Viimane

Ja saabki läbi see november, mu igapäevase blogimise kuu.
Homme algab jõulukuu, detsember.

Tänasega saab ületatud möödunud aasta postituste arv.

Mida "tarka" siis veel öelda?😉

Tegelikult oli päris tore, sai nagu harjumusekski juba see igapäevane kirjutamine. Olen endaga rahul, et suutsin välja vedada ja ei jätnud pooleli. See oleks ju võinud täiesti kogemata juhtuda. Aga kuskil kuklas ikka tiksus see teadmine, et vaja!

Mitmed loetud (ja ka lugemata) raamatud on jäänud kajastamata. Nendest tahaks ikka ka väikese ülevaate teha. Ja eks mul tekib muidki mõtteid aeg-ajalt, mida kirja panna. Ega lahti must ei saa. Umbrohi ei hävine! Nii öeldakse ju.

Aga et seda mölapidamatust veidi ohjata, siis panen täna punkti. Sellele postitusele siin ja üksiti ka novembrikuule. Muud kirjutamist-toimetamist saab lähipäevil palju olema. Näis, kas jõuan siia.

Päris lõppu veel üks mõttekild, mille leidsin taaskord FB avarustest:

Inimestel on vaja kahte aastat, et õppida rääkima, ja kuuskümmend aastat, et õppida keelt hammaste taga hoidma (L. Feuchtwanger)

Mul on veel jupp aega minna!😁

Novembrilõpuline heietus😉

Täna saaks mu emapoolne vanaema 98. Teda ei ole ma oma silmaga näinud. Ta suri noorelt, 41aastasena. Mina tulin siia ilma 6 aastat hiljem. See-eest teine vanaema (isaema), kellega pikki aastaid ka ühe katuse all elasime, oli lahkudes 95-aastane.

Jäin täna just mõtlema oma emapoolsete sugulaste peale. Just suhteliselt lähedaste peale. Ma ei tea, kelle poolt see pärit on, aga nii mitmelgi on suur jutustamise oskus ja vajadus. Oma loomult ei kuulu ma nende hulka. Jaa, vajadusel ma võin olla ka jutukas, omade ja sõprade keskel, aga esinemise ambitsioon ja kõigiga rääkimise soov mul puudub. Aga mu ema ja onu võivad igal kell ja igas olukorras iga suvalise inimesega jutule saada. Eriti ema muidugi! Ta on ses suhtes fenomenaalne! Ja telefonisuhtluses on ta ületamatu.

Üldse paneb mind imestama, kuidas inimesed suudavad mitte millestki nii palju rääkida. Juttu on palju, aga asja ennast ei ole kopka eest. Ehk siis ei iva ega tuuma (pointi, kui soovite!) Ja on täitsa võimalik ka kirjutada nt lehekülg teksti, nii et sõnu, juttu on palju, aga sisu ei ole! Olen seda kogenud. Mitte et ma enda kirjutatut nii kriitiliselt hindaks, kaugel sellest! Lihtsalt olen pidanud mitmeid tekste lugema ja toimetama. Kui see sõnavaht laiali puhuda, siis ei jää järele suurt midagi...
Mu oma ema on ka selliseks muutunud, et võib pikalt rääkida midagi ütlemata... Ise ta leiab, et on vanaks jäänud ja palju lobisema hakanud😉 Nojah, loll kes vabandust ei leia, öeldakse omakorda selle peale😛 Vahel ma lihtsalt ei jaksa ta heietusi kuulata või siis päevaaruandeid. No kes jaksaks iga päev kuulata (ja vaimustuda) tavalistest argitoimetustest (a la keetsin putru, sõin putru, tõin puid ja kütsin ahju...) Asjast, asjast! - üritan vahel tuumani jõuda tahtes tagant torkida. Mõnikord eraldubki see terake sõkaldest, pahatihti aga mitte...

Loen praegu vastikult head raamatut. Vastik ja hea! Just täpselt nii. Mulle tohutult meeldivad mitmed mõtted, väljendid, lihtsalt nii minu masti ja mulle sobivad. Kuidagi nii täppi. Samas on liiga palju otseütlemisi. Mulle meeldiks rohkem läbi lillede ja siivsamalt. [Aga miskipärast ei ole ma siiani ühtegi lehekülje numbrit kirja pannud, et pärast talletada?!?]

Eelmise lõigu illusteerimiseks just üks loetud katkend:
"See oli igav. See oli igav vestlus, säärane, mille kohta tead juba ette, mida teine ütleb, ja seejärel, mida ise ütled. Aimasin kogu vestlust ette, edasi ja tagasi, algusest lõpuni..."

Mis raamatust jutt, sellest saate teine kord teada😛

Esimene advent

Ilusat advendiaega!

Täna jagas Tallinna Jaani kogudus oma FB lehel õpetaja Jaan Tammsalu mõtisklust, mis pärineb tegelikult juba 1998. aastast ja on kirjutatud kahasse Morten Anderssoniga. Olen selle toona ajalehest Eesti Kirik oma kladesse üles kirjutanud. Kuna see on niivõrd hea, siis väärib siinkohal edasi jagamist:

RÕÕMUSTA – SINU KUNINGAS TULEB!
Tema tuleb! Nii kõneldakse. See teade läbib kummalise sosinana nagu suurim saladus rahvahulga. Ta tuleb! Ma kuulen seda ega tea, kas olla rōōmus vōi sulgeda kõrvad, pöörata ringi ja põgeneda. Nii paljusid tulijaid olen oodanud põksuva südamega. Olen lootnud ja tihti taibanud, et hallile ja argisele pole toonud need tulekud sooje ega säravaid värve. Vaid viisakad sõnad – sõnad, mida ikka öeldakse. Äkki olin rumal, kui ootasin midagi enamat – nendelt, kes tulid? Ja siis – ettesirutatud kätega mööda teineteisest. Ja kõik jäi nii nagu enne.
Nüüd tuleb Tema! Selles tulemises võiks ometi olla midagi erilist – kuldseid, säravaid värve. Elu ei saa ju olla hall argipäev, elutu, tuim hääbumine.
Tahaks näha Ta tulemist – vaadata kullatud kaarikut, uhkelt galopeerivaid hobuseid. Aga rahvas on ees! Nii raske on tungida läbi. See on nagu müür.
Keegi hüüdis: „Vaadake! Kuningas tuleb!“, aga ma ei näe midagi – mitte midagi peale inimeste. Ei! Ma ei taha näha inimesi! Olen liikunud läbi inimmüüri selleks, et näha kuninga tulemist. Kas jälle on pettumine ja kurbus? Kas jälle on lubatud seda, mida iial ei tule?
Või äkki siiski? Äkki on see Tema, kes istub eeslil? Kuningas?
Kuidas ma saaksin Teda näha – ainult hetkeks?
Kuidas ma saaksin tunda lähedust – ainult hetkeks?
Kuidas ma saaksin nagu päikest, kuud ja tähti vaadates kogeda hetke? Ainult hetke siin koos ja kõik muu kaoks ära?
See – ja mina.
See? Mitte see – Tema! Tema, kes tuleb alandlikult ja võtab ära kõik, mis hall, kõik, mis kibe, kõik, mis kildudeks löödud.
Tema teeb katkise täiesti terveks.
Mina olen – Tema on – siin!
Hoosianna!

Ja lõpetuseks muusikapala, laul "Hoosianna", mis minu jaoks seostub alati esimese advendiga juba lapsepõlvest saati, mille eestikeelset versiooni ma kahjuks ei leidnud.
On soomekeelne ja rootsikeelne versioon oreliga. Ja kolmas variant instrumentaalseades. Helilooja Georg Joseph Vogler (1749-1814, Saksamaa).

