Armastusega

Heli Lääts. Armastusega. Autor: Hille Karm.

Armastatud lauljanna mälestusteraamat.
Saaremaa juurtega naise lugudele annab erilise vürtsi saare keel. Siis sattusin peale ühele toredale artiklile "Saarte Hääles", kus just ka räägitakse, et saarlaste keel väärib hoidmist. Minu eriline sümpaatia selle suurepärase murde vastu on aina suurenenud tänu mitmetele Saaremaa juurtega inimestele, keda olen saanud oma lähiringi. Kahtlemata on oluline roll autoril Hille Karmil, kes hea keeletunnetusega on andnud edasi ladusa teksti, jättes meenutajale alles tema isikupärased ütlemised ja väljendid.
Ehe, soe ja siiras, nagu üks elulooraamat olema peabki.

Üks hea lause, mis mandrikatele paras keeleväänamise harjutus:

"Röömus vööras istus pöösas ja höörus mööka, pärast tömbas kövera möögaga mööda jöe pöhja kömm ja kömm." 

Mulle meeldisid ka selged ja kindlad elulised põhimõtted:

...Kui me vaatame kogu inimkonna ajalugu, siis näeme, et inimkogukond alustas ju matriarhaadist - mehed käisid jahil, tõid toitu koju... Naine oli see, kes seda kogukonda koos hoidis. Meeste ülesanne oli ainult jahil käia ja sigitada, naiste oma toitu teha, lapsi sünnitada ja kasvatada - naine oli dominant. Aga nüüd kipuvad mehed üle võtma seda, mis oli aegade algusest naiste privileeg - mehed tahavad olla dominandid. Vaadake riigikogu - kui palju on seal mehi ja kui vähe naisi!
Tahan öelda, et meest tuleb mõista ja talle tuleb tema dominantsussoov andeks anda. Pead mõtlema, kui sul on elukaaslane, kellega sul on lapsed, kas tahad ilma temata elada või sa ei taha ilma temata elada. Mis su süda ütleb? Kas sa pead iga tühja kõrvalevaatamise ja ainult mõne naeratuse pärast kodus skandaali tegema või mitte? Sul on valus ja sa kannatad, aga sa pead arvestama, et õndsam on anda kui võtta, nagu ütleb piibel. Õndsam on andeks anda kui hukka mõista.
Need on niisugused kummalised tõed, mille poolest naised peaksid meestest erinema. Ega ilmaaegu ei öelda, et naine on ikka maja lukk ja nii edasi. Naisel on hoopis teistsugused kohustused abielus kui mehel. Oleneb muidugi ka sellest, kuidas üks või teine naine loodud on, milline on tema loomus ja tema analüüsivõime ja kõik sellised asjad. 
..."Tead, Heli, vaata, kui mees petab naist, siis on see umbes nii, nagu ta sülitaks koduaknast välja, aga kui naine petab meest, siis on tunne, nagu keegi sülitaks sulle aknast tuppa." 
...kui sa tahad teisele midagi halba öelda, siis võta soola suhu ja ära enne ütle, kui see sool on ära sulanud. 
...Mehe kohus on hoida naist ja teda hellitada, aga mitte nõnda-öelda orja kombel tööle sundida.

No eks selle üle võib muidugi vaielda ja ma ei oska öelda, kas ma kõige sellega sada protsenti nõus olen. Aga jutus on iva sees.

Üks veneaegne nali: Mis asi on nõukogude naine? Sleva setka, sprava Svetka, vperedi pjatiletni plan, a szadi pjanõi Ivan. Kui enam-vähem täpselt tõlkida, siis: vasakus käes toidukott, paremal pool tütreke Svetka, ees viisaastakuplaan ja seljataga purjus Ivan... Ikka töö oli auasi nõukogude ajal, laste kasvatamine polnud nagu üldse tähtis, läks kuidagi iseenesest. Kas tänapäeval on parem kui tollal?

Siin oleks kuhjaga, mida välja kirjutada. Püüan piiri pidada.
Raamat on aga tõeliselt hästi õnnestunud. Üle hulga aja üks eluloo- ja mälestusteraamat, mida lugesin lõpuni suure huviga.

