Tõmba ennast käima🥳😛

FB-s sattusin peale ühele kirjutisele, kus kettase tõmbajaks oli isadepäeva üritus ühes lasteaias. 

Kohati viskas ikka tugevalt ekret sisse ja totaalselt vastakaid arvamusi ning arusaamu. Väike resümee. Redigeerimata kujul😝

Originaalpostitus:

Isadepäeva kontsert, mis pani mind hämmelduma
Lapsevanemana olen käinud mitmetel lasteaiapidudel, aga tänavune isadepäeva kontsert kuhu vanemaid kutsuti oli teistsugune kui ükski varasem.
Läksin heas ootuses - arvasin, et kuulen, kuidas lapsed laulavad, tantsivad või esinevad.
Kohale tuli viis vanemat ja oli viis last koos kahe kasvatajaga
Õhtu algas rühmas luuletusega, mille kasvataja ette luges. Seejärel saadeti vanemad saali.
Seal anti kätte Mutionu laulu sõnad ja öeldi, et nüüd on natuke aega vanematel harjutamiseks.
Nurgas seisis kast kõristitega ja üks häälest ära kitarr.
See tundus veel süütu ja isegi veidi lõbus -mõtlesin, et teeme siis koos ühe laulu.
Aga see, mis järgnes, pani mind tõsiselt küsima, kas ma olen ikka lasteaias või kuskil teises reaalsuses.
Põrandale asetati umbes meetripikkune ja pool meetrit lai paberist välja lõigatud lehm.
Vanematele anti kummiga pähe kinnitatav puratiino-nina, mille otsas oli tutt.
Ülesanne: neljakäpukil põrandal ninaotsaga lehma värvida.
Kasvatajad ise kaasa ei teinud, nad vaatasid pealt ja tehti pilti
Lapsed ei esinenudki - nende panuseks olid valminud tikuvõileivad.
Mina seda mängu ei nõustunud enam kaasa mängima ja jäin pealtvaatajaks. Ütlesin otse et ma ei hakka tola mängima
Ausalt öeldes näis see kõik väga kummaline ja kohatu.
Isadepäeva puhul oleks tahtnud näha lapsi rõõmsalt esinemas, mitte vanemaid neljakäpukil põrandal lehma värvimas ja see oli kogu "pidu"
Ma ei taha teiste eest rääkida - võib-olla kellelegi tundus see lõbus ja teistmoodi.
Mina tundsin aga piinlikkust ja segadust.
See pani mõtlema, kuhu on kadunud lasteaiapidude lihtne ja siiras rõõm -see hetk, mil laps laulab oma issi või emme jaoks ja kogu saal naeratab.
Mõnikord ei ole vaja midagi “teistmoodi” ega “loovamat”.
Piisab päris lastest, päris laulust ja päris rõõmust.
Mida sina arvad?


Kommentaarid (väike valik):
Aga võibolla tuleks seda üritust võtta vaid ühe seigana pikast elust ? Ja “tola” asemel kasutada sõna “lapsemeelsus”?
Ehk järgmine üritus on teistsugune, teile meelepärane.
Natuke lapsemeelsust oleks meile kõigile vaja igasse päeva


Hoidku jumalsellise lapsemeelsuse eest! Labane!

 

Minu lapse lasteaia teekond oleks lõppenud seal samas kui mind oleks selline isadepäeva kontsert ees oodanud.


Väga äge idee ju. Ainult kontsert paari lauluga oleks igav

Minuarust on äärmisel naljakas naisterahval isadepäevale minna ja siis ürituse üle vinguma hakata. Mina isiklikult võtsin lapse enne antud üritust ära, sest tema isa ei saanud osaleda ja mina ei ole isa. Kuigi ma mõistan MIKS mõned naised isadepäeval osalevad, siis tasub siiski naisterahval mõista, et see päev ei ole meie auks ja pole meie asi kritiseerida seda päeva või kuidas üritus on korraldatud ISADE jaoks. See üritus ei pea arvestama mingite seelikute jms, et "äkki keegi ei saa kummarduda". Tegelikult ma isegi kardan, et teised naised vb ei vaata sellele väga hästi, kui mõni naine läheb meestele mõeldud üritusele kitsa ja lühikese seelikuga.

Tundub lahe värk täitsa. Kui ise ei taha, ei pea kaasa ju tegema. Aga muretseda kogu lasteaia ja inimkonna eest, see on järgmine tase juba. PS tegelaskuju nimi oli Buratiino, mitte puratiino, kui juba teema algatajal maailmaparandamiseks läks.

Ikka mõtlen, milline kirju Issanda loomaaed see inimkond on ja kallid kaasmaalased sealhulgas. Muidugi mõistan ja saan aru, et igaühel on oma arvamus ja eelistus ja huvid jne. Aga ennast kettasse tõmmata ühe süütu isadepäeva ürituse pärast. No halloo! Kus kohas me elame? Või kus elab see inimene? Sa oled täiskasvanud naine, kui sulle ei meeldi midagi, kui sa ei taha osaleda, siis ära tee kaasa, ütle, et sulle see ei sobi, aga ära riku teiste rõõmu ja ära kritiseeri. Siit ilmneb taas see, kuidas lasteaias on põhiliseks probleemiks lapsevanemad. Kõige nõmedam on tulla sotsiaalmeediasse jaurama, kui solvatud sa oled. Muidugi pole kõige toredam ka ürituse korraldajatele näkku paisata oma frustratsiooni, ent aus tagasiside ja soliidne kriitika on alati omal kohal. Aeg oleks saada täiskasvanuks ja oma mõtteid väljendada adekvaatselt, viisakalt, emotsioneerimata. Ei maksa olla emotsionaalselt ülesköetud naisterahvas!😝😂
Kõik ei saagi ühtemoodi mõelda, tunda, toimida. Selge see. Aga võiks õppida end tasakaalustama. Ei ole vaja nii valuliselt kõigele reageerida ja ennast nii tõsiselt võtta.

Raamatuvahetus

Juba kaua-kaua aega tagasi sain ilmutusliku info, et eksisteerib selline tore platvorm nagu raamatuvahetus.
Ammu-ammu tahtsin ka sellega liituda, aga miskipärast tundus kõik jube keeruline ja ei olnud nagu pealehakkamist. Ühel hetkel aga sai nö mõõt täis. Hakkasin raamaturiiuleid kriitilise pilguga üle vaatama ja siis oli tarvis sinna ruumi tekitada. Nii jõudsin taas raamatuvahetuse mõtteni. Mõeldud. Tehtud. Hetke ajel sai end süsteemi möllitud ja siis läks lahti! Tõeline Raamatuvahetuse afäär😀 See oli uskumatu, mis toimus! Sain vaevu esimese raamatu pakkumiseks üles pandud, kui juba tuli sellele tellimus! Nagu päriselt! Olin üks suur küsimärk ja vahtisin ammulisui, et mis toimub?!? Siis laadisin ruttu ka ülejäänud 9 raamatut üles, et saada oma 10 punkti kätte. Järgmise poole tunni jooksul saabus teine tellimus. Ning samal õhtul veel kolm!
Oi, kui hasartseks selline asi inimese muudab! Kibelesin muudkui vaatama, mida pakutakse ja mida mina saan veel pakkuda... No ja vahelduva eduga kestab see kibelus ikka edasi. Juba kolm nädalat! Huvitav, kaua selline põnevus kestab?!?

