28. juuli 2021

Raamatud, mida ma ei lugenud


Puhkuse ajaks laenasin raamatukogust mitu raamatut. Mõne aja eest oli mul siin blogis lausa suvelugemiste rubriik. Uskumatu lausa! Nüüd aga ei jõudnud üldse lugeda. Valetan, ühte siiski lugesin 70 lk, teist u 20 lk ja kolmandat sirvisin😛 Mida ja kui palju täpsemalt, selle jätan praegu enda teada...

Päevad olid ja on jätkuvalt tegemisi (põhiliselt ikka aiatööd ja korilus!) täis, lugemisele ei tahtnud ilusat aega "raisata". Õhtul, voodis, enne uinumist mõtlesin, et loen veidike... Hea oli, kui paar lehekülge suutsin lugeda (10 lk oli lausa supersaavutus!), enne kui silm kinni vajus ja raamat ninale kukkus😂

Sellised "toredad" lood siis minu sellesuviste lugemistega. See-eest on superilus suvi olnud! Ju siis on kuskil kõrgemal arvestatud sellega, et välismaale palmi alla suvitama ei saa ja kingitud meile troopiline suvi.
Ja ega suvi veel läbi pole! Puhkustki on veel pisut varuks. Küll jõuab veel lugeda ka. Lugemata raamatud tagastasin eile raamatukokku ja vastu sain uue virna. Tänaseks on ühest neist juba 70 lk loetud! Järeldusi tegema hetkel ei hakka. Võib-olla hoog ja ind siinkohal ka raugeb😁

Nii palju siis päevakajalist.

8. juuli 2021

"Minu Uus-Meremaa"


Henek Tomson. "Minu Uus-Meremaa: ekstreemne vabadus"

Jälle üks lõputu matkaraamat! Hulk fakte matkamise, matkaradade ja kuulsate matkajate kohta:)

Jättes vahele kõrvalepõiked (matkamise) ajalukku ja maooride hingeellu, siis muid seiklusi oli täitsa põnev lugeda:) 145 päeva kestnud jalgsirännak sisaldab nii mõndagi. Peamiselt siiski kannatusi ja võitlust looduse stiihiaga. Eredad olid hetked, mil toimusid inimlikud kokkupuuted värvikate kohalike tegelastega. Korduvalt kõlab raamatulehekülgedel tõdemus kui lahked on uusmeremaalased.

"Uusmeremaalaste erakordne lahkus üllatas mind aina rohkem."

Seekordne rännak tähendas mulle 3000kilomeetrist matkarada, mis kulges Uus-Meremaa ühest otsast teise. Kogu teekonna plaanisin läbida ilma rahata. Teadmatus, risk ja põnevus olid garanteeritud!

Jäine rahe peksis otse näkku. Nähtavus kahanes lumetuisus minutite jooksul vaid mõnekümne meetrini. Mingi osa minust armastas seda ekstreemsust. See karastas iseloomu.
Mägede kohal tuprusid pilved...
/.../ Tihtipeale lihtsalt seisatasime vaimustunult, et kogu silmapiiri hiilgust mälusoppidesse talletada. Ahhetasime niivõrd unikaalse ja meeliülendava kogemuse üle. Eelnevate tundide vintsutused said nüüd väärilise tasu. Mäed eksponeerisid kaunist valguse ja varjude vaatemängu.

Peatuspaigas olid minutid kallid, puhkeaeg muutus hinnaliseks. Viivuks tasus hoog maha võtta, rahustada südamekloppimist ja hingeldamist ning mõni amps suhu pista. /.../

Kuuekümnendates mees tutvustas ennast Nairimuna /.../ Aga ma ei jõudnud veel midagi öelda, kui ta suust kostis linnulaul. Ta pööras pilgu noorukitele, kes meid tähele panemata mööda tuiskasid. Nairimu vaikis hetkeks ja lausus siis: "Vaata - need noored inimesed... nad kuulevad seda, mida nad tahavad kuulda." Ühel teismelisel poisil mütsus kaelas valju muusikat mängiv kõlar. Ta ei märganud hetkekski kaunist linnulaulu. Mina aga polnud ühtegi inimest kuulnud nii osalvalt lindusid jäljendamas.
"Vaata, sa võid nii paljusid asju jälgida. Aga looduses on lihtsam. Tähelepanu ei haju nii kiiresti. Sa tunnetad momentaalselt hetke, kui tuul vaibub, sa kuuled jõge sõnajalapõõsaste taga vulisemas või märkad linde väändunud puutüvede vahel tiirutamas. Iga sekund võib anda uue kogemuse, väikese erinevuse selles, mida märkad."

"Vahel on vaja ka mõistus välja lülitada. Siis sa lähedki ja kõnnid. Mida pikemalt, seda parem!" Maoor võttis oma jutu kokku mõttega, et tuleb õppida "aeglaselt kiirustama", sest tarkused tulevad ajast. Kui maailmast hangitud tähelepanekuid napib, siis pelgalt vananemisega targaks ei saa.

Mägedes rändamisel võib energiakulu tõusta 5000-6000 kilokalorini päevas. Selle kompenseerimiseks tuleb kinni haarata igast õlekõrrest.

Richmondi 106kilomeetrise mägiraja läbimiseks kulus mul viis päeva. Hoolimata väikestest päevamuredest - kust leida midagi hamba alla ja kus ööbida - olin ekspeditsiooni kulgemisega rahul. Täis sai 90 pöeva rändamist- lähenes tsivilisatsioon ja märgilise kahe tuhande kilomeetrini jäi mõni üksik päev.

"Kas sa enam ei tahagi edukas olla?" püüdsin tema [kiivi Ben Kurz] mõtteviisist aru saada.
"Tahan, aga enda valitud kriteeriumide alusel," põhjendas ta vastuseisu liigsele materialismile. Tema tahtmised ei olnud kooskõlas tema vajadustega. Ta rõhutas, et edu mõõdupuu on igaühe enda valida. "Olen jõudnud arusaamisele, et mind teeb õnnelikuks lihtsus," ütles ta kindlameelselt. Lihtsuse all pidas ta silmas vabanemist mõttetutest asjadest ja mittetoimivatest inimsuhetest.

Metsalinnud sädistasid kevadise õhinaga. Maastikule tekkisid erksamad toonid ja tuul oli soe /.../ 
Kõige aeganõudvam alpirännak oli ümber saamas - seega võis loota ka kaelamurdvate katsumuste leevenemist. Kuna eeldasin, et ilmastikuolud enam ekstreemselt talviseks ei kisu ning päike veedab üha rohkem aega lõunapoolkeral, siis oli talvevarustust kaasas tassida energia raiskamine. Eelmisel päeval kinkisin ära oma jääkirka ja räätsad. /.../
Hommikul teatas
[mu võõrustaja perekond Dixon'i] vanim poistest, et võtab minu autogrammiga kirka kooli kaasa. Nii saab ta kõigile klassikaaslastele tutvustada kaugelt maalt pärit seiklejat - müstilist ürgugrilast, kes tassib oma rännukodu seljas.

Sellise poeetilise ja kauni kujundiga ongi paslik siinkohal punkt panna ning teile sama toredaid lugemiselamusi soovida.

P.S. Illustreeriv foto on ka näide "ekstreemsest vabadusest":) Hetkest, mil tabad, et ongi suvi ja puhkus ja ma naudingi seda kõike... See mõjubki siis tõesti juba nagu ekstreemsus:)