"Minu Mulgimaa"

Kristi Ilves. Minu Mulgimaa: rikkus ei ole häbiasi
Toimetaja: Mae Lender
Kirjastus: Petrone Print, 2023
272 lk., 8 l. ill
(Minu-sari)

Ei tea, millega ma olen selle ära teeninud, et viimasel ajal on mu lektüüriks sattunud väga erilised ja suurepärased raamatud?!?

Hiljuti "Meie vana maja" Tuuli Jõesaare sulest ja nüüd Kristi Ilvese "Minu Mulgimaa".

Need kuidagi tõstsid mind jälle pinnale ja taastasid mu usu lugemisse ja lugemise positiivsesse mõjusse. Vahepeal ei olnud üldse mingit isu lugeda, ei püsinud järjel, ei suutnud süveneda, mõte läks uitama...

Kindlasti on nende mõlema raamatu puhul oma roll ka toimetajal Mae Lenderil (lehvitan Sulle, kui lugema juhtud👋🥰). Oma blogis on ta neid nii hea sõnaga tutvustanud ja pealegi, Mae ei võtaks ühtegi halba raamatut ka toimetada😉 Nagu juba ühes varasemas postituses mainisin - Mae on kvaliteedimärk!❤️
[Ta ise iseloomustab nende kahe raamatuga toimetamist nii:
Mul on nüüd kahe viimase raamatu autorid olnud sellised eluterve talupojamõistuse, kahe jalaga maa peal, tugevad ja vägevad naised... kuidas leida endas jõudu siitkohast nüüd edasi minna, selles on küsimus...]

Aga siis Mulgimaa raamatust ka veidi või?!?😁 No hea oli, ehe ja aus ja tore! Erilised kommid olid muidugi persoonide lood raamatu viimases peatükis. Elmar ja Ilmar ja Kalle ja Alli ning muidugi Erna.

P.S. Tekst on kirjutatud ammu. Augusti lõpus, seega pea kaks kuud tagasi. On piisavalt kaua laagerdunud😝 Ei hakka siia enam midagi juurde keevitama. Las jääda. Aga loetagu, julgen soovitada küll😉

"Eestlasena Bosnias"

Jael Puusaag. Eestlasena Bosnias: südamekujulisel kontrastide maal
Tallinn: Allika kirjastus, 2023
268 lk.

Tihe, tõhus tekst. Hea lugeda, samas aeganõudev. Ei olnud selline ühe-kahe õhtu lugemine, vähemalt minu jaoks mitte.
Hea, väga hea. Kuigi raamatukogunduslikult on raamat liigitatud usulise kirjavara alla, siis pigem on ikkagi reisikiri või ühe väikese riigi, linnakese elu ja tegemised esikohal.

Kohati häirisid kordused, ent samas oli nii kristalseid, filigraanseid ütlusi, tõdemusi, mis panid taas heldima ja leebuma...:)

Raamat, mida võiks täiesti omada või vähemalt teistkordselt üle lugeda.

Paar kuldset mõttetera ka siia lõppu (kuigi välja võiks kirjutada palju-palju):

Hästi lõpetamine on palju raskem kui innukalt alustamine.

Eelistan elada lihtsamalt ning veeta rohkem kvaliteetaega oma lähedastega. Lõpuks on just inimsuhted need, mis teevad elu väärtuslikuks ning loovad mälestusi.

Tartu. ERM. Nädalavahetus, see eelmine🙂

Kui Tallinna vesisest haardest bussi peale saime läksid taevaluugid päriselt valla. Poole tee peal hakkas aga heledamaks minema ning Tartusse jõudes tundus, et seal pole üldsegi sadanud. Väike kehakinnitus Ruuni pubis ja siis uksest väljudes saime ka veidi uduvihma. Edasine siht oli ERM. Eesti Rahva Muuseum. Abikaas käis ammu pinda, et lähme-lähme, muidu olemegi kaks viimast eestlast, kes pole veel sinna jõudnud 😆 No seda viimast mõtlesin muidugi mina ise juurde😝 Aga mõeldud, tehtud. Just nüüd tundus aeg küps ja ka mina valmis Tartusse minema. Mõtlesin selle endale toredaks väljasõidu-ürituseks ja kohe hoopis teine minek😆

ERMi juurde viib linnaliinibuss number 7. Pilet (nn tunnipilet) maksab 1.50. Selle saab endale soetada nn rohelise kaardiga ehk siis ühiskaardiga, kui sinna on eelnevalt raha laaditud. Sama on võimalik teha ka kontaktivaba pangakaardiga. Nii palju siinkohal turismiinfot😉

ERM jättis hea, isegi väga hea mulje. Kuigi sellise kolossaalse, imposantse hoone taustal tunned end pisikese, tühise putukana... Ja pisut klaustrofoobne tunne tuleb ka peale... Palju ruumi, avarust, kõrgust ja pikkust... Ja taas tundsin, et olen nii tilluke. Aga see kõik on muidugi tühi-tähi ja peas kinni. Tasub ikka vaadata suuremat pilti.

Püsinäitused "Kohtumised" ja "Uurali kaja" sai läbi käidud. Põhiline huvi oli ajutistel, vahetuvatel näitustel. Mulle isiklikult avaldasid erilist muljet suveniirrätikud "Sõnumid kolmnurgas" ja kotid "Praktiline ilu. Käekotid, rahakotid, kandekotid ja lahttaskud ERMi kogudest" avatud hoidlas, samuti toolide näitus galeriis - "Nelja jalaga maa peal. Eesti talutool". Näitus "Õige keha, vale keha" sai ka üle vaadatud, aga väga vau-efekti ei tekkinud, mõningaid toredaid äratundmisi kahtlemata oli. 

Kogu kupatuse pilet maksis 14€ ja selle piletiga oleks soodustust saanud veel ka tagurpidi majas, aga sinna me enam kahjuks ei jõudnud...

 

Sai nüüd siia läbisegi fotomaterjali paisatud. See on nii tore, et pildistamine ei ole keelatud! Enda tarbeks klõpsisin just tekstimaterjali, hea teinekord fakte üle vaadata või midagi tsiteerida 🙂 No näiteks toon kohe paar soola olulisuse kohta käivat mõtet:

Keeda soolane ruvvake, küdsa nätsk leivake, ei siis pere pal'lu söö.

Seda võib naiseks võtta, kellega vaka soola seltsis oled ää söönud.

Paar fotot ka kaunitest rätikutest:

No ja ikka majutusest ka:

Kuna meil oli ööbimisega väljasõit, siis seekord peatusime Barclay hotellis. Hea, isegi väga hea asukoht ja ka hind tundus üsna soodne. Jaa, voodi oli mõnus ja kõik vajalik olemas. Aga veidi jahedavõitu oli ja sisenedes lõi ninna suitsuhais või õigemini selline seisnud sigaretisuitsu lõhn, mis on ladestunud vaipkattesse või kuhugi. Hiljem see hajus või harjusime meie, ei teagi... Oleks me piirdunudki ainult majutusega, siis oleks hea hinde (hinnangu) saanud, aga lolli peaga võtsime ka hommikusöögi (et naudime siis pühapäeva ja ei hakka linna peale kohvikusse minema), mis oli alla igasugust arvestust. Valik oli väike, pudrukirme kuivanud ja kohv ei kannatanud üldse mingit kriitikat, see ei kõlvanud mitte kuhugi. Kuskilt kommentaaridest pärast lugesin, et hotell on jäänud 90ndatesse pidama ja vajaks seega uuenduskuuri😉

Pühapäeval promeneerisime linna peal ehk siis käisime Toomemäel jalutamas. Kuna algas oktoober ja ühes sellega ka sügis, siis oli tuul veidi vilu ja üsna tugev, aga muidu oli Tartu ilus. Enne bussisõitu kinnitasime keha Ränduri pubis, samal ajal sadas väljas, üllatus-üllatus!, paduvihma! Kodutee sujus viperusteta. Mina lugesin (bussis!) ja kaasa tukkus🙂

Selline reisikirjeldus sai nüüd siis siia üles tähendanud😆