Tänaseks olen saatnud 8 raamatut ja ise tellinud 7. Soovinimekirjas on palju. Pakkumises hetkel 18. Aga riiulites on raamatuid veel küll! Paljudest ei raatsi kuidagi loobuda. Ja on muidugi selliseid, mida keegi ilmselt ei taha ka või mida on pakkumises juba piisavalt. Huvitav fenomen on aga ka see, et mõnel raamatul on meeletult palju soovijaid ning pakkujaid null. 

Minu enda esimene tellimus oli täiesti suur üllatus. Olin just hiljuti vaadanud, et mu igatsetud raamatut tahetakse, aga keegi ei soovi anda. Panin end ikka igaks juhuks soovinimekirja, et ehk kunagi veab, kui üsna kohaselt tuli vastus, et raamat on olemas. ?!?!? Taas olin ma küsimärgikujuline😁  Kui vähe on õnneks vaja! Sain selle raamatu õnnelikuks omanikuks😇 Igati positiivne algus ja kogemus.

Fotol üks väike valik pakkumisest. Kaks neist on veel saadaval. Üks on leidnud õnneliku uue omaniku.

Täna hommikul sain uue tellimuse ( ja just eile õhtul mõtlesin, et nüüd on saabunud vaikus ja keegi pole mu raamatutest huvitatud) ning hetkel on saatmise ootel 5 raamatut. Kallis kaasa ütles, et tema küll ei viitsiks sellise asjaga tegeleda. Aga mina olen vaimustuses! 😁 Nii tore, kui keegi minu raamatust või raamatuga õnnelikuks saab🥰😇

"Emalõvi"

Aasta hakkab lõppema. Vaja ikka mõni kord kinno ka jõuda. Ongi juba üsna tihedaks läinud😀 

Taaskord siis Eesti film. Sedapuhku "Emalõvi". Sotsiaaldraama ja trilleri vahealal jalgu kõlgutav film, nagu Rasmus Kuningas oma arvustuses sedastas. Või psühholoogiline triller ehk põnevik, nagu ka režissöör Liina Triškina-Vanhatalo seda ise defineerib.

Teadsin, et see on haige film, aga tegelikult oli veel haigem. Aga hea muidugi!
Palju segadust, muret, vägivalda jm negatiivset... ent ka midagi hingeminevat sealjuures.
Isegi mulle, tuimale tükile, tuli mingil hetkel pisar silma...

Tugevast näitlejatööst on räägitud. Ja tõesti, mulle sümpatiseeris tohutult Katariina Unt (ema Helena rollis). Milline ilus inimene, näitleja siis. Meenub minu esimene kokkupuude temaga - Julia roll Linnateatri "Romeos ja Julias". Sealgi ju elutraagika. On toimunud ainult rollide vahetus - toona tütar, nüüd ema...
Ivo Uukkivi isa - samuti hea sooritus.
Noored näitlejad tegid suurepärase etteaste: Teele Piibemann Stefina ja Joonas Mikk Stefi vennana.

Filmile on mitmeid arvustusi ja kommentaare kirjutatud. Paarile juba viitasin, aga siin veel üks ja "Sirbis" muidugi põhjalikum analüüs, autor Kadri Kõusaar.
Vaadake ja lugege ning kujundage oma arvamus...

"Emalõvi" Autor/allikas: Kaader filmist

Teatris

Viimases otsas olen liiga tihti teatris käinud. Linnateatris, Salme kultuurikeskuses. "Nachtland" 26. septembril, "Muusikale" 14. oktoobril. Vahepeale sattus veel Ugala etendus "Surmkindlad asjad siin elus" Viljandis.

Kõik omamoodi head. Kõik omal kombel perekonna ja (pere)suhete lood.

Linnateatri mõlemas etenduses kõlas elav klaverimuusika. Vennad Teppod on rakendatud teatri teenistusse. Ja see on hea, võimas asi! Viimati istusin esimeses reas. Max 1,5 m lahutas mind klaverist ja pianistist (Theodor Teppo). See oli lummav. Veidi isegi hirmutav. Tõi mingil veidral moel meelde kooliaja ning muusikaklassi eksamid ja kontserdid (mis ei ole mu mälus positiivse varjundiga, välja arvatud lõpuklassi viimane eksam, mis kangastub mingi erilise saavutusena). Sirbis oli hea arvustus selle tüki kohta. Just Aksel Vinding Theodor Teppo muusikalises kehastuses oli eriliselt hõrk. Ja siinkohal ei räägi ma (mitte ainult) tema filigraansest klaverimängust, vaid sellest miskist, mis peitus ta silmavaates ja olekus ning mõnes üksikus sõnas... Aksel Vindingu füüsiline, sõnaline roll oli Sander Roosimägi kanda - see on fenomenaalne, kui palju teksti on suuteline näitleja omandama ja edastama. Ja need Hele Kõrve (Aksli ema) süsimustad silmad!! (no läätsed ilmselgelt või ongi tal nii eriline pilk?!?) Ja see pidev suitsetamine - mida kõike näitleja peab suutma?!?

"Nachtland" juudi, judaismi, antisemitismi jms teemad. Rasked teemad. Taustal, kuklas kumisemas praegune Lähis-Ida konflikt. ... Ei oska ega tahagi rohkem midagi öelda. Jaa, seda siiski pean veel lisama, et klaveril musitseeris Jakob Teppo.

Viljandi Ugala oli meeldiv vaheldus Tallinna teatritele. Liiga tihti just ei satu Viljandisse, saati siis teatrisse. Vähe asju siin ilmas on surmkindlad. Kevad, suvi, sügis, talv. Öö ja päev. Surm ja maksud.

Ilmselt oli see tõdemus ikka ka selles etenduses, et alles "pärast ema surma sain ma täiskasvanuks" - võimalik, et seegi on üks (surm)kindel asi siin elus?!?

Julgen soovitada küll. Häid arvustusi leidsin ka!

Siit nurgast ja sealt nurgast...

Lasen veidi auru välja. Mõtteid, mis kogunenud aja jooksul...

Rahust ja rahulolematusest
Kui sa kogu aeg püüad ennast üles ehitada ja endas rahu leida ja see töö hakkab juba vilja kandma (tunned end juba päris hästi, vähemalt talutavalt), siis leidub ikka keegi, kes selle hapra olemise hetkega kildudeks hävitab ühe-kahe lausega, võib-olla ainult kohalolekuga.

Sallivus ja sallimatus - kaks pidevat võitlejat nii s/minus endas kui s/mu ümber
Ajas ja ajaga olen muutunud. Ühest küljest tolerantsem, teisalt jälle jäigem, mõistmatum, kohati lausa paindumatu, konkreetne, sallimatu. 

On ju kaks poolt - Inimese olemust (isiksust) puudutav. Käitumist, tegutsemist puudutav. Mida me hindame või hukka mõistame? Kas inimest või tema tegusid? Kas need on eraldiseisvad asjad? Saab neid üldse eraldi vaadelda?

Maine tarkus ja teadus on taevani tõusnud!
Teoorias ollakse tugevad, aina koolitatakse ennast, aga elada ei osata. Talupojatarkus, terve mõistus puudub (Kassijooga?!? - halloo!?! vanasti, kogu aeg on olnud loomad olemas nn vabapidamisel. Samuti lapsed - keegi pole neid kunagi ümmardanud, nad on olnud elu loomulik osa. Keegi ei saa lubada lapsele, et a la kui sa lased end arstil läbi vaadata, siis saad ükskõik mida?!? No nii need asjad küll ei käi!)

Kuidas kõlaks loengusari: Munemiskoolitus kanadele:)?😂
Mina oleksin müüdud!😁🤣

 

24. veebruar

Päev, mis kirjutati ajalukku...
Ja mitte positiivses võtmes, nagu 104 aasta eest.

Kurbuse ja leinalooriga kaetud kodumaa sünnipäev.
Mul on terve päeva olnud nutt kurgus ja pisar silmas. Lisaks veel peavalu, migreen ja sellest tingitud iiveldus...

Mind ikka hämmastab, kui palju on ümberringi siin maailmas kurjust. Mõistmatust. Jumalatust. Soov endale teist(i) allutada. See ei ole vabadus, kui mina pean tegema seda, mida sina tahad või ütled. Siinkohal ei peagi ma enam silmas ainult ühte konkreetset suurriiki ja selle hullunud juhti...

Mulle meenus üks koht Piiblist, täpsemalt Mt 12,25:
Ent Jeesus, teades nende mõtteid, ütles neile: „Iga kuningriik, mis on omavahelises riius lõhenenud, laastatakse, ja ükski linn või pere, mis on omavahel riius, ei jää püsima."
See teeb murelikuks, kui vaadata olukorda maailmas ja ka meie väikeses riigis. Rahvas, kes on isekeskis riius... Mis temast saab?

Tänasel jumalateenistusel kodukirikus olid ühes ühislaulus järgmised sõnad:

Kui aga paistab su kullase õiguse valgus,
Issand, Su nõul ja Sinu kuninga-aul
võidu saab tõde ja selgus.

Sõnade "kullase õiguse valgus" ajal tuli päike pilve tagant välja ja siis läks taas pilve taha. See oli nagu märk, et lootust veel siiski on! Minu jaoks oli see imeline sõnum tänases kummalises päevas, kui ei saa enam aru, mis toimub.
Oli üks raske päev, kus rõõmu asemel oli rohkem kurbust, muret, hirmu ja meeleheidet.
Tänulikkust siiski ka, et meile on kingitud vabadust ja rahuaega. Mis tulevik toob, ei tea...

Lootust ja lohutust sain ma aga ikka jälle Pühakirjast:

Alanduge siis Jumala võimsa käe alla, et tema teid ülendaks õigel ajal; heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest! Hb 5,6-7

Ei tahtnud ega plaaninud nii melanhoolset postitust tänasesse pidupäeva. Kahjuks kirjutati see põhimõtteliselt kellegi teise poolt... Mul lihtsalt oli vaja see välja saada, aga tegelikult ei aidanud praegu ka kirjutamine...

Hetki ja heietusi

Hetki möödunud aastast.
2021. a. säravad hetked.
Tipphetki 2021. aastast.

Need oleksid alternatiivsed pealkirjad. Kuna aga tänane postitus saab olema üks suur loba-loba, seinast-seina, siis sai ka pealkiri hästi "konkreetne" (loe: laialivalguv) pandud😛

Kui järele mõtlema hakata, siis mis nii säravat või tippude tippu seal möödunud aastas ikka oli...
Loomulikult, isiklikus plaanis on muidugi märgid maas, aga las jääda need kõlavad sõnad...

Olen siin blogis oma kajastustega kuhugi eelmisse aastasse pidama ja ajahätta jäänud ning pole suurt midagi kirjutada jõudnud. Ju siis olen vähemalt elanud, lugenud ja end muidu hästi tundnud😉

Aga siis asjast ka, muidu ongi ainult üks ümmargune heietamine😉
Kõigepealt siis mõned hetked ja märgid 2021. aastast:

*Oli juubeliaasta, sain viiskümmend. 50! Numbritega kirjutatult näeb see päris hirmuäratav välja, ei, mitte hirmuäratav, vaid pigem uskumatu! Mina ja viiskümmend!😵 Esimest korda nägin seda numbrina eelmisel nädalal, kui rahvaloenduse küsimustikku täitsin. Tükk aega jõllitasin seda numbrit, et mis?, kelle kohta ma siin andmeid sisestangi?!?😜😮 Nii naljakas! Vanasti, kui ise laps ja noor olin, vaatasin viiekümnest ikka hoopis teise pilguga, et vana või nii... Aga ennast küll vanana ei tunne.

*Oli pulma-aastapäev - 15. Ilus ja pikk(!) aeg. Meie tutvus/suhe sai aga täisealiseks😊. Tore või hämmastav oli see, et keegi peale minu ema meile õnne ei soovinud, kuna ise seda kuidagi ei presenteerinud, siis polnud ka ime... Kuigi - inimestel, eriti sugulastel ja sõpradel võiks ju selline asi meeles olla (eriti veel neil, kes pulmas kohal olid). Nojah, aga ega kõigil ei ole sellist mälu niisuguste asjade peale, nagu mul😝 Nii et las olla ja rahu nendega!

Kaks mainitud sündmust jäid tähistamata (väheke suuremalt) tänu teatud olukorrale siin maamuna peal ja viisid seetõttu omakorda mõttele, et ükskord võiks pidu ikka pidada küll. Ja nii, et see ühendaks meid mõlemaid (mitte et minu juubel ja siis sinu juubel jne). Et üks pidu ja mitu põhjust, ajendit, sündmust, mida pühitseda. Nii saigi siis välja mõeldud, et see võiks olla hetk, mis kõlab kui "meie 20" või midagi taolist. Sinna jääb umbes-täpselt poolteist aastat. Tahaks väga loota, et selleks ajaks on see katk ka siin elimineeritud.

