Sünnipäevakuu

Läbi saab see lühike veebruarikuu. Sellesse aastasse tõi ta meile kingitusena kaasa küll ühe päeva lisaks. Ja sel kingitud lisapäeval on paslik ka sünnipäevatamine lõpetada ja veebruar pidulikult sõprade seltsis ära saata, et siis sama pidulikult märts vastu võtta.
Üllatus tuli aga sealt, kust poleks oodata osanud. -
Oma sünnipäeval sain elus esmakordselt lumikellukesi! Us-ku-ma-tu!!! Keset veebruari ja keset talve! Ilm on meil tõesti hukas. Nii sooja veebruari ei ole minu silmad veel näinud... Aga öeldakse, et ega tali taeva jää ja nii ongi - viimane veebruari nädal tõi kaasa lume! Jällegi uskumatu. Selle aasta kontekstis. Päev pärast vastlapäeva tuli lumi. Nii et liulaskmised lükkusid pisut edasi. No ja ma ise sain sellise liu, et hoia ja keela... "Tere talv!" öeldakse vist selle kohta, kui libastutakse ja kukutakse:) Igatahes olin ma nii pikk kui lai keset tänavat. Jalad kadusid lihtsalt alt ära ja teha polnud midagi. Ei teagi, kas oli lumesahk nii libedaks lükanud või lapsed liugu lastes libedaks lihvinud... Korjasin ruttu oma kondid kokku ja tegin minekut. Piinlik ju... Õnneks jäid luud-kondid siiski terveks. Kuigi eks põrutada ju sain. Vasak õlg/käsi/pool on siiani veidi valus.
Rõõmu pakkus ka kodumaa sünnipäevale pühendatud pidulik sündmus kodukandis. Mitmel aastal olen saanud nüüd osaleda ja ikka ma imetlen seda aktiivsust, entusiasmi ja andekust, millega kohalikud kultuuriinimesed korraldavad vägevaid asju. Laulud, tantsud, pillimängud, etendused! Lihtsalt fantastiline!

Sellisel positiivsel toonil lõpetangi.
Üleval fotol on kaunid kevadised sünnipäevalilled. Vahel tuleb siiski meelde ka midagi jäädvustada. Aitäh, Sulle, ema!

Minu Itaalia

Kärt Vilt. Minu Itaalia: magus ja mõru

Minu-sarja teine Itaalia raamat, muidugi on autor ja alapealkiri erinevad. Ja eks sisu ikka ka. Kuigi seda vana head Itaaliat leidis siit piisavalt. See tähendab, et tuli palju tuttavat ette, mida juba varasemalt Itaalia-raamatutest lugenud olen. Just lugenud, sest isiklik kokkupuude selle maaga puudub. Miskipärast ei tunne ka erilist tõmmet sealtpoolt.
Milline on õige pasta? Milline on õige pitsa? Milline on üldse õige toit? Miks veel 30ndates aastates noormehed kodus elavad? Jne. Vastused leiduvad raamatus.

Ja siis ikka traditsioonilisi noppeid ka, mis sai välja kribatud:

Olgugi, et moodne ja multikultuurne suurlinn, pole Milano kliiniline, külm või sünteetiline. Itaalias on igal sammul ja alati üksjagu minnalaskmist. Isegi modernses ja kiiresti arenevas Milanos. Kui mitte palazzo'de ja peente restoranide fassaadidel, siis nende taga küll. See on selline vahemerelik hooletus, milles on oma teatav kord. See ei lähe kunagi üle piiri ja jääb pidama kuhugi lohaka ja romantilise vahepeale. 

