Aprill

Need aprillikuu heitlikud ilmad! Kord päike, siis vihm, lörts, lumi ja rahe koos meeletu tuulega. Siis jälle päike ja öised miinuskraadid. Nüüd on ta otsakorral. Homme algab mai. Loodetavasti tuleb ta kevadisemate ja soojemate ilmadega.
Ometi on vaatamata ilmadele olnud palju ilusat ja avastamisväärset ja uut.
Reedel tähistas ema oma ümmargust sünnipäeva piduliku õhtusöögiga Kernu mõisas. Kaunilt restaureeritud hoone paisjärve kaldal. Milline interjöör! Ja hõrgutavad road!
Aitäh majarahvale toreda ja südamliku vastuvõtu eest!

Imeilus koht vahvate ürituste korraldamiseks!

Kernu mõis [Allikas: Harju Elu]

Klaverisaal [www.kernumois.ee]

Taevakirju

Argo Kasela. Taevakirju

Ei teagi nüüd kohe...
Ega ma enne lugemistki teab mis lendamise fänn olnud, aga pärast lugemist... Justkui ei tihkakski enam lennuki peale minna... Õnneks ei ole ka praegu ühtegi (lennu)reisi plaanis:)
No igatahes väga või siis üsna ausalt ja otsekoheselt kirjutatud lood elust enesest ehk siis lood pealpool pilvi toimuvast ja mitte ainult. Üldse kõik, mis lendamisse puutub. Siis lennusaatja ehk stjuuardi seisukohalt.
Igal juhul äärmiselt põnev lugemine! Vahva sõnakasutus ja muhe huumor.

Oli ka juhuseid, kui lõpuridadesse jõudes seletas silm juba käbisid kuuselatvades ning lõpuks piloodikabiini helistades kõlas hääl nagu maratonijooksjal: "Cabin clear!" (Salong on klaar.) Nimelt peab personal enne maandumist pilootidele aru andma, et olukord salongis on kontrolli all. 

Small talk on mõeldud ilmselt ka selleks, et pikkade tundide jooksul selles raudtorus mingit sünergiat tekitada. Aga vahel mõjub see just vastupidi. Eriti siis, kui tahaks oma mõtetega natuke omaette olla ning lõpmatust suhtlemisest puhata, sest tihti on ka pardateenindus juba iseenesest üks lõpmatu suhtemine ja kui siis satub veel keegi kõrvale, kelle suu seisab kinni ainult söögi ajal (kui sedagi), siis oled ikka päeva lõpuks moraalselt nii ribadeks tõmmatud, et tahaks kellelegi vastu vahtimist anda, kui see "keegi" julgeb midagi veel küsida. Jah. Tõde. Kõigil inimestel ei saagi olla üks ja seesama vaimne veregrupp.

Peatükis "Kirju. Seltskond" antakse ülevaade erinevatest tüüpidest, kes lennundusmaailmas toimetavad. Need tüübid on: "lennundus on elu ning elu on lennundus", bitch, "keegi ei tee midagi õigesti peale minu", aktivist, laiskloom, pohhuist, "by the book" ehk reegleid tuleb tunda sõnasõnalt, (Isegi väike kõrvalekaldumine pole lubatud, sest "NII ON KIRJAS"), kitukas, elukutseline ohver, ärimees, kloun, peoloom.
Arvan, et see tüpiseerimine laieneb ka teistesse eluvaldkondadesse ega piirdu üksnes lennundusega:)

Sageli teeb ta [aktivist] ka seda, mida üldse pole vaja teha. No umbes nagu siis, kui keegi on kodus su kappe koristanud ning sa ei leia hiljem enam midagi üles.
 Ta [laiskloom] pole nii väsitav kui aktivist, sest reegleid ta küll järgib, kuid nii mõõdukalt, kui parasjagu tarvis. Kui koolitustel rõhutavad instruktorid, et reeglid on küll täitmiseks, kuid vahel tuleb kasutada kainet mõistust, siis erinevalt paljudest teistest tüüpidest on just temal see kaine mõistus varnast võtta, kui keerulist olukorda on vaja lahendada. Kui mõnel eelmainitud tüübil jookseb stressirohkes situatsioonis juhe kokku, lahendab tema olukorra rahulikult ja nagu möödaminnes.

Kui näiteks aktivist saadab postituvi järjekindlusea oma ettepanekuid töökorralduse kohta jumal teab kellele jumal teab kuhu ja kui jumal teab kust ühtegi vastust ei tule, siis tekib lõpuks tunne, et mille kuradi pärast ma seda ometi teen. Mida suurem lennukompanii, seda anonüümsemad on kõrgemalseisjad, kelle voli on kogu tervikut paremaks muuta. Lendav rahvas aga seisab kliendiga tete-a-tete ning vastutab oma näo ja nimega. Nägu ja nimi saadab ettepanekud kvaliteedi parandamiseks aga kellelegi, keda ta elus näinud pole ja keda hajunud vastutuse foonil võib-olla olemaski ei ole. See kahtlus tekib siis, kui ka mingit vastust ei tule. Vastureaktsioon on ju nii inimlik: kui keegi ei hooli, siis miks peaksin mina hoolima. Nii saab aktivistist pohhuist.

Need näited on minu meelest taaskord ametite ja elukutsete ülesed, sest pea igas vallas töötades võib põrkuda samade probleemidega.

Südame hääl

Siiri Sisask. Südame hääl.
[Pilgrim raamat. Midagi hingele]

Põhimõtteliselt jällegi ühe õhtu lugemise raamat. Aeg kulgeb pigem sellepärast, et lihtsalt tahad veel lehti tagasi pöörata, mõningaid kohti üle lugeda, mõtiskleda ja uneleda.

Välja kirjutatud sai siit siis järgmist:

Kuid keda või mida esindab endast välja läinu, kui ta ju hetkel eneseski pole?
Ehk teisisõnu, kui inimest kodus ei ole, ega talle siis ka külla minna saa.

Kui ma jälle kord vanaema külastasin, oli ta just taas tõusnud oma päevaunest. Istus rahulikult suuretoa sohval, vaatas aknast välja ning jõi kohvi. Kohv, nelja teelusikatäie suhkruga, on vee kõrval üheks tema lemmikjoogiks olnud terve elu. Nagu ta ka terve oma elu üleüldse magusat väga armastanud on, klaaskomme ja šokolaadi. Nii. Mina seal siis pärima: "Kui sa, vanaema, nii palju magad, kas sa kohe tõesti siis magadki?" "Ei sugugi, niisama unelen," kõlas vastuseks. Mina siis: "Aga kui sa uneled, mida sa siis mõtled?" Tema: "Ei mõtlegi midagi."
Oh, milline vabastav vastus taaskord! Ei mõtlegi midagi. Väga tore.
"Mida sa siis tunned, kui sa midagi ei mõtle?" Vanaema: "Ei midagi, lihtsalt rahu tunnen." Mina: "Aga kui sa rahu tunned, on sul siis hea?" "Jah. See mulle väga meeldib," kostis vanaema.

 ennast täis inimene mõtleb enda kohta, et kes ta kõik on, aga teise kohta mõtleb ta, et mis ta kõik on. Et siis ise oleks nagu kes, aga teine on mis.

tõeliselt head saab teha see, kes oma positsiooni ise enda jaoks õigel kursil hoiab. Aga see tähendabki südamehäälega kooskõlas elamist.

mis on eneseväärikus... Mulle tundub, et ennekõike tähendab see seda, et elad  küll nii, nagu õigeks pead, aga võimalikult teistele liiga tegemata.

Et me ei olegi õieti muud kui eilse kaja tänases.

Ühiskond nõuab tihti meilt "blaa-blaa-blaa"-suhtumist, sisutuid kaasalöömisi. Kuid mu vanaema on mulle öelnud, et inimene ei ole lammas, kes mää ja mää karjas määgima peaks.
Inimene on loodud ise mõtlema, taipama ja omi seisukohti kujundama. Selgelt oma meelt kasutama, tunnetama, mis talle tõeliselt kasulik ja vajalik oleks ning mis mitte. Ja kui midagigi kahjulikuks aimama, sellest ka julgelt eemalduma.

suurimaks elutarkuseks on tahe elada. 

Veel meenus Siiri ütlus, et vanaema ei ole kunagi kedagi halvustanud, hukka mõistnud ega midagi muud sellist negatiivset, vaid aina ikka positiivselt mõelnud ja hästi öelnud. Seda oli niiiiiiiiiiiiiiii ilus ja kosutav lugeda!

Kirju kodust

Siim Maaten, Kaisa Roover. Kirju kodust.

Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht? See laulukatkend meenus lugedes.
Mina kuulun ilmselt veel sellesse põlvkonda, kelle jaoks kodu on oluline koht. See füüsiline koht. Loomulikult loovad kodutunde seal elavad inimesed, kuidas nad omavahel suhestuvad, toime tulevad, hakkama saavad jne.
Samas on ju ka ütlus: Kus mu kere, seal mu pere. Võib-olla nii ütleva inimese jaoks ongi kodu ükskõik kus, seal kus parasjagu viibitakse. Ent ikka tahetakse ära oma koju - kodu on mu kindlus, öeldakse ka.
Ja Jaan Tätte laulus tuleb sama motiiv - kodus on hea ja armas -  esile:  

Enam ööseks jääda meil ei ole kombeks
õigel ajal teame kella märgata
kui ka peol on jõudu üle minna homseks
järjest armsam meil on kodus ärgata.

Seetõttu on mul ilmselt ka raske mõista neid, kelle kümme kasti maist vara on kuskil ema või vanaema juures (pööningul, keldris või toanurgas) ning ise seljakotiga mööda maailma ringi rändavad. Loomulikult on nii hea maailma avastada, aga ... mina nii ei saaks...

Paar märksõna raamatust:
Snorgeldamine, sukeldumine - need olid põhitegevused kirjutamise vältel:)
Võõras olemisest - omade seas, võõraste seas.

Ja siis ikka traditsioonilist väljakirjutust (a la minu moodi:)) ka:

Inimese iseloomu moodustab suurelt osalt tema arusaam asjadest ehk maailmapilt. Moraal - mis on meie arust õige ja mis vale. Mõtlen tihti inimeste vajadusele teisi oma edu nimel ära kasutada. Minu ema on alati öelnud, et teda ärritab, kui tihti on filmides vaesed räpased ja korratud. Vaene ei ole ilmtingimata räpane, loll või pahatahtlik. Vaene ei ole tavaliselt ka see, kes petab, pigem vastupidi./.../
On üks kreeka vanasõna, mille sõnastust ma täpselt ei mäleta, aga mille mõte on: oluline ei ole raha ja rikkus, vaid maine - pärast surma ei tuletata meelde rikkaid ja nende rikkusi, vaid mäletatakse neid, kes on teinud heategusid teistele. Minu arust on see vägagi tõsi.

Mulle meeldib sinu armas ema, kes Verona kuuma päikese käes võitles kuumarabandusega, aga ei julgenud pärast peaaegu kahenädalast autosõitu ikka veel vett juua, sest tal oli varasematest autoreisidest sees hirm, et peatuste küsimine segab autosõitu. Seda ei tohiks mitte keegi karta. /.../
Ma loodan, et nüüd julgevad nad valjult avaldada muret, kui neil on autos ebamugav, sest ühise reisi eesmärk ei ole mitte kannatamine, vaid nautimine.

Miks ma pidin kogu aeg pika sammuga nooremal vennal eest ära lippama? Kuidas tahaks temaga nüüd kahekesi kõndida ja juttu puhuda! Ma ei saa kuidagi üle sellest tundest, et olen olnud halb vend, ja ega ma nüüdki vist parem ole./.../
Ma ju olin kunagi temaga alati koos olnud, aga kui tema kooli jõudis, siis see muutus. Kui ta esimesse klassi läks, läksin mina kolmandasse ja tema tuli oma esimesel koolipäeval minu klassi, sest tahtis minuga koos koolis käia - ja mina häbenesin.

Lõpupeatükk sisaldab terve rea väärt mõtteid, millest osa siia kirjutan ja osasid tahaks veel kunagi üle lugeda:

Maailm on nagu suur lõngakera, mis vaikselt lahti hargneb, aga kunagi otsa ei saa. Oma südames kannan kogu aeg kaasas lohutamatut teadmist, et me ei jõua oma elu jooksul kõike, mis meid huvitab, läbi uurida.

Küünilisus kaitseb selle eest, et maailm ei saaks liiga teha, ja uudishimu kaitseb selle eest, et iseennast liiga palju ei kaitseks.

Me jätame teised viisakusest oma rahu ja autosõitu nautima ning oma vastustes proovime olla võimalikult konkreetsed, et mitte kuulaja aega kulutada või temas segadust tekitada.
[Mis võib teisest kultuuriruumist pärit inimesele tunduda ebaviisakuse, solvamise või suisa vihkamisena. Imelik ikka see ilmaelu?!?]
 

Talvearhiivid

Merethe Lindstrøm. Talvearhiivid

No ei edenenud mul kohe üldse see raamat. Vaid 200 lehekülge ja ma ei suutnud korraga üle kümne lehekülje lugeda. Nii et venis see nagu... teate isegi, mis...
Raamatu tutvustus oli nii paljutõotav. Aga...
Jah, oli kohti, mil mõtlesin, et võiksin isegi midagi sarnast valmis kirjutada (ausalt ja omavahel öeldes - pareminigi).
Oli kohati äratundmistki, et jah - ka nii võib olla. Aga enamjagu oli selline heietamine, sõnade rittaladumine, et lihtsalt raske oli ennast sealt läbi närida. Palun südamest vabandust nende käest, kes sellist kirjandust armastavad ja kes seda naudivad. Minu jaoks oli see tõeline eneseületus (pigem enese piinamine) raamat lõpuni lugeda. Ootasin ja lootsin, et läheb paremaks, aga kahjuks ei läinud. Masendav ja pisut isegi morbiidne tunne jäi sellest.

Siiski siinkohal ka paar näidet, kus oli justkui see "miski" minu jaoks, mis õnnestus välja noppida, samas annab see edasi ka kirjutamisstiili (võib-olla on aga asi hoopis tõlkes?):

Ei, sinu jaoks on see, millest mina aru ei saa, tegelikkus. Kuna sõnad tähendavad meile nii palju. Me muudkui kordame neid. Sõnad on pendliks olemise ja mitteolemise vahel. Mina tõukan meid sõnade abil edasi: teeme nii ja naa, hakkamegi nii tegema, sina aga räägid tagasi, just see lammutab, hävitab. Edasi ja tagasi. Me ei jõua kuhugi, me ei lähe mitte kuhugi.

Anna andeks, ütled sa. Jälle. Katad näo kätega.
Anna andeks ujub, ujutab meid üle, osa majast, meid endid, sinu lapsed, voolab voodisse, pragudesse, liistude alla, kus on tuuletõmbus, trügib trepist üles ja istub aknal, lapatakse kokku ja pannakse kappi, kardinad tõmmatakse ette, see "anna andeks" ajab koerad nurka lamama ja vahtima, anna andeks on see, mille saatel me ärkame, sina ärkad, ettearvamatu, ettekavatsetud, kõik see, mis annab andekspalumise tõttu järele.
Anna andeks. See ei ole niisugune andekspalumine, mis kergendab ja parandab, see "anna andeks"  tirib põhja, on end kinni katnud ja hapneb raske tihedalt suletud kaane all, püsib seal all ja uputab ka kõik muu hägusesse põhjatusse vette.
Stopp.