Kas tõesti juba?
Mõned siin juba paar nädalat tagasi (kui mitte kuu?) hakkasid aastat kokku võtma, joont alla tõmbama. Mul selline tunne, et mida? Meil on ju veel nii pikk maa minna, täitsa mitu päeva veel... Loodame, et midagi põrutavat enam ei juhtu ja saab läbi see pöörane aasta...
Üle 10 päeva tõbitsen juba. Köha vaevab ja ei taha taanduda... Ei sobi õue õhk ega toa õhk, kuiv, niiske, tolmune..., mitte miski... Ei oska ka mingit ravimit manustada... Mis teha, eks tuleb lihtsalt aega anda...
Jõulueelse nädala olin lausa haiguslehel. Ei olnud must tööinimest ega polnud asja ka kodus. Lootsin oma saksa kirjad-kaardid kirjutatud saada, aga nõup, ei mingit indu, ei mingit pealehakkamist... Kaks kolmest on mulle kaardi läkitanud... Ehk suudan end jaanuaris kokku võtta...
Ongi selline imelik aasta olnud... Ei taha küll halada, kaevelda ja vinguda, aga ... ah, las jääda.
Kehakaalu olen kõvasti kaotanud kõige selle stressi ja üleelamistega. Ja ausalt öeldes ei ole see tore. Jah, piltide pealt on küll ennast parem vaadata, et kae, kes see plikake on😆, aga muidu on kole..., tunnen, et olen vanaks jäänud, eriti reedab seda mingi tüüpiline vana inimese kuiv nahk...🙁
Taevale tänu, ema tervis siiski taastub. Operatsioon läks ju hästi, valusid ei ole. Psühhoos taandus ära, mõistus on korras. Liikumine paraneb ka. Ainus asi, et koju pole pool aastat saanud... Kuigi hooldekodus on kõik eluks vajalik olemas, esmavajadused on rahuldatud ja kõik on hästi, siis koduigatsus on ikka... Ent mõistusega võttes - üksi ei ole tal praegu võimalik hakkama saada, ikka peaks keegi puid tooma, tuld tegema, poes käima ja majandama. Elame selle talve üle, eks siis vaatame, kuidas edasi...
Tööelus oli ka suur muutuste aasta. Jäin üksi oma töölõigu peale ja tundub, et (lisa)töid tuleb uksest ja aknast juurde... Uus seltskond on juhtme mitmel korral kärssama pannud. Silmakirjalikkus, maskeeritud viisakusega. Kohati on tunne, et saan kohe vingumürgituse. Endiste kolleegidega olen siiski aeg-ajalt ka kohtunud. Tööteemadel rääkimine on muidugi komplitseeritud, aga hetkel veel suhted säilivad.
Koduses plaanis pole mingit motivatsiooni midagi ette võtta. Las need tolmurullid ja ämblikuvõrgud ruulivad, keda huvitab?!? Kui peaks huvitama, siis palun väga - koristatagu! Kahe majapidamise majandamine käib mul ilmselgelt üle jõu. Kuidagi moodi olen saanud siiski enam-vähem järje peale. Eks see talvine aeg tuleb kuidagi üle elada. Vaja ju kütmas käia, et miinused sisse ei tule... Ja kellele sa ikka delegeerid?!? Igaühel omad tegemised ju...
Eks oma kalli kaasa olen küll ära vaevanud oma kaeblemise ja halaga, aga ta on truult ikka mu kõrval, Jumal tänatud! Kohe-kohe hakkame ta juubelit tähistama😍 Esimene lisatud foto on kalli kaasa orhideest, mille talle aasta eest kinkisin. Tahtsin talle juubeliks ka midagi analoogset, aga ei leidnud... Saab siis hiljem.
Ja siis meie imeilusast talvest paar pilti ka. Täna oli täitsa vihm ja sula. Aga nüüd lubatakse mingit ulmelist temperatuuri langust. Appi!🥶🌬️❄️🥶
Lugemisaasta oli tõusude ja langustega. Enamik loetust on kajastamata. Ilmselt ei jõuagi neil päevil seda teha. Eks ükskord siis...
Jõuluks saadud kingitus - raamat - teeb siiralt rõõmu - "Aeg. Teekond nimega Armastus".
Olgu siis see aasta nüüd kokku võetud. Sama kaootiliselt, kui kaootiline ta ise ka oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar