24. veebruar

Päev, mis kirjutati ajalukku...
Ja mitte positiivses võtmes, nagu 104 aasta eest.

Kurbuse ja leinalooriga kaetud kodumaa sünnipäev.
Mul on terve päeva olnud nutt kurgus ja pisar silmas. Lisaks veel peavalu, migreen ja sellest tingitud iiveldus...

Mind ikka hämmastab, kui palju on ümberringi siin maailmas kurjust. Mõistmatust. Jumalatust. Soov endale teist(i) allutada. See ei ole vabadus, kui mina pean tegema seda, mida sina tahad või ütled. Siinkohal ei peagi ma enam silmas ainult ühte konkreetset suurriiki ja selle hullunud juhti...

Mulle meenus üks koht Piiblist, täpsemalt Mt 12,25:
Ent Jeesus, teades nende mõtteid, ütles neile: „Iga kuningriik, mis on omavahelises riius lõhenenud, laastatakse, ja ükski linn või pere, mis on omavahel riius, ei jää püsima."
See teeb murelikuks, kui vaadata olukorda maailmas ja ka meie väikeses riigis. Rahvas, kes on isekeskis riius... Mis temast saab?

Tänasel jumalateenistusel kodukirikus olid ühes ühislaulus järgmised sõnad:

Kui aga paistab su kullase õiguse valgus,
Issand, Su nõul ja Sinu kuninga-aul
võidu saab tõde ja selgus.

Sõnade "kullase õiguse valgus" ajal tuli päike pilve tagant välja ja siis läks taas pilve taha. See oli nagu märk, et lootust veel siiski on! Minu jaoks oli see imeline sõnum tänases kummalises päevas, kui ei saa enam aru, mis toimub.
Oli üks raske päev, kus rõõmu asemel oli rohkem kurbust, muret, hirmu ja meeleheidet.
Tänulikkust siiski ka, et meile on kingitud vabadust ja rahuaega. Mis tulevik toob, ei tea...

Lootust ja lohutust sain ma aga ikka jälle Pühakirjast:

Alanduge siis Jumala võimsa käe alla, et tema teid ülendaks õigel ajal; heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest! Hb 5,6-7

Ei tahtnud ega plaaninud nii melanhoolset postitust tänasesse pidupäeva. Kahjuks kirjutati see põhimõtteliselt kellegi teise poolt... Mul lihtsalt oli vaja see välja saada, aga tegelikult ei aidanud praegu ka kirjutamine...