28. veebruar 2023

Paastuaeg

Üha enam igatsen vaikuse järele, rahu, vaikuse ja üksinduse järele.
Liiga palju on juttu, tühje sõnu, müra. Liiga palju on suhtlemist. Tahaks lihtsalt vait olla. Lihtsalt olla.

Liiga palju avaldatakase arvamust. Igaühel on midagi arvata, öelda kõige ja kõigi kohta. See on tüütu ja nii väsitav. 
Kogu mu sisemus hüüab: Hoia endale oma arvamus, mind ei huvita, absoluutselt ei huvita!

On paastuaeg. Tahaksingi paastuda suhtlusest, mõttetutest vestlustest, sihitutest aruteludest. Rääkimata poliitikast, debattidest, valimisteemadest.

Paastuda tuleb sellest, millest on raske loobuda. (Vaikida ei ole paraku võimalik, selleks peaks tõepoolest üksindusse tõmbuma.) Seega, mina üritan paastuda magusast - valgest suhkrust ja valgest jahust toodetest. Ja see on kohutavalt raske! Siiski - mõned päevad olen juba suutnud. Pühapäevad ei ole paastupäevad. Kuigi distsipliini pärast peaksid olema! Sest ma ju kipun pühapäeval patustama. Nonsenss kas pole?!? Siis võin vabalt magusat kere täis vohmida, ega ma suuda siis ühe koogitüki või maiustusega piirduda. Hammas verel, siis muudkui tahaks veel ja veel... Kui maitset suhu ei saa, siis ei ole ka kiusatus nii suur enam...

Mäletan, et (kesk)kooli ajal heitles mu pinginaaber iseendas või iseendaga, tahtis kloostrisse minna. Ja ma ei mõistnud teda absoluutselt. Ei saanud aru, miks noor inimene nii räägib... Elu ees ja kõik teed valla! Loomulikult ei läinud ta kloostrisse, vaid hoopis Tartusse, ülikooli. Ja sinna tema jäigi. Tartusse, mitte ülikooli.😉 Abiellus. Sai pesakonna lapsi. Nüüd on need kõik juba suured ja pesast lendu läinud, niivõrd-kuivõrd. Eneseteostuseks on tal muud vahendid - muusika koos selle erinevate võimaluste ja väljunditega.

Viimasel ajal olen tabanud ennast liiga sageli mõtlemast kloostrielu peale - palveta ja tee tööd! Kloostris on omal kohal ka vaikuses olek. Aina enam tajun, et see sobiks mulle...
Nii pea ma ilmselt sellist sammu ette ei võta (kui üldse kunagi), sest paraku nõuab ilmalik elu oma osa. Mul on kohustused, osad küll vabatahtlikud, mida ei saa niisama maha jätta. Inimesed, kes vajavad mind või vähemalt nii arvan mina, et vajavad.
Aga - nii hea, kosutav, lohutust pakkuv on mõte, et see (kloostrielu) võiks mulle sobida, olla mu hingelaadile omane koht.

Tagasi paastu(aja) juurde tulles - arvan, et kloostris, kindlates raamides ja tingimustes, on palju kergem ka paastuda. Ilmalikus elus ei taha kuidagi kedagi solvata, kui on sünnipäevad jm üritused, kus pakutakse head-paremat, kooke-kringleid-pirukaid-maiustusi... Aga paasturütmi lööb see segi. Nii et pidevad dilemmad...

Minu lilleke😇

P.S. Miks nii siiralt rõõmustan oma lillekese üle? Aga sellepärast, et see on ise kasvama pandud. Läks kasvama! Ja nüüd tuli esimene õis!!!😍😇💖

27. veebruar 2023

Veidi teatrit:)

Endale meenutuseks, et olen käinud vaatamas neid etendusi sel aastal:

1. veebruaril käisime Eesti Draamateatri väikeses saalis vaatamas etendust "Kunst" (Yasmina Reza). Esietendus 5.08.2022.
Lavastaja: Karl Laumets
Osades: Jaan Rekkor, Tõnu Oja ja Guido Kangur.

Selgub, et Eesti teatrites on seda lavastatud varemgi.
1998. a. Eesti Draamateatris (Osades:Tõnu Kark, Ain Lutsepp ja Lembit Ulfsak. Lavastaja:Hendrik Toompere)

2008. a. Ugala teatris (Osades: Luule Komissarov, Leila Säälik ja Liina Olmaru. Lavastaja: Robert Annus)

2017. a. Von Krahli teatris (Osades: Markus Truup, Sander Roosimägi ja Joosep Uus. Lavastaja: Mart Koldits)

Etendust ei oskagi kuidagi kommenteerida. Oli kah...

20. jaanuaril oli Rakvere teatri külalisetendus "Kuni ta suri" (Nadežda Ptuškina romantiline komöödia) Eesti Draamateatri suures saalis.
Osades: Ülle Kaljuste, Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu ja Anneli Rahkema. (Esietendus Rakvere teatri väikeses saalis 16.10.2018)

Selles tükis oli ikka hoogu ja särtsu, salapära ja sarmi. Kaks võrratut näitlejat, kaks Üllet oma tuntud headuses.

21. veebruar 2023

"Minu Poola". "Minu Rumeenia"

Et veel enne aasta lõppu saaks ka mõni lugemine kirja pandud, siis koondan siia kokku lausa kaks raamatut. Ühendavaks lüliks on Minu-sari ja Ida-Euroopa. Ja ka toimetaja  - Mae Lender!
Isiklikus plaanis on omamoodi seos ka autorite eesnimedega. Nimelt on Tiina ja Anna mu esiemade nimed (emapoolsed vaaremad). Aga sellega seosed piirduvadki😉

Anna Tiido.
Minu Poola: lipuauto tagaistmel
Toimetaja Mae Lender
Petrone Print, 2021
192 lk., 8 l. ill.
(Minu-sari)

"Minu Poola" tuli minuga koos uude aastasse, st et lugemist alustasin vanal aastal ja lõpetasin uuel.

Poola on suur maa-ala, mis enamasti meenutab (vähemalt mulle!) pikka ja lõputut bussisõitu Eestist Saksamaale või mõnda muusse Euroopa riiki. Kahjuks ei ole mul veel võimalust olnud Poolaga lähemalt tutvuda. Tahtmist oleks aga küll. Ehk kunagi õnnestub ka!

Raamat on peaasjalikult suursaadiku proua ehk siis diplomaadi abikaasa elust ja tegemistest Poolamaal.

Minu elu Poolas on tihedalt seotud poliitikaga - saatkonna peamine eesmärk on peale kahepoolsete suhete arendamise ka kohalikku elu jälgida.

Siinkohal pean ära märkima, et minu abikaasa ei poolda homoseksuaalsuse avalikku eksponeerimist ja seisab iga kord raske valiku ees, kas toetada kuidagi geiparaadi või mitte. Muidugi tegutseb ta lõpuks vastavalt välisministeeriumi juhistele. Isiklikes vestlustes oleme tihti erinevatel seisukohtadel - mina olen loomult liberaane ja tunnen kaasa vähemuste kannatustele, samuti on mul sõpru, kes kuuluvad mõne vähemusgrupi hulka, nii et näen LGBTI kogukonna elu ka lähemalt. Harri on aga suhteliselt vana kooli kasvatusega. Tema üldine seisukoht on see, et homoseksuaale ei pea taunima, aga ei pea ka avalikult propageerima. Poola on tugevalt katoliiklik riik ja Harri arvates ei peaks me neid õpetama, kuidas seksuaalvähemustesse suhtuda.

Poola on ajaloost läbi imbunud. Tihti öeldakse, et kui Lääne-Euroopa vaatab pigem tulevikku, siis Ida-Euroopa vaatab minevikku. Kui Lääne-Euroopa peab end rahvusriigist edasi arenenuks ja kiidab multikultuursust, siis Ida-Euroopa on etniline.

Lk. 183-188 saame lugeda, kuidas Poola on samas nii lähedane ja ometi nii kauge.


Tiina Sööt. Minu Rumeenia: absurdi armunud
Toimetaja Mae Lender
Petrone Print, 2022
256 lk., 8 l. ill.
(Minu-sari)

Rumeeniast mulle meeldib lugeda. Veidi nagu eksootiline või nii.

Varasematest lugemistest meenub raamat "Rumeenia tõsimeelsed päevikud", millest jäid vastakad muljed ja tunded.
Sama juhtus nüüd sellegi raamatuga. Ent hoopis teises kontekstis.

Muidu nagu kena, vinks-vonks raamat, aga siis ühtäkki arvab autor heaks "kapist välja tulla" ning tolksti tuleb sisse see va "pisuhänd"😏 (nn polüamooria - suhted mitme partneriga ja BDSM-teema - sidumine, allumine, domineerimine jms )
Mul läkski kogu muu lugu nüüd selle "pisuhänna" nahka. Ja Rumeenia jäi kuidagi tagaplaanile.
Ma ei hakka siinkohal kommenteerima inimeste sättumusi ja kõrvalekaldeid. Lisan vaid niipalju, et autor peab ennast inimpelguriks ja põeb depressiooni. Nii et see "pisuhänna" teema tundus seetõttu mu jaoks kuidagi veider ja ei sobitunud kuidagi konteksti...

Mina olen alati mittemonogaamset suhet tahtnud. Juba teismelisena jäi mulle arusaamatuks, miks peab pärast partneri "kõrvalehüpet" tingimata pahane olema või miks peaks lahku minema, kui sul tekivad tunded ka kellegi uue vastu? Inimeste armastamine ja intiimsuhted on ju nii ilusad ja sügavad tunded, miks on vaja seda kuidagi piirata?
Muidugi ei ole see kõigi jaoks niimoodi, ja paljudele paaridele on oluline olla ainult üksteise jaoks. gaühele oma.
Polüamooria või eetiline mittemonogaamia on siin konservatiivses riigis loomulikult viltuvaadatav ja seega pisut põrandaalune tegevus. Tegelikult muidugi kõik peavoolus normidest erinevad suhtevormid ühiskonnas põlatud.

Aga ka ajaloost ja poliitikast saame üht-teist teada. Muuhulgas ka Rumeenia kommunistliku diktaatori Nicolae Ceausescu äärmuslikust poliitikast. (nt lk. 73)
Muidugi ei ole sel teemal puudu ka huumorist.

Nalja saab jälle ka nimega, nagu sageli ikka võõrsil eestlaste nimedega juhtub. Eestlase jaoks üsna tavaline ja lihtne nimi  - Tiina Sööt.

..seal oli mu nime real kirjas Tuna Soot. Selle inimese jaoks oli loogilisem uskuda, et mu eesnimi on Tuunikala, kui et Tiina kirjutatakse kahe i-ga.
Kui rumal minust, et Eestis elades arvasin, et mul on maailma kõige igavam nimi. Rumeenias on see väga seikluslik, kui igas ametiastuses saan selgitada: Tiina kahe i-ga ja Sööt kahe o-ga, millel on täpid peal. Mõnes dokumendis olen Soeoet, reises jälle Soot ning vahel tuleb ette raskusi tõestamisega, et tegu on sama ndiviidiga. Kui aga tõmban välja Eesti ID-kaardi peal ilutseva topelt ö, mõjub see nii jahmatavalt, et minuga enam ei vaielda.

Tore kirjeldus on ka Rumeenia kliima kohta.
Üldiselt on inimesed ülatunud, et mina, põhjamaa näitsik, suvepalavust nii hästi talun ja isegi hindan. Arvan, et põhjus on aastate jooksul sügavale kontidesse imbunud Eesti jaheduses, mille ülessulatamiseks läheb vaja vast veel kümmekond aastat lõõsakvat kuumust. Kui kohalikud vahetpidamata kurdavad, kuidas nad seda kuumust välja ei kannata, siis mina naudin. /.../
Tunnistan, et vahel on kuumus siiski liig ka minu jaoks. Eriti päevl töötades, kui isegi istumise peale higi leemendama lööb. Ühel perioodil, kui temperatuur 40 kraadi lähedale kerkis, oli mul laual töökäterätt, millega aeg-ajalt otsesist ja kaela pühkida. /.../
Kui soojus langeb Bukaresis alla 25 kraadi, hakkan ma juba tasapisi nurisema, et külm on ja olen pettunud, et pean sokid jaga panema./.../
Talv on Rumeenias pehme ja lühike ja kui lumi maha tuleb, tekib üleüldine paanika ning koolilapsed saadetakse koju./.../
Õnneks on talv enamasti väga lühike ning juba veebruarikuus võib vabalt 15 soojakraadi olla. Järjekindla korrapärasusega tuleb igal aastal märtsis mõneks ajaks ootamatu lumetorm. Kohalikud on mulle selgitanud, et aastaajad on siin järgnevad; suvi, sügis, talv, kevad, talv versioon 2 ja kevad versioon 2.

Nii palju siis Rumeeniast😉

16. veebruar 2023

"Sina oled minu sõber"

Sõbrapäeva laineharjal seilates, meenus mulle laulurida "Sina oled minu sõber".

Väike guugeldus ja voilaa! siin see laul ongi:

Sina oled minu sõber
Meie jutt ei ole tavaline
Meie jutus on see tõde,
mis on antud hetkel  oluline.

Anna andeks, mis on vale,
kuid ma andsin endast parima
Parima, mis veel on minus

Tegelikult see on viga,
me ei ole ammu kokku saanud
kokku võtnud selle asja
mis on hakand jälle hinge närima

see ei ole mingi juhus
et siin paigas just me kokku saime
sina oled minu sõber

Aeg kõike teha
Aeg hoiab sõpru häid
Aeg meidki näeb

Miskipärast mul on tunne
Parim päev on meil veel kõigil ees
Võtta asja rahulikult
pika peale kõik saab ära tehtud
Ära teeme needki nipid
Mille jaoks meid üldse ilma loodi
Pea vastu sõber

Aeg kõike teha
Aeg hoiab sõpru häid
Aeg meidki näeb

Sina oled minu sõber
Meie jutt ei ole tavaline
meie jutus on see tõde
mis on antud hetkel oluline

Anna andeks mis on vale
kuid ma andsin endast parima
Parima mis veel on minus

Erich Krieger "Sõbra laul"



15. veebruar 2023

Sõbrapäev ja muud juttu

Veebruar on ületanud juba ekvaatori ja kahe nädala pärast algab kevadkuu. Mina pole aga veel ühegi postituseni jõudnud. 
Õhtul, kui arvuti vabaneb, ei viitsi ma enam une arvelt siin toimetama hakata. Ja nii läheb päev päeva järel. Öelda, kirjutada oleks ju küll nii üht kui teist, aga... vahel ei viitsi. Viimasel ajal pigem ei viitsi üldse... Selline tüdimus, väsimus, tujutus, apaatsus, huvipuudus jms on peal või kallal. Nagu mitte miski ei paku rõõmu ega tekita elevust. 
Olid jõulud. Jah, tore, olid küll... Eriti ei kaunistanud sel aastal kodugi. Ostsin uued elektriküünlad, aga ei pannud neid üles ega põletanud kordagi. Ei, siiski, ühe ilupildi jaoks panin põlema. 😛 Ei kuulanud jõululaule, -muusikat, mida tavaliselt ikka teen. Küünlaid, tõsi küll, neid päris elusaid küünlaid ikka põletasin.
Eile oli sõbrapäev. Oli, jah, tõesti. Paari sõbraga jagasime rõõmu - aitäh, et oled olemas!😇 Ja sellest täitsa piisas. Sain kogeda, et neile olen oluline, oleme vastastikku olulised. Kõige suurem ja parem ja lähedasem sõber on mulle mu abikaasa. Temaga olime rahulikult kodus, oma argiste tegemiste juures. Ei midagi romantilist. Sõbralik olemine!💖😍💑 Ja see on nii-nii oluline mu meelest!
Elus ongi ju nii, et romatika möödub kiiresti. Mis aga tõeliselt loeb ja jääb on sõprus. Vähemalt minu/meie elus on see nii ja see hoiab meie suhte toimivana, hoiab meid koos.

Mulle meenus kaugest ajast lastesaade "Kõige suurem sõber" (no see punakasoranž Leopold, mäletate, siis onu Raivo, Postikana ja Äpu) ja sealt  üks tohutult armas laul, mille algusread oma sõpradele saatsin. Lisan siia kogu laulu ja ka toreda video:

Hea sõbra jaoks on valla
mu uksed ja mu hing,
mu silmad ning mu kõrvad
ning mu perekonnaring.

Kui tahad, tule alati,
ma ootan aken avali
või lenda-lenda kas või
läbi telekanali

Oi poisid-plikad
tore on see elu
JAAA!
Kui kõikidel on
seltsimees ja semu
HURRAA!

Kui sinu hoov on ka su sõbra õu,
siis ükski soov ei käi teil üle jõu!
Kui põnevaks ja rikkaks
laupäev saab,
kui sulle sõbrad
külla tulevad!
JAAA!

Hea sõbra jaoks on valla
mu uksed ja mu hing,
mu silmad ning mu kõrvad
ning mu perekonnaring.
Kui tahad, tule alati,
ma ootan aken avali
või lenda-lenda kas või
läbi telekanali


Kohe-kohe on käes ka sünnipäev. Jällegi - nii on, aga ei mingit vaimustust ega eufooriat! Päev, mis tuleb üle elada. Ennast tuleb kuidagi kokku korjata, et suuta teha head nägu ja olla viisakas nende vastu, kes õnnitlema tulevad ja kelle jaoks on sünnipäev üks hiiglama tore sündmus. Jaa, ma tegelikult ju tean, et see on tähtis päev ja puha, aga reaalsuses on see päev nagu iga teine... Lapsena, noorena ootad ja loodad sellelt päevalt eiteamida. Täiskasvanuna olen aga mõistma hakanud, et liigseid ootusi ei tasu sellele päevale rajada. Kõik, mis teed, teed teiste jaoks, peod, väljategemised ja värgid. Olulisem oleks aga hoopis ise nautida ja lasta end kätel kanda!😉 Aga - kuna seda keegi ju ei tee nagunii, siis pigem hoida madalat profiili😏
Nädala pärast on kodumaa sünnipäev. Ent sedagi varjutab terve aasta kestnud sõda Euroopa südames. 
Ilmselt see on ka üheks põhjuseks, miks ma nii tujutu ja tahtetu olen...
Varsti tuleb kevad! Jah, tore on! Aga nii on see ju igal aastal! Varem või hiljem tuleb kevad niikuinii!
Nii et rääkige mulle mida tahes, ei tule siit mingeid vaimustushüüdeid...
Palun vabandust! Loodan, et ühel päeval olen ma taas veidi reipam.