Kiirelt, liiga kiirelt on läinud see suvi. Kevadest rääkimata. Nagu unenägu, tõepoolest.
Eriliselt kiire on muidugi korilasel, kui üksteise järel või tegelikult üheaegselt valmivad mustad ja punased sõstrad, tikrid, õunad, suvikõrvitsad, rohelised oad, isegi pihlakad ja arooniad, ma vaatan, rääkimata veel metsasaadustest.
Ma tean, olen selle koha pealt hull. Aga kindlasti on hullemaidki. Ma väga ei viitsi kevadel taimi ette kasvatada ja seetõttu ei ole mul (õnneks!) kurgi- ega tomatisaaki. Kahjuks ei kasva ka meie maa peal porgand, vähemalt pole mina suutnud saada sealt suuremaid kui mu väike sõrm:) Nii et pole mõtet. Õnneks on see kraam poes ka suhteliselt odav, nii et pole lugu.
Miskipärast on aga mööduva suve märksõnaks kujunenud naat. Täiesti uskumatu, kui mitu korda olen ma põõsaaluseid ja aiaääri puhastanud ja ikka tulevad nad uuesti ja uuesti, see on midagi pöörast.
Viimased saavutused on punase sõstra rindel. Lookas põõsad on tänaseks peaaegu koormast vabastatud, mahlaks saanud või ära jagatud.
Aga ma ei ole vist näidanud siin ka oma mustika ja mustsõstra saaki. Selgub, et mustsõstraid ei ole ma pildile püüdnudki, vaid üks pisike ämbrike. See-eest mustikaid olen presenteerinud siin erineval moel juba varemgi.
Nüüd on siis suvikõrvitsa hooaeg. Kasutamiseks viiel või seitsmel erineval moel:)
Ja rohelised oad (türgi oad) vohavad sel aastal eriliselt!
Veel päevake ja läbi on ka august ja põhimõtteliselt võib suvele joone alla tõmmata. Kuidagi väga sügiseseks on ilm ära kiskunud. Ehk antakse veel ikka päikest ja sooja, seda lootust ei maksa siiski maha matta...
30. august 2020
22. august 2020
"Minu Leedu"
Enne Leetu sõitmist on paslik ka postitus loetud raamatu kohta ära teha:) Loetud juba ammu, muidugi mõista. Lihtsalt pole olnud aega arvutis olla. Kiire aeg - korilus ju!
Aga siit ta siis tuleb!:)
Sven Vahar "Minu Leedu: see kolmas Baltimaa"?
Üle hulga aja taas üks väga mõnus, muhe ja ehe lugemine. Nautisin iga lehekülge, iga lauset. Suurepärane sõnaseadmise oskus ja keelekastutus! Olen tõeliselt lummatud! Ja kui palju Leedut! Lisaks uutele teadmistele Leedu kohta sai ka pisikese keelekursuse. Ehk jääb midagi külge ka?!?
Kahjuks olen tehtud (keeleõppe) märkmed kuhugi liiga hästi ära pannud ja ei saa siinkohal ühtegi näidet tuua. Ja nagu näha, meelde pole midagi jäänud:):) Ei tea, kuidas siis Leedus küll hakkama saab?!?
Aga siia ikka mõned valitud väljakirjutused ka:
Paljudele leedulastele ei mahu pähe, et keegi võiks tahta tulla Leetu elama, Ja kui tullakse, siis kindlasti elukaaslase pärast. Vahel tundub, et leedulased justkui ei usu, et neil on täiesti normaalne ja toimiv riik, kus on hea elada.
Paveli vene hing on suur kui Volga jõgi ja vahel tõuseb see vahutades üle kallaste.
Kummalisel kombel läheb nii, et kõige aktiivsem olen loengutes mina, eestlane. Kuumaverelised leedulased istuvad enamasti vaikselt nagu seened samblas pea õlgade vahel, et mitte silma torgata, sest äkki keegi küsib veel midagi. Võimalik, et nad lihtsalt ei teadvusta endale, et lektor ongi seal küsimustele vastamiseks ja nemad millegi selgeks saamiseks. Minul on seevastu kogu aeg tunne, et aeg lendab, iga tunni eest olen ma ju maksnud ja tahaks ikka täie raha eest teadmisi saada. Ja saan ka. Tõenäoliselt mõjun selle käigus kohati heal juhul aktivistina, halval juhul tülika jobuna, aga mul on suva. Ma tahan aru saada, millest jutt käib.
Sündinud ja elanud on ta [Yohan] India läänerannikul Mumbais, aga rahvuselt on ta pärslane. Tema enda jaoks on see väga oluline vahe. Leedus elab ta sellepärast, et tal on leedu naine. Yohan räägib, et nad kohtusid Mumbai ülikoolis, kuhu tüdruk tuli semestriks õppima. Algul vaatas Yohan, et vau, milline püss, sellist on kindlasti kallis pidada! Tegelikult ei olnud asi sugugi nii, tüdruk osutus täiesti normaalseks inimeseks, noorte vahel puhkes armuleek ja siin nad nüüd siis on, Leedus. Talvel lükkab kuumast Mumbaist pärit pärslane Vilniuse lähedal maja ees teed lumest lahti. Ta ei häbene sellest rääkida, vastupidi, ta teeb seda meeleldi ja mahlakalt.
Jõe all mõtles ta mõistagi Nerist, seda suursugust aeglase vooluga jõge, mis jagab linna kaheks. Neris on Vilniuse selgroog, millele linn mõlemast küljest toetub. Üle Nerise viib Vilniuses kolmteist silda ja suurem osa Nerise kallastest on metsarohelised, ainult päris kesklinnas on kaldad lagedad. On kohti, kus keset linna on Nerise jõekäärudes väikesed liivarannad, eemal magistraalidest ja paneelmajadest. Keerad Zirmunais - see on Vilniuse Mustamäe - Maxima poe juurest viiekorruseliste paneelmajade vahele, sõidad kolmsada meetrit ja oled laugjal mururannal, kus saab linnakärast eraldatuna päevitada ja sulgpalli mängida. Pärast värskendavat suplust kuivatad end, pühid vähese liiva varvaste vahelt, lehvitad kaldal ringi tatsavatele luikedele ja oled 10-15 minutiga kontoris tagasi.
Aga siit ta siis tuleb!:)
Sven Vahar "Minu Leedu: see kolmas Baltimaa"?
Üle hulga aja taas üks väga mõnus, muhe ja ehe lugemine. Nautisin iga lehekülge, iga lauset. Suurepärane sõnaseadmise oskus ja keelekastutus! Olen tõeliselt lummatud! Ja kui palju Leedut! Lisaks uutele teadmistele Leedu kohta sai ka pisikese keelekursuse. Ehk jääb midagi külge ka?!?
Kahjuks olen tehtud (keeleõppe) märkmed kuhugi liiga hästi ära pannud ja ei saa siinkohal ühtegi näidet tuua. Ja nagu näha, meelde pole midagi jäänud:):) Ei tea, kuidas siis Leedus küll hakkama saab?!?
Aga siia ikka mõned valitud väljakirjutused ka:
Paljudele leedulastele ei mahu pähe, et keegi võiks tahta tulla Leetu elama, Ja kui tullakse, siis kindlasti elukaaslase pärast. Vahel tundub, et leedulased justkui ei usu, et neil on täiesti normaalne ja toimiv riik, kus on hea elada.
Paveli vene hing on suur kui Volga jõgi ja vahel tõuseb see vahutades üle kallaste.
Kummalisel kombel läheb nii, et kõige aktiivsem olen loengutes mina, eestlane. Kuumaverelised leedulased istuvad enamasti vaikselt nagu seened samblas pea õlgade vahel, et mitte silma torgata, sest äkki keegi küsib veel midagi. Võimalik, et nad lihtsalt ei teadvusta endale, et lektor ongi seal küsimustele vastamiseks ja nemad millegi selgeks saamiseks. Minul on seevastu kogu aeg tunne, et aeg lendab, iga tunni eest olen ma ju maksnud ja tahaks ikka täie raha eest teadmisi saada. Ja saan ka. Tõenäoliselt mõjun selle käigus kohati heal juhul aktivistina, halval juhul tülika jobuna, aga mul on suva. Ma tahan aru saada, millest jutt käib.
Sündinud ja elanud on ta [Yohan] India läänerannikul Mumbais, aga rahvuselt on ta pärslane. Tema enda jaoks on see väga oluline vahe. Leedus elab ta sellepärast, et tal on leedu naine. Yohan räägib, et nad kohtusid Mumbai ülikoolis, kuhu tüdruk tuli semestriks õppima. Algul vaatas Yohan, et vau, milline püss, sellist on kindlasti kallis pidada! Tegelikult ei olnud asi sugugi nii, tüdruk osutus täiesti normaalseks inimeseks, noorte vahel puhkes armuleek ja siin nad nüüd siis on, Leedus. Talvel lükkab kuumast Mumbaist pärit pärslane Vilniuse lähedal maja ees teed lumest lahti. Ta ei häbene sellest rääkida, vastupidi, ta teeb seda meeleldi ja mahlakalt.
Jõe all mõtles ta mõistagi Nerist, seda suursugust aeglase vooluga jõge, mis jagab linna kaheks. Neris on Vilniuse selgroog, millele linn mõlemast küljest toetub. Üle Nerise viib Vilniuses kolmteist silda ja suurem osa Nerise kallastest on metsarohelised, ainult päris kesklinnas on kaldad lagedad. On kohti, kus keset linna on Nerise jõekäärudes väikesed liivarannad, eemal magistraalidest ja paneelmajadest. Keerad Zirmunais - see on Vilniuse Mustamäe - Maxima poe juurest viiekorruseliste paneelmajade vahele, sõidad kolmsada meetrit ja oled laugjal mururannal, kus saab linnakärast eraldatuna päevitada ja sulgpalli mängida. Pärast värskendavat suplust kuivatad end, pühid vähese liiva varvaste vahelt, lehvitad kaldal ringi tatsavatele luikedele ja oled 10-15 minutiga kontoris tagasi.
11. august 2020
Naissaarel puhkamas
Siit tuleb taas üks pildiline postitus minu sellesuvisest suursündmusest - reisilt Naissaarele.
No oli ikka imeline reis! Tõeline puhkus, ma ütlen. Ja meeldiva seltskonnaga, üliägedaga, maailma parimaga. Aitäh, sõbrad! Teiega on alati tore!
Naissaarel on müstiliselt põimunud loodus militaarsega. Täiesti omamoodi kogemus ja elamus. Omamoodi puutumatus. Fantastiline loodus ja muidugi eriti võrratud metsad. Jään igatsema neid kauneid hetki...
No oli ikka imeline reis! Tõeline puhkus, ma ütlen. Ja meeldiva seltskonnaga, üliägedaga, maailma parimaga. Aitäh, sõbrad! Teiega on alati tore!
Naissaarel on müstiliselt põimunud loodus militaarsega. Täiesti omamoodi kogemus ja elamus. Omamoodi puutumatus. Fantastiline loodus ja muidugi eriti võrratud metsad. Jään igatsema neid kauneid hetki...
Kihutab, kihutab vagun sinine |
Imeline loodus |
Naissaare kirik |
Kaunis rand surnuaia taga |
Matkaradu on 3: Lõunarada, Keskrada ja Militaarrada |
Surnuaia värav |
Metsad täis mustikaid |
Merikotka puhkemaja |
Ekskurseerimas |
Metsmaasikad militaarobjektil |
Virbi Ots (oleks nagu naise nimi:)) - Naissaare põhjatipp |
Tuletorn, mille tippu jäi ronimata |
Sõjamuuseum |
Juuksurisse ehk? |
Militaarobjekt |
Militaarobjektid põimunud loodusega |
Imelised vaated igal pool |
Tellimine:
Postitused (Atom)