Aastalõpu lugemisralli😁

Pealkiri vastab täiesti tõele. See oli tõesti hämmastav, kui palju raamatuid  otsapidi detsembrikuusse mahtus. Ja häid raamatuid on ette sattunud viimasel ajal kohe mõnuga. Täna olin sunnitud paar tükki raamatukokku tagastama, sest tähtaeg, ja ma lihtsalt ei jõudnud nii kiiresti neid läbi töötada, aga lasin ennast uuesti ärjekorda panna ja siis saan uuesti keskenduda.

Aga koondan nüüd siia postitusse siis need võlad, mis möödunud aastasse maha jäid...

Annika Prangli.
Minu Prangli: elu vanajumala selja taga
Petrone Print, 2025
208 lk. + fotod

Jällegi üks väga mõnus minukas. Ja muidugi Prangli! Need Eestimaa armsad saared on nii võluvad! 

On olnud õnn ja au paar korda Pranglil viibida. Ehk 25 aastase vahega? Tuli mitmeid tuttavaid kohti ette. Kuigi peab mainima, et need väikesaared hakkavad kergelt sassi minema😜 Et mis oli Pranglil, mis Vormsil või Naissaarel?!?

Oli palju kordusi, aga see võis olla ka taotluslik...

Tore oli ka nimelugu! Annika Prangli Prangli reisid Prangli saarel😍  
Igatahes mulle meeldis!

Andre Põlm.
Minu Brasiilia: tants idufirma ümber
Petrone Print, 2025
296 lk.+ fotod

Autor on hea jutuvestja ja tekst lobeda sulega kirjutatud. See päästis päeva ehk see oligi, mis raamatu külge köitis ja lugema meelitas. Brasiilia ise nii väga ju ei huvitagi... Aga lugemine kulges mõnusalt hoogsas rütmis😊

Eks iga inimese elus on omad proovilepanekud, kuid vahel aitavad mingid olukorrad oma elu perspektiivi seada. (lk. 109)

Lea Kreinin.
Minu Ungari : elu on paprika
[Tartu] : Petrone Print, [2025]
247 lk., 8 lehte fotosid.
Minu-sari

Mäletan, millise mõnuga ma lugesin esimest, Reet Klettenbergi "Minu Ungarit", mis alapealkirjastatud: välismaalasest pärismaalaseks, ilmunud juba 2010. a. Lugesin 2014. a. suvel, kui mul oli suvelugemiste "sari". Seega asusin uut raamatutki suure hoo ja entusiasmiga lugema...

Entusiasm rauges peagi, mis ei tähenda seda, et oleksin pooleli jätnud. Eks lasin kergemalt mõningatest kohtadest üle, kuigi ajuti takerdusin ka ikka...

Mitmed lood jäid kuidagi poolikuks. (Näiteks kohaost - kas ostsid siis?)

Palju on juttu gastronoomiast ehk siis toitudest ja söömisest. Ka Ungari ajaloost ja geograafiast, mis on kindlasti huvitav, kui reisiplaani pidada. Eks lugedes sõltubki kõik meeleolust ja hingeseisundist. Mis ükskord köidab, võib teine kord täiesti haigutama ajada. Minu huvipuudus ajaloo vastu peaks teada olema, nii lasin need kohad lihtsalt üle😝

Hungaarikumid! Paalinka - traditsiooniline puuviljaviin (küdoonia, aprikoosi, virsiku, viinamarja, õuna, pirni...), mida teeb Ungaris peaaegu iga külamees. Teine kuulus vägijook Ungaris on Unicum, liköör, mis sisaldab üle 40 ürdi. Pörkölt! Laialt levinud pajaroog, lihatoit. Ükskord suutis autor selle hapukoorega ära rikkuda (lausa solkida), nii et sõber, kes roa tõi solvus hingepõhjani.
Ungari struudel (lk 131-132) sobib eestlasliku maitsemeelega, kuna on magushapukas, mitte nii vängelt magus nagu enamus ungari küpsetisi-kooke. Tõukoerad: puli, mudi, pumi ja suurekasvuline komondor. Ja muidugi paprika, mida meile raamatu alapealkirigi kuulutab😁:

Paprikat kui Ungari sümbolit kohtab värvikate ja erikujuliste viljadena, pulbrite ja kreemidena, hautatult ja kuivatatuna, rahvariidetikandites, tapeedimustrites ja mujalgi. 

Paprika kasvatamiseks on vaja pikki päikeselisi päevi (pikkasid päikeseliseid päevasid😂, irvhamba kommentaar😛, kes teab, see mõistab🤭)

Seda maad iseloomustab aga veel palju huvitavat. Puudub vaid meri. [Nii loeme tagakaanelt] /.../ Balatonis ja termaalbasseinides saab ravikümmelda./.../ Ungarlased on vahetud ja südamlikud, armastavad palju süüa-juua ja hoolitsevad hästi ka külaliste eest.

Mór Jókai (1825-1904), ungari kirjanik, (kelle raamat just tuli raamatukokku "Hiiu torn : jutustus", kus tekst jookseb rööpselt Eesti ja ungari keeles), kuurortlinnas Balatonfüredis on tema majamuuseum, villa. (Lk 130)

Ungarlased on kuulsad leiutajad. Ernö Rubik - Rubiku kuubik. Pastakas - biro, leiutaja Biro järgi. Tuletikud, elektrimootor, holograafia, karburaator, telefonikeskjaam (lk 72-74)

Kahtlemata oli väga toredaid, mõnusaid ja lausa lustakaid kohti...

Pesti ringrõdud. FB rühm: "Gangvégek, avagy egyszer a körfolyosó is véget ér" ("korrusrõdude lõpud ehk ükskord lõppeb ka ringrõdu") (Lk 71)

 Lingvistiline elamus trammipeatuses:) Lk 90-91

Lk 192 Kui sa päriselt kaotanud pole, tuleks ka selle üle rõõmustada. Alati võib olla veel hullem.

P.S. Kahtlustan, et selle raamatu lugemine jäi äkki novembrisse, võib-olla lõpetasin detsembri algusotsas😉

Kairi Prints.
Saaremaa zoo lugu: armastus on tegudes, mitte sõnades.
Hea Lugu, 2025
240 lk.: ill.

See tuli minuga vanast aastast uude ehk siis alustasin detsembris ja lõpetasin jaanuaris. 

Hästi mõnusa ja muheda vaibiga raamat. Positiivne ja optimistlik. Soe ja helge. Vaatamata kogu sellele tohutule tööle, murele, stressile, kiirusele jne. (Ja kahjuks ka uskumatult empaatiata külalistele!)

Äärmiselt töökad ja toredad noored inimesed! Imestan nende julgust, tahtmist, vastupidamist - see on paras hullus! Aga positiivne hullus! Ärge väsige ja läbi põlege, kullakesed!

Elan selles mõnumullis veel siiani, ikka tuleb meelde...

Siia saaks lisada veel "Minu Pärnumaa" ja "Suveaeg", mis juba varem kajastatud, aga mulle tundub, et lugesin neid ka otsapidi detsembris. "Suveaeg" oli kindlasti detsembri lugemine...