23. jaanuar 2023

Vihane vanainimene:)

Vahel mõtlen, et olen tõesti üks kuri ja vihane vanainimene, kes toriseb ja jaurab kõige üle, mis ette jääb.🙈
Ega see päriselt küll veel nii pole, aga no peaaegu😝

No näiteks täna. Tulen mina mööda oma (kodu)tänavat kodu poole nagu üks part, pingviin või ma ei tea mis elukas (lehm libedal jääl!). Libedus, aina libedus! Jah, on paar terakest graniitkillustikku riputatud. Aga mis tolku sellest on?!? Hea, kui suudad jala mõne peale manada, siis libised ka koos selle terakesega edasi. Eks hommikul tööle minnes oli sama seis. Kabinettides mõeldakse välja lumetõrje eeskirjad, et mis vahendeid tohib kasutada ja mida mitte. Graniitkillustik (Ai, see sõna oli veel graniitsõelmed) peab olema, ei tohi kasutada tuhka, soola (kloriide!) ja liiva. Aga kullakesed: need teeksid palju tõhusamalt oma töö ära. Mis teha, keegi ametnik laua taga otsustas, et nii on. Ise pole kindlasti jalga libedale kõnniteele asetanudki! Ja sina vaene (vana)inimene vaata, kuidas sa saad, et luid puruks ja hambaid välja ei kuku😕

[Vastavalt Tallinna linna heakorra eeskirjale on iga kinnistu ja ehitise omanikul kohustatud tegema libedustõrjet, et tagada jäistel ja lumistel kõnniteedel ohutu ning turvaline liiklemine. Tuhka või kloriide lume- ja libedustõrjeks kõnni- või pargiteel kasutada lubatud ei ole. Pealinn 8.11.22]

Nuvot siis! Ei terakestki talupoeglikku ehk põlist tarkust, tervet mõistust.

Teine näide tuleb mõne aasta tagant. Seda nimetan ma Elroni retoorikaks.
Mu maakodu asub marsruudil Tallinn-Viljandi (rongiliin)😏 Jah, kahjuks on see peatus üsna tähtsusetu, väike. Olid ilusad ajad, kui osad Viljandi rongid ikka peatusid ka. Nüüdseks ei ühtegi mulgi eksperssi enam. Kui see üks hea ja peatuv rong meilt mööda vurama pandi, siis tegin järelepärimise, et miks nii. Vastati suuremeelselt, et me tahame et kõigil hea oleks!
Saate aru?!? Mis moodi see mulle hea on?!? Mulle ei ole see hea! See oli kui näkku sülitamine. Hea peab olema neil, kes tahavad kiiresti Viljandist Tallinna saada! See 10 minutit, mis kuluks peatumiseks nendes jaamades, kust mööda/läbi kihutatake, ei päästa kellegi päeva. 

Aga jälle - sina väike, tühine (maa)inimene - lepi sellega, mis on. Ja ära sõida rongiga, kui ei sobi ja ajad ei klapi!😠

Kolmas! Sama teema, peaaegu. Kohalik buss, mis võiks klappida rongi aegadega! Jälle mingi keskus juhib ja koostab plaane. Küsid siis, et näete, rongiplaan muutus, miks bussiaegu sellega ei sobitata, võiks ju ühitada, et saada ühe sõiduvahendi pealt kohe teise peale ja ei peaks tunde passima. Ja saad taas stampvastuse - ega kõiki plaane ei saagi klappima panna ja me ei arvesta linnainimestega, ainult kohalikega. Saab küll!, tahaks öelda. Halvasti teete oma tööd!😬 Võtke eeskuju Šveitsist või mujalt, kus ühistranspordiliiklus sujub! Pealegi rääkisin ma just kohalike nimel.

No ja kas mul pole siis põhjust olla pahane, kuri, vihane?!?😠 Selleks ei pea isegi vana olema! Nagu terve mõistus oleks ilmast otsa saanud. Põrkud vastu mõistmatuse ja saamatuse müüri ning tunned, et sinu/minu võimuses ei ole midagi...

Täna keegi just jagas FB-s ühte tarka mõtet, mis sobitub siia nagu rusikas silmaauku:

Kogu maailma õnnetus seisneb selles, et rumalad on nii enesekindlad ja arukad täis kahtlusi.
- Mark Twain -

9. jaanuar 2023

"Suvi Ranna tänava väikeses pagariäris" / Loetud 2022

Jenny Colgan. Suvi Ranna tänava väikeses pagariäris
Tõlkinud Faina Laksberg
Tallinn: Varrak, 2022
383 lk.
(Varraku ajaviiteromaan)

Polly, Huckle, ameeriklane, H-i vend Dubose, Clemmie, tema elukaaslane (rase). Selina ja Tarnie (surnud). Malcolm, ema Janet Lange - tädi Gillian Manse - õed. Jayden (ja Flora). Reuben ja Kerensa. Patrick - loomaarst. Archie kalamees, Muriel - kohalik. Kate Lacey ajakirjanik. Selline muljetavaldav pljeaad tegelasi, kes nüüd kõik suvaliselt ülestähendatud said😛
Lisaks on üheks peategelaseks kõigile lastele titekatest (väikelastele mõeldud lindude raamatutest) tuntud lunn, lunnipoiss Neil, kelle Polly on kodustanud või õigemini on lunn ise arvanud end Polly pereliikmeks.
Raamat, mis sai loetud kolme õhtuga. Minu jaoks näitab see raamatu headust, kui ühel õhtul loen järjest 100 lk.
Põnev, ladus ja kiire lugemine.
Teisipäeval alustasin, kolmapäeval lugesin, neljapäeval käisin Mardilaadal, reedel oli sõbranna külas, laupäeval sõitsin maale, pühapäeval tulin maalt ja oli telekaõhtu, esmaspäeval valutasin pead ja teisipäeval lõpetasin raamatu lugemise. 

Ja see oli novembrikuu alguses, kui kokkuvõtvaid järeldusi teha...

Mulle kohutavalt sümpatiseeris raamatukaas. Milline hõrk kujundus!

Ka sellel raamatul on järg või siis hoopis eellugu, "Ranna tänava väike pagariäri", mis tahaks ka lugemist saada.

6. jaanuar 2023

Talvine vaikelu

On  juba 6. jaanuar. Kolmekuningapäev. Jõuluaeg hakkab läbi saama. Kuigi..., mina venitan ikka küünlapäevani välja omadega😇
Blogimaailmas valitseb talvine vaikelu... Vähemalt siin, nende seas, keda ma tasahilju piilumas käin...
Mul just nagu hakkab hoog sisse tulema.
Vanad võlad vaja likvideerida. Need, mis aastalõpu mahakäimisesse takerdusid.
Ühe raamatupostituse juba tegin. Vaatasin, et ootel on veel mitmed. Samas selle "vaatamise" nahka läks täna väärtuslik lugemise aeg.😉

Siin lehekülgedel on mul jagamata jäänud ka oma jõulumõte, jõulutunne, jõulusoov. Olgu see siis nüüd  avaldatud - 

Igal aastal on mul üks jõululaul, mis eriliselt hinges helisema lööb. Tänavu kõlab see nii:

Ei au, ei hiilgust otsi ma,
ei taha kulda ka,
vaid taeva valgust palun ma
ja rahu maailma.
See jõulud toob ja rõõmu loob,
kes meeled puhtaks vabaks teeb.
Ei au, ei kulda taha ma,
vaid rahu maailma.

[Sõnad: Sakari Topelius, Viis: Jean Sibelius]

Eilne imeline päikeseloojang


Kalli kaasa sünnipäevalilleke😇


"Kauged kaldad" / Loetud 2022

Santa Montefiore. Kauged kaldad. Deverillide kroonika.
Tallinn: Varrak, 2022
352 lk.
Sari: Varraku ajaviiteromaan. Deverillide kroonika 5

Nii uskumatu, kui see ka pole, siis ei meenunud üldse, et seda raamatut kunagi lugenud oleksin... Jah, pealkiri tundus justkui tuttav... Aga ikkagi - kuidas see võimalik on (koroona järelmid?!?😕🙈)

Vahel teen enda telefonimärkmikku ülestähendusi ja nii leidsin sealt praegu endalegi täielikuks üllatuseks järgmise mõtteavalduse selle raamatu kohta (kirjutatud 30. septembril!😮🙈): Lugesin mis ma lugesin, aga lõpuni ei jõudnud või läbi ei saanud... See on see lugu, kui mõtled, et aega on ja raamat on kaasahaarav ja küll ma jõuan..., aga elu tuli jälle vahele! Kui ikka järjekindlalt iga päev ei loe (või ei tee lugemismaratone), siis pole lootustki tagastustähtajaks raamatut läbi saada... Ja nii ma nüüd tekitasingi endale ülipika ooteaja, ei tea, mitme-setme lugeja pärast see raamat riiulisse jõuab, et teada saada, millega see lugu lõppes ja mis neist sai...

