Täna kirjutavad või räägivad paljud südantliigutavaid ja nõretavaid lugusid oma isadest, vanaisadest, vaarisadest... Pisarakiskujad sellised...
Oma isale saan täna vaid mõelda... Ja nii peaaegu 7 aastat juba.
Loomulikult võin ma temast ka rääkida ja kirjutada. Aga need on vaid sõnad. Tunded minu sees on need, mida ei saa kirjeldada.
Mida nii väga ongi kirjutada ühest tublist ja töökast maamehest, kes ei teinud kunagi suurt juttu. Ta lihtsalt elas oma elu ja tegi, mida vaja. Ei mingit liigset ega üle mõtlemist.
Üks oluline asi - ta oli väga hooliv. Kui palju ta oma lastele ja eriti mulle "taksoteenust" osutas. Kõik kooliviimised ja ka -toomised, rongijaama vastu tulemised, järele sõitmised, kui "häda" käes. Jne.
Nüüd jätkab seda traditsiooni mu vend, kes päevas mitu korda edasi-tagasi sõidab, vastavalt vajadusele, kes tööle, kes kooli, kes trenni, kes muusikakooli, vahepeal koju ja siis uuele ringile😍💓
Mis mulle täna ka väga positiivne tundub, siis vaatamata järjepidevatele igapäevatoimetustele oskas isa ka aja maha võtta ja puhata. Väike lõunainak - leiva luusse laskmine. Õhtule minek - täna rohkem tööd ei tee. Pool kümme, pärast Aktuaalset kaamerat, oli uneaeg. Isa tore ütlemine emale oli: "Killu-kallu, kell on palju!"😍 Nii armas! Ja siis hommikul oli äratus viis-veerand kuus😉
Ta oli ka väga kodulembene inimene. Naljalt kuhugi kodust kaugele teda ei saanud, päev-paar oli maksimum. Ka mulle meeldib kodus olla. Vaatamata sellele, et hea meelega reisin, on koju ikka hea jõuda.
Oma onust ja ristiisast kirjutasin juba siin paar päeva tagasi.
Mu teine onu ja ristiisa sai täna koduvallas aasta vanaisa tiitli! Olen rõõmus ja tänulik, et mu ellu on kingitud sellised armsad inimesed!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar