kes kujutab mulle (potentsiaalset) ohtu... Ja ma jõuan järeldusele, et ta ei arva midagi, sest ta ei teagi, et mul on probleem, mille tema tekitas... Ja kui ma ka oleksin talle seda öelnud, no näiteks palun võta kott seljast või hoia distantsi või mida iganes..., siis üsna kindlasti saaks reaktsiooni - mis su probleem on? Ei ole empaatilisust, teistega arvestamist. Enda ninast ei nähta kaugemale. Ei saagi ju näha, kui nina kogu aeg telefonis on...
Ja nii neid probleemikesi koguneb. Päevast päeva.
Juba kuukese olen kõrvalt jälginud ühe koosluse suhtlemist ja dünaamikat. (No tegelikult on mind lausa kaasatud uue koosluse tekkimisse. Üsna keeruline on suhestuda. Aga küll kohanen ja harjun...) Mõningaid märksõnu selle kohta: Issanda loomaaed!🙊 Inimesed on imelikud. Idioodikari🤭 Mis mind kõige rohkem hämmastab on see, kui ühele räägitakse teist taga ja sellele teisele jälle seda esimest. Sürr! Kummaline!
Aga kuhu september kadus? Sellele küsimusele ei oska mina küll vastata. Vaatasin mõni päev tagasi uskumatu pilguga kalendrisse... ja pidin tõdema, et läbi see kuu ja ilma blogimata😮 Selle vea saan siiski nüüd parandatud, aga kuhu aeg kaob, see küsimus jääb... Kuidagi väga kiire ja tormiline on olnud, tundub mulle, aga tegelikult on vist rutiin endasse matnud. Töiselt veidi teine režiim ehk siis muutunud seltskond, suurem tuba (tööruum), üldiselt kokku kuivanud kollektiiv... Ja ega muutused tööl sellega veel lõppenud pole... Rutiini hulka kuulub ka pea igapäevaselt ema külastamine, kes ikka veel haiglavoodis oma päevi veedab. Nädalavahetused maal, toimetused aias ja muud igapäevased tegemised.
Aga sel nädalavahetusel on aeg maha võetud ja on puhkus!🥰
Peab õppima enda peale mõtlema ja enda eest hoolitsema ka!
Et endast väheke elumärki anda, kirjutan paar rida...
Üleeile käisin nimelt üle hulga aja teatris. Või no mitte nii üle hulga aja. Augusti lõpus oli eelmine teatrikülastus.
Theatrum - "Isa" (autor Florian Zeller). Lavastaja: Maria Peterson
Võrratu peaosa tegi Lembit Peterson (vana isa) ja ega teisedki põrmugi alla jäänud - Liina Olmaru tütrena, Marius Peterson nn väimehena, Laura Peterson hooldajana jne.
Tegemist on üsna tõsise tükiga, sellega peab arvestama...
Kuna etendus on juba pikka aega (aastast 2016) mängukavas olnud, siis leidsin ka mitmeid arvamusi ja arvustusi. Päris põnev oli lugeda. Kui kedagi huvitab, siis saab pilgu peale visata:
Igatahes mulle sobis, kuigi vahepeal ei saanud sotti, mis toimub... aga see pidigi nii olema.
Käes on suvepuhkuse viimane nädal, õigupoolest viimased päevad, et mitte öelda tunnid😛
See augustikuu üks nädal on alati nagu tõeline maiuspala. Enamik inimesi on selle aja peale tagasi tööl ja siis on kuidagi eriliselt mõnus juhe seinast tõmmata. Teoreetiliselt muidugi...
Praktiliselt on asi siiski hoopis proosalisem. Eriti käesoleval aastal.
Ei oska mina puhata! Olen selle üle siin vist varemgi kurtnud😜 Või kui ei ole, siis nüüd on see hetk tõde välja öelda!
Täna on meil neljapäev. Ja kas ma olen puhanud! EI! Ei, absoluutselt mitte!
No kui, siis esmaspäeval, pisut😉 Hommikul, siis, kui uni kell 8 pealt ära läks. Siis lugesin! Sain ühe toreda raamatu lõpuni loetud. Oh, mis õnnis tunne! Ja kui hea raamat! "Minu Mulgimaa". Sellest tuleb ka eraldi postitus. Kunagi.
Edasi läks juba jooksval lindil. Aeda! Toimetama. Hommikul oli uduvihm, mis ei tõotanud just head. Siiski, midagi hullu päeva esimesel poolel polnud. Veidi puhastasin maasikapeenart ja rohisin üht koma teist... Pärast lõunat aga, kui olin asunud ube korjama ja tilli üles tõmmanud, tuli sihuke paduvihm, mis kõik õuetööd lõpetas.
Edasi siis asjad kokku ja linna poole punuma. Õnneks oli vihm kenasti üle, kui ma rongi peale sammusin. Jalad küll, jah paraku, said märjaks. Aga õnneks oli soe ja ei midagi hullu.
Teisipäev möödus linnakodus töiselt. Ammune soov ja vajadus rõdupink ja lilleredel üle õlitada sai nüüd lõpuks tehtud:
Tubli mina, au ja kiitus! Kes see siis ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise 😝
Ja kolmapäeval, ehk et siis alles eile ju, valmis suvikõrvitsa-tomati-paprika hoidis:
Pildi hoidisepurkidest unustasin muidugi teha...
Aga siin üks väike saagi pilt:
Vaat' sellist ebahuvitavat elu elan siis mina! Aga puhkus on see-eest vähemalt aktiivne!
Puudust tunnen küll spaast ja ühest õige pisikesest reisist...
Algul ei saanud ma selle raamatuga kuidagi minema, aga siis mingil hetkel hakkas huvitama, et milles ikkagi point on ja kuhu välja jõutakse...
Kaks sõpra, (üli)koolikaaslast, ühest kohast pärit inimest, mees ja naine, Poppy ja Alex, hakkavad koos suvereisidel käima. See on nende iga-aastane traditsioon. Ei midagi muud, ainult reis ja sõprus. Aga kas ikka on nii?!? Küll on mõlemal oma elu, töö, suhted, aga... Kuskil tuha all hõõgub üks säde...
Raamatu tagakaanelt loeme:
Poppy ja Alex on kaks täiesti erinevat inimest, keda ei ühenda midagi muud peale kodulinna Linfieldi. Poppy on iseseisev ja seiklsuhimuline neiu, kes ei talu rutiini ja ihkab maailmas ringi rännata. Alex seevastu on aga rahuliku loomuga noormees, kes eelistab seikluste asemel kodus raamatuid lugeda ja akadeemiliseks karjääriks valmisuda. Poppy ja Alex kohtuvad Chicago ülikooli tutvumisnädalal...
Ja siin ongi juba intriig!😉
Kümne aasta jooksul võtavad Poppy ja Alex igal suvel koos ette mõne imelise reisi. Pärast suvereisi Horvaatiasse aga katkeb nende sõprus ootamatult. Möödub kaks aastat. Poppy ei ole tööalasele edule ja kadestamisväärsetele reisivõimalustele vaatamata eriti õnnelik. Ta kutsub oma endise parima sõbra taas reisile, millega Alex imekombel ka nõusse jääb...
Ees ootab reis Palm Springsi...
Kui midagi ette heita, siis sellist natuke viibivat, aeglaselt arenevat algust ja liiga pikki heietusi tuumani jõudmiseks. Muidu lugeda ju täitsa kõlbas.
Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke.
Tallinn: Varrak, 2023
Sari: Moodne aeg.
Midagi nii head pole ammu lugenud. Noorsooromaan? Noortest ja noortele. Aga mitte ainult... Selles raamatus oli see miski!, mis ühes raamatus olema peab. Tänu sellele annan andeks isegi need toimetamata jäänud (trüki)vead.
See ei ole mingi ninnu-nännu lugu, kus noored armuvad ja kõik on üks roosamanna. Ei, siin on ikka intriigi ja...
Nii et julgen soovitada küll😉
Ilus number ja eriline number!
Meil saab just täpselt täna 20 aastat esimesest kohtumisest! Nii tore, nii tore! See kohtumine tõi meid kokku ja oleme jätkuvalt koos. Ja ikka on rõõm kohtuda. Kas siis pärast tööpäeva või mõnd pikemat kodust eemal olekut. Ikka rõõmsalt edasi!💕
 |
| Juulikuus Toila Oru pargis |
Armas aeg, kuhu see aeg küll kaob?!?😏
Juba augustikuu seitsmes päev on õhtusse kaldunud 😮
Korilasel on praegu kiired ajad - käed-jalad tööd täis. Kui parajasti ei korja midagi aiast, siis on ilmtingimata vaja kas puhastada, keeta, blanšeerida, sügavkülmutada vms.
Fotode tegemises olen ma endiselt äärmiselt laisk. St et kui moos purgis ja uba sügavkülmas, siis meenub, et oi, oleks võinud ju pildistada oma saaki... Aga siis on juba hilja!
Nii et kui varem ei saanud blogima muudel põhjustel, siis nüüd eelmainitutel.
Aga ega ma sellepärast veel alla andnud pole. Küll ma ükspäev alles kirjutan😂
Paar "ädist" pildikest siis ka, mis suutsin telefoni fotosalvest leida:
Hommikul pidin alustama blogimisega umbes nii: ilm on imeilus, taevas sini-sinine, päike paistab, lausa patt oleks aega raisata kirjutamisele, lugemisele või muule tubasele tegevusele.
Tahvel ja internet hoolitsesid selle eest hästi!😜 Ei õnnestunudki!
Nüüd, mitu tundi hiljem, tadaa!, siin ma olen. Vihm ajas tuppa. Õuetöödel mõneks ajaks kriips peal. Aga siiski: ma sain u 3 l musti sõstraid ja veidi vähem tikreid korjatud! Lisaks rohisin ühe peenra ära ja külvasin veel tilli, sügisel hea võtta peenrast. Oih, vikati pean põõsast ära tooma, see liguneb seal vihma käes ja pärast mõtlen, kuhu ma ta küll ometi panin🤔
Puhkus on sedapuhku lõpukorral. Ega puhanud nagu polegi. Kadeduseuss naksab iga kord, kui keegi räägib, kuidas ta oli 2 või 3 nädalat Saaremaal ja mitte midagi ei teinud (peale ujumise, lugemise ja poes käimise) või kuidas ta ainult loeb ja vaatab telekat või kuidas ta magab ja midagi ei tee, kui ei taha... See kõlab ju nagu puhkus! Aga mina ei saa. Ei oska! Väga aktiivne puhkus on olnud. Põhiliselt aiatööd maal, linnas siis hädapärased toimetused. Aina pendeldan maa ja linna vahet, sest kallis abikaas ju ei puhka. Ka ei oska. Tegelikult oskab küll, kui mõne vaba päeva võtab!
Aga mu aiamajandus on sel aastal suur ja üsna edukas vist ka. (Kuigi ühele inimesele on seda pindala natuke liiga palju. Jah, abikaas niidab muru, see on väga tänuväärne, aga kõik muu on üsna minu peal). Ainult ei tea, mis kaalikast saab. Kirbud tulid peale ja närisid lehed auklikuks. Raputasin küll soovituste kohaselt tuhka peale, aga jäin hiljaks sellega, kahju oli juba sündinud. Nüüd ma ei teagi, mida teha, kas peaks kõik üles tõmbama või on veel lootust, et sealt miskit ikka tuleb. Kaalika, punapeedi ja lehtsalati, ka kartuli külvasin ema soovil, suisa nõudmisel. (Oma piiratud liikumisvõime tõttu ei ole ta aeda jaksanud minna).
Nüüd on ta aga ise sirakil haiglas ja ei jaga eriti ööd ega mütsi. Niiviisi ongi vist kõige lihtsam end väljendada. Sest tegelikult on jube raske, rusuv, ängistav olla... Algas kõik plaanilisest, kauaoodatud puusaoperatsioonist, mis olevat väga hästi läinud. Aga! See, mida ei osanud oodata ega kartagi juhtus hoopis. Operatsioonijärgne psühhoos või ma ei teagi, mis... Igatahes on tal nüüd pea sassis ja liikumisest pole juttugi. Muidugi, ikka on veel lootust, et see läheb mööda, aga teadmatus on suur... Mis, miks juhtus, seda ei oska keegi öelda. Mitmete asjade kokkulangevus. Nüüd jälle tehakse uuringuid, vahepeal lihtsalt oli...
Siis ongi hea aias mütata, toas koristada, rabeleda ja mässata, end väsitada. Kurvad, pahad mõtted ei tule siis pähe.
Lugemise isu eriti ei ole. Haarasin puhkuse ajaks mitu raamatut (sh 2 Varraku ajaviiteromaani sarjast!) ja lugenud pole ühtegi, ei, valetan ühega olen siiski poole peale jõudnud. Lihtsalt olengi võtnud hetki - nüüd ma loen, sest on puhkus...
Ühe reisi olen ka teinud, aga las see praegu jääb. Ma ei tea, vist ei ole siin oma Võru-Kubija tripist ka rääkinud?!? No teine homme siis.
Tahaks lisada siia ka paar fotot, aga ei viitsi otsida ja valida 😜