Selle postitusega ma vist ka oma aasta siin blogis lõpetan. Kardan, et ei jõua enam neil päevil siia arvutisse tekste nikerdama.
Pealkiri on igatahes sobilik - armastusega!
Ilusat, rahulikku ja turvalist aastavahetust, armsad (blogi)sõbrad!
Olge hoitud - armastusega!

On jõulud! Ja rahu maa peal...

Häid peatselt saabuvaid jõulupühi, armsad sõbrad!

http://victorianchristmasparty.com/victorian-jigsaw-puzzles/

On ju armas muinasjutumajake!
Olgu igaühe südames pühade ajal rahu ja rõõm. Et Jõululaps sünniks igaühe südames ja seal oleks tal oodatud paik.

Olen olnud argikoorma all ja blogimises täiesti jõuetu. Täna tundsin, et pinge hakkab mööda saama ja rahu maa peale saabuma.

On jõulud, on jõulud, on jõulud!

Mu südamesoov las täide see läeb,

et kodudes kõikjal jõulud on käes,

et ühtegi last, ei väikest ei suurt, ei oleks ilma rõõmust.

Jõulud on käes!

UAZikuga Venemaal

Arno Pavel. UAZikuga Venemaal.

Raamatu aluseks on Arno Paveli reisidel peetud blogi, mille kirjastas Tammerraamat.
Äärmiselt sümpaatne raamat. Kirjutatud mõnusalt muhedas võtmes, hea keelekasutusega. Lugemine oli puhas nauding! Lisaks reisimuljetele saab põhjaliku ülevaate külastatud paikade ajaloost, mida vürtsitatakse lahkesti erinevate faktidega. Nii et infonäljas lugejad saavad ka oma osa:) Mina libisesin faktimaterjalist kergelt üle, nagunii meelde ei jää. Kui peaks kunagi vaja olema, siis tean, kust otsida.
Väga positiivne oli lugeda, et ka ilma alkoholi tarvitamata on võimalik raskeid reise ja pikki maid läbida. (Miskipärast on mul enamusest reisisaadetest/raamatutest, mis Venemaa avarustes rändamisest pajatavad, meelde jäänud üks pidev pummelung.) Rännumees Arno põhiline turgutaja oli kodust kaasavõetud kohv, millest siis igal hommikul korralikult kange jook valmis meisterdatud sai. Venelased joovad teed või siis lahustuvat kohvi. Õige kohvi joomist ei suutnud ta neile reisi(de) jooksul selgeks õpetada.

Eriliselt meelde jäi see, et venelased on väga abivalmid ja lahked. Eriti muidugi "omade" suhtes ehk siis UAZiku-meeste suhtes:)
Täiesti uskumatu oli see, et juba aastates mees päris üksinda sellised pikad reisid ette võttis. Aga tal läks kõik õnneks hästi. Ilmselt ikka ka tänu "omade" hoidmisele ja vene suurele hingele:)

Väljakirjutusi seekord ei teinud, kuigi oleks võinud, sest neid mõnusaid ja häid ütlemisi ikka oli üksjagu.

Minu Helsingi

Tarmo Virki. Minu Helsingi: ärge tapke sõnumitoojat.

See raamat oli mul ammu plaanis. Aga ei saanud õigel ajal küüsi taha ja nii pidin pikalt ootama, mil raamatukogus järjekorrad vähenevad. No ja siis lõpuks sain ta kätte ja hakkasin otsast lugema. See oli muidugi juba jupp aega tagasi ja lugemine ei edenenud kohe üldse. Nüüdseks on raamat "nii muuseas" läbitud ja saab ka siinkohal sellele teemale punkti panna:)

Et siis Soome ja Helsingi. Nii lähedal, nii lähedane ja samas kauge - ikka meretagune värk!
Mis ma siis selle kohta ütlen? Kas ootamine tasus ära? Nii ja naa... Kommentaare ja arvamusi raamatu kohta olen lugenud seinast seina, pigem vist kaldu negatiivse poole.
Aga ise?
Kaanepilt sobib värvide poolest imeliselt mu blogisse:) Muus osas - lugeda ju aitas, aga mingit erilist vaimustust ma sellest ei tundnud. Loomulikult ei takistanud see toredaid ütlemisi ja häid tähelepanekuid märkamast.

...kuna eestlasi ja välismaalasi on Soome koolides üha rohkem ja mentaalse tervisega on soomlastel üha rohkem probleeme, ei ole kindlasti kaugel vahejuhtum, kus hukkuvad ka mujal kui Soomes sündinud koolilapsed.
Probleemid kasvavad, haiged on tänavatel, võrdõiguslikkuse nimel antakse neile õigus kanda relva. Ja nii üllatav, kui see ei ole, siis juhtubki nii... 

Hietaniemi surnuaed on üks vähestest Helsingi vaatamisväärsustest, mid asub mõistliku jalutuskäigu kaugusel Länsisatamast, kuhu tulevad Tallinki ja Eckerö Line'i laevad. 

Võin ainult kaasa tunda oma isale ja kõigile teistele isadele, kes ei ole saanud olla lapse sünni juures! Ta ei tulnud välja minu kehast, sellest kogemusest ei või me mehena eales aru saada, aga isegi lähedal olemist - nii emale kui sündivale lapsele sellel hetkel -, seda ei vahetaks eales mitte millegi vastu.

Kui soomlased said aru, et ebaõnnestumistesse suhtutakse soome kultuuris (eks ka meie kultuuris) liiga halvasti, asuti korraldama massilisi kampaaniaid ja iga aasta 13. oktoobril tähistatakse rahvuslikku ebaõnnestumise päeva.

Laps peaks kasvama oma kultuuriruumis. Kõige hirmsam on minu arust kuulda eesti ema või isa rääkimas oma lapsega võõrkeeles. Tahaksin lastekaitse appi kutsuda, kui kuulen eesti emasid, kes ei oska õieti soome (või rootsi) keelt, kuid üritavad laevadel oma lastega vägisi selles keeles rääkida. Selle kindel tagajärg on umbkeelsete ja juurteta laste hulga kasv.

Kogemata vanglasse

Leila Eerits. Neli ruutmeetrit: kogemata vanglasse.

Autobiograafiline raamat, mis minu jaoks liigitub rubriiki "uskumatud lood".
Jällegi väga kaasakiskuv lugemine.
Hästi kirjutatud. Elust vanglas. Inimestest suletud uste taga. Inimestevahelistest suhetest. Võimu kuritarvitamisest. Kuidas on võimalik sattuda peaaegu et kogemata vanglasse peaaegu et mitte millegi eest. Olgu küll, et leiti paragrahv...
Ma ei räägi siinkohal absoluutselt mingite kahtlaste salongide pidamisest või kellegi millelegi sundimisest, ammugi ei hakka ma kõike seda õigustama (ja ausalt öeldes me ikkagi ei tea ju, kuidas asjad tegelikult olid).
Pigem on asi ikka vanglas, kuidas seal inimesi koheldakse. Ja tingimused - 21. sajandil Euroopasse kuuluvas ühiskonnas. Uskumatu! Inimlikkus on meil ikka tõeline defitsiit.

Õigus ja õiglus ei ole samad asjad. Õigus on kohtu kaudu või juriidiliselt saavutatav, aga õiglust ei olegi vist üldse olemas. Vähemalt julgen selles kahelda. Seadusejärgset õigust muidugi mõistetakse, aga õiglusega ei ole sel mingit pistmist. Ja kui asjaosalistele võim pähe ka veel lööb, millele omakorda lisandub kättemaksuiha, siis ...

Kahtlemata on see üks väga mõjuvõimas raamat. Kuigi tunded jäid väga segamini ja ripakile, aitas see ometi pisut näha suletud uste taha, maailma, kuhu kellelgi mitte kunagi ei peaks asja olema.

Elu nagu operett

Evelin Kivimaa. Sirje ja Väino Puura. Elu nagu operett.

Teine raamat sarjast "Paar". Esimene oli teadupärast Siiri ja Mihkel Oviirist.
Kahe raamatu võrdluseks võiks öelda, et täiesti erinevad ja vastandlikud elud ja tööd-tegemised. Ent lähemal vaatlusel on seal sarnasust päris palju.
Sära ja glamuuri, härmatist ja lutikaid - nii seinast seina see elu ongi:)

Noppeid ja häid ütlemisi raamatust:

Väino: Noorusaeg on kõigile ilus, ükskõik millise korra ajal.

Sirje: Vahel on kuulda, kuidas võõrad lapsed vinguvad ja jonnivad kauplustes või avalikes kohtades. Mäletan, mismoodi sõitsime trolliga Õismäelt linna koos meie väikeste lastega, panin nad ühele toolile istuma ja nad ei teinud piuksugi. Kodus meil elu kees, Rene ja Annika olid hästi aktiivsed, aga ma ei mäleta, et nad oleksid nutnud üheski kaupluses või ühiskondlikus transpordivahendis. Ausõna!

Väino: Lapsevanemad võiksid austada ka teisi inimesi, mitte ainult oma last, et sul on vabakasvatus ja laps röögib nagu ratta peal. See on puhas jonn. 

Sirje: Vene ajal ei olnud puudust vaimsusest ja mõtetest, ainult toormaterjali nappis.

Väino: Mu ema ütles alati, et "oleks perses küüned, saaks seina peal istuda." 

Sirje: Lapsena palusin ema, et ta läheks isast ametlikult lahku, sest isa võttis kõvasti napsi ja muutus siis sõjakaks, nii et me emaga aina põgenesime tema eest sugulaste juurde. Väino on, vastupidi, pärit sellisest kodust, kus keegi kellegi vastu kätt ei tõstnud, tehti rasket maatööd, aga elati harmooniliselt.

Väino: Eestlase olemuses on teha palju füüsilist tööd. Ehk seetõttu ta ongi sõnaahtram ega väljenda tihti oma tundeid? Kui eestlane rühmab nooruspõlvest saati päev läbi tööd teha, õhtul jõuab väsinult koju, peseb näo puhtaks ja jääb tugitooli magama, siis ei jõuagi öelda, et "ma armastan sind".
Pidevalt armastuse-kinnitamine tundub mulle lapsik ja naiivne, mina seda ei tee. Kui abielu toimib, mis sa siis enam lobised!

Sirje: Mulle ei ole vaja rääkida armastusest iga päev või - veel hullem! - kolm korda päevas. Mulle ei sobi ameerikalik ailaavjuu söögi alla ja söögi peale. See on nagu sõnakõlks. Eestlane on kargem ja põhjamaisem. Tundeid võib väljendada ka teisiti. Tegudes ja igapäeveaelus kajastub armastus hoopis selgemalt kui sõnades.

Sirje: Me oleme alati omavahel palju rääkinud. Igasugused asjad arutame läbi, majanduslikud kui ka emotsionaalsed. Meil on teineteise vastu austus ja lugupidamine. Vahel on oluline ka soov veidike painduda teise inimese nimel.

Ülla Millistfer sõprusest: Sirjet ja Väinot pean enda kõige lähedasemateks sõpradeks. Eriti lähedane on mulle Sirje, kes oma ausate väljaütlemistega on lükanud mind mitu korda õigele rajale. Viimasel ajal oleme küll harvem näinud, aga kui kohtume, siis poleks nagu lahus olnudki.
[Selles peitubki üks tõelise sõpruse saladus, võin seda kinnitada!]

Tore raamat! Annab ülevaate Eesti ooperi- ja operetilauljate elust-olust, rollidest teatrilaval ja haltuurades ning paljust muustki. Taas üks ilus näide, et on võimalik terve elu elada koos ja olla abielus ühe inimesega.
Ootan põnevusega järgmist raamatut sarjast "Paar".

Nostalgiahetk

Oh, aegu ammuseid! Isa oma tütrega. Milline hooliv ja armastav pilk!
Loodan, et sealt pilvepiirilt vaatad Sa ikka niiviisi mu peale...

Ilusat isadepäeva!

Võta isiklikult

Ene Hion. Võta isiklikult: gruusia keele tunnid.

