Soome keelest tõlkinud Kai Aareleid.
Tallinn: Vesta, 2023
375 lk.
Tragikoomiline, kuid ennekõike hämmastavalt eluline kummardus kuulsa arhitekti varju jäänud tagasihoidlikule naisele.
Hea, väga hea raamat! Kuigi see on ehk veidi (või siis päris palju?) kaldu...
Tõlkija Kai Aareleid kommenteerib: "Raamat keerab sedavõrd hulljulgelt pea peale Alvar Aaltoga seotud meesgeeniuse müüdi, et kui autor oleks naine, võidaks raamatut pidada feministlikuks teoseks, mida see ei ole. Lihtsalt rebib maha nii mõnegi maski, jutustades samas huvitavaid taustalugusid paljude ikooniliste hoonete ja esemete kohta."
Ilmestavad näiteid, ikka neid minu moodi, väikse nüansiga🙂:
Kui Aino viimaks oma väikesesse kambrisse jõuab, on kell juba nii lähedal hommikusele äratusele, et ta mõtleb, kas ongi üldse mõtet magama minna.
Ta võtab oma Käbivihiku ja hakkab haigutades sinna kirjutama.
Mina olen idee. Alvar on fassaad.
Kui me paari läheme, tuleb teha kokkulepe.
Meil peab olema teenijatüdruk, kes süüa teeb. Mina ei tee.
Meil peab olema lapsehoidja, kes lapsi hoiab. Mina ei hoia.
Mina teen arhitekti tööd.
Mina ei ole ori, ei kodus ega büroos.
Me ei ole teineteise omad. Aga büroo on meie mõlema oma.
Raamatukogust sai nende peres vandesõna, seda Aino kasutas, kui ei tahtnud laste kuuldes "kurat" öelda. "Viiburi raamatukogu!" hüüdis ta, kui oli varba valusasti ära löönud. Põristas veel eriti pikalt r-i.
Kumb on vaeseke? Kas see, kes hädaldab, või see, kes peab teise pidevat hädaldamist kannatama?
P.S. Soovitan ette võtta ka Heikki Aalto-Alaneni rikkaliku dokumentaalse materjaliga biograafilise teose "Armastan sinus inimest : Aino ja Alvar Aalto lugu". Pean isegi selle veel kätte võtma, sest jäi pooleli tagastusaja saabumise tõttu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar