Aastalõpu lugemisralli😁

Pealkiri vastab täiesti tõele. See oli tõesti hämmastav, kui palju raamatuid  otsapidi detsembrikuusse mahtus. Ja häid raamatuid on ette sattunud viimasel ajal kohe mõnuga. Täna olin sunnitud paar tükki raamatukokku tagastama, sest tähtaeg, ja ma lihtsalt ei jõudnud nii kiiresti neid läbi töötada, aga lasin ennast uuesti ärjekorda panna ja siis saan uuesti keskenduda.

Aga koondan nüüd siia postitusse siis need võlad, mis möödunud aastasse maha jäid...

Annika Prangli.
Minu Prangli: elu vanajumala selja taga
Petrone Print, 2025
208 lk. + fotod

Jällegi üks väga mõnus minukas. Ja muidugi Prangli! Need Eestimaa armsad saared on nii võluvad! 

On olnud õnn ja au paar korda Pranglil viibida. Ehk 25 aastase vahega? Tuli mitmeid tuttavaid kohti ette. Kuigi peab mainima, et need väikesaared hakkavad kergelt sassi minema😜 Et mis oli Pranglil, mis Vormsil või Naissaarel?!?

Oli palju kordusi, aga see võis olla ka taotluslik...

Tore oli ka nimelugu! Annika Prangli Prangli reisid Prangli saarel😍  
Igatahes mulle meeldis!

Andre Põlm.
Minu Brasiilia: tants idufirma ümber
Petrone Print, 2025
296 lk.+ fotod

Autor on hea jutuvestja ja tekst lobeda sulega kirjutatud. See päästis päeva ehk see oligi, mis raamatu külge köitis ja lugema meelitas. Brasiilia ise nii väga ju ei huvitagi... Aga lugemine kulges mõnusalt hoogsas rütmis😊

Eks iga inimese elus on omad proovilepanekud, kuid vahel aitavad mingid olukorrad oma elu perspektiivi seada. (lk. 109)

Lea Kreinin.
Minu Ungari : elu on paprika
[Tartu] : Petrone Print, [2025]
247 lk., 8 lehte fotosid.
Minu-sari

Mäletan, millise mõnuga ma lugesin esimest, Reet Klettenbergi "Minu Ungarit", mis alapealkirjastatud: välismaalasest pärismaalaseks, ilmunud juba 2010. a. Lugesin 2014. a. suvel, kui mul oli suvelugemiste "sari". Seega asusin uut raamatutki suure hoo ja entusiasmiga lugema...

Entusiasm rauges peagi, mis ei tähenda seda, et oleksin pooleli jätnud. Eks lasin kergemalt mõningatest kohtadest üle, kuigi ajuti takerdusin ka ikka...

Mitmed lood jäid kuidagi poolikuks. (Näiteks kohaost - kas ostsid siis?)

Palju on juttu gastronoomiast ehk siis toitudest ja söömisest. Ka Ungari ajaloost ja geograafiast, mis on kindlasti huvitav, kui reisiplaani pidada. Eks lugedes sõltubki kõik meeleolust ja hingeseisundist. Mis ükskord köidab, võib teine kord täiesti haigutama ajada. Minu huvipuudus ajaloo vastu peaks teada olema, nii lasin need kohad lihtsalt üle😝

Hungaarikumid! Paalinka - traditsiooniline puuviljaviin (küdoonia, aprikoosi, virsiku, viinamarja, õuna, pirni...), mida teeb Ungaris peaaegu iga külamees. Teine kuulus vägijook Ungaris on Unicum, liköör, mis sisaldab üle 40 ürdi. Pörkölt! Laialt levinud pajaroog, lihatoit. Ükskord suutis autor selle hapukoorega ära rikkuda (lausa solkida), nii et sõber, kes roa tõi solvus hingepõhjani.
Ungari struudel (lk 131-132) sobib eestlasliku maitsemeelega, kuna on magushapukas, mitte nii vängelt magus nagu enamus ungari küpsetisi-kooke. Tõukoerad: puli, mudi, pumi ja suurekasvuline komondor. Ja muidugi paprika, mida meile raamatu alapealkirigi kuulutab😁:

Paprikat kui Ungari sümbolit kohtab värvikate ja erikujuliste viljadena, pulbrite ja kreemidena, hautatult ja kuivatatuna, rahvariidetikandites, tapeedimustrites ja mujalgi. 

Paprika kasvatamiseks on vaja pikki päikeselisi päevi (pikkasid päikeseliseid päevasid😂, irvhamba kommentaar😛, kes teab, see mõistab🤭)

Seda maad iseloomustab aga veel palju huvitavat. Puudub vaid meri. [Nii loeme tagakaanelt] /.../ Balatonis ja termaalbasseinides saab ravikümmelda./.../ Ungarlased on vahetud ja südamlikud, armastavad palju süüa-juua ja hoolitsevad hästi ka külaliste eest.

Mór Jókai (1825-1904), ungari kirjanik, (kelle raamat just tuli raamatukokku "Hiiu torn : jutustus", kus tekst jookseb rööpselt Eesti ja ungari keeles), kuurortlinnas Balatonfüredis on tema majamuuseum, villa. (Lk 130)

Ungarlased on kuulsad leiutajad. Ernö Rubik - Rubiku kuubik. Pastakas - biro, leiutaja Biro järgi. Tuletikud, elektrimootor, holograafia, karburaator, telefonikeskjaam (lk 72-74)

Kahtlemata oli väga toredaid, mõnusaid ja lausa lustakaid kohti...

Pesti ringrõdud. FB rühm: "Gangvégek, avagy egyszer a körfolyosó is véget ér" ("korrusrõdude lõpud ehk ükskord lõppeb ka ringrõdu") (Lk 71)

 Lingvistiline elamus trammipeatuses:) Lk 90-91

Lk 192 Kui sa päriselt kaotanud pole, tuleks ka selle üle rõõmustada. Alati võib olla veel hullem.

P.S. Kahtlustan, et selle raamatu lugemine jäi äkki novembrisse, võib-olla lõpetasin detsembri algusotsas😉

Kairi Prints.
Saaremaa zoo lugu: armastus on tegudes, mitte sõnades.
Hea Lugu, 2025
240 lk.: ill.

See tuli minuga vanast aastast uude ehk siis alustasin detsembris ja lõpetasin jaanuaris. 

Hästi mõnusa ja muheda vaibiga raamat. Positiivne ja optimistlik. Soe ja helge. Vaatamata kogu sellele tohutule tööle, murele, stressile, kiirusele jne. (Ja kahjuks ka uskumatult empaatiata külalistele!)

Äärmiselt töökad ja toredad noored inimesed! Imestan nende julgust, tahtmist, vastupidamist - see on paras hullus! Aga positiivne hullus! Ärge väsige ja läbi põlege, kullakesed!

Elan selles mõnumullis veel siiani, ikka tuleb meelde...

Siia saaks lisada veel "Minu Pärnumaa" ja "Suveaeg", mis juba varem kajastatud, aga mulle tundub, et lugesin neid ka otsapidi detsembris. "Suveaeg" oli kindlasti detsembri lugemine...

"Minu Pärnumaa"

Kristel Vilbaste.
Minu Pärnumaa: karulaante keskel, soode süles.
224 lk. + fotod 

Hoopis teistsugune Minu-sarja raamat. Pole varem ühtegi sellist lugenud... Kui, siis veidi ehk meenutas Mika Keräneni "Minu Karjalat". Hästi palju loodust ja rahvapärimust, lugusid. Ja siirast muret Eestimaa saatuse, looduse ja keskkonna pärast...

Kartsin, et ei suuda ennast sellest läbi närida, ent see oli asjatu mure. Hoidis külges küll!🙂

Igas väikeses kolhoosikeskuses oli pool sajandit tagasi oma söökla. Sööklatoit oli hea, hoolimata sellest, et töötajad mõisaköiel lohiseda lasid ning hapukoore, suhkru ja liha salaja oma kodustele pidulaudadele vedasid. Igatahes sai kõhu neis paikades alati täis ja toit ei tekitanud selliseid allergiaid, nagu tänapäeval kuuleb. Tunnistan ausalt, et sageli valin praeguste restoranide ja baaride praadide asemel lõunapausil pigem bensiinijaamast hotdog'i ja kokakoola ning püüan päeva lõpuks koduse toidulaua taha jõuda.

Tänu ema jooksule olen mina olemas. Ja kui ma nüüd kuulen, et rahaahne TREV-2 plaanib Rail Balticu liivakarjääri sinnasamma metsa, kuhu mu ema küüditamishommikul jooksis ja mis ta elu päästis, mis teda oma kasukaga varjas, siis ei saa ma aru, mis meil, vabaks saanud eestlastel, viga on.

"Suveaeg"

Maeve Haran. 

Suveaeg. 

Tallinn: Varrak, 2025. 

317 lk. 

(Varraku ajaviiteromaan)

Üks mõnus pühadeaja lugemine!

Täpselt selline peabki puhkuse kirjavara olema.

Olgugi tegemist kauni Southdowni linnakese suveajaga, siis ega meilgi ju teab mis talvist jõuluilma pole... Jah, täna tuulutab siin üsna kenakesti, aga seegi pigem sügistorm... (Loodetavasti see hommikuks ikka raugeb, kui Läänemaa poole teele asume...)

Raamatu keskmes on kolm sõbrannat, koolikaaslast: Gina, Eve ja Ruth, kellest kaks esimest on kolkast pealinna (Londonisse) põgenenud, kuid kolmas on jäänud paikseks. Nüüd kohtuvad nad taas üle hulga aja Southdownis, linnakeses, mis on muutunud... Muutunud on ka naiste elud ja arvamused... 

Vanaproua Maudie häärberis saab Gina tööd antiikesemete väärtuse hindajana, Evie on lahutusadvokaat, kes heal meelel aitab sõpru ka muudes küsimustes ning Ruthie põhiline aur läheb perekonna peale. Tegevus keerlebki peamiselt häärberis toimuva ning sõbrannade elude ja suhete ümber. Ei puudu üllatavad momendid ja eks mängu tulevad ikka ka mehed😉

P. S. Pean ära mainima, kuna nii väga häiris, et korduvalt oli kirjutatud tundis piinlikust. Ikka piinlikkust on õige, kullakased!

P. P. S. Mõned tsitaadid ka:

Gina pidi tunnistama, et ta lausa kadestas Ruthi moetunnetuse ja edevuseta vabadust. Kui lõõgastav võib olla teiste arvamuse eiramine?

... Inimesi võib aidata erineval moel, kõik on võrdselt tähtsad. ...

"Noh, kui sa kunagi kasulikkuse üle juurdlemisest kaugemale jõuad, saada mulle sõnum. Ma võin sind juhatada lõpmatu hulga väärikate ettevõtmiste juurde, kus sinu oskustest oleks tõeliselt kasu!"

Evie jälgis, kuidas nad nooruslikust enesekindlusest üle kullatuna minema kõndisid. Kompromissid ja reaalsus ei olnud neile veel kohale jõudnud...

"Roosivõti "

Mart Sander.
Roosivõti: dialoogid Von Roseni naistega 
Tallinn: LiteRarity, 2025
101 lk.

Raamatuke sisaldab kolme juttu, novelli: "Corrida", "Ohverdus" ja "Bürokraat".

Raamatust kogusin kokku taustainfo:

Spioonist naishärjavõitleja. Kriminaalne nunn. Paruness, kes kavaldas üle Saatana. Mis neid kõiki ühendab? See, et need on päriselt elanud daamid von Rosenite suguvõsast, mis on Eestiga seotud olnud juba 800 aastat. 
Põnevad elusaatused on inspiratsiooniks müstikahõngulisele lühikogumikule, kus reaalsed faktid põimuvad fantaasiaga.

Novellikogu räägib mõjuvõimsa aadlisuguvõsa, von Rosenite, naiste saladustest. Põimides ajaloolisi fakte fantaasiaga, loob autor paralleelreaalsuse, mille sündmusi ei võimalik tõestada - aga ka mitte ümber lükata.

Sanderi näiliselt sujuv jutustamismaneer on tihedalt täis osavalt peidetud vihjeid ning detaile, millest ükski pole juhuslik. Sageli tekib pärast raamatu lugemist või filmi vaatamist soov see veel kord üle vaadata; kontrollida, kas tõesti langevad kõik killud veatult kokku ning moodustavad tervikliku mosaiigi.

Kuigi lood on lühikesed, siis põnevust jagub. Äkitselt tuli mingi sarnane tunne, mis valdas mind lugedes raamatut "Varjud kuuvalguses "...

Jätkuvalt olen lummatud Sanderi osavast sõnaseadmisest🥰

"Minu Kreeta" Epiloog 2025

Jaana Albri
Minu Kreeta: mineviku hõng Euroopa lõunatipus. Epiloog 2025

[Tartu] : Petrone Print, [2025]
240 lehekülge, 8 nummerdamata lehte fotosid

Minu-sari

Lugesin läbi epiloogi ja mõtlesin, et sellega piirdungi, kuna raamat ju juba varasemalt läbi tudeeritud, millest olen kirjutanud siin ka.

Aga siis hakkasin siit ja sealt sirvima ning nii see jälle läks, et sukeldusin ülepeakaela raamatusse. 

