Autobiograafiline raamat, mis minu jaoks liigitub rubriiki "uskumatud lood".
Jällegi väga kaasakiskuv lugemine.
Hästi kirjutatud. Elust vanglas. Inimestest suletud uste taga. Inimestevahelistest suhetest. Võimu kuritarvitamisest. Kuidas on võimalik sattuda peaaegu et kogemata vanglasse peaaegu et mitte millegi eest. Olgu küll, et leiti paragrahv...
Ma ei räägi siinkohal absoluutselt mingite kahtlaste salongide pidamisest või kellegi millelegi sundimisest, ammugi ei hakka ma kõike seda õigustama (ja ausalt öeldes me ikkagi ei tea ju, kuidas asjad tegelikult olid).
Pigem on asi ikka vanglas, kuidas seal inimesi koheldakse. Ja tingimused - 21. sajandil Euroopasse kuuluvas ühiskonnas. Uskumatu! Inimlikkus on meil ikka tõeline defitsiit.
Õigus ja õiglus ei ole samad asjad. Õigus on kohtu kaudu või juriidiliselt saavutatav, aga õiglust ei olegi vist üldse olemas. Vähemalt julgen selles kahelda. Seadusejärgset õigust muidugi mõistetakse, aga õiglusega ei ole sel mingit pistmist. Ja kui asjaosalistele võim pähe ka veel lööb, millele omakorda lisandub kättemaksuiha, siis ...
Kahtlemata on see üks väga mõjuvõimas raamat. Kuigi tunded jäid väga segamini ja ripakile, aitas see ometi pisut näha suletud uste taha, maailma, kuhu kellelgi mitte kunagi ei peaks asja olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar