Eriliselt kiire on muidugi korilasel, kui üksteise järel või tegelikult üheaegselt valmivad mustad ja punased sõstrad, tikrid, õunad, suvikõrvitsad, rohelised oad, isegi pihlakad ja arooniad, ma vaatan, rääkimata veel metsasaadustest.
Ma tean, olen selle koha pealt hull. Aga kindlasti on hullemaidki. Ma väga ei viitsi kevadel taimi ette kasvatada ja seetõttu ei ole mul (õnneks!) kurgi- ega tomatisaaki. Kahjuks ei kasva ka meie maa peal porgand, vähemalt pole mina suutnud saada sealt suuremaid kui mu väike sõrm:) Nii et pole mõtet. Õnneks on see kraam poes ka suhteliselt odav, nii et pole lugu.
Miskipärast on aga mööduva suve märksõnaks kujunenud naat. Täiesti uskumatu, kui mitu korda olen ma põõsaaluseid ja aiaääri puhastanud ja ikka tulevad nad uuesti ja uuesti, see on midagi pöörast.
Viimased saavutused on punase sõstra rindel. Lookas põõsad on tänaseks peaaegu koormast vabastatud, mahlaks saanud või ära jagatud.
Aga ma ei ole vist näidanud siin ka oma mustika ja mustsõstra saaki. Selgub, et mustsõstraid ei ole ma pildile püüdnudki, vaid üks pisike ämbrike. See-eest mustikaid olen presenteerinud siin erineval moel juba varemgi.
Nüüd on siis suvikõrvitsa hooaeg. Kasutamiseks viiel või seitsmel erineval moel:)
Ja rohelised oad (türgi oad) vohavad sel aastal eriliselt!
Veel päevake ja läbi on ka august ja põhimõtteliselt võib suvele joone alla tõmmata. Kuidagi väga sügiseseks on ilm ära kiskunud. Ehk antakse veel ikka päikest ja sooja, seda lootust ei maksa siiski maha matta...
