"Minu isa Georg Ots"

Mariann Randmaa.
Minu isa Georg Ots
Kirjastus Tänapäev, 2025

264 lk.: fotod, illustratsioonid 

Rikkaliku fotomaterjaliga mälestuste raamat, kirjutatud tütre poolt suure armastusega.
Ühe õhtu lugemine. Hästi armas ja südamlik. Väga isiklik ja eraeluline, lapse mälestused väga lühikesest eluperioodist. Nagu öeldud: palju fotosid, aga ka palju kunsti. Georg Ots armastas nimelt ka maalida ja joonistada.

Ääretult soe ja sümpaatne ❤️ 

Epp Maria. Elu maalides

Väga hea film, just minu masti film. Kumas läbi seda õiget, mõtestatud molutamist. Nauding!

Režissöör Anu Aun kirjutab Epp Maria Kokamäe portreefilmist ERR kultuuriportaalis. Seda tasub lugeda.
Mina ise olen lugenud raamatut "Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro : kokku maalitud" (kirjutanud Katrin Helend-Aaviku), mis mind väga köitis ja võlus. Olen sellest kirjutanud siin ka.

Väga iseloomulik kaader filmist

P.S. Küll aeg läheb ruttu. Nädal möödas nigu niuhti. Ja uus kuugi juba ammu käes...

"Olku"

Olku : laul inimlikkusest / Helen Eelrand ; toimetaja Kristi Kallaste
[Tallinn] : Kirjastus Pegasus, [2025]
232 lehekülge, 8 nummerdamata lehekülge : illustratsioonid

Üks äärmiselt positiivne raamat! Äärmiselt positiivne ja sümpaatne inimene muidugi ka!

Seda raamatut lugedes ei kogenud igal sammul nõukogude aja taaka. Justkui mängeldes sai ka ebameeldivatest hetkedest läbi tuldud. Mitte et elu ülemäära hellitanud oleks, aga see sisemine optimism ja positiivsus kandis!

Vahva seiklus läbi 75 aasta💙 Paljugi tuli tuttavat ette, kohtumisi, kohti, inimesi ja seiku. Väga hea lugemine!

"Andrus Ansip. Lastelastele"

Andrus Ansip. Lastelastele : minu elu lugu / Ülo Russak
[Vääna-Jõesuu küla] : [Sikusarve OÜ], 2025
478 lehekülge, 8 lehte fotosid

Kirjutada see mees mõistab või et siis jutt jookseb hästi ja Russak on osanud selle ka osavalt kirja panna.

Raamat sai diagonaalis läbi lastud, pilte vaadatud ja siit-sealt sirvitud. Algusotsa, laspepõlve ja noorusaja juhtumisi veidi põhjalikumalt loetud.
Teos on pühendet ju ikkagi lastelastele, ega suvaline inimene tänavalt ei peagi nii informeeritud olema😝 No vähemalt nüüd tean, kust põhjalikku infot Eesti ja rahvusvahelise poliitika kohta ajavahemikus 2004-2024 saab, kui sügavam huvi peaks tekkima.

Mõnus-muhedalt, ansiplikult pajatatud. Väga põhjalik. Seiklusi on mehel elus küll olnud. Aga peab möönma, et viperustele ja katsumustele vaatamata on teda imeliselt läbi (elu) kantud.

Ega muud, kui loetagu!😊

"Kuuba ühes hingetõmbes"

Annely Ramos Põder
Kuuba ühes hingetõmbes
Tõlkinud Toomas Kahur
[Tartu] : Toledo kirjastus, [2025]

342 lk.: fotod

Täiesti omamoodi lugemine. Eesti-kuuba päritolu naise lugu. Päris lõpuni ei jõudnud raamatuga, tagastusaeg tuli enne kätte. Ent kindlasti tahaks uuesti laenata ja lõpuni lugeda. Nagu eilseski postituses mainitud: vaatasin just raamatukogu kataloogist - on täiesti saadaval, keegi hetkel ei loe ja pole ka järjekorda. Aga hetkel pole üldse sobiv aeg lisalektüüri koju toomiseks. Vaja läbi närida olemasolevad ning kohe tulevad peale uued, mille järjekord minuni jõuab. Ja muud tegemised! Ah, see november on nii kiire ja tegus!😜 Pealegi nüüd veel igapäevane blogimine ka!😀