Mis siis selle 9 aastaga on juhtunud? Vana elu (loe: maaelu ja abielu) on seljataha jäetud ning uus elu linnas jätkub Kreeta rütmis.

Ega siis polegi muud, kui aga lugegem ja nautigem😊

"Varjud kuuvalguses"

Santa Montefiore. Varjud kuuvalguses
Inglise keelest tõlkinud Tiina Viil 
Tallinn: Varrak, 2025
382 lk.
Varraku ajaviiteromaan

Raamatukodu kirjutab:

""Varjud kuuvalguses" on Santa Montefiore kaasahaarav romaan, mis viib sind Cornwalli hingematvale rannikule, kus peategelane Pixie Tate on kutsutud lahendama St. Sidwelli mõisa sajanditevanust mõistatust. Üle saja aasta tagasi kadus mõisast laps, jättes maha vaid saladuse, mida keegi pole suutnud lahendada. Pixie ülesandeks on heita valgust nendele viimastele salapärastele tundidele ja tuua päevavalgele kaua varjul olnud tõed.
Sukeldudes sügavale minevikku, avastab Pixie mitte ainult mõisa tumedad saladused, vaid ka keelatud armulood, mis on ajaga unustuse hõlma vajunud. Tema teekond on täis ootamatuid pöördeid ja emotsionaalseid väljakutseid, mis sunnivad teda tegema otsuseid, mis võivad jäädavalt muuta tema elu.
Kui otsid raamatut, mis pakub nii põnevust kui ka sügavaid emotsioone, siis "Varjud kuuvalguses" on just see, mida vajad. See on lugu, mis jääb sinuga kauaks pärast viimase lehekülje pööramist."

Oli tõeliselt vaimustav raamat, täis ootamatuid pöördeid ja seiklusi! Võiks lausa öelda, et minusuguse jaoks liiga põnev😃 Taas üks selliseid raamatuid, mida kibelesin lugema, sest nii-nii suur tahtmine oli teada saada, mis edasi saab ja millega kõik lõpeb.

Veidi (või siiski päris palju?!) salapärane, müstiline ja lausa esoteeriline, ma ütleksin. Ajas libisemine - see oli väga huvitav leid. 

Eespool nimetati Pixie Tate'i peategelaseks. Eks ta tegelikult oligi, jah, aga algab lugu ju hoopis sellest, et perekond Talwyn kolib Londonist ära maale, St. Sidwelli mõisa. Pereisa Bruce on saanud selle päranduseks. Temaga koos abikaasa Olivia, poeg Zach (15) ja tütar Tabitha (13). Mõisa eest hoolitsevad Elsa ja tema poeg Tom, kes olid majja jäänud eelmise omaniku ajast. Pixie Tate'i toob mõisa Olivia tädi Antoinette, kes on selgeltnägija kalduvustega ja omab sarnast tutvusringi. Ühes Pixie'ga saabub Ulysses Lozano (hääletatakse U-lii-ses🙂), kes on sõber, abiline, tugi ja turvaisik ühes isikus 🙂

Peretütar Tabitha omab ka esoteerilisi kalduvusi 😉

On aasta 2013.

Ent olulisemad sündmused leiavad aset hoopis aastal 1895, kust leiame guvernant Hermione Swift'i, kes saabub perekond Pengower'i juurde St. Sidwelli mõisa, kus elavad peremees Ivan Pengower, tema abikaasa Cordelia Pengower ning nende pojad Robert ja Felix. Loomulikult on majas teenijarahvas ning härra Pengower'i vend Cavill...

Nii saame vaheldumisi osa kaasajast ning enam kui sajandi tagusest loost.

Pixie Tate oli närvis. Mitte hirmunult närvis, pigem põnevil närvis/.../

Tema sale kogu sammus sihikindlalt mööda Gloucester Roadi. Oranž kootud müts silmini pähe tõmmatud, pikad roosad juuksed seljal lahti, üll elegantselt kehasse töödeldud ja tema väiksuse esile toov hall kootud jakk, jalas mustad ratturisaapad,ei sarnanenud ta kindlasti kellegi teisega. Kelmika näo ja erksate safiirsiniste silmadega, mis olid näinud rohkem, kui üks inimene peaks, oli ta iseseisev naine.

Pixie ei kurtnud ilma üle kunagi. Ta oli rahul kõigega, mida loodus talle pakkus, sest isegi kõige trööstitumas talvepäevas oli oma ilu. Ainult inimestel õnnestus asjad inetuks teha.

Tüdruku [Tabhita] lapselik uudishimu oli armas. Temas polnud sugugi täiskasvanute küünilisust, ainult imede tajumine - see hinnaline väärtus, mis puberteedi ajal kiiresti kaob.

Äärmiselt põnev ja meeldejääv lugemine! Raamat, mida loeks veel teine kordki. Enne raamatukokku tagastamist sirvisin veel veidi ja juba jälle oli huvitav😍

"Igal järgmisel suvel"

Carley Fortune
Igal järgmisel suvel
Tallinn : Varrak, 2025
292 lk.
(Varraku ajaviiteromaan)

Teen algatusesks copy-paste Raamatukodu.ee'st: 

Carley Fortune'i raamat "Igal järgmisel suvel" kutsub teid kaasa lummavale teekonnale, kus armastus ja kaotused põimuvad suviste mälestustega. Loo keskmes on Persephone Fraser, kes kümme aastat tagasi tegi vea, mis muutis tema elu igaveseks. Nüüd elab ta küll linnakorteris, kuid minevik ei lase lahti. Üks ootamatu telefonikõne sunnib teda naasma Barry’s Baysse, kus ootab Sam Florek – mees, kellega kunagi jagati nii palju.

Kuus suve, täis uduseid pärastlõunaid ja sumedaid õhtuid Florekite pererestoranis, sidusid Percy ja Sami lahutamatuks paariks. Nende sõprus kasvas millekski enamaks, kuid lõppes ootamatult. Kui Percy naaseb järvelinna, et osaleda Sami ema leinatalitusel, on nende vaheline side taas tuntav. Kuid kas Percy suudab leida jõudu mineviku otsuseid ümber mõtestada ja kas nende armastus suudab ületada vanad vead?

"Igal järgmisel suvel" on nostalgiline ja südamlik pilguheit armastusele, mis jääb meiega igaveseks. Carley Fortune, endine auhinnatud ajakirjanik ja toimetaja, on loonud loo, mis puudutab sügavalt iga lugeja hinge. Fortune elab Torontos koos oma abikaasa ja kahe pojaga, jätkates oma kirjanikuteed, et tuua teieni veelgi rohkem unustamatuid lugusid.

Mulle väga-väga meeldis see raamat. Ja see on mul praegu koduses raamaturiiulis. Sain soodsalt (kas oli Varraku mingi suvine sooduskampaania?) ja mõtlesin, et annan Raamatuvahetusse, kui loetud, aga nüüd nagu hästi ei raatsi... Oli tore raamat! Just selline üks romaan olema peabki. Varraku ajaviiteromaan oma tõelises headuses!
(Ten points!👍või peaks hoopis twelve points panema, nagu Eurovisioonil😁)

On lugenud teisedki,  nt Mariann oma blogis annab toreda ülevaate enda muljetest.

"Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte"

Brigitta Davidjants.
Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte
Tallinn : SA Kultuurileht, [2025]
76 lk.
Loomingu Raamatukogu, 2025, nr 10-11

Raamatu lühikokkuvõte:

Ei ole lihtne olla laps, pealegi Eestis, kus asjad võivad üle öö muutuda. Küll vahetub riigikord, küll lendab õhku nätsuputka või on kadunud tagauks, mille kaudu pühapäevakooli kaaslastega esinema jõuda – ja ometi olid nad veel alles eile kõik olemas! Ega suureks kasvadagi lihtsam ole, eriti kui rahvusküsimused on segased, kool ei meeldi ja kõht on kogu aeg tühi ning enne abiellumist tuleb kellekski saada (nagu korrutab ema). Ja siis see lapsevanemlus! Sest kuidas kasvatada tüdrukut, kuidas poissi ja kuidas selle kõige keskel säilitada külma verd ja tervet mõistust? Brigitta Davidjantsi (snd 1983) jutukogu „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte“ räägib südamlikult ja huumoriga armeenia-eesti-läti segaperest pärit tüdruku kasvamisest 1980.–1990. aastate Eestis ning suureks saamisest pärast sajandivahetust, taustal perekonnalood, mis viivad rändama läbi aja ja mitme riigi.

Üllatavalt mitmed on võtnud raamatut lugeda ja ka analüüsida ning arvustada (seda ei juhtu just mitte väga sageli):

Lugemiselamused ehk Tallinna Raamatukogude lugemisblogi

Brixie Blog 

Sehkendaja 

Manni lugemisblogi 

Sulepuru 

Triinu raamatublogi

Lugemine jääb juba mõne aja taha, seega väga üksikasju ei mäleta enam, aga oli selline täitsa tore raamat. Õhukene ta ju oli ja seetõttu edenes ka ruttu. (Just meenus - milline unustaja Brigitta oli!)
1980-ndad oli minu kooliaeg, aga tegevuskohaks jäi maapiirkond, nii et Tallinn oma suurlinna tuledega jäi suhteliselt kaugele ja kaugeks. Seal sai aeg-ajalt ju käidud, aga pigem oli see jube väsitav ja vaevaline käik, mille tulemuseks oli sageli peavalu. 1990-ndatel olin juba (noor) täiskasvanu, tudeng, kes sõitis maa-linna vahet, aga ikkagi need Tallinna valud ja võlud on minust eemale jäänud. Küll puutusin siis pisut kokku Lasnamäe eluga onu pere kaudu. Onu (suur)pere oli saanud Lasnamäele korteri, mis spetsiaalselt ehitatud suurperedele. Nii õnnestus mulgi sellest "hüvest" osa saada ja päris mitmeid öid seal veeta. Onulaste kaudu sain osa ka Lasnamäe (tänava)/(noorte)elust. Seega midagi tuttavlikku tuli ikka ette.

"Unistus õmblusmasinast"

 

Bianca Pitzorno
Unistus õmblusmasinast
Tallinn : Varrak, 2024
203 lehekülge
Varraku ajaviiteromaan 

Mulle väga, väga meeldis! Viimased 60 lk lugesin ühe jutiga lõpuni oma kallist uneajast. Lihtsalt ei saanud enam jääda ootama järgmist õhtut! (Uni oli muidugi seetõttu häiritud ja hommikune tõusmine raske)

Siiliste raamaturiiul ja Harrastuskriitikud on raamatut arvustanud. Eriti viimane asub raevukalt kiire lõpu kallale. Jah, möönan, et epiloog oli lööv. Seal selgusid mitmed asjalood mõne üksiku lausega. Aga ma ei ole üldse kriitiline ega karm seekord. Arvan, et see oligi taotluslik. 

Lugu ümber jutustama siinkohal ei hakka. Aga selline 100+ aastat tagasi ajalooline jutustus on täiesti apetiitne. Loeks mõnuga ka teist korda.

"Minu Brüssel"

Inga Höglund. Minu Brüssel: nagu kaelkirjak šampusepokaalis
Petrone Print, 2025

224 lk. + fotod
(Minu-sari)

Väike kokkuvõte Raamatukodust:

"Kas oled kunagi mõelnud, milline võiks olla elu Brüsselis? Inga Höglundi raamat "Minu Brüssel. Nagu kaelkirjak šampusepokaalis" kutsub sind avastama linna, mis on täis ootamatuid kontraste ja lõputuid võimalusi. Brüssel on linn, mis ei võta end liiga tõsiselt – see on täis huumorit, loomingulisust ja vabadust. Kujutle, nagu astuksid sürrealist René Magritte’i maalile, kus kaelkirjak on šampusepokaalis – kõik on võimalik ja miski pole liiga veider.

Inga Höglund, kes alustas oma teekonda Brüsselis ajakirjanikuna, avab sulle linna, mis esmapilgul võib tunduda hall ja kõle, kuid peidab endas rikkalikku kultuuri ja elu. Brüssel ei paljasta oma tõelist olemust kõigile, vaid ainult neile, kes julgevad seigelda ja avastada. Iga tänavanurk pakub midagi uut ja ootamatut, ning just see teebki Brüsselist koha, kus kõik on suhtumise ja perspektiivi küsimus.

Raamat viib sind teekonnale, kus saad kogeda Euroopa Liidu poliitilist keskpunkti läbi Inga isiklike kogemuste. Tema lugu algab 2014. aastal, kui huvi Euroopa Liidu poliitika vastu tõi ta Brüsselisse. Pärast aastatepikkust tööd ja pingutusi on temast saanud eluaegne euroametnik alates 2020. aastast.

Kui otsid raamatut, mis pakub nii naeru kui ka sügavaid mõtteid, siis "Minu Brüssel" on just sulle. See on lugu sõprusest linnaga, mis avab end neile, kes on valmis vaatama kaugemale esmapilgust ja leidma ilu isegi kõige ootamatumates kohtades."

Aastaid tagasi on ilmunud "Minu Brüssel" Vahur Afanasjevi sulest. Pole lugenud. Ei ole olnud tõmmet. Sel korral sai aga Inga Höglund'i "Minu Brüssel'ile" end raamatukogus järjekorda pandud ja nii olin "sunnitud" lugema. Nö kohustuslik kirjandus😉

Euroopa Liidu kiitus, kuidas peaksime end kohandama ja teistele meeldima - see häiris tohutult. Nagu ikka tüüpiline eestlane, see orjamentaliteediga, et mina pole keegi, ma pean teenima välja lugupidamise tööga, lömitamisega. Ma tean, nii ei olnud raamatus kirjas, aga seda lugesin sealt välja mina (ridade vahelt, tunnetuslikult). Ja samas tuleb ülistus ja kiituslaul vabadusele (lk 169-171).

Suhteliselt samalaadsed mõtted on tekkinud raamatut lugedes ka Suvehiidlasel. Tasub lugeda ka Petrone kirjastuse kodulehelt taustainfot.

Paar väljakribatud mõtet ka siia lõppu:

- Ükskõik, kui palju Brüsselit kiruda, toiduvaliku poolest rikkalikumat annab ilmselt terves maailmas otsida.

- Inimesed tänaval ei võlgne sulle midagi, seega ei pea nad ka sinu pahurusega silmitsi seisma.

"Minu Türgi"

Susanna Veevo.
Minu Türgi: tantsud täiskuu valguses.

Petrone Print, 2025

288 lk + fotod

Mõnda paika on parem armastada kaugelt. Kirglikult, aga kaugelt.

Selle mõttega ühinen minagi.

Tore oli ju lugeda, aga ise ma ei kipu üldse Türki, pole kunagi kippunud.

Mul oli jälle nii palju kõrvaliste asjadega tegemist, et kohati kannatas lugemine sootuks. Ikka need minu jaoks värdmoodustised eesti keeles: perekondasid, laudasid, klassikaaslaseid,  (jaki)hõlmasid, paikasid, linnasid, liiklussõlmesid, söögikohtasid, käikusid, kalasid, köögiviljasid, kohutavaid sündmuseid, liikluseeskirjasid...

Mul hakkas praegu nii -nii halb ja mõtlesin, kas selliseid sõnu päriselt kasutatakse?🤔🤮 Nii ju ei räägita!? Pea igal leheküljel vaatas mulle vastu selline sõnastus. Kusagil 80 lk paiku hakkasin neid üles tähendama, aga häirisid juba tükk aega enne ja siis ühel hetkel ma enam ei suutnud järge pidada ning sundisin ennast tähelepanuta edasi lugema..., mis oli muidugi paras piin.

Minu jaoks on loomulikud, normaalsed, eesti keele pärased lühikesed vormid, nagu: perekondi, laudu, klassikaaslasi, hõlmu, paiku, linnu, käike, kalu, köögivilju jne

Samas oli kasutatud aga äkki piirkondi ja orge. Kust need siis tulid? Saab ju küll!

Paar türgi keelset sõnagi, mis silma jäi, võiks ju kuhugi talletada🤔:

Balik - kala

Serefe - terviseks!

No Serefe igatahes😁 Sest, kui nüüd kristalselt aus olla, ega mulle sellest raamatust midagi muud (eespool mainitud põhjustel 🤭) meelde ei jäänud, kahjuks... On piinlik, veidi...🙈

P.S. Loetud juba ammu. Istus mustandite kaustas ja ootas oma aega. Nüüd siis kohendasin veidi kompaktsemaks ja avaldamise kõlbulikumaks😜

"Lapsepõlv Kommunaalias"

Zane Daudzina.
Lapsepõlv Kommunaalias.
Tallinn: Tänapäev, 2025
206 lk.: ill.

Lugu eelmise sajandi, 20. sajand siis!, 1970-80ndate aastate nõukaaegset elust Lätis. Esimene kokkupuude vist üldse läti kirjandusega. Vähemalt viimasel ajal. Esimese hooga ei meenu küll ühtegi varasemat teost. 

Üsna tuttav ja äratuntav peaks olema ka Eesti lugejale, sest ega see elu ju ei erinenud suuresti liiduvabariigiti.

Mina maalapsena ei oska küll eriti kaasa rääkida, aga ettekujutus sellest ajast ja linnaelust on olemas. Tean, et mu sõbranna on elanud ühiskorteris, aga vaid üsna põgusalt on sellest juttu olnud. Tol perioodil me veel ei tundnud teineteist.

Oli üsna meeleolukas lugemine, sest väike Zane oli väga seiklushimuline ja atsakas tütarlaps 😊

"Nimetu kannike"

Mart Sander.
Nimetu kannike : Seiklusjutt
Tallinn : LiteRarity, 2025
211 lk.

Ilus raamat, nii sisult kui vormilt! Imekaunid illustratsioonid! Ja hea lugu!
Imetlen, kui mitmekülgselt andekas on Mart Sander. Kuidas mõnele ikka on antud kõike ülirohkesti!

"Nimetu kannike" on tituleeritud seiklusjutuks kui ka noorsookirjanduseks. Võimalik, et seda ka, aga minu jaoks pigem selline muinasjutuline lugu. Veidi inglisepäraste sugemetega, ma ütleks. Ilmselt sellepärast, et tegevus toimub ju mõisas või lossis.

Kokkuvõte tagakaanelt:

"Violet von Rosen arvas, et ta pole mitte keegi – vaid üks vana lossi varjudesse unustatud tüdruk hallis kleidis. Ent kõik muutub ööl, mil tema vanaisa jätab endast maha viimse ülestunnistuse – peidetud aardest, mis pidi jääma igaveseks ajaks varjatuks. Kistud süngete vandenõude, ootamatute paljastuste ja valede võrku, peab Violet lahti harutama oma perekonna mineviku saladused... mineviku, mida keegi on meeleheitlikult püüdnud kustutada.
“Nimetu kannike” on jutustus üksindusest ja eneseleidmisest ning sellest, et minevikku ei tohi küll unustada, kuid see ei pea määrama kellegi tulevikku.
Autori poolt rikkalikult illustreeritud seiklusjutt on mõeldud eelkõige noorele täiskasvanule, kuid pakub põnevat ajaviidet kõigile, kes armastavad gootilikke, ootamatute pööretega seiklusi, milles on ka annus romantikat."

Oli põnev ja hoidis külges! Ei saanud enne pidama, kui lõpp käes. Ja seda väärtuslikust uneajast!😉

P.S. Leidsin ühe väljakirjutuse (Hubertuse ja Violeti dialoog):

"Ta [vanaisa] uskus, et haridus peab olema ilus, mitte kasulik."

"Ja poliitika? Ajalugu?"

Violet raputas pead. "Neid nimetas ta "tühiste inimeste sahmerdamiseks". Ehkki ta oli nooruses sõjamees, paistis, et ta oli jõudnud pettuda selles, millisena ajalugu kirja pandi. Ja selles, kuidas poliitikud inimesi valitsevad."

"Viimane õlekõrs"

 

Jüri Mälk. Viimane õlekõrs
Tartu : Jüri Mälk, 2025
55 lk.: ill.

Massöör Jüri lood elust enesest. 

Tagakaanelt loeme:

Selles raamatus on kirjas 11 tõsielul põhinevat lugu lootusetusena näivatest olukordadest.
Raamatut lugedes vältige palun kiirustamist, sest lood ei ole pikad. Nad on tihkelt rammusad ja parasjagu krõbedad.
Võite kaasa elada pannes end hädalise (rolli) või asetades end ravitseja rolli, kes abistavad käed ulatas.
Kui eine söömisel tuleks vältida toidu ahnet kugistamist, et toit suus saaks hammaste abiga väikesteks tükkideks peenestatud, siis püüdke nautida ka kiirustamata lugemist. Teieni saabub mõõdukas koguses uut informatsiooni, mida aju tahab segamatult rahulikult seedida. Võtke see aeg!

Tegin kõik täpselt vastupidi soovitustele😁Ahmisin raamatu poole tunniga (tinglikult!) sisse! Haarasin lennult kõik lood. Seedimise aeg tuleb ilmselt hiljem😉 Kuigi see protsess algas ju kohe raamatut avades... Kui Jüri ise ütleb, et "Enda esile tõstmine ja eriliseks upitamine ei ole selle raamatu eesmärk", siis see on tõsi. Ta jutustab lugusid päris elust ja päris inimestest, kes on abi saanud. Kohati võibki asi tunduda veidi uhhuu, aga ka seda tegelikult pole. Tegelikult on raamat heaks reklaamiks suurepärasele spetsialistile, kelle teod kõnelevad enda eest! Heade, tundlike kätega terapeut on õnnistuseks igale hädalisele. Siinkohal on reklaam tublile tegijale igati õigustatud.

Oti isa: "Erinevalt Oti emast posijatesse ja nõiavärki mina ei usu ja ei hakka ka tulevikus uskuma. Tee või tina!"
Ütlesin omalt poolt: "Mina ka ei usu!"

Kui veidi vinguda, siis: Isekirjastamine on tore asi, kuid sellel on paraku ka varjuküljed, sisse lipsavad (kirja;trüki)vead... Tean, ise tehes ja selle sees olles ei märka enam lõpuks neid...

"Ranna tänava väike pagariäri"

Jenny Colgan. Ranna tänava väike pagariäri. 
Tõlkinud Faina Laksberg.
Tallinn: Varrak, 2021
384 lk.
Varraku ajaviiteromaan

Algatuseks teen copy-paste raamatu tutvustusest tagakaanelt:

Jenny Colgani liigutav ja naljakas romaan jutustab murtud südamega noorest naisest Polly Waterfordist, kes keerab oma elus uue lehekülje ja kolib mereäärsesse alevisse Mount Polbearne’i. Tema elupaigaks saab väike korter kunagises pagaritöökojas. Et unustada mured, hakkab Polly tegelema küpsetamisega, mis on ühtlasi tema lemmikhobi. Taina sõtkumine aitab maandada tundeid, saiapätsid aga muutuvad aina maitsvamaks. Peagi teeb Polly imet nii pähklite, seemnete, šokolaadi kui ka kenalt kohalikult mesinikult saadud meega. Ammutades jõudu meelekindlusest ja loomingulisusest, mille olemasolust tal aimugi polnud, leiab ta uue särava elu paigast, kust ta kõige vähem lootis seda leida. „Ranna tänava väike pagariäri” on südantsoojendav rahvusvaheline bestseller, mille kaante vahelt leiab ka seitse isuäratavat retsepti.

Varasemalt olen lugenud "Suvi Ranna tänava väikeses pagariäris". See oli nagu teine osa ehk järg raamatule "Ranna tänava väike pagariäri". Mitmed veidi segaseks jäänud asjaolud said nüüd selgemaks. Näiteks kuidas lunnipoiss Neil Polly kodustas😉 Või oli see vastupidi?!?

Oli igati mõnus suvelugemine, mida oligi oodata. Haarasin raamatu kaasa puhkusereisile Haapsallu ja muudest mõnudest vabadel hetkedel muudkui nautisin.

Sellised raamatud mulle vägagi meeldivad. Neis on puhkusevaibi (ma eelistaksin muidugi sõna võbe, aga praegu siia sobis see vaib). On mõnus vaheldus tööle, kus pean ennast läbi närima tarkadest ja vahel ka mõttetutest raamatutest. Ma ei hakka pikemalt sisul peatuma. Oluline on ikka ju see tunne, mis lugemisel tekkis, eks!? Teisedki on muljetanud. Hea lugeda!

"Taimetoitlane"

Han Kang. Taimetoitlane / Korea keelest tõlkinud Anni Arukask. Loomingu raamatukogu 2025/7-9. 133 lk.

Häirivate unenägude tõttu otsustab Yeong-hye hakata taimetoitlaseks, mis põhjustab meelehärmi ja hämmingut nii tema mehes, ões kui ka õemehes. Soov oma keha ja elu üle ise otsustada põrkub ühiskonna ja Yeong-hye lähedaste ootuste ja arvamustega.

Han Kang pälvis 2024. aastal Nobeli kirjandusauhinna. "Taimetoitlane" on esimene koreakeelne raamat, mis võitis rahvusvahelise Bookeri auhinna ja valiti 2024. aastal New York Timesi XXI sajandi saja parima raamatu hulka.

ERRi portaalist: Kirjaniku ja kriitiku Silvia Urgase sõnul on mullu Nobeli kirjanduspreemia võitnud korea kirjaniku Han Kangi romaani "Taimetoitlane" lugemine paras seiklus. Urgas tõdes, et romaan on häiriv, tekitades rohkem küsimusi kui vastuseid, kuid väga poeetiline ning selles on grotesksete stseenide ilu.

Lugemine oli ainus asi, mis väärinuks tema puhul hobiks nimetamist, enamik nendest raamatutest paistsid aga nii igavad, et ei tahtnuks nende kaantki avada;

Mu naisel oli ainult üks iseäralik joon: talle ei meeldinud rinnahoidjad.

Hea ülevaate on kirjutanud Sehkendaja. Ka Loterii, Sulepuru ja Triinu raamatublogi tasub lugeda. No ja mu armas Suvehiidlane muidugi! Tema kohe oskab asjad kainelt ja mõnuga kokku võtta💓

Kõik need arvustused ja arvamised kokku viisid mind taas demokraatia ja sõnavabaduse juurde. Võib-olla olen seda varemgi kirjutanud, aga see mõte kumiseb minus juba nii kaua ja pidevalt - Elame demokraatlikus ühiskonnas, meil on sõnavabadus, igaüks võib põhimõtteliselt teha, mida tahab (ärgem siiski unustagem seadusi, eks!), arvata, mida tahab, olla, kes tahab jne. jne. Seega kellelgi pole põhjust vaielda, enda arvamust paremaks (ülimaks) pidada jne. Nii lihtsalt on ja ongi nii... (Väga sügavmõtteline mõtteavaldus, peab mainima😂 Eneseirooniliselt vasakule ära😆) Kui ma ei saa aru, ei mõista, siis on ka lihtsalt nii. Keegi ei saa arusaamist mulle kulbiga jagada või sondiga sisse pumbata...

Ei pea (nii) valuliselt reageerima igasugustele arvamustele, tõekspidamistele... Igaühele oma. 

Kui ma sellise positsiooniga ka raamatule lähenen ja pärast arvan või arvustan midagi, siis on endal palju lihtsam ja kergem😏

Minu jaoks oli esmakordne ja huvitav kokkupuude korea kirjandusega.

P.S. Täiendus 13.01.2026: Sofiia Martyniuk on kirjutanud 2025. aastal Tallinna Ülikoolis magistritöö "Patriarchal violence and becoming in Han Kang's "The Vegetarian"" ehk siis tõlkes midagi sellist nagu "Patriarhaalne vägivald ja muutumine Han Kangi teoses "Taimetoitlane"". Kuna raamat oli üsna kummaline, siis ega selle käsitlusestki midagi paremat oodata pole🙈 Lihtsalt veel keerulisem ja teoreetilisem käsitlus😎 

TÄISTEKST TLÜAR e-raamatukogus ETERA https://www.etera.ee/zoom/207169/view

Iiri päevik

Heinrich Böll. Iiri päevik. Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel. - Tallinn: Varrak, 2025. - 144 lk.

Raamat, mida pikalt kaasa vedasin, oli nn rongilektüüriks ja unejutuks. No lõpuks vedasin end sellest läbi. Aga kas polnud minu jaoks õige aeg või minu jaoks lihtsalt jäigi see kõik nii kaugeks ja mitteköitvaks, ei oskagi öelda. Guugeldasin igalt poolt kokku järgnevat (ja see kirjeldus tundub ju küll igati apetiitne!?):

Heinrich Bölli "Iiri päevik" on teos, mis viib sind otse 1950. aastate Iirimaa südamesse. Kui sa oled kunagi mõelnud, milline oli elu Iirimaal sel ajal, siis see raamat on just sulle. Böll, tuntud saksa kirjanik ja Nobeli kirjanduspreemia laureaat, veetis koos perega aega Achilli saarel ning jäädvustas oma kogemused ja tähelepanekud selles meeldejäävas teoses.

Raamat pakub sulle intiimset pilguheitu Iiri igapäevaellu, kus kohtud inimestega pubides, rongides ja mujal. Bölli oskuslikud kirjeldused ja terased tähelepanekud loovad elava pildi ajastust, mis on küll minevikus, kuid mille mõju on tunda tänapäevani. Iiri huumor, rahvamuusika ja kultuur, mida Böll nii meisterlikult kirjeldab, köidavad jätkuvalt uusi lugejaid.

Kui sa plaanid külastada Achilli saart, siis võib-olla leiad end sealgi, raamat käes, avastamas neid samu paiku, mida Böll kirjeldas. Kuid nagu autor ise on öelnud, ei pruugi sa leida täpselt seda Iirimaad, mida tema koges – ajad on muutunud. Siiski on "Iiri päevik" suurepärane lähtepunkt sinu enda Iirimaa avastamiseks.

Heinrich Bölli looming, mille keskmes on inimlikkus ja sõjajärgse ühiskonna analüüs, on jätkuvalt oluline. Tema teosed, sealhulgas "Iiri päevik", on tõlgitud paljudesse keeltesse ja neid loetakse üle maailma. Kui sa otsid raamatut, mis on samaaegselt ajalooline ja ajatult köitev, siis on "Iiri päevik" just see, mida vajad.

Heinrich Böll (1917–1985) oli üks sõjajärgse Saksamaa kõige olulisemaid kirjanikke. Ta kirjutas sõja mõttetusest ja sõjajärgse elu ja ühiskonna silmakirjalikkusest, kaitstes inimsust ja näidates inimkogemuse poeesiat. Tema teoseid loeti ja tõlgiti laialdaselt ning ta oli üks tõelisi sõjajärgse maailmakirjanduse suurkujusid. 1972. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia kogu oma loomingu ja selle järjekindla mõju eest globaalsele lugejaskonnale.

„Iiri päevik” ilmus esmakordselt eesti keeles 1987. aastal Loomingu Raamatukogus.

"Rannapood"

Helen Pollard. Rannapood. Inglise keelest tõlkinud Liina Saarm. Kirjastus Pegasus, 2021. 400 lk

Mereäärne armastuslugu tulvil soojust ja huumorit. 

Raamat suvelugemiste rubriigist. Raamatuvahetuse raamat seekord, mitte raamatukogust laenatud, aga eks see Raamatuvahetus ole ka ju omamoodi raamatukogu.

Lühitutvustus tagakaanelt:

Claudia pole kunagi kahetsenud, et suurlinnaelu seljataha jättis ja ranna-äärsesse paradiisikildu põgenes. Toeks ninakas kass Puding, on ta ümbritsenud end ustavate sõpradega, kes on Claudiale kui perekond. Tema pood rannatee lõpus on täis asju, mis rõõmustavad nii kohalikke kui ka külalisi. Elu on viimaks loksunud täiuslikku mõnusasse rütmi. Seda seniks, kuni alevikku kolib lesestunud Jason koos teismelise tütre Milliega, otsides mõlemale uut algust. Claudia poekese põnev sortiment – ja naise vabameelne elustiil – tõmbab Milliet otsekohe. Kuid praktilise meelega arhitektile Jasonile ei ole tütre uued huvid meeltmööda. Ta ei häbene Claudiale oma arvamust öelda ja sädemed lendavad igal nende kohtumisel. Kuid Jason ja Millie ei ole sel suvel ainsad uustulnukad ning elu sadama ümbruses – iseäranis aga Claudia elu – muutub rohkem kui ühel moel. Kui Claudia tee aina ootamatumatel viisidel Jasoni omaga ristub, hakkab ta märkama seda, mis peitub mehe tulise temperamendi ja terava keele taga. Claudia oli kindel, et tema elus on kõik olemas, aga ehk oli midagi siiski puudu? 

