Et veel enne aasta lõppu saaks ka mõni lugemine kirja pandud, siis koondan siia kokku lausa kaks raamatut. Ühendavaks lüliks on Minu-sari ja Ida-Euroopa. Ja ka toimetaja - Mae Lender!
Isiklikus plaanis on omamoodi seos ka autorite eesnimedega. Nimelt on Tiina ja Anna mu esiemade nimed (emapoolsed vaaremad). Aga sellega seosed piirduvadki😉
Anna Tiido.
Minu Poola: lipuauto tagaistmel
Toimetaja Mae Lender
Petrone Print, 2021
192 lk., 8 l. ill.
(Minu-sari)
"Minu Poola" tuli minuga koos uude aastasse, st et lugemist alustasin vanal aastal ja lõpetasin uuel.
Poola on suur maa-ala, mis enamasti meenutab (vähemalt mulle!) pikka ja lõputut bussisõitu Eestist Saksamaale või mõnda muusse Euroopa riiki. Kahjuks ei ole mul veel võimalust olnud Poolaga lähemalt tutvuda. Tahtmist oleks aga küll. Ehk kunagi õnnestub ka!
Raamat on peaasjalikult suursaadiku proua ehk siis diplomaadi abikaasa elust ja tegemistest Poolamaal.
Minu elu Poolas on tihedalt seotud poliitikaga - saatkonna peamine eesmärk on peale kahepoolsete suhete arendamise ka kohalikku elu jälgida.
Siinkohal pean ära märkima, et minu abikaasa ei poolda homoseksuaalsuse avalikku eksponeerimist ja seisab iga kord raske valiku ees, kas toetada kuidagi geiparaadi või mitte. Muidugi tegutseb ta lõpuks vastavalt välisministeeriumi juhistele. Isiklikes vestlustes oleme tihti erinevatel seisukohtadel - mina olen loomult liberaane ja tunnen kaasa vähemuste kannatustele, samuti on mul sõpru, kes kuuluvad mõne vähemusgrupi hulka, nii et näen LGBTI kogukonna elu ka lähemalt. Harri on aga suhteliselt vana kooli kasvatusega. Tema üldine seisukoht on see, et homoseksuaale ei pea taunima, aga ei pea ka avalikult propageerima. Poola on tugevalt katoliiklik riik ja Harri arvates ei peaks me neid õpetama, kuidas seksuaalvähemustesse suhtuda.
Poola on ajaloost läbi imbunud. Tihti öeldakse, et kui Lääne-Euroopa vaatab pigem tulevikku, siis Ida-Euroopa vaatab minevikku. Kui Lääne-Euroopa peab end rahvusriigist edasi arenenuks ja kiidab multikultuursust, siis Ida-Euroopa on etniline.
Lk. 183-188 saame lugeda, kuidas Poola on samas nii lähedane ja ometi nii kauge.
Tiina Sööt. Minu Rumeenia: absurdi armunud
Toimetaja Mae Lender
Petrone Print, 2022
256 lk., 8 l. ill.
(Minu-sari)
Rumeeniast mulle meeldib lugeda. Veidi nagu eksootiline või nii.
Varasematest lugemistest meenub raamat "Rumeenia tõsimeelsed päevikud", millest jäid vastakad muljed ja tunded.
Sama juhtus nüüd sellegi raamatuga. Ent hoopis teises kontekstis.
Muidu nagu kena, vinks-vonks raamat, aga siis ühtäkki arvab autor heaks "kapist välja tulla" ning tolksti tuleb sisse see va "pisuhänd"😏 (nn polüamooria - suhted mitme partneriga ja BDSM-teema - sidumine, allumine, domineerimine jms )
Mul läkski kogu muu lugu nüüd selle "pisuhänna" nahka. Ja Rumeenia jäi kuidagi tagaplaanile.
Ma ei hakka siinkohal kommenteerima inimeste sättumusi ja kõrvalekaldeid. Lisan vaid niipalju, et autor peab ennast inimpelguriks ja põeb depressiooni. Nii et see "pisuhänna" teema tundus seetõttu mu jaoks kuidagi veider ja ei sobitunud kuidagi konteksti...
Mina olen alati mittemonogaamset suhet tahtnud. Juba teismelisena jäi mulle arusaamatuks, miks peab pärast partneri "kõrvalehüpet" tingimata pahane olema või miks peaks lahku minema, kui sul tekivad tunded ka kellegi uue vastu? Inimeste armastamine ja intiimsuhted on ju nii ilusad ja sügavad tunded, miks on vaja seda kuidagi piirata?
Muidugi ei ole see kõigi jaoks niimoodi, ja paljudele paaridele on oluline olla ainult üksteise jaoks. gaühele oma.
Polüamooria või eetiline mittemonogaamia on siin konservatiivses riigis loomulikult viltuvaadatav ja seega pisut põrandaalune tegevus. Tegelikult muidugi kõik peavoolus normidest erinevad suhtevormid ühiskonnas põlatud.
Aga ka ajaloost ja poliitikast saame üht-teist teada. Muuhulgas ka Rumeenia kommunistliku diktaatori Nicolae Ceausescu äärmuslikust poliitikast. (nt lk. 73)
Muidugi ei ole sel teemal puudu ka huumorist.
Nalja saab jälle ka nimega, nagu sageli ikka võõrsil eestlaste nimedega juhtub. Eestlase jaoks üsna tavaline ja lihtne nimi - Tiina Sööt.
..seal oli mu nime real kirjas Tuna Soot. Selle inimese jaoks oli loogilisem uskuda, et mu eesnimi on Tuunikala, kui et Tiina kirjutatakse kahe i-ga.
Kui rumal minust, et Eestis elades arvasin, et mul on maailma kõige igavam nimi. Rumeenias on see väga seikluslik, kui igas ametiastuses saan selgitada: Tiina kahe i-ga ja Sööt kahe o-ga, millel on täpid peal. Mõnes dokumendis olen Soeoet, reises jälle Soot ning vahel tuleb ette raskusi tõestamisega, et tegu on sama ndiviidiga. Kui aga tõmban välja Eesti ID-kaardi peal ilutseva topelt ö, mõjub see nii jahmatavalt, et minuga enam ei vaielda.
Tore kirjeldus on ka Rumeenia kliima kohta.
Üldiselt on inimesed ülatunud, et mina, põhjamaa näitsik, suvepalavust nii hästi talun ja isegi hindan. Arvan, et põhjus on aastate jooksul sügavale kontidesse imbunud Eesti jaheduses, mille ülessulatamiseks läheb vaja vast veel kümmekond aastat lõõsakvat kuumust. Kui kohalikud vahetpidamata kurdavad, kuidas nad seda kuumust välja ei kannata, siis mina naudin. /.../
Tunnistan, et vahel on kuumus siiski liig ka minu jaoks. Eriti päevl töötades, kui isegi istumise peale higi leemendama lööb. Ühel perioodil, kui temperatuur 40 kraadi lähedale kerkis, oli mul laual töökäterätt, millega aeg-ajalt otsesist ja kaela pühkida. /.../
Kui soojus langeb Bukaresis alla 25 kraadi, hakkan ma juba tasapisi nurisema, et külm on ja olen pettunud, et pean sokid jaga panema./.../
Talv on Rumeenias pehme ja lühike ja kui lumi maha tuleb, tekib üleüldine paanika ning koolilapsed saadetakse koju./.../
Õnneks on talv enamasti väga lühike ning juba veebruarikuus võib vabalt 15 soojakraadi olla. Järjekindla korrapärasusega tuleb igal aastal märtsis mõneks ajaks ootamatu lumetorm. Kohalikud on mulle selgitanud, et aastaajad on siin järgnevad; suvi, sügis, talv, kevad, talv versioon 2 ja kevad versioon 2.
Nii palju siis Rumeeniast😉
