Lisapäev

29. veebruar. Liigaasta liigne päev. Lisapäev, mille saame iga nelja aasta järel.

Tähistasin seda töövõitudega. Või mis võitudega, lihtsalt sai veidi kauem tööd vihutud, et mingi järje peale saada..., aga ega ikka ei saanud küll...

Õnneks mulle mu töö meeldib. Olen see narr, kes naudib töö tegemist🙈🙊 Ainult ikka kipub nii olema, et kas töö segab eraelu või eraelu tööd. Viimasel ajal just see tagumine variant 😝 Tahaks veel natuke midagi tööl korda saata, aga siis meenub, ei jeerum, ma pidin ju täna kodus süüa tegema... Ja koristama... Ja blogima! Blogimisega on küll kehvasti... Nagu ka lugemisega. Aastat alustasin täitsa suure innu ja rõõmuga, aga nüüd olen täitsa maha käinud... Jah, avastasin taas kudumise enda jaoks! Siis ongi dilemma - kas lugeda või kududa?!? No nii ma siis üritan oma tegemisi balansseerida... Aga blogimajandus on täiesti kontrolli alt väljunud.😱🤪😯 Vanad võlad on ikka likvideerimata ja uusi asju on ka juba peale tulnud. Ainuke asi, et ei jõua ma kuidagi moodi siia kirjutama. Aga no see on ju ka üks vana ja habemega jutt😆

Nii ma siis mõtlesin, et vähemalt ühe märgi peab sellest kuust ja eriti lisapäevast maha jätma.

Oli ju sünnipäeva kuu. Sel aastal läks kuidagi lihtsalt. Õige päev sattus laupäevale. Olin maal ja korraldasin pannkoogipeo😀 Nii soolased kui ka magusad pannkoogid olid menüüs. Päris hea mõte ja maitsev ka! Tööl sai suht kergelt läbi. Ostsin võileivatordi ja kohvikõrvaseks isetehtud jõhvika-toorjuustu kook. Seltskond on meil väike, selline igapäevane kohvijoomise kamp. Üks istungjärk on veel - sõbrannad, kursaõed - nendega kohtume saabuval laupäeval. Plaanis on kino ja pubi ning pärast maandume ilmselt meil, sest juttu jätkub ju kauemaks. Pean selleks puhuks veel snäkitamiseks midagi varuma...

Kodumaa sünnipäeva sai ka väärikalt tähistatud. Reede õhtul pidulikul aktusel ja tunnustusgalal viibitud. Laupäeval muudkui vaaritatud, et ninaesine ei oleks kesine🙃

No ja nii olemegi jõudnud tänasesse päeva. Juba kaks kuud on lennates läinud sellest 2024. aastast. Varsti on jaanipäev ja siis jõulud🙂

Meditsiini kiituseks😝

Noored, kel potentsiaali, minge õppima meditsiini ja pedagoogikat!

Kui tsiteerida klassikuid, siis meil on vaja haritud põllumehi. Ehk siis haritud arste, õpetajaid ja ka reaalteadlasi. Mul on tohutu respekt inimeste vastu, kes jagavad reaalteadusi ja piltlikult öeldes kummardan maani nende ees, kes asuvad õppima reaalteadusi.

Kui kõik jätkub vanaviisi, siis pole meil varsti enam ei õpetajaid ega arste. Teadlasi ja oma ala spetsialiste võiks valitsus ikka kuulata, mitte omaenese tarkusest kõike korraldama.

Aga siis meditsiini kiitusest või kiituseks.

Käisin mina korralisel mammoloogil vastuvõtul. Veidi üle kahe aasta jäi vahe. Mõtlesin, et saan pragada, et kuidas üldse ei hooli oma tervisest, aga ei, sain hoopis kiita. Nii naljakas oli, kui arst vaatas mu ebaproportsionaalset büsti ja ütles: "Ilus!" Tegin maski taga mingi häälitsuse, mille peale arst reageeris umbes nii, et millega ma rahul pole...

Aga! mis kõige olulisem, mille pärast ma kirjutama hakkasingi, oli/on see, et enam ei peagi korra aastas end näitamas käima. Mul saab 18 aastat, see pidavat juba piisavalt pikk aeg olema... No jah, tore on... Piisab käia sõeluuringul iga paari aasta tagant ja kui peaks olema kaebusi, siis pöörduma mammoloogi juurde.  Ega polevat hea ka igal aastal mammogrammi teha... No hea teada siis lõpuks, olen kogu aeg vältinud sõeluuringut, kuna nagunii pidin kontrollis käima... Ja täiesti asjatult ja ilmaaegu olen raisanud riigi (või kelle iganes?!?) raha... Kui nüüd kõik korras, siis jään ootama järgmist sõeluuringut, mis vist juba järgmisel aastal ongi.

Kokkuvõttes oli meeldiv kohtumine arstiga, kiire teenindus radioloogias ja verevõtus käib kõik nagu konveieril. 

Nädala pärast arst ei helistanud. See tähendas, et kõik ok. Alles tükk aega hiljem meenus patsiendiportaali vaadata, et mis siis ka kirja pandi... No ei olnudki midagi erilist.

Kokkuvõtvalt: oli meeldiv kogemus. Kiire, ladus, viisakas. Sain enne oma kellaaega sisse ja ka protseduuride ukse taga ei pidanud (eriti) ootama. Järgmise käigu peaks nüüd hambaarstile broneerima, planeerima... Seal tuleb lihtsalt tengelpunga kergendada. Muud muret vast sellega polegi. Olen elus nii palju hambaarstil käinud ja erinevaid hambaarste kohanud ja kõik nõuka-aegsed rõvedad puurid ja puurimised üle elanud. Nüüd on nii moodsad ajad, et puhka vaid jalga ja naudi!😆