Minu-sarja teine Itaalia raamat, muidugi on autor ja alapealkiri erinevad. Ja eks sisu ikka ka. Kuigi seda vana head Itaaliat leidis siit piisavalt. See tähendab, et tuli palju tuttavat ette, mida juba varasemalt Itaalia-raamatutest lugenud olen. Just lugenud, sest isiklik kokkupuude selle maaga puudub. Miskipärast ei tunne ka erilist tõmmet sealtpoolt.
Milline on õige pasta? Milline on õige pitsa? Milline on üldse õige toit? Miks veel 30ndates aastates noormehed kodus elavad? Jne. Vastused leiduvad raamatus.
Ja siis ikka traditsioonilisi noppeid ka, mis sai välja kribatud:
Olgugi, et moodne ja multikultuurne suurlinn, pole Milano kliiniline, külm või sünteetiline. Itaalias on igal sammul ja alati üksjagu minnalaskmist. Isegi modernses ja kiiresti arenevas Milanos. Kui mitte palazzo'de ja peente restoranide fassaadidel, siis nende taga küll. See on selline vahemerelik hooletus, milles on oma teatav kord. See ei lähe kunagi üle piiri ja jääb pidama kuhugi lohaka ja romantilise vahepeale.
Olgugi, et itaallased on nii mõneski mõttes harjunud jagama oma territooriumi erinevate rahvastega, on siiski äärmiselt raske saada selle kogukonna osaks. Itaallased armastavad reegleid, mis on sügavalt juurdunud nende kultuuri - alates kokakunstist ja lõpetades heade tavadega, millisest uksest tuleks bussi siseneda või sealt väljuda.
/.../ Üks tõeline italiano on loomult ja käitumiselt küll tohutult viisakas ja avatud, kuid mõttelaadilt siiski pigem kinnine. Keskmine eestlane pole seest salakavalalt siiruviiruline, pealt kullakarvaline. Meie armastame olla ennekõike torssis ja skeptilised, põgusa vaatluse tulemusena ehk isegi kurjad ja ebaviisakad. Tegelikult laseme aga oma usaldust võita tasa ja targu.
...vanus on vaid number ja piirid on seal, kuhu me ise need seame.
Enim paistavad silma mitte midagi tegevad noored, kelle ainsaks võimaluseks on Sitsiiliast ära minna.
Itaaliat valitseb hõbehallide juuste ja elu kolmanda hambapaariga ühiskonnakiht, kes on teinud nende troonilt tõukamise võimalikult keerukaks, olgugi et nende lapsed on üle aegade kõige haritumad. Nõnda töötavad Itaalia ülikoolides eluaegse lepinguga professorid, kellel pole sageli doktorikraadigi. Noorel doktorikraadiga spetsialistil on aga peaaegu võimatu jalga ülikooli ukse vahele saada.
Kindlamast kindel on aga see, et jänkilikku pitsat, mida katab kana ja ananass, peavad italiano'd kriminaalseks.
Italiano'd armastavad lihtsust ja nende jaoks on oluline mitte liialdada erinevate maitsete lisamisega ühte rooga, et tooraine võluvad nüansid saaksid selgelt esile tulla. Just selliste rangete arusaamade tõttu läheb itaallase maitsemeel vastuollu teiste kultuuride kokakunstiga. Itaalias peetakse ennekuulmatuks isegi sibula ja küüslaugu koos kasutamist. Vali üks või teine, aga ära solgi kaht intensiivset maitset omavahel!
Tunnen, kuidas siin lakkab elu allumast reeglitele, millele Eestis hetkel tulise kiiruga järele ei jõua joosta. Kõik mu sõbrad oskavad paigutada ennast ühiskonna poolt voolitud raamidesse. Elu käib Eestis ilusas rütmis. Noortel on võimalus teha kõike, mida hing ihaldab ja jõuda verinoorena tippu. Eesti lapsevanemad on elujõulised ja energilised. Jaksavad lastega pargis kaasa joosta ja õhtuti kodus kunstiprojekte voolida, ise seejuures karjääri teha ja vormis püsida. Itaalias on noortel võimalusi mitu korda vähem, elurütm on sedavõrd aeglustunud, et sõidab peagi naise bioloogilisest kellast üle. Siin on kõik üks suur katsumus. Paraku tunnen end kõigi aegade kiuste siinses kaoses hetkel paremini kui kodus, kus on tarvis vaid kasutusjuhendit lugeda ja reeglitest lähtudes konstrueerida üks paganama edukas elu. Niimoodi tükk tüki haaval, aga üsnagi nobedalt nagu Ikea raamaturiiulit kokku pannes. Kahju kohe, et mina ihaldan parajasti traditsioonilist, ent dekadentlikku, logiseva jala ja kriimuliste nurkadega sektsioonkappi, mis matab mu enda alla juba kodutrepil. Kahju, samas ka ütlemata vabastav!
Mind paelub itaallaslik kulgemine ja vahetu suhtlus ning naudin üle kõige õhtuid kodudiivanil Marco kitarrimängu kuulates.
Kuigi lugemisest on juba jupp aega möödas, siis nüüd neid märkmeid üle lugedes tuli kuidagi soe ja mõnus tunne sisse. Meenus, et oli täitsa hea ja muhe raamat...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar