Epp Maria. Elu maalides

Väga hea film, just minu masti film. Kumas läbi seda õiget, mõtestatud molutamist. Nauding!

Režissöör Anu Aun kirjutab Epp Maria Kokamäe portreefilmist ERR kultuuriportaalis. Seda tasub lugeda.
Mina ise olen lugenud raamatut "Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro : kokku maalitud" (kirjutanud Katrin Helend-Aaviku), mis mind väga köitis ja võlus. Olen sellest kirjutanud siin ka.

Väga iseloomulik kaader filmist

P.S. Küll aeg läheb ruttu. Nädal möödas nigu niuhti. Ja uus kuugi juba ammu käes...

"Kokku maalitud"

Katrin Helend-Aaviku. "Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro: kokku maalitud"

Olen juba pikalt loetu lummuses, nii et väga raske on olnud järgmisi raamatuid (mis kahjuks ongi järjest pettumuse pojukesi valmistanud) kätte võtta.
Mulle väga sobis. Tajusin mulle sarnast ellusuhtumist, mõtteviisi, väärtushinnanguid. Seda juhtub üsna harva, et kohtan endale nii hämmastavalt lähedast lainepikkust. Tahaksin paljudele kirja pandud mõtetele kohe kahe käega alla kirjutada.

Väga teretulnud ja tervistav, et selline raamatusari nagu "Paar" on ellu kutsutud, siiani ei ole pidanud ma mitte üheski pettuma. Ja paarid on superägedad! Millised imelised, pikad kooselud ja abielud! Millised eeskujud!

Epp-Maria ja Jaagu kohta on raamatu autor Katrin Helend-Aaviku öelnud väga ilusasti ja tabavalt:
"Harmoonia ja tasakaal on läbivad märksõnad nii nende elus kui ka loomingus. Nad on alati samme sättinud oma südametunnetuse, sisetunde ja parema äranägemise järgi."

Siit, raamatust ja sellest imelisest paarist, õhkus erilist soojust, hoolimist, turvalisust, sellist ilusat armastust, millest suuresõnaliselt ei räägita, aga mis on olemas ja mis on tõeline. Selle koosluse paistel tunnevad end hoitute, tervete ja tugevatena ka nende lapsed. 
Siinkohal toon esile poeg Johannese sobivad mõtted:

"Ma tulen tervest perest ja arvan, et seetõttu on ka minu enda perekondlikud väärtused ja väärtushinnagud samasugused. Lähen vanemate hea energiaga kaasa.

"Üks asi, mida ema ja isa on oma eluga õpetanud, on luua enda maailm. Me ei saa maailma muuta, aga saame enda ümber luua maailma, kus meil on hea olla. Nad on alati julgustanud meid looma endale turvalist keskkonda, oma maailma.
Tänapäeval on maailm täis inimesi, kes kõik tahavad olla õpetajad, jagada valjuhäälselt õpetussõnu ja öelda, kuidas midagi tegema peab, aga ema ja isa ei tee seda kunagi. Nad elavad oma elu nii hästi kui suudavad, iluga ümbritsetult oma turvalise mulli sees, ja inspireerivad sellega paljusid. Ka meid, oma lapsi." 

Tõeliselt nauditav lugemiselamus!

Taaskord on tegemist raamatuga, millest tahaks pooled mõtted ümber kirjutada, et pärast uuesti üle lugeda... Või siis peaks raamatu päriseks endale soetama. Et aga antud postitust mitte kilomeetrite pikkuseks ajada, siis panen siinkohal punkti ja tsitaadid tulevad teinekord. 

Vaid üks hästi armas näide siia lõppu:

Epp Maria: "...mina unistan maiselt, aga Jaak unistab suurelt."

Kõike muud kui kukupai

Piret Kooli. Raivo Järvi. Kõike muud kui kukupai.


Äärmiselt huvitav sisse- ja tagasivaade armastatud kunstniku ellu.
Nii rõõmus ja särav onu Raivo, kes lapsepõlve telesaadetes kass Arturiga asjatas ja hiljem kõige suurema sõbra Leopoldi seltsis postikanaga aega veetis, avaneb (või et ei avane hoopis?) raamatulehekülgedel üksildase, pedantse ja sissepoole elava inimesena. Millised kontrastid!?!?

Hoolitsetud välimus, viisakus ja laitmatud maneerid olid Raivo kaubamärk. Väiksenagi olid tema käed ja põlved alati puhtad, ja nagu juba öeldud, käis see ontlik poisslaps õues reeglina ema käekõrval jalutamas, mitte omaealiste kambas möllamas.
Iseloomult oli ta algusest peale ühelt poolt pehmeke ning teisalt selline, keda väga ära rääkida ei õnnestunud. Mida iganes Raivo teha võttis, oli tal alati oma asi ajada. Ja samas ei olnud ta väga hea enese eest seisja, juhul kui keegi juhtus halvasti ütlema. Siis keeras ta end pigem sügavale lukku ja läks oma rada.
Raivo Järvi vormimine oli Svetlana elutöö. Alates kümnendast eluaastast oli ema ta jaoks A ja O ning karmi hoiakuga mamma jõulisus pidi korvama varalahkunud isa. Raivost sai ... memmekas.
/.../ Isa mälestuseks pani ema Raivo klaverit õppima. See olevat olnud selline omalaadne džentelmenide kokkulepe, mis tähendas, et kuni 8. klassi lõpuni kohustus Raivo mängima. Kui kohustuslikud aastad täis heliredeleid, etüüde, solfedžotunde ja literatuuriteadmisi mööda olid tiksunud, pani Raivo klaverikaane kinni, tõusis pilli tagant püsti ja ei mänginud sealt alates enam mitte kunagi mitte ühtegi nooti.

"Svetlana püüdis elada Raivo elu ja kui päris aus olla, siis paljud tema isikliku elu probleemid tulidki sellest, et ta ei tahtnud emaga tülli minna. Nende suhe oli hea näide sellest, et kuigi iga ema tahab oma lapsele parimat, ei tohi ükski vanem oma lapse ellu liiga palju sekkuda. Mida rohkem on abielus osalisi, seda suuremad pinged tekivad. Eriti veel Raivo puhul, kes hea ja kuuleka pojana hoidis ema poole," arutleb Risto.

Kõige paremini tundis Raivo ennast lõppkokkuvõttes just ateljees, muusikat kuulates ja luues.
/.../ "...ideaalsel kunstnikul on kolm külge; ta on andekas, töökas ja hea ärimees." Kõigile neile kolmele kriteeriumile olevat Raivo sõnul vastanud vaid Pablo Picasso. Teistel on aga tavaliselt alati üks moment puudu. Raivol puudus ärimehegeen. Nii ei suutnud ta iial ettemaksu küsida, vaid soovi alati enne töö ette näidata. Teadmine, et talle makstakse, tekitanud aga kunstnikus alati sedavõrd suure entusiasmi, et loomisprotsess sai kiirem kui tavaliselt. Samas oli ta hädas väärilise tasu küsimisega. Oma tuntuima tootepildi - kollase kassi pildi kohukese pakendil, mis meile tänaseni kaupluste piimaletis mitmes versioonis vastu vaatab - andis ta Tallinna Piimakombinaadile kõige odavama võileiva hinna eest. Ometi oleks sellest võinud saada tema püsisissetulek...

[See oli siis taas üks ammu loetud raamat ja võla likvideerimine.]