Eestikeelsed sõnad meenusid, kui kaasa laulma hakkasin😇

Hoosianna, hoosianna! Olgu kiidetud Taaveti poeg! Hoosianna talle laulgem, kes nüüd tuleb Issanda nimel!

Mõttekild

Tänapäeval on väga moes jälgida oma toitumist ja välimust.
Mina aga ootan huviga, millal tuleb moodi jälgida oma keelepruuki ja käitumist.
(FB-st)

Foto: Andrea Piacquadio

Peaks õige videvikutundi ja võtaks aja maha...

Lõpule hakkab jõudma novembrikuu ja seega ka hingedeaeg. Kuigi pimedust jätkub meil siin veel mitmeks-setmeks kuuks küll ja veel. 

Vanasti mahtusid neisse pikkadesse õhtutesse videvikutunni pidamised, kus pererahvas kogunes ühtekokku ja siis räägiti lugusid ning arutati asju. Mõnestki raamatust võib selle kohta lugeda. 

Tänapäeval enam meil selliseid mõnusaid olemisi ei ole. Selleks on valgust liiga palju. Meil on elekter! Ühe nupuvajutusega saab lambi põlema, teleka-arvuti käima ja nina telefoni pista😉

Kui palju kodudes, pereringis üldse omavahel räägitakse ja maailma asju või elu üle arutatakse?
Mulle tundub, et igaüks istub oma nurgas ja näpib telefoni... 

Aega ei ole! Ei ole aega oma lähedas(t)e jaoks, rääkimata sõpradest-tuttavatest. Kui ka juhtub pisut aega olema, siis justkui kuulatakse, aga öeldut ei kuulda, see ei jõua kohale. Mõtted on kuskil mujal, oma tegemiste (või hoopis kellegi teise eluga tegelemise) juures. 

Ma ei suuda leida ega isegi meenutada, kes ja kus kirjutas (ütles), et te kuulate aga ei kuule, te vaatate, aga ei näe. See on nii täpne ja tabav!

Vahel tahaks võtta aja maha, ikka kohe täitsa maha. Olla päriselt kohal, kogu oma olemusega, ilma segavate faktoriteta.  

...kokku saada põhimõtteliselt võiks
aga kuivõrd kokku või on miskit vahel
Kas on meie vahel näiteks mingid tõkked
mõtlen kohvitass või keegi kes on veel
või siis segavad meid võõrad põhimõtted
või olemegi teineteise teel...

Nii ilusasti seab sõnu Jaan Tätte oma laulus "Kokku"

Siinkohal on paslik meenutada oma onutütre öeldut-kirjutatut:
"Soovin, et hooliksime rohkem endast ja teistest, et ühel hetkel, kui elutee hakkab jõudma lõpusirgele, ei avastaks, et see oligi juba kontsert, mitte pillide häälestamine."

Kadripäev

Meenub, et kadripäeval, aasta tagasi, panin kirja mõned mõtted. Mulle tundub, et siia pole need jõudnud. Tänase päeva mõtted on üsna sarnased.

Praegu on aasta kõige pimedam aeg ja see ängistab. Mõnel päeval ei lähegi valgeks, aga seda rõõmsamalt saame tervitada päikselist ilma. Jõuludega tuleb ka lootus helgemale ajale.
Kevadel pärast pikka kodusolemist hakkasin jala tööl käima. Vahepeal ikka kasutasin hommikuti ühistransporti ka, aga nüüdseks on kõndimine harjumuseks saanud. See annab päevale hoopis teise olemise.
Kadripäeva hommik. Tallinn. 7.25. Alustan oma hommikust rännakut läbi ärkava ja vaevumärgatavalt valgeneva linna. Seda võib nimetada ka omamoodi palverännakuks. Keha liigub. Mõte on vaba. Mitmed asjad saavad sel teekonnal läbi mõeldud ja klaariks. Sünnib palju ideid, mida teha, kuhu minna...
Inimesed igatsevad valguse järele. Sel aastal on jõulud väga oodatud. Jõuluvalgus. Jõulupäike. Palju on niisuguse sõnumiga väljendeid.
Juba mõnda aega märkan valguskettide, elektriküünalde, jõulukaunistuste lisandumist akendele, majadele, aedadele, terassidele, rõdudele, puudele ja põõsastele. Eriti kaunis ja soojendav on see eramajade rajoonis.
Igal hommikul läheb mu pilk Kaarli kiriku valgustatud roosaknale. See on justkui tervitus…
Vabaduse väljak. Jaani kiriku kell lööb kaheksandat hommikutundi. Ja siis algab kellamäng „„Ärgake!“ nii vahid hüüdvad ja linna kõrges tornis laulvad: „Jeruusalemm, oh ärka sa!““
Milline imeline tervitus ja teele saatmine. Päevale on antud õnnistus.
Juba jõuangi tööle. Aknast kumab hommikupuna. Veel veidi ja päike tõuseb majade tagant nähtavale. Milline hommik!

Foto sobib tänase vihmaga hästi

24. november

Veel kuu aega minna ja ongi jõulud käes. 24. kuupäev on üks eriline kuupäev jälle!
Täna on nii mitmel tuttaval inimesel sünnipäev. Ka mu onul, kellest siin hiljuti juttu tegin, temal siis küll juba sünniaastapäev tegelikult.
24. detsember on jõululaupäev. 24. veebruar vabariigi aastapäev.
24. märts isa surmapäev. 24. juuni jaanipäev ja vanaema sünniaastapäev.
24. august jällegi mitmel tuttaval sünnipäev.

Ilmselt mõtleks ka ülejäänud kuudesse sündmused välja, aga praegu puusalt rohkem ei tulista😉

Täna on ka kadrilaupäev. Nii vahva oli vaadata (tv-st), kuidas presidendil kadrid külas käisid😍 Meil küll ei käinud õnneks keegi.

"Lapsed" Linnateatris

Üle hulga aja jälle teatris. Tõeline nauding!

Sedapuhku siis Linnateatris ehk siis Salme tänava majas. Etendus oli väikeses saalis, kus ma varem ei olnudki viibinud.

Ja hea etendus oli! Midagi hoopis teistsugust. Sellist, kus pausid kannavad ja aplausiga peab veidi viivitama (lõpus ei pidanud kellegi närvid vastu ja minu jaoks sai veidi see "õige tunne" rikutud)

Tõsine tükk, võiks isegi öelda ohudraama. Kesksel kohal on aga hoopis eetilised ja moraalsed dilemmad. Keskkonna probleemid, maailma parandamine või paremaks paigaks muutmine...

Ühes arvustuseski on esile toodud tüki oluline mõte või tuum: "Kui meil on soov, et maailm lõplikult laiali ei laguneks, siis me ei saa lubada endale kõiki asju, mida me tahame, ainult sellepärast, et me neid tahame."  
Soovitan ka arvustusi lugeda.

Autor: Lucy Kirkwood.
Lavastaja: Elmo Nüganen
Osades: Anne Reeman - Hazel, Piret Kalda - Rose ja Peeter Tammearu - Robin (tänane koosseis), variandid veel Epp Eespäev Rose'na ja Hendrik Toompere Robinina.

Minu jaoks oli ideaane kooslus ja näitlejameisterlikkuse tippsaavutus. Ei kujuta teisi osatäitjaid ettegi.

See tükk võib veel pikaks ajaks kummitama jääda. Nii et vaadatagu!

Avastus

Avastasin, et kui ma nüüd igal novembrikuu päeval suudan blogida, siis detsembri alguseks on mul eelmise aasta postituste arv ületatud. Aga sinna on veel nädal aega minna😎 Nii et põhimõtteliselt võiksin ma detsembris loorberitel puhata😊

No ilmselt päriselt nii ei juhtu ja suurt lebotamist ei tule, aga igapäevast postitamist ma siis kohe kindlasti enam ei harrasta. Liiga suur paine on peal...

Mis siis tänasest päevast positiivset talletada?

Jälle üks ilus kuupäev, muidugi! 22.11💖
Päris korralik tööpäev oli, tegus ja tulemusrikas.
Tulin kesklinnast jalgsi koju.
Esimene lumi!

21.11.21

Ilus ja huvitav kuupäev täna! Mulle meeldib selliseid numbrikombinatsioone tähele panna ja talletada.

Igavikupühapäev. Kirikuaasta viimane pühapäev. Varasematel aegadel on tähistatud luteri kirikus ka surnute mälestamise püha. Nüüdseks on hingedepäev selle rolli üle võtnud ja ka suvine surnuaiapüha.
See on veidi naljakas, et saabuv nädal ei kuulugi nagu kuhugi, kuna uus kirikuaasta algab alles esimese advendiga, mis on järgmisel pühapäeval. Omaette nähtus igal juhul😏

Täna oli "vabatahtlike kohustuste" pühapäev, väga tihe ja asjalik, aga samas ikka ka hinge kosutav.

Nüüd on väike õhtune hingetõmbehetk ja puhkepaus, et siis homme jälle uue hooga alata. Nii palgatööga kui ka "vabatahtlike kohustustega"😉

Kaunist pühapäeva õhtut! Ja homseni!🙋

Laupäev

On novembrikuine laupäev. Eelviimane laupäev novembris. November - see kuu aastast, mille ma pigem vahele jätaksin... Nädala pärast on juba esimese advendi eelõhtu. See meeldib mulle juba hulga rohkem.
Sel aastal võtsin endale väljakutse teha igal novembrikuu päeval üks postitus. Olen siiani välja vedanud. Täna peaaegu oleks vahele jäänud, sest olen kohe-kohe maale sõitmas. Ilma arvutita, telefonis ma põhimõtteliselt ei blogi.
Olen selle novembri kuidagi väga kiireks ja tihedaks elanud enda jaoks. Täna hommikul hakkas endast korraks isegi hale, et mis ma rapsin... Võiks ju rahulikult laupäeva hommikut pidada. Nautida kohvi ja päeva algust. Vaadata televiisorist mõnuga Maahommikut...
Aga ei - mina pean seda ja teist ja kolmandat!
Isegi und täis ei saanud magada. Ärkasin ja mõte läks kohe liiga virgeks. Mõtteid tuli kohe liiga palju! Mida saaksin sinna juurde kirjutada, kuidas võiks seda lauset täiendada või nii oleks hoopis parem öelda... Maga siis niiviisi. Ei maganudki. Ka pea hakkas valutama. Manustasin peavalu tableti, tegin kohvi ja putru. Enne söömist kiiruga realiseerisin ehk siis kirjutasin üles mõttes olnud laused...

Nüüd on nõudepesu ja asjade pakkimine pooleli... ja mina blogin siin.

Millest tõeliselt puudust tunnen on lugemine. Eile ei jõudnud ridagi lugeda. Tööülesanded ja nn vabatahtlikud ülesanded... Keegi kuskil rääkis, et november on lugemise kuu. Jah, see võiks ta tõesti olla. Ka käsitöö tegemise kuu. Aga mul ei ole reaalselt aega! Need tegevused karjuvad vaba aja järele! Paraku ka kõik mu "vabatahtlikud kohustused" on aeganõudvad...

Oh, kukkusin jälle oigama... Vabandust...

Tahaks süüdata küünla, vaadata kaminasse. Sobib ka küdeva ahjusuu ees istumine. Võib-olla saan seda täna õhtul teha. Eelmisest nädalast üks pime pilt sellisest hetkest:

"Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma"

*Nellie Bly. Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma.
Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin.
Loomingu Raamatukogu. LXV aastakäik. 2021, nr. 23-25

Kui raamatu teise peatükiga alustasin oli 14. november, pühapäev. Ja peatükk algas nii:

Neljapäeval, 1889. aasta 14. novembril kell 9.40.30 alustasin ma oma ümbermaailmareisi.

