Sokkideni solvunud

Sellise vahva väljendi korjasin üles ühest toredast raamatust, ilmselt oli see "Minu Dubai".
Ent miks see mulle jälle meenus?
Selleks oli väga "proosaline" põhjus. Aeg ja tegevuskoht: laupäevane pärastlõuna ühel imeilusal talvepäeval kaubanduskeskuses. Tegelikult on sellest juba ju terve igavik möödas, aga kuna olen selle loo kunagi (suures pahameeles) üles kirjutanud ja see mulle nüüd aina mustandite kaustast etteheitvalt vastu vaatab, siis lasen ta sealt välja.

Üldiselt ma ei ole solvuja tüüp, kannan ja kannatan päris palju. Isegi, kui oleks põhjust, leian ma tuhat vabandust, miks keegi just nii ütles, käitus, mõtles ...
Kui mind miski närvi ajab (loe: solvab), siis on see mingi teadlikult salvav torge kellegi poolt, kellele oled midagi kas nõrkushetkel usaldanud või siis viisakusest rääkinud. See võib olla ka mingi nn nali, mis minu jaoks ei ole nali.
Aga kui sind peab suures kaubanduskeskuses kinni turvamees ja hakkab lambist ristküsitlema, siis on küll tunne, et appi! mis toimub?!? Jaa, ma saan aru, et see on tema töö - kurjamitel silma peal hoida ja nad ellimineerida. Aga mina, korralik kodanik, täiesti pahaaimamatult laupäevastelt ostudelt suurte kompsudega end minekule asutades... No jah, eks see vist jättiski kahtlase mulje, et nii palju asju... Või ma tõesti ei tea, kas keegi kaebas, kas keegi luges meie omavahelisest jutust midagi kahtlast välja, (kuigi kellele peaks korda minema teised inimesed ja nende jutud?!? - küsin ma naiivselt), mida iganes...
"Kus on see karp?"
?!? Wtf?!? Mida? Mis karp? Olin kui üksainus ülisuur küsimärk.
Piilusin vargsi - ega kuskil pole varjatud kaamerat? (Ei olnud, mainin nii muuseas.) Kingakarp on kotis, jeerum küll, aga mis see siia puutub? Need ostsime ju hoopis teisest poest ja tšekk on olemas... Ja üleüldse, mis õigusega, mis alusel te meid kinni peate?!?
Ja siis lastakse lihtsalt oodata kuskil suvalises varuväljapääsu koridoris, käiakse turvakaamera linti üle vaatamas. Kui selle peale mitte solvunud olla, siis mille peale veel?!? Ise ju teadsin/me, et meil pole mitte kõige väiksemat põhjust muretsemiseks. Aga see tunne on nii vastik, et sind on kahtlustatud ja kuskile ruumi kõrvale viidud. Loomulikult tuli siis mingi aja pärast info, et võime minna. Võite kaebuse esitada - öeldi lahkelt. Jah, ausalt öeldes oleks seda teha tahtnudki. Aga ei viitsinud. Ainus mõte oli, et saaks sealt minema! Ja siis, vabanedes, oli solvumistunne veel kõige suurem ja nutt tahtis peale tulla - mind on alandatud, mind on alusetult kahtlustatud. Mis õigusega?!?!? Nii et pealkirjas väljendatu omandas minu jaoks tõelise mõtte ja tähenduse. Olingi sokkideni solvunud, pealaest jalatallani, üleni, üdini...

Ja nii lihtne ongi saada määritud, alusetult süüdistatud.
Minu jaoks oli see tõeline järelemõtlemise koht.
Enne, kui kedagi süüdistama hakkad, mõtle hoolega järele, ehk ei ole kõik nii nagu välja paistab, ehk ei ole kõik nii, nagu meile (heatahtlike) inimeste poolt ette serveeritakse.
Eneseväärikust on väga raske taastada.

Ja see ei olnud aprillinali.

Murrangujooned

Nancy Huston. Murrangujooned.

Uudiskirjanduse riiulil raamatut sirvides tundus see väga huvitav, lausa põnev.
Nelja põlvkonna esindajad räägivad 6-aastasena, igaüks oma ajas, elukeskkonnas ja perekonnas, oma lugu, pöördkronoloogilises järjestuses ehk siis tänasest päevast järjest kaugemale minevikku.
2014, 1982, 1962, 1944-1945 on need ajaloo verstapostid, mil sündmused toimuvad. Kaks nooremat põlvkonda on meesliini ja kaks vanemat naisliini esindajad. (Ehk siis vanavanaema, vanaema, isa ja poeg).
Kõigil on ühendavaks lüliks ka sünnimärk (kellel kaenla all, kellel õlal, kellel meelekohas, kellel tagumiku peal).
Sattusin mitmele positiivsele, (üli)kiitvale arvustusele.
Näiteks: Yksainus, Sehkendaja, Lugemiselamused, Loetu kaja.

Vihaleajavalt põnev - oli minu läbiv tunne selle raamatu lugemisel. Ärritav, intrigeeriv, aga nii põnev, et peab edasi lugema. No ja kui lõppu jõudsin, siis oli tunne, et peaks uuesti otsast alustama - täpsustama, võrdlema, meelde tuletama detaile, fakte, kohti jms. Ja ma loengi juba/veel mõningaid kohti üle, muide...

...see, et aeg lendab, teeb mind tegelikult murelikuks. Emps ütleb, et mida vanemaks jääme, seda kiiremini aeg läheb, ja mina kardan, et kui ma ette ei vaata, lendab terve mu elu hetkega mööda ja ma ärkan korraga kirstus, elu on läbi ja mina ei jõudnudki seda nautida. [Randall 1982]

...ma ei saa aru, miks inimesed ei võiks lihtsalt maha rahuneda ja proovida sõbralikult läbi saada. [Randall 1982]

Söögipalve ajal palub ta [vanaisa] Jumalat et Ta kaitseks isa ja Lotharit vaenlase eest ja see vaevab mind, sest kindlasti paluvad vene perekonnad, et Jumal kaitseks hoopis nende mehi vaenlase eest, aga kui nemad räägivad vaenlasest, mõtlevad nad meid, ja kui preester kirikus ütleb, et tuleb paluda Hitleri eest, mõtlen ma inimestele Venemaa kirikutes, kes paluvad oma Suure Juhi eest, ja ma kujutlen, kuidas vaene Jumal seal üleval pilve peal haarab peast, proovib kõigile meele järele olla ja saab aru, et see pole lihtsalt võimalik.
[Kristina 1944-45]

See on nüüd küll jälle üks raamat, mis ilmselt üsna kauaks kummitama jääb.

Kus on rist, seal on ka ülestõusmine

Nii nagu päike tõuseb aus ja ilus

rist hiilgab üle ajamägede

ja temast voogab armastuse täius

mis rahu toob, teeb puhtaks südame.

Oo kallis rist, sa meie ainus lootus

nii täna kui ka üle aegade.

Sa kogu inimkonna õnnis ootus,

kel elulaev on hukkund tormides.

Ameerika printsess

Leslie Carroll. Ameerika printsess: Meghan Markle'i ja prints Harry armastuse lugu.

Kohe-kohe lapsevanemateks saavate kuninglike persoonide muinasjutuline lugu.
Raamatu tutvustuses öeldakse muu hulgas:

Lahutatud naine. Näitlejanna. Mulatitar. Kõigest üks põlvkond tagasi poleks olnud isegi mõeldav, et selline naine abiellub Inglismaa kuninganna pojapojaga. Juba üks nendest asjaoludest oleks olnud täiesti piisav, et seda abielu välistada. 

Ajad on muutunud. See abielu on sõlmitud. Loodetavasti on ees ilus elu.

Raamatus on vaheldumisi Harry ja Meghani eluloolised sündmused: lapsepõlvest, kooliajast, perekonnast, töödest ja tegemistest, enese- ja teineteise leidmisest, rõõmudest ja traagikast. Oli huvitav ja informatiivne. Kuninglikud kõrgused said veidi tuttavamaks:) Seda peab muidugi mainima, et ei ole meelakkumine see pidev avalikkuse ees olemine. Igat su sammu, tegu või tegemata jätmist kommenteeritakse ja kritiseeritakse. Eks muidugi - seisus kohustab ja kõik on kinni makstud. Aga... väike, tagasihoidlik, lihtne inimene on ikka hulga parem olla:) Võib-olla räägib siinkohal pisike kadedus?! Aga ei, päriselt, mulle meeldib olla see, kes ma olen.

Klapp ja kirg

Enno Tammer. Marika ja Heinz Valk: Klapp ja kirg.

Väga sümpaatne raamat toredatest, intelligentsetest, Eesti elu edendamisel olulist rolli mänginud inimestest. Mõnusalt ja muhedalt kirja pandud.
Lugemine edenes kiiresti, nii et ununes lehekülgede ülesmärkimine. Paar mõtet jõudsin siiski lõpu eel välja kirjutada.
Esimene neist on väga sobilik just ka praegusel ajahetke, kus äsja on Toompeale kogunenud uued poliitilised "professionaalid".

Marika: Mind on alati hämmastanud, kuidas Toompeale riigikogu liikmeks tõusnud inimestel on enda arvates ühtäkki olemas täiuslik professionaalne kompetents avaldada arvamust mis tahes teemal ja kelle tahes kohta. Olgu teemaks õpetajate või arstide töö, olgu see päästeameti või kunstimuuseumi hoone - ikka teavad nemad kõike. Mis sest, et neil puudub sügavam teadmine ühest või teisest valdkonnast.
Ei suuda ära imestada, kui näen kõrvalt, kuidas inimene muutub Toompeal kõiketeadjaks. Samal ajal ta aga kaugeneb tegelikkusest, Toompea "mullis" hõljudes ei märka ega suuda mõista, mis päris elus toimub. Nii on läinud ka mõne meie tuttavaga.
Kõigi minu kunstimuuseumi direktorina töötamise aastate jooksul kohtasin ikka päris palju neid inimesi, kes avaldasid muuseumi kohta arvamust, ise absoluutselt teadmata, millest nad räägivad ja mida muuseum endast kujutab.

Heinz: Maailm on endiselt täis inimmõtlemisest kõrgemal seisvaid avastamata saladusi, varjatud mõjutusi, millest me midagi ei tea. Maailm ei mahu ainult kindlate teaduslike tõenditega seletatavatesse ruumidesse.

Selliseid raamatuid ainult loekski. Positiivne. Optimistlik. Väärtustel põhinev.
Sain kinnitust, et pika abielu saladus on sõprus. Armumine tuleb ja läheb. Armastus muutub ja teiseneb. Sõprusel põhinev suhe püsib.
Sellise noodiga lõpetangi, kuigi siinkohal võiks veel pikalt kirjutada ühest, teisest ja kolmandastki, mis lugemisel kõnetas.