"Kümme aastat Jaapanis" *(täiendatud)

Chris Broad. Kümme aastat Jaapanis: erakordne seiklus tõusva päikese maal.

Tõlkinud Marianne Ots.

Kirjastus Helios, 2024.

320 lk.

Alustasin lugemist pärast "Naine valges kimonos" lõpetamist. Kohe selline mõnus Jaapani võbe oli sees😉

Siis tulid muud asjad vahele, aga igati muhe raamat oli.

Noorest briti mehest (22-a), kes läheb JET-programmi raames Jaapanisse inglise keelt õpetama. Lisaks sellele jaapani keele omandamine ning muud seiklused ja Jaapani avastamised.

Vaatamata toimetaja olemasolule (no raamatus oli vähemalt nimi toodud) leidus mitmeid häirivaid vigu. (Ma olen ju selline imelik, et kui mingi asi häirima hakkab, siis on tükk aega ka keskendumine häiritud ja raskendatud😝)

Lugu jõudis haripunti

Roy pühis juhipoolse ukse ja rooli poole jääva esiakna lapikese puhtaks

...tema oli end minuga inglise keeles rääkides mugaval tundnud

Suurbritannias ütleks arsti umbes midagi sellist, et "see tundub valus olevat"

Poolitusvead:

Inimpan-nkoogid

Väli-sõpetajad

Vaatamata mu vingumisele oli tore ja üsna humoorikas lugemine. Samuti päris hea sissevaade Jaapani kultuuri ja elulaadi (grupimentaliteet ja kollkektivism).

*Ka tõsised teemad, nagu Fukushima tuumajaama katastroof ning Tohoku maavärin ja tsunami (11.03.2011) saavad käsitletud. 

Nagu ka Kyoto muutused, kus traditsioonilised majad on kaduvuse teel.

Jaapanis kuuleb kõige tihemini vanasõna "deru kui sa utareru" ehk "vai, mis maast välja turritab, taotakse maa sisse". Ükski teine vanasõna ei suudaks paremini kokku võtta jaapanlaste ustavust grupimentaliteedile ja kollektivismile. Kultuuris, kus prioriseeritakse grupi, mitte üksikisiku huve, on talumatu, kui sind heidetakse välja ja välditakse. Igapäevaelu on traditsioonidest nii läbi imbunud, et sotsiaalsetest normidest kõrvale kadumisele vaadatakse pea alati viltu.

Kui me Natsukiga neljapäeviti yakitori't söömas käisime, Aasia ta tihtipeale: "Noh, kas sa pole ikka veel Keniga kohtunud?" [Ken Watanabe - Jaapani filmitäht] 

2017. aastal, kui me Ryotaroga tsunamidokumentaali filmisime, olime võtnud ühe stseeni üles Keni kohvikus ja meid inspireeris väga lugu sellest, kuidas Jaapani suurim filmitäht aitas üht Põhja-Jaapani linnakest üles ehitada.

Lahkusin Kesennumast erakordselt optimistlikuna. Ehk olin ma õppinud ära ennekõike selle, et kui oled valmis piisavalt kaua ootama, siis võivad isegi kõige pöörasemad unistused tõeks saada.

Nagu öeldakse: pidevas hirmus elamine ei ole mingi elu.

"Journey Across Japan" YouTube'i Jaapani reisivideote sari.

"Abroad in Japan" Chris Broad'i YouTube'i kanal.

"Minu Sri Lanka"

Merilyn Meristo

Minu Sri Lanka: tee tööd, siis tuleb paradiis

Petrone Print, 2024

208 lk. + fotod 

Kuigi Aasia, siis mulle see lugu meeldis. Hästi kirjutatud. Parajas koguses kõike.

"Kiribath tähendab riisiputru või siis otse tõlkes piimariisi. Kiribath pole siiski mingi tavaline puder, vaid kookospiimas valmistatud riisipuding, mis on pigem soolakas, sest suhkrut sellele ei lisata (lk 76 on ka valmistamise õpetus).

Lugu kiribath'ist seondub aga linnaga, mille nimi on Kiribathgoda. Ja kuna goda tähendab hunnikut ehk millegi suurt kogust, siis võib linna nime tõlkida kui Riisipudrumäe."

Lk 78 algab peatükk "Mõnda Sri Lanka ajaloost". Märgin selle igaks juhuks üles, kui kellelgi peaks huvi olema või mul endal kunagi tekkima. Olen ju selline, keda ajalugu ei huvita või õigemini on see minu jaoks igav ja mõttetu pingutus sundida ennast võõraste nimede jms tegelema... Piinlik? Jah, tean, aga... Ikka jätan vahele, tänan...

"Sri Lanka kuulub maailma enim riigipühi tähistavate riikide sekka - arvesse võetakse nii budistide, hindude, moslemite kui kristlaste traditsioone ja kokku on ametlikke pühi 26. (Võrdluseks: Eestis on riigipühi vaid 12 ja neist omakorda kaks on alati pühapäeval.)"

Kohv Gallery Cafe'st Colombos! Stiilne ning maitsvat kohvi ja kohvikõrvast pakkuv koht.

Eemal kärarikkast liiklusest asub paradiis - Gallery Cafe, mille lõi maailmakuulus, Lääne-Aasia tähelepanuväärseim arhitekt Geoffrey Bawa (1919-2003). Bawa sündis Sri Lankal ja arhitektihariduse sai Londoni arhitektuuriühingu koolist, kus ta õppis aastatel 1954-1957. Enne arhitektiks küpsemist oli ta juba maailma näinud, juristiks õppinud ja palju reisinud. Tal arenes selge visioon, kuidas mõõdutundega ühendas lopsakas Sri Lanka loodus ja põlisrahvaste traditsioonid ning seada minevikukihid ühte uue hingamisega. Oma stiiliga on ta olnud üks troopilise modernismi eestvedajaid.

Meie Jaffna külastamise aeg langeb kokku diwali-, Sri Lankal tuntud ka kui deepavali-festivaliks valmistumise ajaga. Tegemist on hindude aasta tähtsaima pühaga, mis märgib valguse võitu pimeduse üle, hea võitu kurja ja teadmiste võitu teadmatuse üle.

Ilmekas näide keelekasutusest ka ikka:

... Suured jätkuprotestid mõjutavad osaliselt ka praeguseid sündmuseid.

"Minu Aasia saared"

Margus Kalam.
Minu Aasia saared: kolm pühvlit ja kaks hobust
Tartu: Petrone Print, 2024
272 lk. + fotod

Raamat on juba ammu loetud, keset suurt suve. Värskendasin pisut mälu ja meenus, et oli täitsa mõnus lugemine. Nii et saan vana võla kaelast ära ja postituse mustandikaustast välja. Samas ka tuleviku tarbeks märk maas.

Valik välja kirjutisi ka:

Toa jagamine võõra inimesega ei ole just meeldiv uudis. Vajan väga privaatsust ega jaga hea meelega tuba isegi sõpradega.

Samas ei tunne ma end kunagi teise inimese kodus hästi. Alati on tunne, et olen koormaks kaelas. Ega mulle ka meeldi teisi majutada.

"Nüüd on küll kõik. Selles elus olen edasi üksi. Olen juba õppinud üksi olema ja sa ei kujuta ette, kui palju parem see on." Nii ongi. Lähen, kuhu tahan, ja teen, mida tahan. Kui ei taha, siis ei tee üldse midagi.

Miks üldse peaks üks Euroopa mees vaatama Aasia poole selle pilguga, et sealt naine leida? Enda puhul olen selgeks saanud, et see on justkui allahindluse tegemine endale. See on suhe, kus ei pea nii palju pingutama, et olla oma kaaslase vääriline. Paljudel juhtudel on muidugi tegemist rahaga, kui naine teeb mehele järeleandmisi, et seeläbi saada lapsed ja vanemad toidetud. Aga alati ei ole isegi raha naisele nii oluline. Eurooplased lihtsalt suhtuvad naistesse lugupidavamalt kui mõned teised rahvusest.

Mis minust edasi saab? Olen samas punktis nagu neli aastat tagasi, kuid kindlasti targemana. Vähemalt selles osas, mis puudutab suhteid Kagu-Aasia naistega. Loodetavasti ei astu ma enam samasse ämbrisse. Kui, siis ehk mõnes teises riigis, et saaks sellest uue loo.

"Minu Malaisia"

Täna on 24.04.24😍

Cristo Pajust. Minu Malaisia: kanavarbad ja kotijook. Petrone Print, 2023. 192 lk.

Täitsa mõnus ja lobe lugemine. Hea sõna-, keelekasutus ja muhedalt kirjutatud. Kuigi tegemist on Aasiaga. (Nagu te teate, see on kant, kuhu ma ilmaski ei läheks 😉, aga lugeda võin küll, sest see on reisimine kodusest mugavustsoonist väljumata🙃). 

Paar väljakirjutust siis ikka ka traditsiooniliselt:

Palju on riisi- ja nuudliroogasid ning muidugi ei puudu kusagilt ka vürtsid. Siin ei pöörata tähelepanu toidu tervislikkusele ega väljapanekule, vaid põhiline on maitsemeele kaudu saadud elamused.

Imetabane, kuidas vahel kellegagi kohtudes tekib kohe äratundmine, et temaga on mul midagi ühist, seda isegi ilma pikemalt juttu ajamata.

Aidan [agar Uberi juht] on oma autojuhi karjääri vältel välja töötanud kavalad viisid, kuidas sõidukaaslased rääkima saada ja tihti pajatab lugusid, mida tal on õnnestunud õigete küsimustega välja õngitseda. Ta siiralt huvitub inimestest ja eristub sellega 99% juhtidest, kes valdavalt omaette nohisedes sõiduga võimalikult kiiresti ühele poole tahavad saada, et järgmise piiksu peale reageerida.

Kuala Lumpurit kui metropoli teavad paljud, ent märksa vähem teatakse, et see on ka Malaisia pealinn. /.../

Ülejäänud Malaisia jääb pahatihti märkamata, kuigi just pealinnast väljas asuvad mitmed pärlid, mis tähelepanu väärivad. Näiteks maailma suuruselt kolmas saar Borneo, millest küll vaid veerandjagu jääb Malaisiasse ja suurem osa Indoneesia piiridesse.

Vahel emaga Skype'is rääkides ei suuda ta imestada, miks mul on vaja pidada sellist eri rasside, kultuuride ja usundite segasummasuvilat. Mu vastus on alati üks: see ongi Malaisia!

Malaisia on mu maailmavallutuse esimene peatükk, jäädes seega alati mu südames erilisele kohale.

"Minu Tokyo"

Maarja Yano.

Minu Tokyo: nähtamatu piiri taga.

Petrone Print, 2022 

(Esmakordselt ilmunud 2013. a., uus epiloog 2022)

304 lk. : ill.

(Minu sari)

Nauditav lugemine. Ei teagi, miks olen siiani nii väga neid Aasia-poolseid lugusid peljanud. Jaa, eks see idamaine on ikka kuidagi võõrapärane ja võõristav. Aga need lood, mis eestlaste poolt kirjutatud, on juba iseenesest värvikad ja vahvad. Need on nii päris. Päriselt juhtunud. Kui veel on hea keelekasutuse, lobeda sulejooksu ja mõnusa huumoritajuga kirjutaja, siis muudkui loe ja naudi. Täpselt nii oli Maarja "Minu Tokyoga".

Vahel juhtub, et sellistes raamatutes hakkab liialt domineerima isik oma probleemide ja/või veidrustega ning paik, millest on kirjutada lubatud, jääb tahaplaanile. Samuti võib juhtuda ka vastupidine - keskendutakse liialt kohale ja isiklik komponent jääb puudu. See on minu jaoks veel kurvem variant. "Minu Tokyo" oli ses osas hästi paigas. Läbi isikliku elu, isiklike kogemuste tuli kenasti välja jaapanlik elulaad, kultuur, käitumismuster jne.

Algne idee või plaan - Jaapani poiss üheks aastaks - päädis armumise ja abieluga, mis nüüdseks juba üle kümne aasta kestnud. Jaapani poiss on leidnud kodu Eestis. Koos kasvatatakse kahte last, ema nägu poega ja isa nägu tütart. Sellest on eriliselt hea meel, kuna pärast kahe lapse kaotust jäi õhku nukker meeleolu.

P.S. Raamat loetud juba ammu. Mustandite kaustas kandis aprilli alguse kuupäeva😮

"Minu Filipiinid"

 

Madle Timm. 

Minu Filipiinid: katastroofide keerises.

Petrone Print, 2023
84 lk., 8 l. ill.

(Minu sari)

Eile hakkas see postitus oma elu elama. Sellepärast olin täna sunnitud tal natist kinni võtma ja korda tegema😀

Manila kõrghooned, tornid. Vaesus. Räpasus. Kontrastid. Looduskatastroofid. Punane Rist. Humanitaarabi.

Ausalt öeldes ei viitsi pikalt kirjutada. Lugemiseks oli täitsa kobe tükk. Aga no ikkagi see va Aasia! Ei ole ta mulle teragi omasemaks ja armsamaks saanud. Aga rahu temaga!
Mu meelest hea ja asjakohase kokkuvõtte on kirjutanud taas Mae. Siinkohal Sulle ka tervitused, kui mu kritseldust lugema juhtud!

Mõned väljakirjutused vaid:

Humanitaarabi on suuresti tänuväärne valdkond ja ilma selleta oleksid kannatused kordades suuremad. Kleepsud ja numbrid ja ilusad pildid on olulised, aga mitte olulisemad kui päris inimesed.

Midagi kulinaaria vallast😏:

"Sa ei ole sajaprotsendiliselt Filipiinidel käinud, kui sa pole balut'it söönud!" kuulutab Kareen ja surub mind kärule lähemale.
"Eh, aitäh, mulle piisab ka viiekümnest protsendist," puiklen vastu ja suunan meid kärust eemale. Kareen naerab.
Balut on nimelt pardi-, kana- või hanemuna, mille sees on juba embrüo ehk näiteks väike pardipoeg arenema hakanud. Neid on erinevas "valmimisastmes" ja need ajavad mulle ühtmoodi oksemaitse suhu. Kohalikud aga koksavad rahumeeli munad katki, lürpides esmalt ära sealt välja voolava "leeme" ning asudes siis muu osa kallale. Traditsiooniliselt väidavad nad, et see on parim snäkk pärast õhtut väljas, mistõttu võib igal öösel näha kärutäisi mune tänaval müügil.

Vastuolud, vastuolud:

Olen üllatunud seda enam, et Filipiinid kui tugevalt katoliiklik riik on tuntud oma konservatiivsuse poolest, kuid, nagu välja tuleb, on märkimisväärselt tolerantne oma geide, lesbide, biseksuaalide ja transseksuaalide suhtes. Numbriliselt väljendudes on lausa 80% filipiinlastest roomakatoliiklased ja kiriku õpetused domineerivad sageli Filipiinide avalikus elus. Seda huvitavam on, et mõned aastad tagasi avaldatud küsitlusest selgus, et 73% filipiinlastest arvab, et geid  ja lesbid ja muud seksuaalvähemused peaksid ühiskonnas olema aktsepteeritud. Võrdluseks - naaberriigid Indoneesia ja Malaisia vastasid omakorda kolme ja üheksa protsendiga.

[Jah, imelik see ilmaelu ikka. Meil, näe, surutakse ka väevõimuga sooneutraalsust peale ja upitatakse ebanormaalsust pjedestaalile. Rahvaküsitlust pole tehtud ega ilmselt tehtagi, sest mine tea, äkki "pime" rahvas hääletab äkki normaalsuse ja traditsioonide ja väärtuste poolt. Meil on ju sõnavabadus, aga ainult sinnamaani, kui peavoolule takka kiidad, kui oma peaga mõtlema hakkad ja oma arvamust avaldad, siis on paha-paha. Kirikuringkonnad siiski on suures osas veel traditsioonide ja väärtuste põhised. Kuigi on siingi teatavad voolud ja suundumused. No mida iganes! Patt jääb patuks ka siis, kui me seda nii ei nimeta. Jumal armastab patust, mitte pattu! - Selline kõrvalepõige siis tuli nüüd täiesti meelevaldselt siia]

Aga lugege ise!😏 Ei hakka teile siin midagi ümber jutustama😛

"Minu Goa"

Järgmine suvelugemine, sedapuhku siis Minu-sarjast. Kahjuks sai ka see nii loetud, et väljakirjutused jäid tegemata. Lõppu lisan paar lõiku Petrone Prindi kodulehelt.

Anne Vetik. Minu Goa: päike, penid ja pina colada.
Petrone Print, 2022
168 lk., 8 l. ill.

Goa - India väikseim osariik. Aasia, mis mind absoluutselt ei köida.
Lugeda oli aga täitsa tore. Las teised seiklevad ja jagavad oma muljeid.
Sain taas kinnitust, et mul sinna asja ei ole:)

Raamatu tagakaanelt saame teada:

Olen jõudnud Goa lennu väravasse. Siin on viiekümnendates aastates tädid esoteerilise tulukesega pilgus, kaelas korralikult energiaga laetud kristallehted. Seina äärde põrandale on pesa teinud päevinäinud rastapatside ja kõrvatunnelitega seljakotirändurid, kapsaks loetud „Lonely Planet“ näpus. Vene rahvusest inimesed joovad rõõmsalt viina ja arutavad, kas sel aastal on kohapeal kõik vanaviisi või tõstis majaperemees hinda.

Valgustatud nägudega joogatarid teevad väikest lennueelset venitust ja karmapuhastust. Sealsamas istub, kallis läpakas süles, IT-guru, kes lendab koju vanaema sünnipäevale ja kirjutab veel viimaseid koodiridu. Veidi närviline keskealine paar, safaririided seljas ja Taj Mahali tutvustav brošüür käes, vahib kogu seda tsirkust, nägudel ilme: „Äkki oleks pidanud ikka Türki minema?“ Aga mina?

Olen Anne, moe- ja kunstikriitik, juhtinud paari telesaadet, rännanud maailmas siin ja seal, murdnud teel mõned südamed ja muidugi ka enda oma. Nüüd olen astumas Goa lennukile, plaanides lähema kuue kuu jooksul tegeleda keskkonnateemadega ning eelkõige varjupaigakoerte kantseldamisega.

***

Koeratempli päevakavva kuuluvad hommikusöök, ujumine, jalutuskäigud, puugid, koerte sotsialiseerimine, „väljakutsed“, kui mõni kohalik elanik või turist leiab tänavale jäetud kutsika või vigase koera, ning külaliste vastuvõtt. Kavva võivad ilmuda ka arstilkäigud, kui mõni koertest loiuna paistab. Need ülesanded pole just kontimurdvad ja mulle loomasõbrana pigem meeldivad. Minu meelest on Koeratempli asukatel tore elu, kuigi neid on meie territooriumi jaoks veidi liiga palju ja see tekitab tülisid, täpsemini korralikke koerakaklusi.

***

Hipivaim on Goasse nii sügavale juurdunud, et nakatab enam-vähem kõiki, kes siia jõuavad ja pikemaks kui paariks nädalaks kohale jäävad. Minu tavapärast Tallinna-soengut asendavad juba paar päeva pärast saabumist kookosrasvased patsid. Kõik uustulnukad alustavad oma Goa-elu veidi ebalevalt, desinfitseerivad käsi (India on ju nii „räpane“), uurivad, ega toit pole liiga vürtsikas, ja püüavad püsida hüdreeritud ja deodoreeritud. Kuid juba mõne päeva möödudes märkavad nad, et polegi hommikul esimese asjana käsi pesnud. Mina märkasin, et kratsin rannakoeri, mõtlemata tuhandele võimalikule haigusele, mis mind rünnata võiksid. Ja kui isegi Goa asjaajamiste tempo enam endast välja ei vii, oledki hipi valmis.

Vahepeal loetud ehk pisut võlgade likvideerimist

Teele Rebane. Minu Hongkong: veel õli tulle
Petrone Print, 2021
248 lk.

Noore inimese seiklus- ja rännuhimu viib teda Hongkongi. Omamoodi täiskasvanukssaamise lugu, kodust laia maailma mineku kogemus. Vabas Eestis sündinud noore idealistlik maailmakäsitlus, soov maailma parandada ja päästa... Ainult et prussakad on veidi hirmutavad. Ma tean, et on olemas foobiad, mida ei saagi mõistusega võtta ja mida ei mõista need, kellel foobiaid pole..., aga minu jaoks ikkagi on kummastav, et tormatakse kartmatult barrikaadidele vabaduse eest võitlema, aga prussakahirm on ületamatu...
Hongkongis valitsevad lahkhelid, lõhed, meeleavaldused. Hongkongi majanduse selgroog on keskklass.
"Nad on kas eesliinil või aitavad muudel viisidel. Nad annetavad varustust, pakuvad pro bono juriidilist nõustamist ja tasuta taksot, et "vaprad" turvaliselt protestidelt koju saaks. Nad on õpilased, tudengid, taksojuhid, pankurid, juristid ja ärimehed, Neid kutsutakse "kollasteks".
Teisel poolel on privilegeeritumad hongkonglased, kes paluvad keskklassil ometigi nende ilusa linna lõhkumise lõpetada. ... Nad elavad teisel planeedil. Neid kutsutakse "sinisteks".
Ja siis on need, kes ei kuulu kummalegi poolele. Nad ei ole ei kollased, sinised ega ka rohelised. Neil pole arvamust. Neid lihtsalt ei huvita. See ei puutu neisse. Või on see võitlus nende silmis asjatu, mõttetu. Kuidas saab üks inimene sellises olukorras arvamust mitte omada, ma ei mõista. Sellises situatsioonis ei saa erapooletu olla. Sulle kas meeldivad diktaatorid või mitte. Sulle kas meeldib sõnavabadus või mitte. Need probleemid ei lange mingisse halli alasse. See on must ja valge. Kollane ja sinine."

Jah, ma saan aru et noorele inimesele on ideaalid olulised ja mõistan, kellele siin poolehoid kuulub... Aga... elus ei ole siiski kõik ainult must-valge, on palju varjundeid ja värvitoone... Ja mina mõistan väga hästi ka neid, keda ei huvita, kellel pole arvamust, kes on erapooletu... See võib olla ka enda vaimse tervise huvides.
Igatahes - põnev kogemus ja tore lugeda!

Mele Pesti. Minu Kuressaare: uhkelt iseseisev
Petrone Print, 2021
239 lk.

Sekka siis üks kodumaine lugu. Palju äratuntavat. On ju isegi Kuressaare peal üksjagu patseeritud. Aga - siiski ka palju sellist, mis on ajaloohõlma vajunud ja millest ei kuule just tihti. Ilmselt kohalik elanik, (kures)saarlane teab, aga massakas mitte.

Lenno Vaitovski. Minu Riia: kukkumine üles
Petrone Print, 2021
192 lk.

Kohe alguses saame teada äärmuslike ilmaolude kohta Kesk-Euroopas ja ka Eestis, mida on hea lugeda, sest ise ei ole selliseid asju talletanud, mällu söövitanud. Samuti vabakutselise "rõõmudest" ja vabaduse mõrkjast maitsest.
Mõnele on vist kohe emapiimaga kaasa antud hea sõnaseadmise oskus. Milline värvigamma koduotsingute kirjeldamisel!😀
Väidetavalt on Riia parim linn kõndimiseks. Kohati lasin küll paar lehte korraga, kuna Läti suurimad sillad ja saared ning Riia õudused mind ei morjendanud. Põnevam on ikka lugeda inimeste isiklikke kogemusi ja vahetuid läbielamisi.
Mõned toredad ütlemised ja mõttekäigud, mis tõelist naudingut pakkusid:

"Niisiis elasid selles korteris enne mind kõigesse neid ümbritsevasse boheemlasliku ükskõiksusega suhtuvad pikkade juustega teejoodikutest maalikunstnikud."

""Kui sul kelleltki midagi vaja on, siis sa ei saa niisama minna ja küsida - sa pead ka mingi vastuteene osutama," lausus ta [Polina] kord pedagoogi tooniga. Vastuteeneks sobis tema arvates ka šokolaad või mõni muu meene. Mulle pakkus selline arusaam tööelust nalja - olin siiani mõelnud, et tööl käiakse tööd tegemas. Et midagi muud mul seal kelleltki vaja pole, ainult seda, et ta oma tööd hästi teeks."

"...olen alati kadestanud inimeste oskust täiesti tühisest argiseigast suur sündmus tekitada. Ja selliseid inimesi kohtab eriti tihti teel olles."

"Võib vaid arvata, miks üheski Riiast rääkivas turismiväljaandes ei ole Balderajale pühendatud ridagi, eraldi peatükist rääkimata. Just seal peab lootus hääbuvat pensionipõlve ja depressioon sõidab koos vaesusega suures kaarikus mööda tänavaid (ja tõenäoliselt ka mööda sedasama kergliiklusteed, mis viadukti alt algas). See ei ole see Riia, mida harilikult nähakse või vaatama tullakse."

"Minu Singapur"

Liis Lass. Minu Singapur: praktiline paradiis
[Tartu]: Petrone Print, 2020
270 lk.

Ootasin sellest raamatust enamat. Teadagi, juba autori nime pärast:) Jaa, oli glamuuri ja rikkust ja arrogantsi ja...  kohati nagu isegi lihtsat ja armast inimlikkust. Aga ikkagi, ei olnud minu teetassike.

Geograafiahuvilistele on see muidugi kindla peale minek. Singapuri on siin rohkem kui küll. Mulle, kes ma neis raamatutes just rohkem seda isiklikku prismat armastan, jäi seega midagi väga olulist puudu. Jaa, pisut ikka oli eraelulist ka, aga nii näpuotsaga, et ei kvalifitseerunud:)

Kohati oli mul tunne, et oi, ma ei kannata enam seda tibinat välja - a la mis mina ütlen, see on hea, ilus ja õige, aga sinu söök on nõme, sest mina ütlen nii ja nii on:)

Ja muidugi minu lemmikteema - keeleteema. Ma ei saa üle ega ümber sellest. Eestlane armastab lühivorme kasutada, mis mulle väga sobib. Seetõttu tundub mulle nii kummastav lugeda läbi terve raamatu neid pikki, harjumatuid, lohisevaid vorme - koostisosasid, söögikohtasid, soojasid, aedasid, salatiaedasid, hindasid, koduseinasid... Sorry, aga mulle tunduvad need lausa värdmoodustised, kui nende kontsentratsioon liiga suureks läheb ja aina kordub!
Mina ütleks ikka: koostisosi, söögikohti, sooje, aedu, hindu, seinu...

Olen mõelnud, et selliseid väljendeid kasutavad välismaal elavad eestlased, kes juba kauaks ära jäänud, või siis eesti keelt kõnelevad välismaalased, aga kahjuks kuulen liiga sageli ka kodumaiste eestlaste suust neid lohisevaid sõnu...

No minu kiiksud, ma tean!:)

Vaatamata sellele suurele vingumisele leidsin siiski palju häid ja huvitavaid mõtteid, millega täitsa nõus olla või lihtsalt toredaid ütlemisi, seisukohavõtte, mida siiski ei viitsi praegu siia ümber kirjutama hakata. Niigi on raamat "sada aastat" tagasi loetud ja kuu aega mustandite kaustas oma aega oodanud😏
Seega vaid paar näidet siia.