Ehk siis täpselt 132 aastat tagasi!
Oma lugemise lõpetasin muidugi enne, kui 72 päeva täis sai, sest raamat oli vaja raamatukokku tagastada😉 Reis lõppes 1890. aasta 25. jaanuaril.

Tol ajal oli see midagi harukordset, et üks naisterahvas läheb reisima, ümbermaailmareisile ja veel üksinda!, ilma saatjata. Olgu öeldud, et neid saatjaid talle reisi ajal siiski sigines, aga põhimõtteliselt siiski üksi. Ja ühe kotiga! Pange tähele, naised, ühe kotiga ümbermaailmareisile! Lõpuks ka vaid üheainsa kleidiga, mis spetsiaalselt selleks puhuks õmmeldud sai (ühe päevaga oma ala spetsialisti juures!). Tegelikult oli olemas ka teine, õhem kleit, mis aga enam kotti ei mahtunud, asenduseks võeti kaasa mingi pihik vms. Raamatus loetletakse täpselt üles asjad, mis kotti pääsesid😉

Ilmneb, et kui reisitakse vaid reisimise, mite kaasreisijatele mulje avaldamise pärast, on pagasiprobleem väga lihtne. Vaid ühel korral - Hongkongis, kus mind kutsuti ametlikule õhtusöögile - kahetsesin, et mul õhtukleiti kaasas polnud, kuid sellest õhtusöögist ilmajäämine oli tühiasi võrreldes kogu selle vastutuse ja murega, millest pääsesin tänu sellele, et mul polnud vaja terve hulga kohvrite ja kastide eest hoolt kanda.

Võib-olla on alljärgnev üks kõige ilusamaid kirjeldusi raamatus üldse:

Istuda vaiksel tekil, pea kohal ja ümberringi ainult tähine taevas, kuulata, kuidas vesi laeva vööri suudleb, on minu meelest paradiis. Võidakse rääkida inimeste seltsist, päikese hiilgusest, kuupaiste mahedusest, muusika ilust, aga andke mulle korvtool vaisel tekil, kus maailm oma murede, lärmi ja eelarvamustega jääb kaugele ning päikeselõõsa, kuu külma valguse katab öö mustjas tihedus. Laske mul puhata voogavast merest kergelt hällitatuna sametiselt pehmes pesas, ainsaks valguseks tähemüriaadide mahe vilkumine pea kohal vaikses taevas; mu muusika on suudlevate vete sosin, mis jahutab pead ja rahustab pulssi; mu kaaslaseks on mu enda unelustes unelemine. Andke mulle see ja mu õnn on täiuslik.

Hea ütlemisega naisterahvas see Nellie Bly:

"Kritiseerige mu kübara või kleidi tegumoodi, neid saan ma vahetada, aga jätke mu nina rahule, ma sündisin sellega."

Muuseas oli Nellie ka väga naeruhimuline, korduvalt on kirjeldatud seda, kuidas ta ei suutnud naeru tagasi hoida või ohjeldamatult naerma purskas.

Ta teeb mõningaid tähelepanekuid rahvuste kohta:

Jaapanlased on hiinlaste otsesed vastandid. Jaapanlased on maailma kõige puhtamad, hiinlased kõige räpasemad inimesed; jaapanlased on alati õnnelikud ja rõõmsad, hiinlased alati pahurad ja mornid; jaapanlased on väga nõtked, hiinlased väga kohmakad; jaapanlastel on vähe pahesid, hiinlastel kogu maailma pahed; lühidalt: jaapanlased on väga meeldivad, hiinlased väga ebameeldivad inimesed.

Võib vast öelda, et see on ilmselge liialdus ja hiinlastele liiga tegemine. Ei saa kunagi ühte rahvust ühe mütsiga lüüa!