Naljakas oli nimelugu - Rammus põder😂

Kajastusi leiab raamatu kohta mitmeid, seega on loetud ja nauditud. Suvehiidlane väidab, et lausa kohustuslik kirjandus Kuubal käinule või sinna minejale

Raamatukodust saab lühiülevaate:

Anneli Ramos Põderi raamat "Kuuba ühes hingetõmbes" on sügavalt isiklik ja kaasahaarav teos, mis viib teid Kuuba ja Eesti kultuuride ristteele. Anneli, kes sündis 1967. aastal Kuubal, jagab oma elulugu, mis algab muretute lapsepõlveaastatega Kuubal ja viib lugeja läbi keeruliste aegade, mis sundisid teda kodumaalt lahkuma. Tema ema on eestlane ja isa kuubalane, mis lisab tema loole unikaalse perspektiivi.

Raamat pakub põneva ülevaate Kuuba ajaloost ja poliitilisest olukorrast, mida Anneli kirjeldab läbi isiklike kogemuste. Tema lapsepõlv oli täis helgeid mälestusi, kuid aja möödudes muutusid olud keerulisemaks, viies lõpuks lootusetuse ja rusutuseni. Anneli elutee on tihedalt seotud ka Eestiga, kus ta on viimased 30 aastat elanud. Nõukogude Eesti ja laulva revolutsiooni aegne värskus pakuvad teravat kontrasti Moskva 1990ndate alguse viletsusele.

Anneli kirjutamisstiil on intelligentne ja humoorikas, pakkudes samal ajal sügavat analüüsi ja kriitikat režiimi manipuleerivate mehhanismide kohta. Tema lugu on täis värvikaid episoode, nagu vanaisa Anatoli Põderi pesumasina saatmine Kuubale või Ain Kaalepi basseini kukkumine Havannas. Need lood pakuvad Eesti lugejale äratundmist ja üllatusi, tuues esile kommunistliku retoorika ja tsensuuri absurdsuse.

Kui otsid raamatut, mis pakub sügavat sissevaadet Kuuba ja Eesti ajalukku ning kultuuri, siis "Kuuba ühes hingetõmbes" on kindlasti väärt lugemist. Anneli Ramos Põderi lugu on liigutav ja inspireeriv, pakkudes samal ajal ka mõtlemisainet ja naeru.

Lisapeatükid on leitavad Toledo kirjastuse kodulehelt, samuti võib sealt leida intervjuu autoriga.

"Catherine"

 

Robert Jobson
Catherine: Walesi printsess
[Tallinn] : Hea Lugu, [2025]
262 lk.: ill.

Nii palju, kui lugeda jõudsin, oli ääretult sümpaatne raamat.

Mulle on printsess Catherine alati meeldinud. Temas on põimunud väärikus, sõbralikkus, armsus, lihtsus... Ta on oma olemuselt aristokraatlik. Selle kõige paremas tähenduses.

Kindlasti võtan ühel heal päeval taas kätte ja loen lõpuni. Just vaatasin raamatukogu kataloogist - on täiesti saadaval, keegi hetkel ei loe ja pole ka järjekorda. Aga mul endal on lugemisjärjekord pikk... Nii füüsiliselt juba kodus olevad (loe: koju tassitud😛) raamatud kui ka raamatukogus ootejärjekorras olevad...

Aga ükskord siis...

P.S. Lugemise aeg jäi ilmselt septembrikuusse, nii et päris kaua juba...

"Lapsepõlv Kommunaalias"

Zane Daudzina.
Lapsepõlv Kommunaalias.
Tallinn: Tänapäev, 2025
206 lk.: ill.

Lugu eelmise sajandi, 20. sajand siis!, 1970-80ndate aastate nõukaaegset elust Lätis. Esimene kokkupuude vist üldse läti kirjandusega. Vähemalt viimasel ajal. Esimese hooga ei meenu küll ühtegi varasemat teost. 

Üsna tuttav ja äratuntav peaks olema ka Eesti lugejale, sest ega see elu ju ei erinenud suuresti liiduvabariigiti.