Transpordivahendid on väga puhtad ja pole ülerahvastatud. Kodutuid ei ole, keegi ei haise ega võbele, inimesed istuvad metroos vaikselt reas ja oma telefonis.

Inimloomus on igal pool sarnane.

Siin elades toome me tegelikult kõige rohkem ohvriks oma elukoha, sest samade kuludega saaks elada kuskil Lõuna-Prantsusmaa üüratus veinilossis, mille kõrval on kümne hobusega tall, mille eest kannab hoolt palgatud meeskond. Hinnad on täpselt samad, aga siin on vähem ruumi ja pole isiklikke hobuseid. Aga kvaliteet maksab ja valikuid peab tegema.

"Minu Aasia"

Margus Kalam. Minu Aasia: kaubarändurina Indias, Hiinas, Tais, Jaapanis, Koreas...
Toimetaja Epp Petrone

Tartu: Petrone Print, 2019

390 lk.

Lisaks pealkirjas mainituile külastatakse veel Egiptust, Bangladeshi, Nepali, Bhutani, Sri Lankat, Vietnami, Myanmari ehk Birmat, Kambodžat, Laost, Hongkongi, Taiwani, Indoneesiat.

Väga kirev ja seiklusrikas raamat. Tänud siinkohal ka Maele soovitamise eest! Oli just nii, nagu Sa ütlesid, igal lool on konkreetne algus ja lõpp. Ei mingit sihitut jauramist. No ja tõepoolest -  oli hea lugeda! Aasia on ja ilmselt ka jääb mulle piirkonnaks, mida ma kunagi külastada ei soovi, aga lugeda - palun väga, miks mitte! 
Sarnaseid jooni (loe: tuli midagi tuttavlikku ette:)) leidsin mitmete varem loetud reisiraamatutega, näiteks meenus kohe peaaegu aasta tagune "Keskeakruiis".

Lasin lugudel end kanda ja seekord pikki väljakirjutusi - teie õnneks ja rõõmuks!, ei tule:)

Soovitan teile Myanmari, mis on kõige külalislahkem ja siiram Aasia maa, mida kogenud olen. Ja olgu öeldud, et elektriratta  aku ei pea Birmas vastu mitte 50, vaid 60 kilomeetrit! Vähemasti minu oma pidas. 

Aga samas on sellised "tõlkes kaduma läinud" lood just need, mis lisavad reisile vürtsi. Kes vürtsi ei soovi, võib minna valmisreisile kuhugi tuntud-turvalisse rannakuurorti! Kuigi petta võib muidugi ka seal saada.

"Keskeakruiis"

Inge Mehide, (Ahto Meri). Keskeakruiis: elu parim aasta. (415 lk.)

Reisiraamat Aasia-riikidest. Kruiisisin koos Inge ja Ahtoga kaasa (koroona)ajal, mil reaalselt reisida ei saagi. Kas kunagi veel üldse saabki? Eks seda näitab aeg...
Olgu siinkohal ka külastatud riigid üles loetletud:
Filipiinid, Malaisia, Indoneesia, Nepal, India, Tai, Birma, Laos, Sri Lanka, Vietnam.
[Reis on dateeritud 14. aprill 2018 - 28. mai 2019].

Tuletas mulle veidi meelde raamatuid "Samba, sake ja tšillikaun" ning "Meri ja kuked". Ilmselt seetõttu, et ka neis oli väga lai (eksootiliste, soojade) maade spekter, mida külastati, ja palju fotomaterjali.
Endiselt olen ma veidi äraoleval seisukohal Aasia riikide suhtes ehk ega nad mind eriliselt ei köida. Jah, pildimaterjal on tore ning nauditav vaadata, aga kõik need nii erinevad kombed, religioonid, elustiilid, valdav vaesus või siis pigem väga suured kontrastid rikaste ja vaeste vahel, no ei ole minu teetassike, võta või jäta... Ausalt öeldes on mul kõik need riigid segamini nagu puder ja kapsad või Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul:) Ma ei tea, kas selle või muu teguri tõttu venis lugemine väga pikaks, aga võib-olla tuli see isegi kasuks.
Mis aga raamatu väga muhedaks tegi, oli autori kirjutamise stiil. Palju vahvaid ütlemisi ja sõnakasutusi, mida ma nautisin täiega. Aitäh nende eest! Allpool siis "pisuke" väljavõte:)
Ja muidugi suurepärased fotod - ainuüksi neid vaadates on võimalik elamused kätte saada! Tahaks neid siinkohal kohe eksponeerida, aga kahjuks ei saa ma seda teha. Nii et vaadake ise raamatust.
Üks asi veel - toidud! Toitudest on raamatus ka väga palju ja põhjalikult juttu. Sageli oli tunne, et sülg hakkab kohe-kohe suunurgast nirisema, igal juhul kõht läks alati hoobilt tühjaks:) Maitseelamused tundusid olevat võrratud.

Nii oleme hakanud päev korraga oma unistust tõeluseks elama, soovides end aeg-ajalt näpistada, kas see kõik toimub ikka päriselt? Kas me tõesti ei pea terve aasta ärkama kellegi teise väljamõeldud raamidesse? Pingutama võõraste eesmärkide nimel? Ei, ei pea. Võime teha, mida hing ihaldab, ja minna sinna, kuhu süda kutsub. Peame ainult lootma, et nii suur vabadus meid lootusetult ära ei riku. [Filipiinid]


Filipiinidel armastatakse kontraste ehk kui juba konditsioneerida, siis nii et kulmud härmas.


Restoranides käies õpime filipiinlaste kohta veel midagi. Kui hajameelsed võivad nad olla! Tellime näiteks juustu- ja kanasalati, aga kokk unustab välja nii juustu kui ka kana. Või küsime kana kõrvale riisi, aga taldrikul on ainult koib. Kord tuuakse lauale kaks täpselt sama magustoitu, ühel pooled komponendid puudu. Teine kord teatatakse pika ooteaja lõpus: "Vabandust, me unustasime teie tellimuse ära. Kas olete nõus veel ootama?" Jah, muidugi, meil on aega terve aasta!

Kestab ramadaan, mis tähendab, et päikesetõusust kuni loojanguni ei vaata eeskujulik moslem toidu poolegi. Paljud söögikohad on päeval kinni, kuid õnneks on Kuala Lumpur multikultuurne linn. Budistidest, kristlastest ja hindudest restoranipidajad ei lase end islami kalendrist häirida. [Malaisia]


...võtame meiegi Kuchingis tempo maha. Ärkame, veedame kolm-neli tundi kohvikus hommikusööki süües ja uudiseid lugedes, longime ringi, vaatame, kuidas korralikud inimesed tööd teevad, ja tunneme isegi veidi piinlikkust, nautides mittemidagitegemist. [Malaisia]

Kutast ida pool asuvat Tanjung Aani peetakse õigusega Lomboki üheks ilusaimaks rannaks. Siin on väike ja üsna kinnine lahesopp heleda liivaribaga, servades kõrgumas kaljud. Ronime nende tippu, misjärel saan reielihastelt järgmisel päeval kibeda meeldetuletuse ja kutse arenguvestlusele. [Indoneesia]


Teel sinna saame kokku kitsi karjatava mehega... [Nepal]

[Minu kiiks, kahemõtteline väljend: kitsi karjatav mees:)] 

Valime teise, laiema tee ja jõuame õigel ajal kanjoni teise serva, kuhu kogunetakse päikeseloojangut vaatama. Kaunid hetked pildile püütud, selgub aga, et ka siit ära pääsemiseks tuleb ühest kitsast lõigust üle minna. Kui ma sellega hakkama olen saanud, tunnen end nagu sangar seiklusfilmis. 
"Äkki läheks veel mõnel õhtul kanjonisse pildistama?" teen juba järgmisel hommikul Ahtole ettepaneku. Olgu etteruttavalt öeldud, et me lähmegi. Teisel korral ei juhtu kanjonis muud märkimisväärset, kui et leiab aset naispeategelase areng. Ta kõnnib läbi ja üle päris mitmest kohast, mida enne hirmuga vaid eemalt vaatas. Tasakaal on kinni peas. [Tai]

Ühel hommikul ärkame juba veidi pärast südaööd ehk kell pool kuus, et minna pildistama kuulsat Pai udu.  [Tai]


Meie ööbussi roolis istuva noore mehe vemmeldav veri on ilmselt mingite droogide abil aeglasemalt voolama pandud, teen järelduse, kui juht ei kihutagi pooltühjal teel nagu ogar teismeline. [Birma]


"Sauna," hääldab giid meile oma nime ja hakkab siis seletama, mida "sauna" tähendab. Kuulame teda lõbustatult.
Sounar osutubki parajaks naljaninaks. "Ma õppisin ülikoolis humoroloogiat," tutvustab ta end. "Rahvuselt olen aga nepallane."  [Birma]


Ja jõuabki kätte täpselt aasta päevast, mil teele asusime. Me ei ole veel valmis lõpetama. Nii palju on nägemata, kogemata, maitsmata. Kas mitte selline ei peakski inimese elu olema? Iga päev midagi uut toov, enda ja maailma kohta õpetav, proovile panev, täis vabadust. Avastan ehmatusega, et minust ongi vist hulkur saanud. Ringi rändamine tundub mulle sama loomulik nagu hommikune hambapesu. [Vietnam]


Khau Vai armuturg toimub mõne päeva pärast. Meie oleme selleks ajaks juba läinud, sest vihmavalingud on tulemas, ja ega meil tõtt-öelda sinna asja olegi. Vanadel kallimatel on liiga kauge tulla ja uusi me ju ka ei otsi. Kui juba selline katsumus nagu aasta koos reisimist meid lahku pole ajanud, küllap siis istume kaheksakümneseltki koos teetassi taga, sirvime mälestusi ja plaanime avastusretke... kasvõi lähima suure kivi juurde. [Vietnam]

Vaid pooletunnise sõidu kaugusel linnast [Ha Giang] asuvad veel ühed rahvusvähemuste külad. Siin elavad Vietnami taid, keda ei tohi segamini ajada Tai taidega. Vietnami suuruselt teine etniline grupp elab enamasti mägede jalamil ja kasvatab põhiliselt riisi. [Vietnam] 

Käed poris, jalad poris, küürutavad naised päev otsa riisiistikute kohal, mõnel isegi laps turjal. Lillehmongide elu pole lillepidu, ütleb nii mõnegi naise päeva lõpuks kurnatud pilk. [Vietnam]

Mis minus vaimustust tekitasid olid ujuvkülad Vietnamis ja Tais.

Nagu paat, hulbib ka meie öömaja otse järvel. Peremees on sidunud pontoonidega vee peal püsiva ehitise kõrval oleva karstimäest saare külge. Päris tuulte pillutada me seega pole, küll käib igapäevaelu juurde kerge õõtsumine. Kokku on siin kolm omavahel ühendatud rookatusega maja, keskmises elab pererahvas, kahes äärmises külalised. Majade ees on bambusterrassid õdusate puhkealadega - istumis- ja lesimiskohtadega päikese käes või varjus. Kuhu ka ei vaataks, kõikjal kasvavad pottides rohelised taimed või õitsvad lilled. 
Kindlasti on sellisel elul omad raskused, eriti siis, kui ilm ära keerab. Ma isegi ei kujuta ette, mis saab siis, kui pererahva praegu alles beebieas laps hakkab ringi ukerdama. Kuskil pole ju ühtegi piiret! Meile aga tundub see kõik idüllide idüll. Mittemidagitegemiseks on paremat kohta raske ette kujutada. [Tai]

Raske kujutleda, kuidas noored pered ujuvkülas väikestel lastel silma peal suudavad hoida, ilma et need vette ei sulpsataks. [Vietnam]

Ja ikka need võimsad, lummavad, maalilised looduspildid. Riisipõllud! Kosed. Jõeorud. Udu ja pilved... Need jäävad mind nüüd pikalt kummitama:)

Ellu jääda

Yeonmi Park (Maryanne Vollersi kaasabiga). Ellu jääda: Põhja-Korea tüdruku teekond vabadusse.

Omal ajal sai päris mitu "Valge"-sarja raamatut läbi loetud. Veel enne blogimise ajastut. Nüüd siis jällegi väga päevakajaline teema. Põhja-Korea (P-K). Just äsja toimus USA presidendi ja P-K juhi ajalooline kohtumine. Hakkaks ükskord ometi seal riigis ka midagi paremuse poole minema!!!
See on ikka täiesti masendav, mis selles riigis toimub. P-K on rohkem stalinistlik riik, kui Stalini-aegne Venemaa ehk siis Nõukogude Liit oligi.

Lugu räägib P-K tüdrukust Yeonmist, kes koos emaga põgeneb läbi Hiina ja Gobi kõrbe Lõuna-Koreasse. Esimene osa on elust Põhja-Koreas, teine Hiinas ja kolmas osa Lõuna-Koreas. Kui P-K-s oli nälg ja Suure Juhi ülistamine, propaganda- ja enesekriitikakoosolekud, siis Hiinas käis smugeldamine ja inimkaubandus, vägistamine jne. Ega Lõuna-Koreasse jõudminegi ei olnud meelakkumine. Harjuda tuli niiiiiiiiiii paljude erinevate asjadega, ennekõike vaba ja kapitalistliku ühiskonnaga.

Meie järgmine peatuspaik oli ümberasustuslaager, kus põhjakorealastele õpetati, kuidas olla lõunakorealased.
Ma ei tea, kas teistel ülejooksikutel olid samad probleemid, aga minul oli kõige raskem õppida ennast tutvustama. Peaaegu keegi ei osanud seda ning õpetajad pidid õpetmama, et alustuseks tuleb öelda oma nimi, vanus ja kodulinn. Seejärel võib teistele jutustada oma hobidest, lemmiklauljast või -filmitähest ja lõpuks rääkida, kelleks tahad tulevikus saada. Kui mind välja hüüti, tardusin paigale. Mul polnud õrna aimugi, mis on "hobi". Kui selgitati, et see on tegevus, mis pakub rõõmu ja rahuldust, ei tulnud mulle midagi pähe. Minu ainus eesmärk pidi olema režiimi õnnelikuks tegemine. Kellele oleks üldse korda läinud, mida "mina" tahaksin täiskasvanuks saades teha? Põhja-Koreas polnud sellist nähtust nagu "mina" - oli ainult "meie". Olin kogu harjutuse aja kohmetu ja ärritunud.
Seda nähes ütles õpetaja: "Kui see on raske, siis ütle, mis on su lemmikvärv." Mu peas valitses jälle tühjus.
Põhja-Koreas õpetatakse kõike meelde jätma; enamasti on igale küsimusele ainult üks õige vastus. Kui õpetaja küsis mu lemmikvärvi, mõtlesin palavikuliselt, mis võiks olla "õige" vastus. Mind polnud iial õpetatud kasutama aju kriitiliselt mõtlevat osa: seda, mis teeb läbikaalutud otsuseid, miks on üks asi teisest parem. 
Õpetaja aitas mind: "See pole ju nii raske. Las mina alustan. Minu lemmikvärv on roosa. Aga sinu oma?" 
"Roosa!" vastasin kergendustundega, et olin lõpuks õigesti vastanud.
Lõuna-Koreas hakkasin vihkama küsimust: "Mida sina arvad?" Kellele minu arvamus õige korda läks? Mul kulus palju aega, et hakata iseseisvalt mõtlema ja mõistma, miks minu arvamused on tähtsad. Pärast viieaastast vaba elu harjutamist tean nüüd, et mu lemmikvärv on kevadroheline ning mu hobid on raamatute lugemine ja aimefilmide vaatamine. Ma ei korda enam teiste vastuseid.

...Ma polnud eales aimanud, et vabadus võib olla nii julm ja raske. Olin pidanud vabadust õiguseks kanda teksaseid ja vaadata ükskõik missuguseid filme, ilma et peaksin kartma arreteerimist. Nüüd taipasin, et pean kogu aeg mõtlema - ja see oli kurnav. Tuli ette, et mõtlesin: kui Põhja-Koreas poleks pidevat nälga, siis oleks mul seal parem, sest kõik mõeldakse ja otsustatakse minu eest ära.

Need on vaid üksikud, kuid väga ilmekad näited "vabaduse taagast", millega Yeonmi pidi rinda pistma. Ta sai hakkama. Vaid mõne aastaga läbis ta kooliprogrammi, lugedes, lugedes, lugedes, ise õppides ja siis eksameid sooritades. On ju Lõuna-Korea tuntud oma kõrgetasemelise haridussüsteemi poolest.  
Meile öeldi, et Lõuna-Korea lastele on haridus kujunenud sundmõtteks, nad õpivad seitse päeva nädalas ja käivad vabal ajal täienduskursustel, et klassikaaslastest ette jõuda.

Edasi tulid ülikooliõpingud.
Esimese semestri hinded pandi internetti üles. Olin oma põhikursuse peaaegu üheksakümne üliõpilase seas kolmekümne kolmas. See hämmastas kõiki, sealhulgas mind ennast, sest kriminaalõiguse osakond oli kogu ülikooli kõige nõudlikum. Järgmise aastaga paranesid mu tulemused jõudsalt. 2013. aasta kevadsemestri lõppedes olin juba kursuse neljateistkümnes. See tõestas kooli juhtidele ja ka mulle endale, et Põhja-Korea ülejooksik on võimeline  lõunakorealastega võistlema. Viimaks ometi elasin kitsendusteta elu.

Minu Vietnam

Kristina Kallas. Minu Vietnam: maailmakodanik, seljakott ja beebi.

Algselt sai selle suve lugemiste märksõnaks võetud "Aasia". Kahjuks ei ole see küll erilist vilja kandnud. Läbitud on vaid "Minu Hiina" ja nüüd siis järjekorras alles teine, sedapuhku "Minu Vietnam". Ärge küsige miks just sellised valikud. Lihtsalt. Tundus huvitav. Ja seda "Minu Vietnam" kahtlemata oli.
Siinkohal ka minu Aasia-lugemised selleks korraks lõpevad. Pealegi on ju ka suvi kohe otsakorral.

Keegi kuskil kirjutas, et raamat jättis negatiivse ja pessimistliku mulje. Seda ma küll ei ütleks. Lihtsalt see oli aus üleskirjutus elust Vietnamis läbi isiklike kogemuste ja läbielamiste. Paratamatu on see, et kultuurid on erinevad ja nii tekivadki arusaamatused, konfliktid. Klimaatilised olud olid ka üsna rasked taluda - algselt hirmus kuum ja siis tuli talv koos oma lõputu vihma ja üdini tungiva niiskusega. Nii, et kogu aeg oli külm naha vahel. Brrrr! Kui jube! Mulle piisaks jube ühest, (maksimum kahest!) päevastki, kui tahaks sooja ahju ette:)
Autor nendib ise, et Vietnamisse läheks ta veel küll, kuigi vaid turistina...

Hingevalu põhjustab alandustunne, et ma ise naiivselt pidasin ennast naabrite sõbraks või siis vähemalt heaks tuttavaks, kuid nüüd jõuab mulle kohale, et ma olen ja jään neile võõraks. Keelebarjäär, vietnamlase ja valge inimese mitte just hea läbisaamine minevikus tekitavad vastastikust usaldamatust. Ma võin sõprust otsida, kuid tagajärjeks on heal juhul pealiskaudne viisakus ja halvemal juhul ärakasutamine.

Konflikt. Viimasel ajal tajun ma seda eriti teravalt. Kui alguses tundus kohalikega nääklemine bussipiletihinna või pooltühja gaasiballooni pärast huvitav katsumus, siis tänaseks olen ma aru saanud, et see konflikt on pidev ja mingit lahendust sellele ei tule. Vähemalt mitte minu siinoleku ajal. Välismaalane on vietnamlastega kogu aeg konfliktis. Keelekonfliktis, sõjakonfliktis (see oli ju veel mitte nii kaua aega tagasi), kultuurikonfliktis, "kuidas on õige teha"-konfliktis. Ma olen ja jään nendele võõraks, kahvanäoks.
Ma olen selles võõraks olemisest ja konfliktiolukorras elamisest väsinud. Ma tahan olla seal, kus mind mõistetakse, kus ma saan ennast arusaadavaks teha. Pean siin olles juba mitmendat korda endale vastumeelselt tunnistama, et võõral maal elamine on mulle emotsionaalselt raske. Mina, maailmarändur, ei saa hakkama? Olen olnud seikluste otsija, mitu kuud mööda maailma rännanud, seljakott seljas. Kuid praegu, lapsevanemana, olen muutunud tundlikumaks ümbritseva, inimeste käitumise ja meeleolude, lõhnade ja tajude suhtes. Konflikt siinse ühiskonnaga - keelebarjäär, usalduse puudumine, üksteise mittemõistmine -, kõik, mis varem oli põnev ülesanne, seiklust tõotav, on nüüd lahendamata emotsionaalne probleem. Just usalduse puutumine suhetes kohalikega, üksteise mittemõistmine on minule muutunud tõsiseks probleemiks. See närib auke minu turvatundesse. Kui ma ei usalda inimesi enda ümber, kui ma ei oska aimata, kuidas nad järgmisel hetkel käituda võivad, siis lapsevanemana olen ma haavatav.

Mul tekkis (õigustatud) küsimus - miks inimene üldse läks sellises olukorras (väikse lapsega) sinna Vietnami? Mehe pealekäimisel? Selge on see, et lapse saamine muudab inimest, tema tõekspidamisi ja arusaamisi. Ole sa enne siis nii maailmakodanik või seljakotirändur kui tahes.

Raamatust sai minusugune Vietnami- (laiemalt Aasia-)kauge inimene hea ülevaate kohalikest oludest.

Kustumatu mulje jättis kangaturg - vau! sinna tahaks küll minna, see tundus lausa uskumatu paradiisina!

Kangaturg. Foto: trip101.com

 

Minu Hiina

Leslie Leino. Minu Hiina: Ettevaatust, nakatab!

Mõtlesin veidi Aasia suunal silmaringi avardada. Kuigi, jah, ega see ei ole ikka väga minu teetassike...

Eks raamatustki kooru välja, kui teistmoodi ja harjumatu ja võõras see elu ja olemine seal on.

Üha kauem Hiinas elades tajusin, et Hiina on elamiseks üks väga igav paik. See päris Hiina, hiinlaste Hiina, kus indiviidil kohta pole. See monotoonne Hiina, üllatusteta ja emotsioonideta igapäevaelu.
Juhtusin lugema ka ühte vana Kroonikat, kus Tuuli Roosma umbes sama väitis, et hiinlased on emotsioonitud ja kiretud. Oli ju talgi koos oma perega võimalus terve aasta Hiina eluga tutvuda.

Hiinas tuleb pidevalt mõistatada, mida hiinlased ridade vahel öelda tahavad. Mida ikkagi tegelikult mõeldakse. Ei saa salata, et isegi hiinlastele on selline pidev mõistatamine väsitav, kuid nad ütlevad, et ühiskond on juba selline ning siin pole midagi parata. 

Raamatust saab palju huvitavat infot ja fakte:
*Pekingi keelteülikool on üks peamisi institutsioone, kuhu välismaalased Hiinasse sattudes esimesena hiina keelt õppima tulevad. Tegemist on kahtlemata kõige rahvusvahelisema ülikoologa terves Hiinas, sest nagu nimigi ütleb, on ülikool orienteeritud peamiselt keeleõppele. Siin võib ühe semestri jooksul kohata ligi 100 riigi kodanikke, kes on rändlindudena üle ookeanide, kõrbete ja mägede siia kohale lennanud. Ajaloo jooksul on siit läbi rännanud enam kui 160 riigi kodanikke. Välismaalaste huvi hiina keele ja kultuuri vastu on viimasel kümnel aastal hüppeliselt kasvanud.

*Hiina on viimasel ajal üha populaarsemaks muutunud. Eriti suur nihe toimus pärast 2008. aastal alanud ülemaailmset finantskriisi, kui Hiinast hakati rääkima kui vedurist. Kommunistlikust agraarmaast oli korraga saanud kapitalistliku süsteemi päästja, sest Hiina riigil ja hiinlastel on nii palju sääste, et nende paiskamine majandusse hoiaks majanduskasvu vee peal. Muide, hiinlastel on sääste ühe elaniku kohta 3500 eurot, mis teeb terve elanikkonna peale kokku rohkem kui kaks Saksamaa majandust.

*Meie kursus oli Eestis esimene, kes hakkas hiina keelt regulaarselt õppima (2003.a. sügisel)
Kuigi märgid jäid mulle suhteliselt hõlpsasti meelde, oli algus raske. Ma ei mäleta, mis ajaks me pidime 500 märki selgeks saama (võib-olla aasta jooksul), kuid nende 500 märgiga ei saanud ma lugeda ühtegi teksti peale õpikukatkete. See ajas mind närvi. Ma kuulasin hiinakeelset raadiot, kuid mitte millestki ei saanud aru. See ajas ka närvi. Ja ma kuulasin väga tihti, nädalas mitu korda, kuid ei mingit tolku. See ajas veel rohkem närvi.  
... Kõrgtaseme saavutab Eestis teoreetiliselt kolme, Hiinas pooleteise aastaga (nagu näiteks mina). Kuid isegi kõrgtase ei ole veel see, kus saab erinevatel teemadel vabalt lehti ja raamatuid lugeda ning tele- ja raadiosaateid jälgida - tuleb veel natuke pingutada. See kõik tähendab, et kulub kolm kuni neli aastat, enne kui inimene saab sedavõrd hea keeleoskuse, et suudab meediat jälgida.

Hongkongile - idamaade pärlile - on pühendatud terve peatükk. See on tõeline õppematerjal (heas mõttes!) saamaks ülevaadet Hongkongi ajaloost ja staatusest. Hongkong oli nimelt 1842. aastast Briti võimu alla kuuluv koloonia. Alates 1. juulist 1997 läks aga tagasi Hiina võimu alla erihalduspiirkonnana, mille kohaliku valitsuse pädevusse kuulub kõik peale välis- ja kaitsepoliitika.

Üks omapärane mõte, mis mind tahtmatult köitis:
See liigutus, käe tõstmine ja pliiatsi järele haaramine on valus. Eriti Mi-cha oma, sest ma ei talu täiuslikku naist ja tema edu - aasialiku ilu ja distsiplineeritud tööga saavutatud tarkus ja harmoonia musta juukseseeliku all. 

Veel üks tore naisisiku kirjeldus:
Mirjam, kes on kannatlikult juba pikemat aega ukse juures oma silmatorkavalt lilla mantliga oodanud, on viimased kaks päeva nõudnud, et me võiksime ülikoolis koos ühe tiiru teha. Tema emalikult hoolitsev ja kohusetundlik viis asjadega varakult valmis saada on mind alati võlunud. Kui tema on kaasatud mingisse ettevõtmisse, siis võib alati kindel olla, et asi ka realiseerub. Ta on projektide selgroog, tugiisik, kelle erimeelsusi mõistmatult vaatavad silmad on kindluse kehastus. Ei ole liialdus öelda, et tänane väljaminek on tema põikpäisuse triumf.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et oli hea raamat. Silmaring avardus taas pisut. Ent pean ikkagi nentima, et koduses Eestis on hea olla, ei kipu siit võõraste kultuuride keskele.