*Vaktsineeritud! Lausa 3 korda. Kõik sai kenasti üle elatud, ilma muretsemise ja paanikata. Ja mis peamine - ilma eriliste kõrvalnähtudeta! Nõukogude ajast pärit inimest ei murra miski😉 Arutasime vennaga just seda teemat, et oleme söönud maasikaid, mis kasvasid raudteetammil jms ja jäänud ellu, mida see väike vaktsiin ikka teeb... Tõhustusdoos andis siiski kõige tugevama reaktsiooni, aga ka, ei midagi hullu, täiesti talutav. Ja mina siiski usun, et tänu vaktsineerimisele olen püsinud terve. Lisaks muidugi see, et olen maskiusku! Distantsi hoidmisega on nii ja naa. Räägitakse küll, et eestlaste ja eriti põhjamaalaste jaoks pole 2-meetrise vahe pidamine probleem, kuna tavaliselt hoitakse üksteisest 5 meetri kaugusele. Isiklikult olen kogenud küll ja veel kaaskodanike seljas elamist nii poes, ühistranspordis, kui ka tänaval... Lisaks on mul selline tutvusringkond, kus kätlemine ja kallistamine on väga moes...
No nii, läks jälle heietamiseks maast ja ilmast...

*Pensioniraha võtsin välja. Selle eest sain 2 hammast suhu (implantaadid + implantaadikroonid). No jätkub vist veel 2 hamba jaoks. Ühesõnaga - investeering hammastesse, st tervisesse! Mitte iialgi ei saaks ma pensionipõlves endale seda lubada, kui paar-kolmkümmend eurot pensionilisa tuleb...
(Eks ikka enda kokkuhoid ja raha kõrvalepanek aitab ka sellele projektile kaasa).

*Juubeli eel tahtsin endale midagi erilist ja ilusat lubada. Avastasin sellised vahvad käsitööfirmad nagu "Keerukoda" FB-s, olemas ka koduleht ja "Evelini tikand", samuti FB-st leitav. Ägedad naised tegelevad superilusate asjadega! Keeruseelik ja tikandiga kampsik saabusid vahetult enne sünnipäeva. See oli tõeline ja imeline kingitus, mille olid valmistanud hoole ja armastusega usinad, kuldsed käed.

Pidupäevarüüs mina😄

*Kaks korda spaas! Haapsalus FraMares juunis ja Narva-Jõesuus "Meresuus" augustis. Imelised hetked, armsad linnad, mõnusad spaad ja toredad elamused!

*Kursusekaaslastega suvine reis, nagu ikka, pea kakskümmend aastat juba. Sedapuhku Valgamaale. Püüame ikka oma neljase pundiga vähemalt 3 korda aastas kokku saada. Möödunud aastal piirdus see küll vaid kahega.

Meie "kamp" Otepääl

 

*Kahed matused. Üks hea tuttav, eakas, väärikas vanahärra, kellel jäi 90-st pool aastat puudu. Eelmine teema tuletas meelde, et saatsime ka ühe kursuseõe suvel viimsele teekonnale. 

*Kodukoguduse juubeliaasta (800), väärikate külaliste ja värvikate sündmustega oli tõeliselt eriline!

*Minu pisike ehk mu esimene, kõige vanem vennapoeg lõpetas gümnaasiumi! Uskumatu! Ja sügisel läks kaitseväkke. Tädi süda on rõõmus ja samas ärevil...

Praegu ei meenu rohkem midagi sellist, mis kirjapanekut vääriks.
Tulen siis tänasesse päeva või käesolevasse aastasse, 2022.

*Aasta algas väga kummaliselt. Pool suguvõsa koroonas, sh venna pere; samuti abikaasa töökaaslasi terve hulk. Seetõttu ei käinud paar nädalat maarajoonides. Muudest asjadest ma ei räägigi (riigis, maailmas toimuvast).

*Samas olen nautinud hingematvalt kaunist talve, loodust, lund, taevast, kuud, päikest. Püüdnud kogu seda ilu jäädvustada, peamiselt küll mällu.

Selline külaline käib vahel...

*Olen lugenud sel aastal juba(!) kolm raamatut läbi ja käsil on neljas! Kui nii hoogsalt kogu aasta suudaks, siis püstitaks lausa rekordeid!😃😂
See omakorda meenutab, et olen siin võlgu mitmed loetud raamatute kajastused eelmisest aastastki.

*Eile kukkusin koju minnes. Nii pikk kui lai olin siruli maas. Libedus! Loomulikult käis kõik nii kähku, et ei jõudnud mõeldagi mis ja kuidas... Tundub siiski, et jäin ellu ja ka luud-kondid on terved, kuigi olen täna totaalselt kerest kange sellest põrutusest, isegi kaelasooned on valusad😮

*Eilne esimene stuudio ja sealne poliitiline debatt oli aga tõeline naljasaade! Harilikult ei vaata ma üldse (enam ammu) selliseid mõttetusi ega võta sõna poliitika teemadel, aga eile kuidagi kogemata jäin pidama ja no tõepoolest - huumor, mis huumor. Eriti naljakas on muidugi meie peaminister. Nagu korralik koolilaps, kes on õppetükid kenasti ära või pähe õppinud! Oma lõpukirjandit või referaati esitab tuima järjekindlusega (enesekindlusega?) igas kõikvõimalikus saates ja kontekstis. Aga suuremat pilti ei näe, otsustusvõimet või -kindlust või -julgust ei ole, empaatia puudub...
Ega viielistest priimus-tüdrukutest ei saagi midagi asjalikku tulla. Võin seda omast kogemusest öelda. Olin ju aina viieline pikki aastaid. Õnneks, ja mul on tõesti hea meel, ei saanud ma kuldmedalit ega mitte mingit medalit keskkooli lõpetamisel, tänu matemaatikaeksamile, mis mind reaalsusesse tõi ja mille eest napilt kolme sain! Enesekindlus on mul alati suht madal olnud (vaatamata viitele) ja suur kahtleja olen ka alati olnud. Pisut julgust on tulnud aastatega - et mul on ikka ka oma arvamus ja ma võin seda isegi avaldada. Aga mingisugust juhti või organisaatorit (kaasatõmbajat, liidrit) minust pole. See on läbi proovitud ka, muide... Ei olnud meeldiv kogemus ka. Ainult oma isiklikke projekte võin ellu viia, kus vastutan ja otsustan mina, mida ja kuidas...

Nii, aitab küll sellest jahvatamisest. Tundub, et juttu sai nüüd mitme postituse eest. Kui keegi mu külalistest lõpuni jõudis, siis võib endale õlale patsutada. 🙏 Minu lugupidamine!😍

Kui ilm hakkab nöökima

Tere kaunist pühapäeva!

Ühel hommikul (reedel vist?) pärast vihma

See oli nüüd küll öeldud pisukese iroonianoodiga... Sest väljas sajab nagu oavarrest. Kogu mu marjakorjamise plaan on jälle ära nullitud. Üks liitrike musti sõstraid õnnestus mul veel päästa enne taevaluukide avanemist. Algul, kui vähem sadas, siis üritasin vapralt edasi korjata, aga paduvihmaga ei tee enam midagi. Kui nüüd ühel hetkel ka sadu järele jääb, siis peab ootama põõsaste kuivamist. Aga tõenäoliselt tuleb siis uus hoog...

Öeldakse, et pühapäevane töö ei õnnista või pühapäevasel tööl pole õnnistust. No ma ei tea... Siin kehtib juba mitu päeva sama jutt ka argipäevade kohta. Ei saa ega saa oma korilusega ühele poole. Täna mõtlesin veel metsvaarikaid korjama minna... Aga need on nüüdseks tõenäoliselt täitsa plögad. Nuuks!
Mõtisklesin siin endamisi veel veidi selle pühapäevase töötegemise ja selle õnnistamise või mitteõnnistamise üle... Et kas ma palusin õnnistust? Ei, otseselt, sõnadega mitte. Südames, mõtetes muidugi. Aga südamepalved on ju Jumalale teada niikuinii. Tema teab kõike enne veel, kui mõtted sõnadeks vormuvad. Ja pealegi - Jumal ei ole nii väiklane! Ja veel (kui ennast õigustada või nii) - mina isiklikult ei loe marjakorjamist tööks. See on pigem hobi, meeldiv tegevus.

On veel ütlus, et kui inimene teeb plaane, siis Jumal naerab. Mulle ei meeldi see väljend. Rohkem meeltmööda on - inimene mõtleb, Jumal juhib. Aga täna tundus mulle tõesti, et kehtis see esimene variant. 

Teisalt on pühapäev oma olemuselt kaunis niikuinii. Ja selliselt tuleb võtta ka vihmasadu. Saab puhata ja  mängida. Lugeda, puhkust nautida. Tubaseid toimetusi teha.

Kahju ainult, et puhkus läbi saab. Need viimased päevad on küll ilm täiesti ära nöökinud.

Muidugi on olnud palju ilusat ja õnnistusrikast. Eelmise postituse just tegin meie vahvast suvereisist.
Sõbrannaga olen ka mõned päevad kvaliteetaega veetnud. Ja Kohila Hoovide Teatri etendust "Nukitsamees" nautinud. On ikka ägedaid ettevõtmisi siin mu lapsepõlvemaal!

Aga homsest jälle põhikohaga pealinnas ja täisajaga töölaua taga... Mis tegelikult ei rõõmusta absoluutselt. Lausa masendab. Kolmas K-laine on ka käes ja ühes sellega piirangudki... Ehk siis ei taheta ka igal päeval tööpostil näha?!?
Selles valguses tahaks hoopis maale, metsa või üksikule saarele.

Pildile sai püütud eilne oasaak ja tänased mustad sõstrad:

Üritasin ka vihma tabada, eriti ei õnnestunud, vist:

"Kusagil maailma lõpus"

Silvia Pärmann. Kusagil maailma lõpus. 

Tallinn: Varrak, 2021. 174 lk. 

Enam kui kuu tagasi loetud raamat. Ootas mustandite kaustas oma järge. Ausalt öeldes ei mäleta enam suurt midagi. See, mis kunagi kirja pandud sai, peaks siis peegeldama loetut. Olen isegi lehekülgi üles märkinud, aga raamat on ammuilma raamatukokku tagastatud, seega ei ole ka nende numbritega midagi peale hakata... Aga las siis vähemalt see piskugi olla siia talletatud.

Rohke pildimaterjaliga põgus ülevaade alljärgnevatest paikadest päikese all:

Bosnia ja Hertsegoviina, Põhja-Makedoonia, Venemaa Solovetsi saared, Laos (Minu hmongi pere ja muud loomad), Myanmar (Tätoveeritud näoga naised), Hiina, Indoneesia,Teravmäed, Colombia, Etioopia, Lõuna-Korea.

Pimeduse saabudes süttivad tuled, päikesepaneelid teevad Myanmaris ära kohalikele elektrikompaniidele tegemata jäänud töö ning üsna tõenäoliselt jätavad tšinid energiatarbimises mingi etapi lihtsalt vahele, liikudes küünlavalgusest kohe selleni, millest meie räägime alles kui tuleviku elektrienergiast ja rohelisest energiast.

Kui pimedus hajub, siis alguses ei näe tegelikult ikkagi veel midagi peale udu. Alles seejärel, nii umbes tund aega hiljem, tuleb alati välja päike. Hetk hiljem on  juba kõik tänavatel end selle käes soojendamas.

Kõige enam köitis mind viimane peatükk Lõuna-Koreast ja sealsetest merineitsitest haenyeo'dest. Jeju saar, Ydo saar, Marado, Gapado... See oli midagi väga erilist. Eks Koreast kuuleb ka suhteliselt harva ja lugenud ei olegi vist midagi. Pigem just hullust põhjanaabrist on rohkem juttu tehtud.

Liiga kiiresti said need lood otsa.
Väga lühike, kiire ülevaate. Liiga lühike peaks mainima (eriti vinguva tooniga!:))

"Seitsme aja raja taga"

 

Kadri-Ann Sumera. Seitsme aja raja taga
[Tallinn]: Tänapäev, 2020
399 lk.

Enne veel, kui raamatu juurde asun, pean vajalikuks mainida, et see on juba ammu loetud ja raamatukokku tagastatud, pole lihtsalt olnud mahti kirjutada.

Aga minnes raamatu juurde, siis ma pean taas ennast kordama - üks põnevalt elatud elu on parem kui mistahes fantaasia! 
Neilt lehekülgedelt leiame seiklusi enam kui seiklusromaanist. Kirjutab inimene, kes pidas ennast kooli ajal nohikuks:) Ja milline väljendusviis ja kirjutamise stiil! Püha püss, ehtne kirjanik!:)
Elu ja muusikaõpingud Saksamaal, rännud (süstaga põhiliselt!) Aafrikas ja Gröönimaal ning muidugi plejaad huvitavaid inimesi ja kohtumisi. Kui see on nohiklik, siis olen mina vist päris puudega:) Aga ega siis polegi muud, kui et täiskäik sisse ja lugema!:)

Pühapäeva hommikusöök söödi, nagu seal peres ikka, šikis naaberküla restoranis, vaatega kenale jõekäärule ja hinnaga, mis ületas minu kujutlusvõime. Kui mulle poleks kohe selgeks tehtud, et kõik on kutsujate kulul, oleksin vist tellinud klaasi vett ja hambaorgi.

Peaaegu poolteist tundi veetsin duširuumis. Pesin juukseid neli korda, aga soolane vesi oli nad nõnda takuseks muutnud, et pusadest päris lahti ei saanudki. Pool aega sellest prõmmis keegi vihaselt ukse taga ja karjus mulle midagi kreeka keeles, karjusin eesti keeles vastu ja me mõistsime teineteist hästi.

Rene tõmbas omale kohvipuru hammaste vahele ja naeratas laialt: Teeme nekudele negatiivi! Naersime nagu hullud, see ajas ka publiku veelgi enam naerma, kõigil oli tore. 

Hetkeks tundsin igatsust telgis magamise järele, nagu normaalsele inimesele kohane; oleks olnud võimalus turskete meeste Tambeti ja Antsu juurde kolmandaks pugeda, aga kuna üks norskas nagu kreissaag ja teine nagu möirahärg, siis seda võimalust ma tõsiselt ei kaalunud.

Palusin südamest saatust, et Bärbel leiaks kellegi toreda - kellegi, kes ei lase tal teada saada tõde, et tal pole ei lauluhäält, rütmitunnet ega ammugi mitte karismat, lastes ometi välja paista seda, mis oli ju samavõrra tõsi - et Bärbel on südamlik ja armas, puhta lapsehingega inimene.

Kõige lõpuks veel üks eriline lugu - ilusa armumise lugu, nii hõrk ja õhuline, vaevuaimatav, siiras, puhas... Mind lummas see täiega.

Noor erakordselt kauni näoga mees suurte säravate helehallide silmade ja vaikse, justkui paitava häälega - harva kohtab inimest, kellest õhkub säärast harmooniat. Rääkisin, et olen Eestist, õpin Saksamaal klaverit ja lähen konkursile Austriasse. See kõik oli temale spordi- ja äriinimesele, uudne ja huvitav ning ta oli väga hea ja tähelepanelik kuulaja, kuidagi täielikult, terve olemusega kohal. Tunnid möödusid, rääkisime ikka veel, tasa ja naeratades, kuidagi väga siiralt ja vahetult, täis vastastikkust lugupidamist. Usaldus kasvas. Mina puistasin talle oma esimese tõsise armastuse purunemisest ikka veel veritsevat südant, tema rääkis heldimuse, aga ka mingi väikese nukrusega oma värskest abikaasast, keda ta väga armastab, aga kelle käitumist ta mõnikord üldse ei mõista, lapse sünnist paar kuud tagasi ja dünastiasisestest eriarvamustest suusakeskuse pidamise osas. Poolehoid vajus raskelt meile peale, poolhämar kupee täitus magus-valusa tundevärelusega. Armusin... ja tajusin tema poolt sama. /.../ oo seda võimatuse ilu! Umbes kell neli lõpetasime vastutahtsi vestluse, et paar tundi ikkagi magada; viimase asjana, kui tuli juba kustus ja kumbki oma koikul teki endale ümber keeranud, ütles ta veel: Du bist eine tolle Frau. [Sa oled suurepärane naine]. Niimoodi lihtsalt ja kindlalt, ilma meelituseta, nagu enesestmõistetavat fakti. See soojendas mind veel terve nädala.

"Minu maailmameri"

Uku Randmaa. Minu maailmameri: esimene eestlane, kes purjetas üksi ümber maakera. (252 lk.)

Täiesti ootamatult saabunud vaba aeg on pannud otsima lugemist, mis jäänud kunagi selle sama vaba aja puudumisel lugemata. Kuna mitu paksu raamatut sai üksteise järgi läbi näritud ja ikka oli veel säilinud tahtmine lugeda, siis... Üks selline ammu plaanis olnud raamat oli "Minu maailmameri". Hiljuti sai ETV-s näha dokumentaalfilmi "252 päeva üksindust" teleesilinastust. Samuti on lugemist ootamas Uku ja Maibi Randmaa raamat "Ümber. Ilma." Ühiseks nimetajaks neil kõigil ikka ümber ilma soolopurjetamine.
Ääretult põnev ja köitev! Ei oskaks aimatagi, et üksi ümber ilma purjetamine võiks pakkuda selliseid elamusi. Aga pakub. Ja see kõik on oskuslikult, mõnusas humoorikas võtmes kirja pandud. Tõeline lugemiselamus! Juba eelmises postituses sai seda mainitud, eks seegi kõneleb enda eest.

...mõtisklesin, mis on minusuguse keskealise mehe õnne valem. Üha kindlamaks kujunes veendumus, et õnnelik olemiseks ei ole vaja rutata koosolekult koosolekule, süüa säilitusainetest kubisevaid küpsiseid ja kõnelda vahetpidamata mobiiliga, alustades iga teist lauset sõnadega "mina arvan".

... soolopurjetamisel on üks suur pluss: mul on vabadus teha täpselt seda, mida ise tahan. Kui öösel kella viie ajal läheb kõht tühjaks, siis hakkan pannkooke küpsetama. Ja keegi ei kobise, et "Mis sa, pimevaim, öösel kondad!". 

Kui juba otsustad aidata, siis heameelega. Vingus näoga antud abist ei ole tolku.

Olen selle pika reisi jooksul kahtlemata muutunud. Minu kontakt loodusega on tihe, kuid samavõrd olen kaugenenud inimestest. Nendega on keeruline, iial ei tea, mis on kellegi eesmärk. Merel on kõik lihtsam.

Hoovuste kokkupõrkekohal pidasid kaladele jahti linnud, väikesed ja nobedad tiirulaadsed ning suured ja rohmakad pelikanid, Kalapüüdjate kohal lendasid omakorda suured mustad linnud, kes ise vette kalade järele ei piketeerinud, küll aga pidasid jahti lindudele, kelle noka vahelt paistis maitsev saak. Just nagu inimeste maailmas: ühed rabavad tööd teha ja teised lõikavad kasumeid. 

"Õnn on sisemine hoiak ja sellel on vaid vähe ühist reaalselt kogetud välise maailmaga. Kui me pole õnnelikud ilma raha või kaaslaseta, pole me seda ka siis, kui need on olemas... Õnn lähtub alati seestpoolt. Õnne kogeme siis, kui me õnne välja saadame." (Pierre Franckh "Soovid täituvad").