Raamatu lõpus loetletakse üles kõik maad, mida külastati või kust läbi sõideti, samuti veekogud, mida ületati.

*Elizabeth Cochrane Seaman (neiuna Elizabeth Jane Cochran), rohkem tuntud kirjanikunimega Nellie Bly, oli Ameerika ajakirjanik, tööstur ja leiutaja, kes sai maailmakuulsaks oma rekordeid purustanud ümbermaailmareisiga, mille inspiratsiooniallikaks oli Jules Verne'i romaan "Kaheksakümne päevaga ümber maailma". Oma reisil külastab Bly ka kõrvalepõike korras Jules Verne'i tema kodus.

Üks omapärane ja ka erakordne raamat, mida kindlasti tasub lugeda, eriti neil, kel huvi ajaloo ja reisimise vastu.

"Aprillilumi"

Kuna igaks päevaks on raske mingit hallatavat, hoomatavat teemat välja mõelda, siis on selle asemel hea oma nn võlgnevusi likvideerida. Loetud raamatuid olen viimasel ajal minimaalselt kajastanud, kui paar viimast päeva välja arvata. Täna siis jälle lähen nö kergema vastupanu teed. Kuigi mu meelest ei ole see sugugi kergem. Pean ju suutma midagigi raamatu kohta öelda või välja mõelda.

Rosamunde Pilcher (1924-2019). Aprillilumi
Tõlkinud Peeter Villmann
Kirjastus Varrak, 2016
Sari "Aegumatud armastuslood"

Vahelduseks üks kerge lugemine. Üsna huvitav kogemus, kuna polnudki Pilcherit (Suurbritannia armastusromaande kirjanik) varem lugenud. Televiisorist on tema teoste põhjal valminud seriaale vaadatud küll ja veel. Eks see oli üks tõuge ka raamatut lugeda. 
Mind on alati paelunud Cornwalli loodus, mis nois mainitud seriaalides erilist naudingut pakuvad (romantilised maastikud!)

Raamatus satuvad tegelased aga keset talve ja külma ehk keset talvemaastikku. Eks sellele viita ju pealkirigi. Kevadine lumi - aprillilumi.
Naispeategelane sõidab autoga teelt välja, lumehange ja abi otsides satub uhkesse maamõisa, kus loomulikult on ees ootamas hurmav meeskangelane😀
Mis täpsemalt juhtuma hakkab ja mis asjaoludel üldse sellise ilmaga autoreis ette võeti, saab igaüks juba ise raamatust lugeda😉

Vahepeal loetud ehk pisut võlgade likvideerimist

Teele Rebane. Minu Hongkong: veel õli tulle
Petrone Print, 2021
248 lk.

Noore inimese seiklus- ja rännuhimu viib teda Hongkongi. Omamoodi täiskasvanukssaamise lugu, kodust laia maailma mineku kogemus. Vabas Eestis sündinud noore idealistlik maailmakäsitlus, soov maailma parandada ja päästa... Ainult et prussakad on veidi hirmutavad. Ma tean, et on olemas foobiad, mida ei saagi mõistusega võtta ja mida ei mõista need, kellel foobiaid pole..., aga minu jaoks ikkagi on kummastav, et tormatakse kartmatult barrikaadidele vabaduse eest võitlema, aga prussakahirm on ületamatu...
Hongkongis valitsevad lahkhelid, lõhed, meeleavaldused. Hongkongi majanduse selgroog on keskklass.
"Nad on kas eesliinil või aitavad muudel viisidel. Nad annetavad varustust, pakuvad pro bono juriidilist nõustamist ja tasuta taksot, et "vaprad" turvaliselt protestidelt koju saaks. Nad on õpilased, tudengid, taksojuhid, pankurid, juristid ja ärimehed, Neid kutsutakse "kollasteks".
Teisel poolel on privilegeeritumad hongkonglased, kes paluvad keskklassil ometigi nende ilusa linna lõhkumise lõpetada. ... Nad elavad teisel planeedil. Neid kutsutakse "sinisteks".
Ja siis on need, kes ei kuulu kummalegi poolele. Nad ei ole ei kollased, sinised ega ka rohelised. Neil pole arvamust. Neid lihtsalt ei huvita. See ei puutu neisse. Või on see võitlus nende silmis asjatu, mõttetu. Kuidas saab üks inimene sellises olukorras arvamust mitte omada, ma ei mõista. Sellises situatsioonis ei saa erapooletu olla. Sulle kas meeldivad diktaatorid või mitte. Sulle kas meeldib sõnavabadus või mitte. Need probleemid ei lange mingisse halli alasse. See on must ja valge. Kollane ja sinine."

Jah, ma saan aru et noorele inimesele on ideaalid olulised ja mõistan, kellele siin poolehoid kuulub... Aga... elus ei ole siiski kõik ainult must-valge, on palju varjundeid ja värvitoone... Ja mina mõistan väga hästi ka neid, keda ei huvita, kellel pole arvamust, kes on erapooletu... See võib olla ka enda vaimse tervise huvides.
Igatahes - põnev kogemus ja tore lugeda!

Mele Pesti. Minu Kuressaare: uhkelt iseseisev
Petrone Print, 2021
239 lk.

Sekka siis üks kodumaine lugu. Palju äratuntavat. On ju isegi Kuressaare peal üksjagu patseeritud. Aga - siiski ka palju sellist, mis on ajaloohõlma vajunud ja millest ei kuule just tihti. Ilmselt kohalik elanik, (kures)saarlane teab, aga massakas mitte.

Lenno Vaitovski. Minu Riia: kukkumine üles
Petrone Print, 2021
192 lk.

Kohe alguses saame teada äärmuslike ilmaolude kohta Kesk-Euroopas ja ka Eestis, mida on hea lugeda, sest ise ei ole selliseid asju talletanud, mällu söövitanud. Samuti vabakutselise "rõõmudest" ja vabaduse mõrkjast maitsest.
Mõnele on vist kohe emapiimaga kaasa antud hea sõnaseadmise oskus. Milline värvigamma koduotsingute kirjeldamisel!😀
Väidetavalt on Riia parim linn kõndimiseks. Kohati lasin küll paar lehte korraga, kuna Läti suurimad sillad ja saared ning Riia õudused mind ei morjendanud. Põnevam on ikka lugeda inimeste isiklikke kogemusi ja vahetuid läbielamisi.
Mõned toredad ütlemised ja mõttekäigud, mis tõelist naudingut pakkusid:

"Niisiis elasid selles korteris enne mind kõigesse neid ümbritsevasse boheemlasliku ükskõiksusega suhtuvad pikkade juustega teejoodikutest maalikunstnikud."

""Kui sul kelleltki midagi vaja on, siis sa ei saa niisama minna ja küsida - sa pead ka mingi vastuteene osutama," lausus ta [Polina] kord pedagoogi tooniga. Vastuteeneks sobis tema arvates ka šokolaad või mõni muu meene. Mulle pakkus selline arusaam tööelust nalja - olin siiani mõelnud, et tööl käiakse tööd tegemas. Et midagi muud mul seal kelleltki vaja pole, ainult seda, et ta oma tööd hästi teeks."

"...olen alati kadestanud inimeste oskust täiesti tühisest argiseigast suur sündmus tekitada. Ja selliseid inimesi kohtab eriti tihti teel olles."

"Võib vaid arvata, miks üheski Riiast rääkivas turismiväljaandes ei ole Balderajale pühendatud ridagi, eraldi peatükist rääkimata. Just seal peab lootus hääbuvat pensionipõlve ja depressioon sõidab koos vaesusega suures kaarikus mööda tänavaid (ja tõenäoliselt ka mööda sedasama kergliiklusteed, mis viadukti alt algas). See ei ole see Riia, mida harilikult nähakse või vaatama tullakse."