Huvitaval kombel tekkisid jälle mingid seosed eelmise loetud raamatuga. Viimasel ajal on see juba nagu seaduspärasus?!?  Raamatus "Kokkuleppelised imed" oli üks läbiv joon esoteerika ja meditatsioon ja nn kultusesemed. "Rannapood" jätkas sellel kursil, küll veidi kergemal toonil, ent siiski üsna läbivalt, kuna rannapood  "Tervendavad Lained" oligi just new age'i või esoteerika toodetele spetsialiseerunud. Kristallid, soolalambid, oraaklikaardid jne... Ja ka meditatsioonitunde viis Claudia läbi.

Muidu selline suvine, kerge ajaviitekirjandus. Võib lugeda küll!😊

P.S. Järelkommentaarina pean ikka juurde lisama, et tegelikult meeldis mulle see raamat väga! Kui postituse tegin, siis olin kuskil poole peal alles. Aga pärast kaane sulgemist elasin mitu päeva veel selles lummuses ja mõjusfääris. 

"Kokkuleppelised imed"

Märten Kross. Kokkuleppelised imed. Kross Kirjastus, 2025. 285 lk.

Täiesti juhuslik kohtumine uudiskirjanduse näitusel. Polnud varem Krossi, Märten Krossi lugenud. Ikkagi kuulsate kirjanike järeltulija, ju siis on geenidega kaasa saadud kirjutamispisik 🙂; Eesti kirjandusele tuleb ikka aeg-ajalt ka võimalus anda, nii ma mõtlesin😊

Nüüd siis lugemislainel olles võtsin ühe soojaga ette ka "Kokkuleppelised imed", mis lugemise ootel raamatute virnas järgmine oli.

No mis ma oskan öelda? 

Algas justkui tüüpiline Eesti romaan. Või nagu mu kallis kolleeg armastab öelda: tüüpiline Eesti film, kus midagi ei toimu 😀 Ehk siis palju kirjeldusi, vähe sündmusi. Siis läks huvitavaks, kui elu sisse tuli ja käima läks. Vahepeal kaotasin jälle lootuse, kui peategelane üheksa kuud iseendaga (leina)tööd tegi. Seda esoteerikat ei jaksanud küll lugeda lehekülgede kaupa. Ja kõik need kordused! Sa püha püss! Igal hommikul viie tiibetlase harjutused, ahjude kütmine, küünalde põletamine (9000 teeküünalt 9 kuu jooksul, kui õigesti mäletan, kolossaalne arv igatahes, pluss veel muud küünlad), palvehelmed jms ja tirpi ning tagasi kõndimine, iga ilmaga, iga jumala päev! Mulle kangastus üsna tüüpilise eestlase kuvand, kes väidab, et pole mingi usklik, aga igaks juhuks praktiseerib midagi kõigist erinevatest usunditest, esoteerikast jne.

Altareid oli mul kolm. Minu altar, leina altar ja elu altar - see, mis hoidis kõike, vähemalt nii ma lootsin. Elu. (Lk 181)

Lõpuks läks õnneks siiski jälle huvitavaks. Õnnelik mees see peategelane. Kolm naist. Ühega perekond ja lapsed. Ja pärast seda kaks tõelist armastust! Veidi ebarealistlik, aga samas: kõik on võimalik neile, kes usuvad ja ennast võimalustele avavad?

Väga segaseid ja veidraid tundeid tekitanud teos... 

Siiski, mida kaugemale jääb kaane sulgemine, seda enam kaldub mu hinnang plusspoolele. Ei ole kerge lektüür. On hoopis väga mitmekihiline lugemine. 

Mõned väljakirjutused ka:

Õnneks räägivad pildid alati enda eest ja mulle ei meeldinud juba ammu proovida sinna kõrvale ajada mingit süvatsevat udu diskursusest ja narratiivist. See oli igav ja seda pidi ajama siis, kui piltides ei olnud midagi erilist ja tuli proovida oma tegusid mingilgi moel õigustada. (Lk 63)

Tulin oma igapäevast üksi saarele, ma ei tahtnud kedagi näha. Ei tahtnud raamatuid lugeda, raadiot kuulata ega telekat vaadata, tahtsin lihtsalt olla. Ma olin väsinud inimeste mõtete merest. Iga sõna, mida keegi ütles, kandis endas soovi, tahtmist, ootust, pettumust. Keegi üritas sind igal päeval oma sõnadega muuta. Kõigil olid mingid mõtted ja soovid. Ma tahtsin end korraks neist vabastada ja kuulata enda omi. (Lk 75)

Vaesus on üldjuhul nagu seisund, mis on sinu sees, sinu hinges. Iga järgmine miljon ja järgmine maja ei muuda midagi. Ajapuudus on ka vaesus. Vabaduse puudus samuti, kui su enda raha hoiab sind vangis. Ühtemoodi võivad vangis olla nii rikas kui ka vaene. Ühel on mõnikord liiga palju ja teisel tihti liiga vähe. Ka vabadus on seisund. Kui seda pole, ei aita ka rohkem firmasid, veel rohkem raha. Isegi helikopter ei aita ja sa ei jõua ikkagi kunagi kohale. (Lk 222)

"Pruudil olid jalas kollased saapad. 1."

Katherine Pancol. Pruudil olid jalas kollased saapad. I

Prantsuse keelest tõlkinud Sirje Keevallik. Kirjastus Tänapäev, 2024. 

256 lk.

Prantsusmaa, taas Prantsusmaa. Just olin lõpetanud "Minu Prantsusmaa" lugemise ja siis jälle Prantsusmaa, Bordeaux, olgugi et nüüd ilukirjanduslikus võtmes.

Niisiis Prantsusmaa. Bordeaux. Berleaci veinimõis.

Vanaema, mõisaproua, perenaine Aliénor.

Tütre Muriel'i lapsed India ja Louis.

Poeg, Ambrois, Muriel'i vanem vend, laste onu.

Ambrois' kaksikud Francois ja Frédéric esimesest abielust ja tütar Gwendolin teisest abielust. Selline tegelaste galerii. 

Nüüd ootan, et saaks  kätte II osa ja selle lugemist, kuna siin jäi kõik pooleli ju...

"Kui sa hakkad end teistega võrdlema, oled terve elu õnnetu. Seda ei tohi teha! Mitte kunagi!"

"... Kuidas ühtedel inimestel saab olla kõike ja teistel mitte midagi! Ma ei harju sellega iialgi!"

Need paar tsitaati pärinevad õe ja venna dialoogist, kui nad on jõudnud oma vanaema veinimõisa, kus on liiga palju lühtreid laes, liiga palju maale seintel, liiga palju nuge, kahvleid ja klaase söögisaali laual, liiga palju kõike!  (lk 188-189)

"Kui naljakas väike poiss!" mõtleb Aliénor. Ja tüdrukuke, nii tugev, nii küps.

P.S. Mul on kogu aeg kiusatus kirjutada ja öelda: pruudil olid jalas kollased KUMMIKUD 😀