Olles lummatud "Minu Gruusia" raamatust tahtsin hirmsasti ka seda raamatut lugeda. Nii sai see suvel järjekorda pandud.
Möödunud nädalal saabus siis päev, mil järjekord minuni jõudis (väga ebasobival ajal, nagu ma eelmises postituses juba halasin). Algas "sundlugemine":) No ja sain edukalt läbitud:) Siinkohal siis tõestus, et võib ka niiviisi raamatuid lugeda...

Siin oli Gruusiat ja Ungarit, Inglismaad ja sekka Eestitki, oli põnevaid elusaatusi, palju infot ja taustsüsteeme, ilusat ja kestvat sõprust üle kultuuride ja rahvuste. Toredalt tuuakse välja kultuurilisi ja rahvuslikke erinevusi. Mis žanrisse teos kuulub, seda ei oskagi üheselt määratleda. Ei ole päris ilukirjandus ega ka reisikirjandus, pigem memuaarkirjandusse sobituv.
Kui midagi ette heita, siis: natuke liiga palju poliitikat ja natuke liiga palju vigu (toimetajatöö tundus nõrk).

Järgnevates ülestähendustes olen täiesti omavoliliselt ja oma arusaamade kohaselt vead ära parandanud:

20. sajandil oli sõprus väga oluline. Praegusel sajandil on ühiskonnas vaid väike osa neid, kes peavad sõprust kangesti oluliseks. Tänapäeval suureneb pidevalt nende inimeste hulk, kellele sõprus eriti korda ei lähe. On tohutult kontakte ja väga vähe sõprust. Oleme mingis mõttes justkui tagasi ajas, mil oli käputäis kirjaoskajaid ja suur hulk kirjaoskamatuid.

...Gruusia mees ongi matšo - tiigrinahk õlal, pistoda käes, hinges soov astuda ajalukku, huultel armastusavaldus, südames sõbrad.

Nii grusiinid kui eestlased on sõltumatu hoiakuga rahvas. Mälu on mõlemale tähtis, kuid kummagi ajakaevud on ainulaadsed vist nagu kõigil rahvastel. Kui eestlased meenutavad minevikust kannatusi, kaotusi, hoiavad perekonnaalbumis matuste ja haudade pilte, siis grusiinid austavad mineviku hiilgavat poolt - võite, tiitleid, vallutusi. Nende albumites ilutsevad vürstid, kindralid, paraadid, esivanemate aumärgid, veinivaadid ja tiigrijaht.
Eestlased teavad hästi oma ajalugu, aga ei kipu sellest väga palju rääkima - on introverdid. Grusiinid räägivad rohkemgi, kui täpselt teavad - on ekstraverdid. Nende ajaloos pole orjade peksu, neil on roosid. 

Gruusia noorpaarile [Zurab ja Maia] tuleb eestlastest sõpradelt kutse kodusele koosviibimisele. Kohale saabudes avastavad grusiinid, et pidu toimub saunas. Seltskond võtab riidest lahti ja ronib sajakraadises kuumuses leiliruumi, alasti. Mis asja? Maia peaaegu kaotab teadvuse, arvates, et tegemist on keskaegse rituaaliga. Ta tänab Jumalat, et Gruusias sellised kombed puuduvad. Zurabi näol on surmavaenlasega võitleva mehe ilme, kui ta sajakraadises kuumuses saunalavale ronib.
Peolauas paneb Zurab tähele, et toit on maitsev ja seda on palju - kausid on ääreni täis, vaagnad tilguvad, kannud ajavad üle. Zurab maitseb kõike ja kiidab, ainult rasvased hapukapsad ei sobi talle - läheb oksendama. Eestlased lohutavad - nõrgakese lõunamaise mao viga. Imestama paneb Zurabi ka see, et lauas ei öelda tooste. Zurab on jahmunud, et eestlased ajavad sõnatult sööki näost sisse, justnagu ainult selle jaoks oleks kogunetud. Ta küsib lauanaabrilt vaikselt: "Miks midagi ei räägita? Miks kõik nii vakka on?" Zurab on siiralt imestunud. Grusiinid kogunevad kaetud laua ümber just selleks, et üksteist kuulata. Zurabi meelest räägivad eestlased üldse ebanormaalselt vähe.

