Emakeelepäeva e-etteütlus

Möödumas on üks kaunis päev. Eriline päev. Pidupäev! Niisugune on emakeelepäev minu jaoks. 

Oli tõeliselt tore päev. Lugemisaktsioon presidendilossi ees. E-etteütlus. Emakeelepäeva konverents RaRa-s, mis kanti üle ka YouTube'i kanalil, kust see on ka edaspidi järelvaadatav. Lisaks veel muid vahvaid ettevõtmisi üle kogu maa. Kahjuks ei saanud kõigest maksimaalselt osa võtta, sest oli mitmeid segavaid asjaolusid, häirivaid faktoreid. Ent üldine päeva kandev toon ja foon oli siiski positiivne. 

Armastan oma emakeelt, meie armast eesti keelt.

Olgu siinkohal ära toodud ka tänavune e-etteütluse tekst. Seekord oli üsna kerge, mu meelest. Ainult et mina suutsin ikka kaks viga teha... Hasartselt olen alati kirjutamas ja end proovile panemas. Nii põnev on! 

Kas pole teps mitte kihvt, et haridus- ja teadusministeerium paikneb Tartus Munga tänaval?

Seal, ülikooli peahoonest mõne kukesammu kaugusel tuleb pedagoogikaalased otsused langetada kivisse raiutud imposantsete kultuuriheeroste märksa pilgu all.

Peeter Põllu, esimese haridusministri rühikas selg tuletab meelde koolmeistrite määravat osatähtsust ühiskonnas ning üksisilmi teineteist jälgivad Kreutzwald ja Kalevipoeg kõrvu oskarlutsuliku kaine literaadipilguga ei lase unustada eesti vaimuilma alusväärtusi.

Vahest peaks valitsusegi Stenbocki majast rahvusülikooli akadeemilisse mõjuvälja kupatama – nii oleks võimukandjatel ehk mahti ilmavaate turgutamiseks linnaraamatukogust kübekene tarkust nõutada või Tartu kunstimuuseumis kultustaieseid nautida.

Too Pisa torni sarnane majamürakas võib tekitada muidugi äraspidise tunde, et Emajõe Ateenas on alalõpmata midagi viltu.

"Nukumaja"

 

Tove Jansson. Nukumaja. Tallinn: Hea Lugu, 2023.  207 lk.

Kaheteistkümnest novellist koosnev kogumik, mida lugema asusin suure ettevaatlikkuse ja eelarvamustega.

Pean tunnistama, et oli täiesti loetav. Ei vaevelnud ega midagi. Novell on siiski lühivorm ja lõpp saabub üsna ruttu 🙃

Vahel olen mõne romaaniga küll hädas, kui ei hakka kuidagi jooksma ega haakima. Seekord läks hoopis paremini. 

Nimilugu "Nukumaja" oligi vast kõige kõnekam.

Aleksander oli vana kooli sadulsepp. Tema erialased oskused olid väga laialdased ja ta tundis jätkuvalt oma ameti üle käsitöölise loomuomast uhkust...

Kõige ilusamad asjad leidsid tee tema korterisse, kohta, mida väga vähesed olid saanud külastada. See asus ühel vaiksel tänaval linna lõunaosas. Juba kakskümmend aastat jagas Alexander korterit oma sõbra Erikuga ja mõlemad suhtusid ühesuguse austusega ilusatesse esemetesse, mis aeg ja Aleksandri asjatundlikkus olid nende ümber kuhjanud.

Mõnikord, töö ajal, istus Alexander ja luges. Ta luges klassikuid, muu hulgas prantsuse ja saksa omi, aga peamiselt vene klassikuid, need võlusid teda oma raskepärase pikameelsusega, tekitades temas tunde, et saatuse vastu ei saa. Kohevad kulmud kipras, lühike kogukas kere väljendamas keskendumist ja priitahtlikku üksindust, luges ta tööajal ja keegi ei julgenud teda segada.

... tegelikult ei läinudki lugemine talle enam suuremat korda, võimalik, et raamatud olid tähendanud talle pigem tööajast näpatud kvaliteetaega.

Millalgi septembris alustas Alexander nukumaja ehitamist. ...

"Valvurile meeldisid õhtu- ja öötunnid, ta oli vähese unega ning istus sageli pikki tunde mõnusalt rannaribal rahus ja vaikuses. Ta ei meenutanud midagi, ta ei muretsenud millegi pärast, ta lihtsalt oli." (Novellist "Kunst looduses")

Need paar väljakirjutust on iseloomustamaks seda, mis mulle meeldis ehk mida ma ikka raamatutest leida loodan...

Ilmselt on neis lugudes veel mingeid allhoovusi, mida mina ei adunud...