Aastalõpu kurbus

16. detsembril lahkus luuletaja Airis Erme (10.05.1973-16.12.2025). Luuletaja, kelle leidsin, avastasin alles mõni nädal enne, kui hoidsin käes tema äsjailmunud ja ühtlasi viimast luulekogu "Võta mu sõnad"...

Samal päeval lahkus ka üks armas inimene, hea lugeja, kellega tundsin suurt hingesidet - jõululaps Valve sai jõuluks koju, veidi enne 85. sünnipäeva (24.12.1940-16.12.2025). Erilist seotust lisas asjaolu, et ta oli mu isaga ühel aastal sündinud. Isa kaotasin aga juba kümme aastat tagasi...

Lisan siia paar luuletust Airis Ermelt:

Kui saabus
tumm hingekuu ingel,
kel jälgedes
päikesepaast,

puud hiirvaikselt
pidasid hinge
ja mõtlesid pilvede maast.

Aeg pildus mu
aknasse prahti,
jäi klaasile
mälestuskiht

ja lehtedeks
lagunes lahti
külm kuuvihmavalguse viht.

****************************

Jää murdus.
Lund peale sajab.

Külm…

Videvik.
Puid panen ahju.

Mis naerma
või nutma ajab,

kõik möödub.
Ka tuline kahju.

****************************

Arvustusi:

Peeter Sauter Sirbis

Luulekogust "Vihmavalgus"

Postimehes Airis Erme luuletuste lummus

Järelhüüe Sirbis