Ei teagi nüüd kohe...
Ega ma enne lugemistki teab mis lendamise fänn olnud, aga pärast lugemist... Justkui ei tihkakski enam lennuki peale minna... Õnneks ei ole ka praegu ühtegi (lennu)reisi plaanis:)
No igatahes väga või siis üsna ausalt ja otsekoheselt kirjutatud lood elust enesest ehk siis lood pealpool pilvi toimuvast ja mitte ainult. Üldse kõik, mis lendamisse puutub. Siis lennusaatja ehk stjuuardi seisukohalt.
Igal juhul äärmiselt põnev lugemine! Vahva sõnakasutus ja muhe huumor.
Oli ka juhuseid, kui lõpuridadesse jõudes seletas silm juba käbisid kuuselatvades ning lõpuks piloodikabiini helistades kõlas hääl nagu maratonijooksjal: "Cabin clear!" (Salong on klaar.) Nimelt peab personal enne maandumist pilootidele aru andma, et olukord salongis on kontrolli all.
Small talk on mõeldud ilmselt ka selleks, et pikkade tundide jooksul selles raudtorus mingit sünergiat tekitada. Aga vahel mõjub see just vastupidi. Eriti siis, kui tahaks oma mõtetega natuke omaette olla ning lõpmatust suhtlemisest puhata, sest tihti on ka pardateenindus juba iseenesest üks lõpmatu suhtemine ja kui siis satub veel keegi kõrvale, kelle suu seisab kinni ainult söögi ajal (kui sedagi), siis oled ikka päeva lõpuks moraalselt nii ribadeks tõmmatud, et tahaks kellelegi vastu vahtimist anda, kui see "keegi" julgeb midagi veel küsida. Jah. Tõde. Kõigil inimestel ei saagi olla üks ja seesama vaimne veregrupp.
Peatükis "Kirju. Seltskond" antakse ülevaade erinevatest tüüpidest, kes lennundusmaailmas toimetavad. Need tüübid on: "lennundus on elu ning elu on lennundus", bitch, "keegi ei tee midagi õigesti peale minu", aktivist, laiskloom, pohhuist, "by the book" ehk reegleid tuleb tunda sõnasõnalt, (Isegi väike kõrvalekaldumine pole lubatud, sest "NII ON KIRJAS"), kitukas, elukutseline ohver, ärimees, kloun, peoloom.
Arvan, et see tüpiseerimine laieneb ka teistesse eluvaldkondadesse ega piirdu üksnes lennundusega:)
Sageli teeb ta [aktivist] ka seda, mida üldse pole vaja teha. No umbes nagu siis, kui keegi on kodus su kappe koristanud ning sa ei leia hiljem enam midagi üles.
Ta [laiskloom] pole nii väsitav kui aktivist, sest reegleid ta küll järgib, kuid nii mõõdukalt, kui parasjagu tarvis. Kui koolitustel rõhutavad instruktorid, et reeglid on küll täitmiseks, kuid vahel tuleb kasutada kainet mõistust, siis erinevalt paljudest teistest tüüpidest on just temal see kaine mõistus varnast võtta, kui keerulist olukorda on vaja lahendada. Kui mõnel eelmainitud tüübil jookseb stressirohkes situatsioonis juhe kokku, lahendab tema olukorra rahulikult ja nagu möödaminnes.
Kui näiteks aktivist saadab postituvi järjekindlusea oma ettepanekuid töökorralduse kohta jumal teab kellele jumal teab kuhu ja kui jumal teab kust ühtegi vastust ei tule, siis tekib lõpuks tunne, et mille kuradi pärast ma seda ometi teen. Mida suurem lennukompanii, seda anonüümsemad on kõrgemalseisjad, kelle voli on kogu tervikut paremaks muuta. Lendav rahvas aga seisab kliendiga tete-a-tete ning vastutab oma näo ja nimega. Nägu ja nimi saadab ettepanekud kvaliteedi parandamiseks aga kellelegi, keda ta elus näinud pole ja keda hajunud vastutuse foonil võib-olla olemaski ei ole. See kahtlus tekib siis, kui ka mingit vastust ei tule. Vastureaktsioon on ju nii inimlik: kui keegi ei hooli, siis miks peaksin mina hoolima. Nii saab aktivistist pohhuist.
Need näited on minu meelest taaskord ametite ja elukutsete ülesed, sest pea igas vallas töötades võib põrkuda samade probleemidega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar