29. aprill 2022

Kajastamata lugemisi

Vahelduseks siis jälle üks suuremat sorti võlgade likvideerimine. Ehk siis kajastusi ammu loetud raamatutest. Enamik lausa eelmisest aastast... Kaks esimest siiski juba käesolevast aastast ja üsna viimasest ajast.

Ene Hion. Viimased märkmed: mõttekatkeid ja mälestuskilde 2020-2021
Tallinn: Hea Lugu, 2021
222 lk.
Ühe vahva eesti naise, ajakirjaniku mälestused, mõtisklused, mis on päevikuvormis kirja pandud, õigupoolest küll diktofonile salvestatud.
Mari Vaba transkribeeris diktofonilt.
Liigutava järelsõna on kirjutanud kliiniline psühholoog Inna Narro. 

Väga aja- ja asjakohane lugemine. Kuigi kohatised korduvused ja haigusest tingitud lünklikkus on jätnud väikese jälje, on siiski tegemist väga selgete ja elutervete seisukohavõttudega. Kuidagi väga kümnesse...

Raudnask, Valve.
Imeline aeg: ajalehelood aastaist 1988-1994
Tallinn: Tammerraamat, 2021
338 lk.

Eesti ajakirjaniku valitud artikleid, kirjutisi laulva revolutsiooni ja taasiseseisvumise ajast ning vabariigi algusaegadest. Kõiki ei jõudnud läbi lugeda, aga tasuks igal juhul...



Kerli Kirch Schneider.
Minu Florida: vabandust, härra politseinik
Petrone Print, 2021
240 lk.

Ega enam ei meenu küll midagi erilist. Jaa, see oli see tore lugemine, kus kolm näitsikut (2 õde + sõbranna) läksid seiklema ja neid seiklusi sai palju... Ehk kuidas mõned kohe satuvad seiklustesse, mida pole tarvis otsidagi, need leiavad su ise üles😊
Mõnus ja muhe lugemine, nagu üks õige Minu-sarja raamat olema peab!

 

Deborah Feldman.
Allumatu: hassiidi juurte hülgaja skandaalne lugu.
Tõlkinud Karin Suursalu
Kirjastus: Sinisukk, 2021
343 lk.
Sari: Valge raamat

Deborah Feldman kasvab üles hassiidi juutide kogukonnas. Tema elu dikteerivad keelud, käsud ja reeglid. Paika on pandud, mis riideid ta võib kanda, kellega ta tohib suhelda ning mida sobib lugeda. Juba 17-aastaselt valitakse Deborah'le sobiv abikaasa ning 19-aastaselt saab naine oma esimese lapse.

Aus ja avameelne lugu eneseteadlikust naisest, kes julges kergitada katet ühelt väga isoleeritud juudi sektilt, mille liikmed olid seni oma elulaadi ülimalt saladuses hoidnud.


Nina Lykke. Surmahaigus: arstiromaan
Tallinn: Eesti Raamat, 2021
254 lk.
Sari - "Põhjamaade romaan"

Meenub, et oli "vastikult hea raamat", nagu ma novembri lõpus ühes postituses kirjutasin. Peategelaseks perearst Elin, kelle isiklikus elus on suured segadused. Mängus on mehed. Abikaasa Aksel ja  eelnevast ajast Bjorn, kes taas välja ilmub. Ja nii hakkabki juhtuma... Elin kolib arstikabinetti elama. Päeval võtab samas patsiente vastu.
Üsna otsekoheste ütlemistega teos, kus väljenditega pole tagasi hoitud. Tsitaate ei viitsi praegu enam otsima hakata. Tean, et oli häid kohti ja ütlemisi.

Ega hetkel midagi konkreetsemat ei oskagi öelda. "Põhjamaade romaan" oma headuses!


Sirly Hiiemäe. Ja kõik läheb mööda: Kirjanik Aimee Beekman
Tallinn: Eesti Raamat, 2021
192 lk.

Loetud vist möödunud aasta septembris juba. Raamat kirjanikust ja filmioperaatorist Aimee Beekmanist ja tema abikaasast Vladimirist, kellega nad moodustasid toreda ja harmoonilise paari.

"Kohtumisest saab alguse üle poole sajandi kestnud abielu."

"Jaanuaris on nad Vladimiriga tähistanud abielus olemise 30. aastapäeva ning naine tõdeb, kuidas tal on vedanud, et sai elupartneriks tasakaaluka ja mõistliku mehe, kes on olnud tema kõrval kõikidel rõõmu- ja pisarahetkedel."

"Aimee on abikaasa üle uhke ja õnnelik. /.../ Ta on rahul, et on lisaks loomingulise eneseväljenduse võimalusele saanud endale eluteele ka sedavõrd mõnusa partneri. Armukadeduse hetkegi pole nende kohale kunagi laskunud, nendele on piisanud teineteisest."

27. aprill 2022

"Apteeker Melchior"


Noor apteeker Melchior Wakenstede, keda kehastab nägus näitleja Märten Metsaviir, võlus mind ära. 
Läksin filmi vaatama väga suurte eelarvamustega. Teadagi - mina ja ajalugu, mina ja krimka - need ei käi ju kuidagi, mitte mingit otsapidi kokku. Aga kõik eelarvamused said kummutatud ja kukkusid koos filmis variseva müüriga kokku😉 Mulle väga meeldis! Ootan nüüd pikisilmi järge! 

26. aprill 2022

"Mitte ainult minu tädi Ellen"

Mudlum.
Mitte ainult minu tädi Ellen
Tallinn: Strata, 2020
207 lk.

Ma ei saa aru, ei mõista, mis on selle raamatu fenomen. Miks see on nii üles haibitud. Kui see ilmus, siis kõik lugesid, see oli nagu kohustuslik kirjandus. (Kas ei olnud mitte tegemist ka möödunud aastal enim loetud ja/või raamatukogust laenutatud raamatuga?) Miks? Ma ei leidnud siin mitte midagi erilist. Väga tavaline. Argielu. Igapäevaste asjade kirjeldamine. Just see kirjeldamine - toa, aia..., tohutud (mõttetud) üksikasjad. Ainult mingi seletamatu äng seal juures. Võib-olla sellest niisugune vaimustus? Ei tea. Mind ei vaimustanud.
Jaa, mitmeid minu jaoks uusi (uudis- või unar)sõnu oli! Näiteks:
Nidutud, illerdasid, keslid, luutis, nallid, are (tunne), palundra, somin/sominaga.
Ma aimasin, mida nende sõnadega öelda taheti, aga täpset vastet ei tuvastanud ja ma ei ole kindel nende õiges kasutuses...
Mingi sõna puhul tundus mulle küll, et mõistele, sõnale, oli antud vale seletus. Jaa - retsiteerimine/retsitatiiv oli see sõna, mille vasteks oli pakutud - isetehtud viis ja sõnad. Targad raamatud ütlevad aga, et retsiteerima tähendab luuletust, proosapala või rahvalaulu tundepaisutuseta, kuid ilmekalt ette kandma; kõnelauluna esitama.  Retsitatiiv - kõnelaul, laulev deklameerimine. 
Panen siin tarka, tean... ja palun kergemat karistust...😏😔

Kuigi mul on mitmeid lehekülgi üles märgitud, mis lugedes midagi ütlesid, siis praegu ei viitsi ma neid enam üle vaatama hakata.
Ainult ühe väikese lõigu lisan siia. Mõttekese, mida Mudlumi ema tema kirjutamisest arvas:

... tema meelest oli see ikka täielik porno, see minu kirjutamine. Väitis, et külarahvas selle pärast temaga enam ei suhtle, et mina need raamatud olen kirjutanud, et tema ei julge nüüd enam oma nägu kuskil näidata. Mina ajasin vastu, et ole nüüd, nad pole enamasti lugenudki, mis sa arvad, et neil pole muud teha kui istuda mu raamatute taga. See on jumala tõsi, enamik maailma inimesi ei tea ei mind ega teda, ega loe neid raamatuid, kus ma hirmsaid perekonnasaladusi paljastan...

Ma nüüd ei teagi, mulle miskipräast assotsieerus Mudlum - Pauts - Muhumaa...
On selles midagi kahtlast?😏

P.S. Raamat ammu loetud, peaaegu kuu aja eest. Aga näe, juba sai võimaluse!😛

16. aprill 2022

Minu viimased teatriskäigud...

...või lausa teatrielamused?!?😛 Või siis käimata jätmised?😜

Variant 1. Teatrisse tudule - "Lehman brothers".

Esimene vaatus läks hoogsalt ja ladusalt.

Teise vaatuse ajal hakkasin juba nokkima. Vaheajal sai kohvigi joodud, mida ma tavaliselt ei tee (pissihäda ju tuleb peale!😝)

Kolmas vaatus läks sama stsenaariumi järgi nagu teine, ainult vist enamuse ajast oli silm loojas. Justkui sain kõigest osa, kuulsin, mida räägiti, aga silmi lahti hoida ei suutnud

Variant 2. Pole ette nähtud - "Nad tulid keskööl".