Endale mäluvärskenduseks ja teistele infoks väike kokkuvõte ka raamatu tagakaanelt: 

Margot Hart sõidab Iirimaale, et kirjutada kuulsa Deverilli perekonna ajalugu. Ta peatub Deverilli lossis, millest on saanud uhke hotell, kus mõned külastajad olevat küll kummitusi näinud.
Kui Margot tahab paljastada Deverillide minevikusaladused, peab ta rääkima ka praeguse lord Deverilli Jack Patricku ehk JP-ga. Viimasel ajal hoiab JP omaette ega suhtle eriti kellegagi. Aga kui Margot on juba kord midagi pähe võtnud, teeb ta selle teoks. Ta võidab JP usalduse, ootamatult ka sõpruse … ja satub otse pere lahkhelide keskele.
JP tunneb ennast lossi müümise pärast süüdi, muresid viskisse uputades ei saa ta arugi, et tal on tekkinud alkoholiprobleem. Tema abielu purunes, poolõde ja kasuema Kitty on perekonna valdustest loobumise pärast JP peale veel teises ilmaski vihane.
Ootamatult võidab Margot enda poole ka JP poja Colmi ja toob muutusi mitme inimese ellu. Kas tal õnnestub lõhenenud perekond jälle kokku tuua? Millise ränga hinnaga mõistab ta, mis on elus tõeliselt tähtis?

Santa Montefiore on sündinud 1970. aastal Inglismaal ja üles kasvanud Hampshire’is. Ta on abielus ajaloolase Simon Sebag Montefiorega. Santa Montefiore menukast „Deverillide kroonika” sarjast on varem ilmunud „Armastuse ja sõja laulud” (2017), „Deverilli lossi tütred” (2018), „Deverillide viimane saladus” (2019) ja „Salatunnid” (2021).

Ja kui nüüd see kõik meenutatud sai, siis meenus mulle veel seegi, et tahaks ju need teisedki Deverillide kroonikad läbi lugeda...😀

P.S. Pidin koondama ühte postitusse kõik möödunud aastast ripakile jäänud võlad, aga tundub, et see siiski ei õnnestu, kuna ei taha kilomeetri pikkuseks ühte kirjutist ajada.
P.P.S. See omakorda andis põhjuse tekitada uus rubriik "Loetud 2022", et mitte uue aasta kontosse vanu võlgu sisse kirjutada😛

3. jaanuar 2023

Uus aastaring

Head uut aastat, sõbrad ja teekaaslased! Loodame, et tuleb parem aasta.

Et oleks rahu ja rõõmu...

 

2023. a. on toonud meile juba palju vaheldusrikkust, pean siinjuures ilmaolusid silmas.
Ülalolev foto on tehtud eile, kui oli mõnusalt karge päev ja imeilus härmatis. Õhtu ja öö tõid kaasa vihma-, lörtsi- ja lumesaju. Hommikuks oli paks kord valget ollust (!) maas. Ja mitte ainult. Kuuldavasti murduvad puude oksad selle raske lobjaka all ning paljud kodud on elektrita, kuna ka (õhu)liinid ei pea sellele märjale lumekoormale vastu...

Aastaga olin ka unustanud, kui tegus ja tihe on aastavahetus😏

Mu kallil kaasal algab 1. jaanuaril ka isiklik uus aasta, nii et üks suur tähistamine.

Võib-olla olen ise vanemaks jäänud ja töntsimaks, aga kuidagi väga väsitav ja masendav on see korraldamine, ette valmistamine... Praegu on muidugi hea kõik see väsimus koroona kaela ajada, alles veidi üle kahe kuu ju möödas sellest... Aga jah, kuidagi tujutu ning jõuetu olemine oli pühade ja aastalõpu kandev teema... Ei suutnud pühi nautida ja tõelist rõõmu tunda...
Palju oli selliseid argiseid toimetusi, mida maakodus rutiinselt tuli teha. Ema tervis on halvenenud, just liikumine on väga kehva (operatsiooni ootel, lootuses paremale elukvaliteedile), seetõttu võtsin enda kanda mitmed tegemised. Et saaks kiiremini, et ta ei peaks nii palju ennast vaevama (meie pärast) jne. Hommikusöök, nõudepesu, puude tuppa toomine, pliidi alla tule tegemine või ahju kütmine. Kui üks ring peal, siis tuli järgmine...
Eile õhtul linnakoju jõudes lihtsalt olin. Vahtisin tuimalt telekat ja sama jätkasin täna hommikul😏 Nüüd pesumasin käib. Kohe tuleb lõunasöögiaeg. Ja nii see argine elu jälle kulgeb...

Üks ütlus on selline - uuel aastal uue hooga jätkame me vana looga...
No nii on, kuldsed sõnad, pole midagi parata!😛

Aga muidu elame ju hästi! Sai kohe aasta algul ennast välja elatud ja elame edasi! 😊

Veel mõned päevad saab ka töökohustest eemal olla. Ehk saan ka midagi toredat ja enda jaoks olulist  tehtud! Lootus sureb ikka viimasena!
Võib-olla suudan ka mõne asjaliku postituse teha?!?

Lisan veel paar fotot eilsest, mil härmatis oli nii valdav, kahjuks ei kajastu see siin nii ilmekalt.