Tutvuskonnas oli daam, kelle mees oli suurtööstur. Kui Ungarisse tulid venelased, mees arreteeriti, varandus võeti ära, lapsed kaotasid kodakondsuse. Väärikale daamile ei jäänud midagi peale väärikuse. Daam ei rääkinud kunagi sõnagi sellest, mida ta oli kaotanud. Ta rääkis Mananale väärikusest, mida ei saa ära võtta.

Tegelikult hoiab Manana oma Gruusia perekonnal ja Ungari sõpradel elu sees. Manana teenistus on mõnedele tema lähedastele ainus sissetulek. Viimsegi teenitud forinti on ta saatnud koju ja hädalistele. Manana toetab, julgustab, aitab ja armastab. Ta on oma lähedastele vitamiin ja šampanja, antidepressant ja vetelpäästja. 

Mananal on raske tunnistada, et ungarlaste formaalsus vapustas teda. Tal oli Ungaris huvitav töö, ta oli palju õppinud, ennast täiendanud, avardanud silmaringi kohtunud põnevate isiksustega, avastanud teistsusuguse kultuuri. Kuid suhted olid tema kodumaal palju humaansemad, elu ja inimesi võeti Gruusias palju siiramalt ja kaastundlikumalt kui Ungaris.

Pikkamööda kujuneb Mananast omainimene. Ta harjub hommikuste kaerahelveste ja värskeltpressitud mahlaga, kannab igal pool kaasas vihmavarju ja omandab inglaslikud vestlusmaneerid. Talle saab selgeks, et teejoomine on universaalne tegevus külmetuse, tulekahju, üleujutuse või katku korral. 

Sallivus on temasse kodeeritud. Ma pole kellelgi kogenud nii absoluutset võimet mõista mitte ainult sõpru ja oma perekonnaliikmeid, vaid üldse inimesi.

Vingun ja virisen

Ongi siis käes jälle see aeg, mil lugemisest kuidagi asja ei saa... Ma lihtsalt ei suuda lugeda. Ei taha raamatut kätte võtta. Selline tunne on, et lihtsalt ei jaksa, ei jõua. Sest muid asju on nii palju. Ja kuidas ma siis võtan lihtsalt raamatu kätte ja loen?!? Ega ju tegelikult ei tee selle "päästetud" ajaga ka midagi "tarka". Vahel saab küll tuba või sahtel korda, midagi pestud ja kraamitud, toit valmis tehtud jne. Harva jõuan ka "tuld kustutama" niinimetatud "peab"-asjadega ehk siis vabatahtlike tegevustega. Enamasti on need ka sellises "ma pean selle kätte võtma ja ära tegema"-faasis. Enamasti aga jõuan tegudele viimsel minutil, kaheteistkümnendal tunnil vms. Aga kas see on see, mida ma tahan?!? Ei ole ju! Tööl käimine on ka asi, mis tugevalt eraelu segab:)
Tahaks LIHTSALT OLLA. Mõnusalt. Nautida sügist või noh peaaegu et talve juba. Vedeleda ja LUGEDA. Käsitööd teha. Kodu kaunistada ja kujundada. Ja ka blogida. Lihtsalt masendav, et viimasel ajal üldse ei jõua/suuda mõtteid koondada.
Aga - kõik see (meeldiv) on pärsitud, kuna "peab"-asjade laviin on üle pea kasvanud...
Olen nagu kana takus (nii vist öeldakse, kui ei saa kuidagi oma asjadega toime). Olen takerdunud ummikteel pisiasjadesse.
Eks tasapisi saab sellest ühel heal päeval jälle läbi näritud ja välja... Aga millal, see on iseküsimus.

No vahel ikka võtan raamatu kätte ka. Aga see on umbes nii, et ma nüüd pean lugema oma 50 lehekülge, et siis jõuan raamatu tagastustähtajaks läbi. Aga see pole ju see! See pole nauding, vaid sundus... Mõnikord suudan ikka nautida ka:) Seega ei ole veel kõik kadunud. Ja raamatuid pean paratamult kätte võtma ja mingil määral isegi lugema ju ka, kuna töö niisugune. Tihtipeale piirduvad aga minu lugemised raamatu sirvimise, siit-sealt katkendite lugemise ning nentimisega, et ühel päeval tahaks seda raamatut lugeda (päriselt läbi lugeda).

Foto: Andres Putting

Selle foto juures oli järgmine lugu, mis on just nagu "rusikas silmaauku".
No ja eks võib leida palju teisigi artikleid ja raamatuid, mis õpetavad elama ja nn sügismasendusega toime tulema. Üldiselt olen ma teoorias väga tugev, ma tean enamasti kõike seda, mida soovitatakse jne. Aga praktikas on hoopis teised lood, siis elad ja oled ikka nii, nagu oled.

Elu läheb ikka omasoodu edasi! Vaatamata minu nutule ja halale. Ja tegelikult ei olegi ju midagi (nii väga) halvasti. Pigem ikka hästi.
Seda enam, et isegi 11. aasta eest ei kaotanud ma oma optimismi, kui (vähi)operatsioonilt tulin ja ei teadnud veel, mis ravi ees ootab ja millised on tulemused. Nüüdseks on haigus ammu seljatatud. On vaid mõned kõrvalnähud või tüsistused, millega saab rõõmsalt elada. Nii et patt oleks nuriseda ja vinguda. Oh seda inimlikku nõrkust küll!

Kahe kuu pärast on juba jõulud!:) Täna juba anti meile väikest viisi ka talve:) Nii et rõõmsalt edasi.

Ülelahe pumpernikkel

Kersti Salulaid. Ülelahe pumpernikkel: Soome tööle.

Huvitav ja humoorikas lugemine - Issanda kirjust loomaaiast ehk siis toredatest (ja vähemtoredatest) kaasmaalastest, kes läinud Soome paremat elu otsima, raha teenima või muud kolmandat-neljandat.

Nagu tagakaanel raamatu tutvustuseks öeldakse: 
"Uskumatu ikka, milliseid eestlasi on olemas! Eestis ei kohta kunagi selliseid."

Nii võiks kokku võtta arvamuse, mida kuuleb ühiskorterites, kus elavad meie Soomes töötavad kaasmaalased. Kuigi raamatu tegelased on kokku toodud Turusse, on osa lugusid pärit ka teistest Soome paikadest, kus elavad eestlaste suured kogukonnad. 

Raamatu autor Kersti Salulaid on õppinud EPAs agronoomiks ja töötanud eri ametites nii Eestis kui Soomes. Tema lahetagused kogemused on värvikad, lõpmatuks inspiratsiooniallikaks on aga välismaal töötavate eestlaste jututoad ja blogid. 

Pumpernikkel on Soome traditsiooniline küpsis, mida katab pealt paks suhkruvaap. See on nagu eestlase magus unistus Soomes töötamisest.

Siis jah, raamatut sulgedes tundus küll - uskumatu, milliseid inimesi on olemas, ei tookski eraldi eestlasi välja. Tegelikult ei olegi siin midagi uskumatut. Eks ole elu jooksul kohatud igasuguseid inimesi siin kodumaa pinna pealgi. Issanda loomaaed on tõepoolest imeliselt kirju!:) Kohati ikka nii, et anna kannatust!

Siiski ei olnud see üksnes naljakas raamat naljakatest inimestest. Kohati tuli täitsa nukker tunne peale. Ja ma ei räägi siinkohal neist, kes on saamatud ja pahatahtlikud, kes ei oska midagi ja on samas omakasu peal väljas, vaid hoopis neist, kellel ei ole kodumaal võimalust enda elatamiseks. Siis on ka näiteks nõudepesija koht Soomes prestiižsem kui koka-amet kohalikus sööklas. Ja üldiselt on ikka eestlane tuntud oma täpsuse ja korrektsusega. Nii et kui oled suutnud jätta endast positiivse jälje, siis peetakse sinust lugu kui väärt töötajast ja kenast inimesest.