Mina maalapsena ei oska küll eriti kaasa rääkida, aga ettekujutus sellest ajast ja linnaelust on olemas. Tean, et mu sõbranna on elanud ühiskorteris, aga vaid üsna põgusalt on sellest juttu olnud. Tol perioodil me veel ei tundnud teineteist.

Oli üsna meeleolukas lugemine, sest väike Zane oli väga seiklushimuline ja atsakas tütarlaps 😊

"Minu pere ja muud klounid"

"Minu pere ja muud klounid" (2. oktoobril Mustamäe kinos)

Dokumentaalfilm klounipaarist - Piip ja Tuut.
Ehk tegelikult Haide Männamäe ja Toomas Trossi tööst ja perest.

Boonusena olid seansi eel kohal ka filmikangelased ise ning režissöör Heilika Pikkov.

Mulle meeldis. Toredad inimesed. Päris elu.

"Fred Jüssi"

Fred Jüssi ja inimesed tema ümber. Koostaja Jaan Tootsen. - Kirjastus Paradiis, 2025. - 320 lk.

See hääl. Vaikus. Sisekõne. Mõtteselgus. Mõtteerksus. Läbitajumine ja tunnetamine. ...

Raamat, mis minu jaoks liigitub sinna "hea tunde" raamatute hulka, mille võtan kätte siis, kui on see "õige tunne", mil vajan just mõnd tummist, läbitunnetatud mõtet, lauset, ütlemist...

Terve plejaad (peamiselt) Eesti inimesi, kes  mõtestavad olemist seotuna Fred Jüssiga. 

Annely Peebo

Reinsalu, Elisabeth. 

Annely Peebo: minu muinaslugu muusikas

Tallinn: Pilgrim, 2024

192 lk. + fotod

Ilus raamat ilusast inimesest. Mõlemat nii sisult kui vormilt.

Vahetekstid Elisabeth Reinsalult on filigraanselt sõnastatud. Annely enda juttu lugedes heliseb kõrvus tema hääl. Rikkalik fotomaterjal teeb raamatust tõeliselt kauni fotoalbumi.

Lugesin, sirvisin, vaatasin fotosid aegamisi, jupikaupa, et naudingut pikendada. 

Väga sobiv meetod, muide😀

Raamat sobib suurepäraselt ka kodust raamaturiiulit kaunistama

"Vaid sinu nimel"

Jenni Haukio.

Vaid sinu nimel: aastad Soome presidendi abikaasana

Tallinn: Koolibri, 2024

243 lk., fotod 

Hästi armas ja südamlik - inimene, naine, lugemine. Helge ja hell tunne jäi. Jälle see tunne! Viimasel ajal ongi just heal tundel mu lugemistes kandev roll. 

[Raamat peab tekitama selle õige tunde, siis on lugemiselamus garanteeritud, muidu on üks pusserdamine ja tekstist (jõuga) läbi närimine, mis tihtipeale päädib pooleli jätmisega või siis tõdemusega - miks selleks oma aega raiskasin...]

Mae on kirjutanud kena kokkuvõtte oma blogis. Praegu lugedes tundub, nagu oleks see mul kahe silma vahele jäänud omal ajal...

Väga diskreetselt ja pieteeditundega kirjutatud raamat. Austuse ja lugupidamisega oma riigi, ajaloo, perekonna, abikaasa suhtes. Samas on  palju poeetikat, poeesiat. Suure lugemusega naisena tsiteerib ta mitmeid kirjanikke ja luuletajaid ning on ka ise poeetilise stiiliga.

2013. aasta suvel osalesin Nousiaistes korraldatud Uusikirkko valla päevadel, mis algasid jumalateenistusega Püha Henriku kirikus. Minu jaoks muutis selle sündmuse veelgi liigutavamaks asjaolu, et just selles kirikus on ristitud mind ennast, laulatatud minu vanemad ja saadetud viimsele teekonnale vanavanemad. Pärast jumalateenistust pidasin kõne Kallipohja seltsimajas, kus peeti omal ajal minu vanemate pulmapidu. Kõnes käsitlesid peale Uusikirkko ajaloo ka isikliku suhet Karjala pärandiga ning seda, kui paljud meist hakkavad oma juurte vastu huvi tundma alles küpsemas eas. (lk 50)