Pidime minema jaanuaris vaatama. Siis jäi ära. Asendusetendus lükati märtsi lõppu. Sel päeval selgus, et etendus jääb ära ja piletid ostetakse tagasi. Abikaas reageeris kiirelt ja sai järgmise päeva etendusele piletid (ta ikka tõesti tahtis seda tükki näha!) Aga mina - terve päeva oli mingi hull väsimus (ja kõhutõbi), sees keeras ja pea oli imelik. Tulin lausa varem töölt äragi, et tukun paar tunnikest enne etendust. Aga olemine oli tõeliselt kehva, lausa palavik oli ja tundus, et see aina tõuseb. 37,7 on minu jaoks juba väga suur palavik! Õnneks kõrgemale ei läinud. Manustasin juba ravumigi. Ja nii mina sellest tükist pääsesin. Saatsin abikaasa koos sõbrannaga vaatama. Ei läinud pilet kaotsi ja sõbrannalgi oli sobivalt vaba õhtu.

Vaat' selline "teatrigurmaan" olen viimases otsas!😂

14. aprill 2022

"Minu Ukraina"

Jaanika Merilo. Minu Ukraina: lubaduste maa.
Petrone Print, 2021
256 lk.

Üks raskemaid Minu-sarja raamatuid, mida lugenud olen.
Mitte ainult targa ja asjaliku jutu poolest ning tõetruu elu kirjeldamise tõttu, vaid muutunud olude ja kestva sõja pärast Ukrainas...

Kuigi raamatu ilmumisest on möödas vaid mõni kuu, siis tänaseks on ta tõeliselt aegunud... Kahjuks... Jah, me saame teada sõjaeelse Ukraina probleemidest ja kitsaskohtadest, aga tänases päevas need enam ei päde, ei ole absoluutselt olulised...
Viimasel ajal on mulle sattunud just sellised rasked ja päevakajalised raamatud. Oeh, kohe...

Sissejuhatuseks on sobiv üles tähendada:
24. augustil 1991 kuulutati välja sõltumatu Ukraina Vabariik, mis kinnitati ka rahvahääletuse tulemusel. Üle 90% referendumil osalenutest hääletas iseseisva Ukraina riigi poolt. Kõige kõrgem toetus oli ukrainakeelses Hmelnõtskõi oblastis, kust on pärit ka minu isa. Väikseim toetus oli Krimmis, kus iseseisvumist tahtis vaid 54% elanikest... (lk. 36)
[30 ja pool aastat - tegin väikese arvutuse. Kuigi seegi on mööndustega, sest sisuliselt on ju sõda kestnud 2014. aastast]

Lk 62 loeme: "Just Maidan on lähimas ajaloos see murdepunkt, mis ei unune ja jääb paljude väärtushinnangute mõõdupuuks"...
Nii kurb kui see ka pole, on see murdepunkt ununenud (vähemalt hetkel) ja mõõdupuu murdunud...

Lk. 64 Ukrainlased suudavad taluda paljut - elada korruptsiooniga, vaadates, kuidas rikastub niigi rikas eliit, taluda ebaõiglust ja ebavõrdsust. Aga vägivalda ei taluta...
Ja sealt edasi järgnevad veel mitmed leheküljed Maidani sündmusi.

Mitmete erinevate "asjapulkade" nõunik Jaanika sattus Dniprosse kolmeks aastaks, kus hakkas ellu viima oma unistatud ja kuulutatud digiriiki, see on "paberivaba, automatiseeritud, inimesi võimalikult vähe tülitav ja maksimaalselt teenindav riik."
Tuleb unistada, aga struktureeritult, Nagu keegi on öelnud - visioon ilma tegevuskavata on lihtsalt hallutsionatsioon. (lk.86)
Ja veelkord sama tõdemus lk. 119:
Visioonid ilma elluviimiseta on hallutsinatsioonid, nagu ütles kunagi üks tark inimene.

Miljonilinn Dnipro on lisaks uhkele ajaloole siiani üks Ukraina edukamaid paiku, kus peaaegu kõik näitajad on teisel kohal pärast Kiievit, alates palkadest ja lõpetades majandustoodangu, eelarve ja muude arvudega. Just selles linnas on registreeritud enamik kaubanduskette ning asuvad suurimate pankade ja lennufirmade peakontorid. Kuigi Dnipros ei ole võib-olla tunda Kiievi luksust, võib esmamulje linnast olla petlik. Jah, linn võib ju olla eelarvelt palju vaesem kui Kiiev või isegi Tallinn, aga linna elanikud ei ole kindlasti kõige vaesemad Ukrainas.
...Dnipro metroo on legendaarne selle poolest, et on oma kuue peatusega üks maailma lühemaid.
...Dnipro jõeäärne promenaad on 22 kilomeetrit pikk. Kuigi seal leidub paremas ja halvemas korras lõike, on jõgi oma saarte, saarekeste ning sildadega tüeliselt kaunis ja võimas. Väidetavalt on see lausa Euroopa pikem jõeäärne promenaad.
(lk 120 jj)

Lk. 99 ...pärast maksude tasumist on kättesaadav palk Eestis ja Ukrainas sisuliselt sama, küll aga on elatustase Ukrainas ikkagi tunduvalt odavam, kui me just Kiievist ei räägi.
...postiljonid teenivad 150 eurot, päästjad, raamatukogutöötajad ja medõed ligi 200 eurot, rahvasaadikud ja ministrid paar tuhat eurot ning terve tohutu IT-sektor, kus töötajad teenivad samuti keskmiselt 2300 eurot...

Ukraina on väga erinev, nagu vanaema ilus kirju lapitekk, kuhu on kokku õmmeldud palju-palju erinevaid värve ja mustreid..
Kõik suuremad linnad erinevad üksteisest tohutult kultuuri, subkultuuri, huumorimeele ja tihti lausa keelemurrete poolest. Nii on näiteks Lviv täiesti ukrainakeelne, kusjuures poola keelest mõjutatud galiitsia murdega, Harkiv on aga ülekaalukalt venekeelne. Lvivis on väga tuntav roomakatoliku kiriku, Harkivis aga selgelt õigeusu mõju...

Ja nii ma võiksin siia lõputult kirjutama jäädagi neid mõtteid ja ütlemisi, mis peegeldavad siiski elu enne ...

Panen siinkohal ikkagi punkti.
On neljapäev, 14. aprill. Sõda on kestnud 50 päeva.

On Suur Neljapäev. Vaikne enesesse süüvimine, meeleparanduse otsimine...

12. aprill 2022

Haruldane sündmus

Täna oli eriline päev!

Käisin esmakordselt raamatuesitlusel maailma parimaks tunnistatud raamatupoes (Viru keskuse Rahva Raamat) - Mae Lender "Minu lõunamaa: klantspildi taga".

Väga haruldane ja erakordne sündmus!

Nii armas oli Maed näha!
Mis siis, et väidetavalt põlv värises ja nii "hirmus oli"😍 Väliselt oli Mae vana rahu ise, esitlus aga südamik, armas ning mõnusast huumorist kantud. Aitäh!


Mõned peatükid on juba manustatud - oh, missugune nauding! ja sellest raamatust te kuulete veel!


7. aprill 2022

"Estonia saladused"

J.K. Tamminen. Estonia saladused
Tallinn: Sinisukk, 2022
199 lk.

Eestis elava Soome autori Juhani Tammineni raamat parvlaev Estonia hukkumisest püüab avada seni avaldamata saladusi. Huvitav kahtlemata, aga eks neid versioone on ju kuuldud nii- ja naasuguseid. Muidugi, palju on jätkuvalt saladuses ja salastatud. Tänasel päeval lugedes tundubki kogu see lugu pigem müstika valdkonda kuuluvat... Ja nagu me praegu ei tea, mis vandenõud ja mahhinatsioonid toimuvad idanaabri(te) peas ja seas, seda enam ei suuda keegi selgitada pea 30a taguseid sündmusi. Ajad olid toona hoopis teistsugused ja omamoodi keerulised. Vastiseseisvunud Eesti alles õppis olema vaba ja demokraatlik. Kaasas oli palju taaka nõukogude ajast. Eks lapsekingades on kerge eksida ja vigu teha. 

Mõtlen, et see oli ju minu noorusaeg. Ilus ja kuldne aeg! Ja mis kõik sel ajal toimus?!? Ometi sai see üle elatud, ilmselt nooruse tuhinas, ja ei jäänud sellest ajast ka mingeid painavaid mälestusi või traumasid... [Kõrvalepõike korras: Vahel mõtlen, et tänapäeva lapsed, neid püütaksegi nagu vati sees hoida, et päris elu kätte ei saaks. Jahutakse aina mingitest vaimse tervise probleemidest jne. Ja siis tagatipuks "sõimame" ise neid veel lumehelbekesteks ka😛]. Elu oligi ju ilus tavalise noore jaoks, keegi elu kallale ei kippunud ja vabadus oli ka saabunud. Mida sa, hing, veel tahad!?!
Vaat' siis, milliseid mõtteid see raamat hoopis tekitas...

Lõpetasin selle raamatu lugemise eile õhtul unega võideldes ja täna juba viisin raamatukokku tagasi. Nüüd tuligi kiirelt postitus teha, muidu jääb jälle kuhugi kultuurikihi alla ootele... Nagu siin oi-oi kui paljude loetutd raamatutega juhtunud on...