Olgugi, et itaallased on nii mõneski mõttes harjunud jagama oma territooriumi erinevate rahvastega, on siiski äärmiselt raske saada selle kogukonna osaks. Itaallased armastavad reegleid, mis on sügavalt juurdunud nende kultuuri - alates kokakunstist ja lõpetades heade tavadega, millisest uksest tuleks bussi siseneda või sealt väljuda.
/.../ Üks tõeline italiano on loomult ja käitumiselt küll tohutult viisakas ja avatud, kuid mõttelaadilt siiski pigem kinnine. Keskmine eestlane pole seest salakavalalt siiruviiruline, pealt kullakarvaline. Meie armastame olla ennekõike torssis ja skeptilised, põgusa vaatluse tulemusena ehk isegi kurjad ja ebaviisakad. Tegelikult laseme aga oma usaldust võita tasa ja targu.

...vanus on vaid number ja piirid on seal, kuhu me ise need seame.

Enim paistavad silma mitte midagi tegevad noored, kelle ainsaks võimaluseks on Sitsiiliast ära minna.

Itaaliat valitseb hõbehallide juuste ja elu kolmanda hambapaariga ühiskonnakiht, kes on teinud nende troonilt tõukamise võimalikult keerukaks, olgugi et nende lapsed on üle aegade kõige haritumad. Nõnda töötavad Itaalia ülikoolides eluaegse lepinguga professorid, kellel pole sageli doktorikraadigi. Noorel doktorikraadiga spetsialistil on aga peaaegu võimatu jalga ülikooli ukse vahele saada.

Kindlamast kindel on aga see, et jänkilikku pitsat, mida katab kana ja ananass, peavad italiano'd kriminaalseks. 

Italiano'd armastavad lihtsust ja nende jaoks on oluline mitte liialdada erinevate maitsete lisamisega ühte rooga, et tooraine võluvad nüansid saaksid selgelt esile tulla. Just selliste rangete arusaamade tõttu läheb itaallase maitsemeel vastuollu teiste kultuuride kokakunstiga. Itaalias peetakse ennekuulmatuks isegi sibula ja küüslaugu koos kasutamist. Vali üks või teine, aga ära solgi kaht intensiivset maitset omavahel!

Tunnen, kuidas siin lakkab elu allumast reeglitele, millele Eestis hetkel tulise kiiruga järele ei jõua joosta. Kõik mu sõbrad oskavad paigutada ennast ühiskonna poolt voolitud raamidesse. Elu käib Eestis ilusas rütmis. Noortel on võimalus teha kõike, mida hing ihaldab ja jõuda verinoorena tippu. Eesti lapsevanemad on elujõulised ja energilised. Jaksavad lastega pargis kaasa joosta ja õhtuti kodus kunstiprojekte voolida, ise seejuures karjääri teha ja vormis püsida. Itaalias on noortel võimalusi mitu korda vähem, elurütm on sedavõrd aeglustunud, et sõidab peagi naise bioloogilisest kellast üle. Siin on kõik üks suur katsumus. Paraku tunnen end kõigi aegade kiuste siinses kaoses hetkel paremini kui kodus, kus on tarvis vaid kasutusjuhendit lugeda ja reeglitest lähtudes konstrueerida üks paganama edukas elu. Niimoodi tükk tüki haaval, aga üsnagi nobedalt nagu Ikea raamaturiiulit kokku pannes. Kahju kohe, et mina ihaldan parajasti traditsioonilist, ent dekadentlikku, logiseva jala ja kriimuliste nurkadega sektsioonkappi, mis matab mu enda alla juba kodutrepil. Kahju, samas ka ütlemata vabastav!

Mind paelub itaallaslik kulgemine ja vahetu suhtlus ning naudin üle kõige õhtuid kodudiivanil Marco kitarrimängu kuulates.

Kuigi lugemisest on juba jupp aega möödas, siis nüüd neid märkmeid üle lugedes tuli kuidagi soe ja mõnus tunne sisse. Meenus, et oli täitsa hea ja muhe raamat...

Kõike muud kui kukupai

Piret Kooli. Raivo Järvi. Kõike muud kui kukupai.


Äärmiselt huvitav sisse- ja tagasivaade armastatud kunstniku ellu.
Nii rõõmus ja särav onu Raivo, kes lapsepõlve telesaadetes kass Arturiga asjatas ja hiljem kõige suurema sõbra Leopoldi seltsis postikanaga aega veetis, avaneb (või et ei avane hoopis?) raamatulehekülgedel üksildase, pedantse ja sissepoole elava inimesena. Millised kontrastid!?!?

Hoolitsetud välimus, viisakus ja laitmatud maneerid olid Raivo kaubamärk. Väiksenagi olid tema käed ja põlved alati puhtad, ja nagu juba öeldud, käis see ontlik poisslaps õues reeglina ema käekõrval jalutamas, mitte omaealiste kambas möllamas.
Iseloomult oli ta algusest peale ühelt poolt pehmeke ning teisalt selline, keda väga ära rääkida ei õnnestunud. Mida iganes Raivo teha võttis, oli tal alati oma asi ajada. Ja samas ei olnud ta väga hea enese eest seisja, juhul kui keegi juhtus halvasti ütlema. Siis keeras ta end pigem sügavale lukku ja läks oma rada.
Raivo Järvi vormimine oli Svetlana elutöö. Alates kümnendast eluaastast oli ema ta jaoks A ja O ning karmi hoiakuga mamma jõulisus pidi korvama varalahkunud isa. Raivost sai ... memmekas.
/.../ Isa mälestuseks pani ema Raivo klaverit õppima. See olevat olnud selline omalaadne džentelmenide kokkulepe, mis tähendas, et kuni 8. klassi lõpuni kohustus Raivo mängima. Kui kohustuslikud aastad täis heliredeleid, etüüde, solfedžotunde ja literatuuriteadmisi mööda olid tiksunud, pani Raivo klaverikaane kinni, tõusis pilli tagant püsti ja ei mänginud sealt alates enam mitte kunagi mitte ühtegi nooti.

"Svetlana püüdis elada Raivo elu ja kui päris aus olla, siis paljud tema isikliku elu probleemid tulidki sellest, et ta ei tahtnud emaga tülli minna. Nende suhe oli hea näide sellest, et kuigi iga ema tahab oma lapsele parimat, ei tohi ükski vanem oma lapse ellu liiga palju sekkuda. Mida rohkem on abielus osalisi, seda suuremad pinged tekivad. Eriti veel Raivo puhul, kes hea ja kuuleka pojana hoidis ema poole," arutleb Risto.

Kõige paremini tundis Raivo ennast lõppkokkuvõttes just ateljees, muusikat kuulates ja luues.
/.../ "...ideaalsel kunstnikul on kolm külge; ta on andekas, töökas ja hea ärimees." Kõigile neile kolmele kriteeriumile olevat Raivo sõnul vastanud vaid Pablo Picasso. Teistel on aga tavaliselt alati üks moment puudu. Raivol puudus ärimehegeen. Nii ei suutnud ta iial ettemaksu küsida, vaid soovi alati enne töö ette näidata. Teadmine, et talle makstakse, tekitanud aga kunstnikus alati sedavõrd suure entusiasmi, et loomisprotsess sai kiirem kui tavaliselt. Samas oli ta hädas väärilise tasu küsimisega. Oma tuntuima tootepildi - kollase kassi pildi kohukese pakendil, mis meile tänaseni kaupluste piimaletis mitmes versioonis vastu vaatab - andis ta Tallinna Piimakombinaadile kõige odavama võileiva hinna eest. Ometi oleks sellest võinud saada tema püsisissetulek...

[See oli siis taas üks ammu loetud raamat ja võla likvideerimine.]

Tšornobõli ohuraamat

Sergi Plohhi. Tšornobõl: tuumakatastroofi ajalugu.

[Vahemärkusena olgu kohe alguses märgitud, et lugesin hiljuti ühest blogist, et kas ikka tohib kasutada raamatute kaanepilte, et autoriõigused ja seadused ja mis kõik veel. Mul küll kulmud kerkisid vist pealaele... Aga ega ma ei ole seadusi uurinud, mida ja kui palju võib. Ja tsiteerimisega sama lugu. Igal juhul saaksid siis mu postitused küll väga igavad ja illustratsioonivaesed olema. No ma seekord siiski tegin veel lugemise käigus sellise poolenisti vildaka pildi. Ma ju ei kuritarvita seda kuidagi, vaid illustreerin, teen pigem raamatule reklaami!]

Aga nüüd siis teema juurde. Pean tunnistama, et mul hakkas seda raamatut lugedes reaalselt paha. Iga kord, kui raamatu sulgesin tundsin end halvasti. Füüsiliselt halvasti.
See on puhtal kujul ohuraamat, mille peaksid läbi lugema kõik need, kes kangesti meie pisikesse Eestisse tuumaelektrijaama rajada tahavad. Jah, võib küll olla, et riigikord ja süsteem on teine ja teadmised on suuremad, põhjalikumad, aga ikkagi - see tuumaenergia on väga-väga ohtlik asi! Raamatu lõpuosaski tuleb esile see, et tuumajaamu on rajamas Aasia riigid ja Aafrika riigid, mis ei ole eriti tore... Ilmselt ikkagi ei aduta seda võimsust ja neid mastaape, mida tuumaenergia endas kätkeb... Ja kui sellele lisandub teadmatus, oskamatus, saamatus ning mis kõige hullem - ükskõiksus, meelevaldsus, võimu- ja kättemaksuiha... Ausalt - ma ei tahaks sellest midagi teada! Oleme elanud tegelikult nagu silmaklappidega maailmas, nii umbes kolmkümmend aastat. 80ndate aastate koolilapsena olid tsiviilkaitsetunnid mu meelest ühed õudsemad, aga siis oli kogu aeg teadvustatud, et on olemas tuumaoht. Lugedes nüüd seda raamatut tajusin taas sellise ohu olemasolu, mille olin heaoluühiskonnas elades sootuks unustanud.

Imestan, et üldse niisuguse raamatu kätte võtsin. Aga see kuidagi köitis esimesest hetkest peale, vaatamata ülirohkele faktimaterjalile, paljudele nimedele ja traagilistele inimsaatustele. Ma ei teinud endale kohustust kõiki neid nimesid, kuupäevi ja fakte meelde jätta (kuigi mõned lihtsalt jäid) ja see tegi lugemise lihtsamaks.
Teema on raske, ei saa salata. Püüdsin meenutada neid aegu üle 30 aasta tagasi. Siis olid ilusad, soojad kevadilmad siingi, kui tasapisi mingeid kanaleid pidi infokillukesi ka meie maale imbus...

Tšornobõli katastroof oli omamoodi märgilise tähtsusega - suure nõukogude impeeriumi lagunemine sai osaliselt alguse just sealt.

Järgnev lõik on sellest ilmekas näide ja minu meelest justkui kogu raamatu manifest:
Kiievi oblasti põllumajandusvalitsuse juht Vassõl Sõnko pühitses hoolimata parteilisest kuuluvusest paasapüha vanal õigeusklikul viisil. Ta pöördus pärast riikliku komisjoni koosolekut 3. mai õhtul tagasi oma büroosse, olles masendunud, kuid trotsi täis. Võimaliku globaalse katastroofi valguses keeldus ta täitmast ülevalt antud käske, mida pidas naeruväärseks. /.../ Ta uskus, et peab aru andma kõige kõrgema ees. Õigeusklike ülestõusmispühad olid algamas.
"Me tõime keldrist kartuleid ja marineeritud seeni, panime lauale pudeli viina ja korraldasime piduliku õhtusöömaaja või õigemini hommikusöögi," ütles Sõnko, meenutades oma paasapüha einet koos kaastöötajatega. "Sest oli ülestõusmispüha hommik. Kuigi me olime enda arvates ateistid, meenutasime pärast katastroofi oma tarkade vanavanemate ennustusi maailma lõpust ja hakkasime palves taeva poole piidlema. Lõppude lõpuks peab seal ju keegi olema - keegi tugevam ja mõjuvõimsam kui NLKP keskkomitee. Seega on kõik tema kätes." Silmitsi katastroofiga muutusid ateistid usklikeks ja kommunistliku ideoloogia jõud - nagu ka Moskva võim - hakkas Tšornobõli kiirguse mõjul murenema.

Kui üks töölistest pöördus Ligatšovi [Jegor Ligatšov - NLKP Keskkomitee sekretär ja poliitbüroo liige] poole küsimusega, kas neile, kes töötavad saastatud alal, oli ette nähtud jagada viina - kuulduste järgi aitas alkohol keha radioaktiivsetest osakestest puhastada -, vastas Ligatšov: "Mitte tilgakestki viina, me järgime NLKP keskkomitee poliitbüroo resolutsiooni." Ta mõtles selle all mõni kuu varem alustatud üleliidulist alkoholivastast kampaaniat, mille üks toetaja ta oli. "Sel hetkel katkes mu kannatus ja ma sekkusin," meenutas Massol [õnnetuse uurimise riikliku komisjoni liige Vitali Massol]. "Ärge muretsege, te saate sööklas 100-200 grammi viina," ütlesin ma töölisele.
Tšornobõli katastroof lõi pikkamööda kiilu Ukraina parteiametnike ja nende Moskva bosside vahele. Esimesed pidid tegelema katastroofi tagajärgedega, kuigi neil puudus kontroll tuumaelektrijaama üle, samal ajal kui viimased külastasid, noomisid ja vallandasid neid, keda pidasid vastutavaks selle eest, et nad ei suutnud olukorda kontrolli all hoida.

Üks peatükk raamatus kannab pealkirja "Kirjanike blokk".

Ivan Dratš Ukraina luuletaja, stsenarist, kirjanduskriitik ja poliitik:
"Äratundmise sool on  meeleparanduse vili."
Ja ta parandas meelt. Dratši uus nägemus Tšornobõlist ilmus trükist 1988. aasta algul. Järgmise kahe aastaga sai temast rahvaliikumise Ruh (Liikumine), Ukraina demokraatlikku revolutsiooni vedanud rohujuuretasandi organisatsiooni üks juhtidest. See revolutsioon soodustas Nõukogude Liidu lagunemist ja iseseisva Ukraina riigi loomist. "Tšornobõl äratas meie hinged, näidates meile üks-üheselt, et oleme kuristiku, haigutava sügaviku serval ja kõik meie kultuurilised jõupingutused on edevuse laat, tühi tuuletallamine, roos buldooseri all," kirjutas Dratš hiljem, meenutades rolli, mida Tšornobõli katastroof Ukraina ühiskonna "äratamisel" mängis.

Ja veel:
Esimesena aktsepteeris Tšornobõli tuumaelektrijaama ukraina rahva ja kultuuri osana 65-aastane ukraina näitekirjanduse patriarh ja stsenarist Oleksandr Levada. /.../ 1974. aasta kevadel, kaks aastat enne esimese reaktori käikulaskmist Tšornobõli tuumaelektrijaamas, lavastas juhtiv Kiievi teater Levada näitemängu "Halloo, Prõpjat", mis kajastas jaama ehitust. Levada vältis Ukraina regiooni de facto kultuurilist omastamist Venemaa poolt.
/.../ Näidend reklaamib tuumaenergiat kui puhtaimat elektrienergia allikat, kinnitades selle vastavust keskkonnakaitse nõuetele. Igasugune arusaam, et tuumaenergia võiks kujutada inimestele või keskkonnale ohtu, jäeti tähelepanuta. Need, kes väljendasid sellist muret, olid näidendis negatiivsed tegelased - kas natsidega sõja ajal koostööd teinud isikud, kes suhtusid ikka veel vaenulikult Nõukogude riiki, või mahajäänud talunaised. Saatuse irooniana ennustab üks selline tegelane peaaegu eraldustsooni loomist ja selle elanike ümberasustamist. "Teate, inimesed räägivad, et kui see jaam tööle hakkab, siis viiakse meid kõiki 24 tunniga 50 versta [53 kilomeetrit] eemale, kuna mingi aatom läheb lendu ja kolgib vastu päid nagu ramm, ja inimestel pole siin enam kohta."

Kas pole see kõik hämmastav ja kummastav?!?

Unistuste seiklus Ladina-Ameerikas

Kertu Jukkum. Unistuste seiklus Ladina-Ameerikas.

Mulle meeldivad reisiraamatud, mis muidugi ei ole enam mingi uudis ka.
Sellised kergelt "ogarad" tegelased on raamatulehekülgedel samuti äärmiselt tänuväärne materjal - kes lähevad ja kel juhtub ja... Ei ole nii, et on üks igav kulgemine:) (No mina näiteks oleksin selline igav kulgeja ja uneleja, vist!?:))
Aga siin oli kärtsu ja mürtsu ning energiast pakatamist rohkem kui küll.
Tõelised seiklused ei lase end kaua oodata ja kõike seda on edasi antud ka väga värvikalt ja lopsakalt. Igati nauditav lugemine, mida võib soovitada nii tugitoolireisijale kui ka Ladina-Ameerikast huvitujale ja eriti sellele, kes reisiplaane peab.

Toon siinkohal ära sihtkohtadeks olnud Lõuna-Ameerika riigid koos pealinnadega ja veidikese muu faktimaterjaliga:

Uruguay - pealinn Montevideo
Paraguay - Asuncion
Boliivia - Sucre on ajalooliselt riigi pealinn, kus tänaseni asuvad justiitsministeerium ja kohtud. La Paz aga on tänapäevases mõistes pealinn (administratiivne pealinn, täisnimega Nuestra Senora de La Paz), kus asuvad presidentuur ja parlament.
Peruu - Lima
Tšiili - Santiago
Ecuador - Quito
Colombia - Bogota
Argentiina - Buenos Aires
Aconcagua mägi 6962 m. 17 päevane mägimatk.
[Vikipeedia: Aconcagua on Andide, kogu Ameerika ning läänepoolkera kõrgeim mägi. Ta asub Lõuna-Ameerikas Argentinas, 15 km kaugusel Tšiili piirist ja 112 km kaugusel loodes Tšiili pealinnast Santiagost. See on ühtlasi maailma kõrgeim mägi väljaspool Aasiat]

Lisapeatükk - Antarktika, kus oli muuseas lõbus lugu härra Andres Tarandi kuuldeaparaadiga.

Minu Los Angeles

Helen Tootsi. Minu Los Angeles: suur ja sõge.

Jällegi siis raamat, mis kajastab ühe üle suure lombi läinud eestlase elu ja kogemusi sellel suurel ja sõgedal maal, nagu pealkirigi väga tabavalt sedastab.
Lugemisel valdasid mind väga vastakad tunded.
Peamiselt vaheldusid hämming ja küsimärgid:)
No mida tähendab flippima? mulletid? gentrifikatsioon?
Huippuägeda? - no mis sõnavara raamatus! Nagu oleks sotsiaalmeedia (FB või blogi vms)!?
Kas meil eesti keeles ei ole vastavaid sõnu?
Oleks siis jutumärkides või kaldkirjaski. Ei teinuks paha, kui tärn juures ja tõlge joone all.
Gentrifikatsiooni (ja ega teistegi mainitute) definitsiooni ei andud ükski sõber-sõnastik (kaasaarvatud Võõrsõnade leksikon). Küll oli selle kohta terve pikk lehekülg Vikipeedias, aga no andke andeks, ega ma ei pea raamatu ükiskute sõnade mõistmiseks magistritööd tegema?!?:)
Niigi pidin ka eestikeelsete sõnade puhul korduvalt ÕSi või EKSSi kasutama, sest mulle aina tundus, et mina tean teistsuguseid vorme...
koolda > kooleda?
läpanud hais> läppunud (hais, õhk) või läpastanud/läpastunud (lõhn).

Nii palju siis keelelisi etteheiteid ja ettepanekuid:)

Mis mulle veel kohati närvidele käis - pikad peatükid! Tahaks teha "võileivapausi" või muu peatuse, aga ei saa, sest peatükk aina kestab:)

Muidugi oli siin palju põnevat ja äramärkimist väärivat, aga ikkagi Ameerika. Alapealkirjas on väga tabavalt see va Ameerika kokku võetud - suur ja sõge. Just selline ta tundubki. Eemalt. Ja ju siis ikka päriselt ka. Lugege, ja kogete ise.

Uberist: Vahel veab ja pooleldi umbkeelsed juhid on vait, küsides ainult, kas konditsioneer on okei temperatuuriga. Vahel on vastupidi ja isegi ilma küsimata valab juht sulle pangetäie informatsiooni täiesti ootamatult kaela, nõnda et oled sellest soovimatust tulvast läbiligunenud, ja see niriseb nüüd vaikselt mööda säärt auto põrandale loiguks.

Seal seisab rihma otsas koer, kes meid lihtsalt pingsalt vingus silmadega vahib.

Head peatükkide pealkirjad, näiteks: Pekk peki peal, volt voldi peal, ilma lihastoonuseta.

Jõusaalid on oma olemuselt juba iseenesest võikad. Ma pole iial aru saanud sellest tõmbest, miks peaks veetma aega paljude higistavate inimestega ühes ruumis ning nende higi kopsudesse tõmbama. Kätte on aga jõudnud talv ja väljas on juba alates kella kuuest pime, nii et naljalt matkama peale tööd ei saa. Mis siin salata, mida vanemaks saad, seda rohkem nõuab ka pekk su puusal püsiüürnikuna ruutsentimeetreid.

Ma armastan lumelauatamist, aga olen selles äärmiselt halb. Nagu tõesti kohutav! Kukun põlvi siniseks ja väänan randmeid välja, aga armastan seda tohutult. Enamasti polegi sport see, mis mäkke kisub, vaid just nimelt loodus. 

Vihkamine on tugeva jõuga sõna. Seda kasutatakse liiga kergekäeliselt. Mina vihkan täiesti teadlikult vaid kahte asja elus: sibulat ja lokkavat idiootsust. Sellest natuke leebema varjundiga on "väljakannatamatu". ... Kolmandal astmel seisab "vaevu tolereeritav" oma kambajõmmidega. ...

Kohting ei pea üldse katastroofiline olema, et ebamugav oleks. 

2018. aasta kevadel avaldatud statistika kohaselt on Los Angeles elatustaseme poolest üks kallimaid linnu USA-s 

USA ei ole kindlasti riik, mis oma rahva tervise ja heaolu pärast muretseks. Sain just hiljuti näiteks seda teada, et emapuhkust on asutustel ametlikult õigus anda vaid kolm nädalat. Nädalat, mitte kuud. Nädalat. Ehk et... USAs ei tasu ei sünnitada ega haigeks jääda.
Ma vist ei julge mitte kunagi enam öelda Eesti arstiabi kohta ühtegi halba sõna. Tõsi, vahel on arstijärjekorrad nii pikad, et võib juhtuda, et kooled suure ootamise peale vahepeal ära, aga vähemalt on võimalik tasuta arstiabi saada.

Kahjuks on tavakodanikul endiselt kogu loos väike osa mängida. Poliitika on suurte egode võitlusväli, kus lihtinimesed kõigest etturi rolli mängivad. Tuleb ainult loota, et ehk hakkavad isetumad mängijad ühel hetkel mägesid liigutama. 

Sellest on ju nii palju meediaski juttu olnud, et arstiabiga on Ameerikas kehvasti, et kui rahakott puuga seljas pole, siis ... Obama ju üritas seal midagi muuta, aga põrkus nagu vastu jäämäge.
Samuti meie emapuhkus on suur luksus. Ja puhkustki pidi Ameerika-mail väegade napilt saama. Nii et selles osas sobiks töönarkomaanidest eestlastele Ameerika ideaalselt!
Igal juhul sain seda raamatut lugedes kinnitust, et USA ei ole minu jaoks. Liiga suur. Ja liiga sõge!