Algselt sai selle suve lugemiste märksõnaks võetud "Aasia". Kahjuks ei ole see küll erilist vilja kandnud. Läbitud on vaid "Minu Hiina" ja nüüd siis järjekorras alles teine, sedapuhku "Minu Vietnam". Ärge küsige miks just sellised valikud. Lihtsalt. Tundus huvitav. Ja seda "Minu Vietnam" kahtlemata oli.
Siinkohal ka minu Aasia-lugemised selleks korraks lõpevad. Pealegi on ju ka suvi kohe otsakorral.
Keegi kuskil kirjutas, et raamat jättis negatiivse ja pessimistliku mulje. Seda ma küll ei ütleks. Lihtsalt see oli aus üleskirjutus elust Vietnamis läbi isiklike kogemuste ja läbielamiste. Paratamatu on see, et kultuurid on erinevad ja nii tekivadki arusaamatused, konfliktid. Klimaatilised olud olid ka üsna rasked taluda - algselt hirmus kuum ja siis tuli talv koos oma lõputu vihma ja üdini tungiva niiskusega. Nii, et kogu aeg oli külm naha vahel. Brrrr! Kui jube! Mulle piisaks jube ühest, (maksimum kahest!) päevastki, kui tahaks sooja ahju ette:)
Autor nendib ise, et Vietnamisse läheks ta veel küll, kuigi vaid turistina...
Hingevalu põhjustab alandustunne, et ma ise naiivselt pidasin ennast naabrite sõbraks või siis vähemalt heaks tuttavaks, kuid nüüd jõuab mulle kohale, et ma olen ja jään neile võõraks. Keelebarjäär, vietnamlase ja valge inimese mitte just hea läbisaamine minevikus tekitavad vastastikust usaldamatust. Ma võin sõprust otsida, kuid tagajärjeks on heal juhul pealiskaudne viisakus ja halvemal juhul ärakasutamine.
Konflikt. Viimasel ajal tajun ma seda eriti teravalt. Kui alguses tundus kohalikega nääklemine bussipiletihinna või pooltühja gaasiballooni pärast huvitav katsumus, siis tänaseks olen ma aru saanud, et see konflikt on pidev ja mingit lahendust sellele ei tule. Vähemalt mitte minu siinoleku ajal. Välismaalane on vietnamlastega kogu aeg konfliktis. Keelekonfliktis, sõjakonfliktis (see oli ju veel mitte nii kaua aega tagasi), kultuurikonfliktis, "kuidas on õige teha"-konfliktis. Ma olen ja jään nendele võõraks, kahvanäoks.
Ma olen selles võõraks olemisest ja konfliktiolukorras elamisest väsinud. Ma tahan olla seal, kus mind mõistetakse, kus ma saan ennast arusaadavaks teha. Pean siin olles juba mitmendat korda endale vastumeelselt tunnistama, et võõral maal elamine on mulle emotsionaalselt raske. Mina, maailmarändur, ei saa hakkama? Olen olnud seikluste otsija, mitu kuud mööda maailma rännanud, seljakott seljas. Kuid praegu, lapsevanemana, olen muutunud tundlikumaks ümbritseva, inimeste käitumise ja meeleolude, lõhnade ja tajude suhtes. Konflikt siinse ühiskonnaga - keelebarjäär, usalduse puudumine, üksteise mittemõistmine -, kõik, mis varem oli põnev ülesanne, seiklust tõotav, on nüüd lahendamata emotsionaalne probleem. Just usalduse puutumine suhetes kohalikega, üksteise mittemõistmine on minule muutunud tõsiseks probleemiks. See närib auke minu turvatundesse. Kui ma ei usalda inimesi enda ümber, kui ma ei oska aimata, kuidas nad järgmisel hetkel käituda võivad, siis lapsevanemana olen ma haavatav.
Mul tekkis (õigustatud) küsimus - miks inimene üldse läks sellises olukorras (väikse lapsega) sinna Vietnami? Mehe pealekäimisel? Selge on see, et lapse saamine muudab inimest, tema tõekspidamisi ja arusaamisi. Ole sa enne siis nii maailmakodanik või seljakotirändur kui tahes.
Raamatust sai minusugune Vietnami- (laiemalt Aasia-)kauge inimene hea ülevaate kohalikest oludest.
Kustumatu mulje jättis kangaturg - vau! sinna tahaks küll minna, see tundus lausa uskumatu paradiisina!
 |
| Kangaturg. Foto: trip101.com |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar