Uazikuga Ukrainat avastamas

Arno Pavel. Uazikuga Ukrainat avastamas. Lisaks põgusalt Valgevenes, Moldovas ja Transnistrias.

Taaskord üks mõnus ja muhe lugemine rännumees Arno Paveli sulest.
Tema kirjutatu - UAZikuga Venemaal - lummuses olen varemgi olnud ja kajastanud seda siin.
Suures osas valdavad mind sarnased tunded. Ainult koht on teine. Ukraina. Raamat on detaili- ja faktirohke. Oli ju reiski üsna pikk, vist 35 päeva, kui mu mälu nüüd alt ei vea.
Arnol oli tore giid ja reisikaaslane, ukrainlanna Mariya, kes planeeris marsruudid, korraldas ekskursioonid ja organiseeris ööbimiskohad.
Väga sümpaatse mulje jättis nii Ukraina kui ka kirjutatud raamat.
Ega ei oskagi midagi rohkemat siia lisada. Kui just, siis:
Rikkalik fotomaterjal.
Soe ja ladus kirjutamisstiil.
Mis sa hing veel ühelt reisiraamatult ihkad!?!

Arno Pavel peab oma reisidel blogi, millest nähtub, et käesolevalgi suvel on ta juba tiiru Venemaa avarustes teinud.

Minu Iirimaa

Rene Satsi. Minu Iirimaa: armastus tuleb karjudes.

Sai loetud see raamat, aga jäi kuidagi kaugeks ja võõraks. Ei haakinud autoriga kohe kuidagi.
Liiga palju actionit ja mulle võõrast (mõttemaailma ja üldse...).
Kuigi koera motiiv oli mu meelest eriti hea!

Aga siia väljakirjutuseks leidsin ka (mulle) väga sobivaid ridu:

Kirjanik Daniel Braha, kellega tegin GO Reisiajakirja intervjuu ja kelle raamatu ma Eestis välja andsin, ütles kuldsed sõnad: "Olen maailmas rännates aru saanud sellest, et kõik on suhteline ja mõttetu. Armastus on ainuke asi, millel on kindel väärtus. Võid ükskõik mida saavutada, aga ainuke oluline asi on see, et su kaaslane naerataks. Tee kõik selleks, et ta naerataks!" Me üritame Justynaga - teadlikult või mitte - just selle põhimõtte järgi elada.
Justynaga tuli kaasa ka sadadesse inimestesse küündiv ja minu jaoks pimestavalt huvitavate tutvuste ringkond. /.../ Mind võeti hästi vastu. Otsustasin oma seni Dublinis kogutud mürgisevõitu tutvused jätta kus see ja teine ning avasin südame positiivsusele ja uuendustele.

Iirimaa andis mulle elu armastuse. See aga pole vist ainult Iirimaa teene, ilmselt oleks see võinud juhtuda ka Albaanias või Botswanas kui õnn ainult naeratanuks. Selle armastuse asja jaoks pead sa vist olema lihtsalt õigel ajal õiges kohas. 

Iirimaa on mind täitnud emotsioonide pagasiga, mis minu hinges punnitab. Positiivsed, negatiivsed ja laenguneutraalsed emotsioonid - kõik need keerlevad minu sees ja nende kaudu näen ma maailma teisiti kui enne. Ja mis see õnn muud on kui viis, kuidas sa maailma näed. Õnn on vaataja silmades. 

Minu Sydney

Triin Pehk. Minu Sydney: sada linna ühes.

See raamat on mul juba nii ammu loetud, et ei mäletagi enam, mida sealjuures mõtlesin või arvasin. Ja raamatukokkugi tagastatud jupp aega tagasi.
Kui nüüd meenutama hakata, siis kindlasti kuulub see pigem pluss-poolele ehk jäi hea tunne ja oli kerge lugeda:) Ei pidanud ennast veenma ja edasi vedama - on mul sedagi ju mõne Minu-sarja raamatuga juhtunud...

Seega võib lugeda. Sydney'st saab igal juhul mingi ettekujutuse.