Mere peal ei toimu midagi. Mere peal toimub kogu aeg midagi. Mõlemad väited on õiged. Midagi on kogu aeg toimumas selle jaoks, kes oskab märgata, tunda ja tähele panna.
...
Merel ei teki rutiini. Juba sellepärast, et loodus on pidevas muutumises. Piisavalt tegemist on purjetamisega ja jahi parandustöödega, lisaks on mul kaasas filme, muusikaplaate ja raamatuid.
Loksun siin suurel mõõtmatusel. Üksinda. Võitlen isutuse, looduse ja omaenda mõtetega... ja olen õnnelik! Kui mõnele kurjategijale öelda, et ta peab karistuseks kaks aastat üksinda ümber maakera purjetama, paluks ta vist asendada see surmanuhtlusega. Minul on aga suu kõrvuni. Lähen esimeste hommikuste päikesekiirtega tekile ja naeratan. Ütlen: "Tere, päike! Tere, meri! Tere, lainevallid ja lendkalad! Mul on siin teiega hea ja tore!"

"Keskeakruiis"

Inge Mehide, (Ahto Meri). Keskeakruiis: elu parim aasta. (415 lk.)

Reisiraamat Aasia-riikidest. Kruiisisin koos Inge ja Ahtoga kaasa (koroona)ajal, mil reaalselt reisida ei saagi. Kas kunagi veel üldse saabki? Eks seda näitab aeg...
Olgu siinkohal ka külastatud riigid üles loetletud:
Filipiinid, Malaisia, Indoneesia, Nepal, India, Tai, Birma, Laos, Sri Lanka, Vietnam.
[Reis on dateeritud 14. aprill 2018 - 28. mai 2019].

Tuletas mulle veidi meelde raamatuid "Samba, sake ja tšillikaun" ning "Meri ja kuked". Ilmselt seetõttu, et ka neis oli väga lai (eksootiliste, soojade) maade spekter, mida külastati, ja palju fotomaterjali.
Endiselt olen ma veidi äraoleval seisukohal Aasia riikide suhtes ehk ega nad mind eriliselt ei köida. Jah, pildimaterjal on tore ning nauditav vaadata, aga kõik need nii erinevad kombed, religioonid, elustiilid, valdav vaesus või siis pigem väga suured kontrastid rikaste ja vaeste vahel, no ei ole minu teetassike, võta või jäta... Ausalt öeldes on mul kõik need riigid segamini nagu puder ja kapsad või Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul:) Ma ei tea, kas selle või muu teguri tõttu venis lugemine väga pikaks, aga võib-olla tuli see isegi kasuks.
Mis aga raamatu väga muhedaks tegi, oli autori kirjutamise stiil. Palju vahvaid ütlemisi ja sõnakasutusi, mida ma nautisin täiega. Aitäh nende eest! Allpool siis "pisuke" väljavõte:)
Ja muidugi suurepärased fotod - ainuüksi neid vaadates on võimalik elamused kätte saada! Tahaks neid siinkohal kohe eksponeerida, aga kahjuks ei saa ma seda teha. Nii et vaadake ise raamatust.
Üks asi veel - toidud! Toitudest on raamatus ka väga palju ja põhjalikult juttu. Sageli oli tunne, et sülg hakkab kohe-kohe suunurgast nirisema, igal juhul kõht läks alati hoobilt tühjaks:) Maitseelamused tundusid olevat võrratud.

Nii oleme hakanud päev korraga oma unistust tõeluseks elama, soovides end aeg-ajalt näpistada, kas see kõik toimub ikka päriselt? Kas me tõesti ei pea terve aasta ärkama kellegi teise väljamõeldud raamidesse? Pingutama võõraste eesmärkide nimel? Ei, ei pea. Võime teha, mida hing ihaldab, ja minna sinna, kuhu süda kutsub. Peame ainult lootma, et nii suur vabadus meid lootusetult ära ei riku. [Filipiinid]


Filipiinidel armastatakse kontraste ehk kui juba konditsioneerida, siis nii et kulmud härmas.


Restoranides käies õpime filipiinlaste kohta veel midagi. Kui hajameelsed võivad nad olla! Tellime näiteks juustu- ja kanasalati, aga kokk unustab välja nii juustu kui ka kana. Või küsime kana kõrvale riisi, aga taldrikul on ainult koib. Kord tuuakse lauale kaks täpselt sama magustoitu, ühel pooled komponendid puudu. Teine kord teatatakse pika ooteaja lõpus: "Vabandust, me unustasime teie tellimuse ära. Kas olete nõus veel ootama?" Jah, muidugi, meil on aega terve aasta!

Kestab ramadaan, mis tähendab, et päikesetõusust kuni loojanguni ei vaata eeskujulik moslem toidu poolegi. Paljud söögikohad on päeval kinni, kuid õnneks on Kuala Lumpur multikultuurne linn. Budistidest, kristlastest ja hindudest restoranipidajad ei lase end islami kalendrist häirida. [Malaisia]


...võtame meiegi Kuchingis tempo maha. Ärkame, veedame kolm-neli tundi kohvikus hommikusööki süües ja uudiseid lugedes, longime ringi, vaatame, kuidas korralikud inimesed tööd teevad, ja tunneme isegi veidi piinlikkust, nautides mittemidagitegemist. [Malaisia]

Kutast ida pool asuvat Tanjung Aani peetakse õigusega Lomboki üheks ilusaimaks rannaks. Siin on väike ja üsna kinnine lahesopp heleda liivaribaga, servades kõrgumas kaljud. Ronime nende tippu, misjärel saan reielihastelt järgmisel päeval kibeda meeldetuletuse ja kutse arenguvestlusele. [Indoneesia]


Teel sinna saame kokku kitsi karjatava mehega... [Nepal]

[Minu kiiks, kahemõtteline väljend: kitsi karjatav mees:)] 

Valime teise, laiema tee ja jõuame õigel ajal kanjoni teise serva, kuhu kogunetakse päikeseloojangut vaatama. Kaunid hetked pildile püütud, selgub aga, et ka siit ära pääsemiseks tuleb ühest kitsast lõigust üle minna. Kui ma sellega hakkama olen saanud, tunnen end nagu sangar seiklusfilmis. 
"Äkki läheks veel mõnel õhtul kanjonisse pildistama?" teen juba järgmisel hommikul Ahtole ettepaneku. Olgu etteruttavalt öeldud, et me lähmegi. Teisel korral ei juhtu kanjonis muud märkimisväärset, kui et leiab aset naispeategelase areng. Ta kõnnib läbi ja üle päris mitmest kohast, mida enne hirmuga vaid eemalt vaatas. Tasakaal on kinni peas. [Tai]

Ühel hommikul ärkame juba veidi pärast südaööd ehk kell pool kuus, et minna pildistama kuulsat Pai udu.  [Tai]


Meie ööbussi roolis istuva noore mehe vemmeldav veri on ilmselt mingite droogide abil aeglasemalt voolama pandud, teen järelduse, kui juht ei kihutagi pooltühjal teel nagu ogar teismeline. [Birma]


"Sauna," hääldab giid meile oma nime ja hakkab siis seletama, mida "sauna" tähendab. Kuulame teda lõbustatult.
Sounar osutubki parajaks naljaninaks. "Ma õppisin ülikoolis humoroloogiat," tutvustab ta end. "Rahvuselt olen aga nepallane."  [Birma]


Ja jõuabki kätte täpselt aasta päevast, mil teele asusime. Me ei ole veel valmis lõpetama. Nii palju on nägemata, kogemata, maitsmata. Kas mitte selline ei peakski inimese elu olema? Iga päev midagi uut toov, enda ja maailma kohta õpetav, proovile panev, täis vabadust. Avastan ehmatusega, et minust ongi vist hulkur saanud. Ringi rändamine tundub mulle sama loomulik nagu hommikune hambapesu. [Vietnam]


Khau Vai armuturg toimub mõne päeva pärast. Meie oleme selleks ajaks juba läinud, sest vihmavalingud on tulemas, ja ega meil tõtt-öelda sinna asja olegi. Vanadel kallimatel on liiga kauge tulla ja uusi me ju ka ei otsi. Kui juba selline katsumus nagu aasta koos reisimist meid lahku pole ajanud, küllap siis istume kaheksakümneseltki koos teetassi taga, sirvime mälestusi ja plaanime avastusretke... kasvõi lähima suure kivi juurde. [Vietnam]

Vaid pooletunnise sõidu kaugusel linnast [Ha Giang] asuvad veel ühed rahvusvähemuste külad. Siin elavad Vietnami taid, keda ei tohi segamini ajada Tai taidega. Vietnami suuruselt teine etniline grupp elab enamasti mägede jalamil ja kasvatab põhiliselt riisi. [Vietnam] 

Käed poris, jalad poris, küürutavad naised päev otsa riisiistikute kohal, mõnel isegi laps turjal. Lillehmongide elu pole lillepidu, ütleb nii mõnegi naise päeva lõpuks kurnatud pilk. [Vietnam]

Mis minus vaimustust tekitasid olid ujuvkülad Vietnamis ja Tais.

Nagu paat, hulbib ka meie öömaja otse järvel. Peremees on sidunud pontoonidega vee peal püsiva ehitise kõrval oleva karstimäest saare külge. Päris tuulte pillutada me seega pole, küll käib igapäevaelu juurde kerge õõtsumine. Kokku on siin kolm omavahel ühendatud rookatusega maja, keskmises elab pererahvas, kahes äärmises külalised. Majade ees on bambusterrassid õdusate puhkealadega - istumis- ja lesimiskohtadega päikese käes või varjus. Kuhu ka ei vaataks, kõikjal kasvavad pottides rohelised taimed või õitsvad lilled. 
Kindlasti on sellisel elul omad raskused, eriti siis, kui ilm ära keerab. Ma isegi ei kujuta ette, mis saab siis, kui pererahva praegu alles beebieas laps hakkab ringi ukerdama. Kuskil pole ju ühtegi piiret! Meile aga tundub see kõik idüllide idüll. Mittemidagitegemiseks on paremat kohta raske ette kujutada. [Tai]

Raske kujutleda, kuidas noored pered ujuvkülas väikestel lastel silma peal suudavad hoida, ilma et need vette ei sulpsataks. [Vietnam]

Ja ikka need võimsad, lummavad, maalilised looduspildid. Riisipõllud! Kosed. Jõeorud. Udu ja pilved... Need jäävad mind nüüd pikalt kummitama:)

Unistuste seiklus Ladina-Ameerikas

Kertu Jukkum. Unistuste seiklus Ladina-Ameerikas.

Mulle meeldivad reisiraamatud, mis muidugi ei ole enam mingi uudis ka.
Sellised kergelt "ogarad" tegelased on raamatulehekülgedel samuti äärmiselt tänuväärne materjal - kes lähevad ja kel juhtub ja... Ei ole nii, et on üks igav kulgemine:) (No mina näiteks oleksin selline igav kulgeja ja uneleja, vist!?:))
Aga siin oli kärtsu ja mürtsu ning energiast pakatamist rohkem kui küll.
Tõelised seiklused ei lase end kaua oodata ja kõike seda on edasi antud ka väga värvikalt ja lopsakalt. Igati nauditav lugemine, mida võib soovitada nii tugitoolireisijale kui ka Ladina-Ameerikast huvitujale ja eriti sellele, kes reisiplaane peab.

Toon siinkohal ära sihtkohtadeks olnud Lõuna-Ameerika riigid koos pealinnadega ja veidikese muu faktimaterjaliga:

Uruguay - pealinn Montevideo
Paraguay - Asuncion
Boliivia - Sucre on ajalooliselt riigi pealinn, kus tänaseni asuvad justiitsministeerium ja kohtud. La Paz aga on tänapäevases mõistes pealinn (administratiivne pealinn, täisnimega Nuestra Senora de La Paz), kus asuvad presidentuur ja parlament.
Peruu - Lima
Tšiili - Santiago
Ecuador - Quito
Colombia - Bogota
Argentiina - Buenos Aires
Aconcagua mägi 6962 m. 17 päevane mägimatk.
[Vikipeedia: Aconcagua on Andide, kogu Ameerika ning läänepoolkera kõrgeim mägi. Ta asub Lõuna-Ameerikas Argentinas, 15 km kaugusel Tšiili piirist ja 112 km kaugusel loodes Tšiili pealinnast Santiagost. See on ühtlasi maailma kõrgeim mägi väljaspool Aasiat]

Lisapeatükk - Antarktika, kus oli muuseas lõbus lugu härra Andres Tarandi kuuldeaparaadiga.

Meri ja kuked

Marko Matvere. Meri ja kuked: Nordea ilmareis. 2. oktoober 2010 - 17. juuni 2012.

Sellest raamatust lootsin ma nii palju. Ja tahtsin ammu lugeda. Aga miskipärast jäi see kuudeks (et mitte öelda aastaks) mu raamaturiiulile "vedelema". Jõudsin kuskile poole peale ja siis jäi toppama. Ma ei teagi miks. Vist liiga palju uut infot, kohati liiga detailset, samas liiga üldist. Vahel oli tunne, et tõeliseks arusaamiseks peaks koos reisiseltskonnaga liikuma...
Muidugi on jälle üks väga positiivne külg - raamatu kaas sobib ülihästi mu blogi värvidega kokku!:)
Päevikulaadne toode, kus palju maid, palju fakte, lühike, konspektiivne. Rikkalik fotomaterjal. Sinna juurde oleks tihtipeale rohkem kommentaare tahtnud.
Kui te nüüd küsite, mis mulle meelde jäi, siis ühe kuke häälitsus, kes tegi "krrööhh" või midagi taolist:)
Mulle tulid ette jälle hoopis mingid omad seosed. Kui Nordea 17. juunil 2012 koju naases, oli meie 6. pulma-aastapäev, Suure-Jaani vaimulik laulupäev ning suri armastatud kunstnik Raivo Järvi.