"Rõõm ei tule iseenesest, selle loomisele tuleb natuke kaasa aidata," nendib Hannes [Hannes Hynonen 1913-2015, talve- ja jätkusõja veteran, Liisa Seppäse elulooteoses "Üks lõbus semu: Hannes Hynose pikk teekond 1913-2015"] raamatus. Nende sõnadega võin ka mina läbinisti positiivsete ellusuhtumisega inimesena ühineda. Minu vanaema Kirsi tuletas oma lähedastele omal ajal samuti meelde, et lõppude lõpuks vastutab igaüks ise oma õnnelikkuse eest, ja et hea tuju ja meeldiv argipäev tuleb ise endale luua, sest keegi teine seda pakkuma ei tule. (lk 60)

Kodu roll minu kirjandushuvi arenemisel oli asendamatu, aga mul oli ka õnn olla laps 1980. aastatel ehk ajal, mil nutitelefone, ammugi siis digimeelelehutust oma mängudega polnud veel olemas. Olen täiesti veendunud, et just praegune keskendumisvõimet kahjustav ja vaba aja kasutamist killustav mõõde on põhjuseks, miks ei kasva enam peale nii nimetatud kirglikke lugejaid - vähemalt mitte sellisel hulgal nagu varem. ...

Presidendipaarina toetasime kogu südamest 2015. aastal toimunud kirjandusaastat, mis kutsuti ellu meie kirjanikust sõbra Laula Hirvisaari (1938-2021) algatusel. Kogu maad hõlmava üleriigilise raamatuaasta eesmärk oli meelde tuletada, milliseid elamusi ja rõõmu võib pakkuda lugemine ning meelitada raamatute juurde uusi lugejaid. ... (lk 156-157)

Öeldakse, et kogu elu on mäng ja mäng on juba ÜRO lapse õiguste konventsiooni järgi iga lapse õigus. ... Mängu mõju loovuse ja fantaasia arenemisele on asendamatu.

Minu lapsepõlve aastail 1980. aastatel ootas arvutite ja nutitelefonide maailmavallutus oma järge alles kauges tulevikus. Veel kestis õue- ja ring mängude kuldaeg. Meie kvartali parkides ja mänguväljakutel oli mul võimalik viibida täielikult mängu võlu maailmas koos teiste ümbruskonna lastega. Mäletan tänaseni lapsepõlve mängude eufoorilist iseseisvuse tunnet, fantaasia vabale lennule järgnenud põnevuse kumma, rõõmu koos olemisest ning täielikku eemaldumist argielu normidest ja nõuetest. Kui me, tänased täiskasvanud, raatsiksime nutitelefoni kasvõi hetkeks kõrvale panna ja tõsta pilgu ekraanilt, võiks maailm paista meile endiselt sama põnev nagu lapsepõlves. Ja mis peamine: me võiksime oma silmaga näha elu pidevalt kuju muutvat imet oma lastes, saada osa nende välgukiirusel mööda lendava lapsepõlve võlumaailmast. (lk. 220)

"Raimond Kaugver"

 

Sirly Hiiemäe. Raimond Kaugver: rahvakirjaniku lugu.

Tallinn: Paradiis, 2024

240 lk. + fotod 

Kes siis ei mäletaks nooruses loetud Kaugveri romaane?!? "Kas ema südant tunned sa", "Tee isa juurde", "Disko", "Pariisi lõbusad naised"

Meenub Hiiemäe kirjutatud raamat Aimee Beekmannist, millest on jäänud vereringesse see tunne, mis ühes raamatus minu jaoks olema peab. See naine oskab hästi kirjutada! Sain nüüd järjekordse tõestuse.

Siinkohal ei hakka ma midagi eriliselt välja tooma, ei oskagi midagj eriliselt esile tõsta. Sest jällegi - see tunne, see oli nii õige, nii päris.

Paljust võiks siinkohal kirjutada, aga las jääda igale lugejale oma  avastamisrõõm. Igatahes kirjandust armastavale inimesele on see minu poolt kindel soovitus🙂

"Edgar Savisaare viimased aastad koos minuga"

Carol Madisoo 

"Edgar Savisaare viimased aastad koos minuga"

Tallinn:  EKSA, 2023

191 lk.: fotod 

Elu oma ilus ja valus. Tundus aus lugu. Suur mees, poliitik, keda imetleti, austati, kuid kes oli tegelikult üksi... Ta oli kui väike jonnakas poiss, kes trampis jalgu, siis kui ei saanud enda tahtmist. Ega teistest ta suurt hoolinudki. Ja nii pole ka midagi imestada, et ka temast tegelikult ei hoolitud (ei lähedased ega ka nn võitluskaaslased).

Minu soov ei olnud, et Edgar taevasse ära läheks, aga ilmselt olekski temal põrgus heas mõttes huvitavam olla, taevas on tema jaoks liiga igav. Meil läks ITK-s ikka korralikuks kismaks temaga. Edgar muidugi ütles mulle,et ma ei taha minna Hundisilmale sellepärast, et tahan hoopis peole minna. Ma ei ole mingi pidutseja, talle oli minust selline pilt loodud, aga mul savi, mis teised arvavad, ise tean kõige paremini, milline olen. Ma ei soovi iial kellelegi halba...

Kõige rohkem õpetas tema juures veedetud aeg hoidma neid inimesi, kes on meie vastu head, ja mitte ainult siis, kui meil on neid vaja. Inimsuhted on hindamatu väärtusega, neid lõhkuda on lihtne, hiljem taastada väga raske. Eks tänapäeva ühiskond suures osas ongi selline, kus teisi inimesi tarbitakse kui asju. Seda on kurb vaadata ja eelkõige kurb kogeda. Üks oluline õpetus nende aastate kohta: rääkige teineteisega, rääkige oma perega, rääkige oma lähedastega, ja enamik erimeelsusi jääb tulemata.

...tuli julgelt seista selle eest, et Eesti ei muutuks reformierakondlikuks ühe tõe riigiks ( lk. 127)

...kui te hakkate tegema valikuid hirmust, siis on viimane aeg vahetada valdkonda. Muidu te kaotate iseenda igaveseks. ...

Raamat loetud väga ammu. Peaaegu aasta tagasi, siiski jaanuaris...

"Kuninganna"

Eva-Maria Bast
Kuninganna : Elizabeth II - kuningannana valitses ta riiki, abikaasa ja emana võitles õnne eest : romaan
Tallinn: Tänapäev, 2024
399 lk.

Sari: Säravad naised. 

Sai loetud suvel kusagile poole peale, siis pidin raamatukokku tagastama. Aga romaanil on ka esimene osa, millest tuleks vist alustada. Nii palju kui lugesin, oli täitsa hea...

Eks need kuninglikud teemad ju ikka köidavad... Aga päris dokumentaalseid asju on ka loetud, nii et vaba valik, kas võtta või jätta...

"Minu vend Ingo"

Haldi Normet-Saarna. Minu vend Ingo: mälestusi Ingo Normetist.

Tallinn: Hea Lugu, 2023

167 lk.: ill.

Armas lugemine. 

Õe kirjutatud raamat oma vanemast vennast.

Siia kõrvale on hea meenutuseks võtta ka Tiia Kriisa raamat - "Oled lõpuklassi tüdruk igavesti". Mitmed tahud tulid tänu loetule tuttavad ette.

"Astrid Lindgren"

 

Susanne Lieder. Astrid Lindgren: romaan.

Saksa keelest tõlkinud Õie Ristoja 

Tallinn: Tänapäev, 2023

376 lk.

Sari: Säravad naised

Lugedes oli mul pidevalt tunne, nagu vaataks filmi. Miskipärast meenutas see mõne aasta eest linastunud filmi Astrid Lindgrenist. Kuigi film oli ainult kuhugi maani, siin oli ikka mahukam ja hilisem elu ka kajastatud.

Mulle täitsa meeldis. Mis teha, Lindgren on mulle läbi aegade ja jätkuvalt üks sümpaatsemaid kirjanikke ja köitvamaid isiksusi.

P.S. Pritsin aasta lõpul nüüd veidi ka vanu võlgu, lugemisi, et oleks märk maas. Enda jaoks ennekõike. Tore, kui keegi teinegi siit midagi leiab...

"Aino A."

Jari Järvelä. Aino A.: elulooromaan Aino Aaltost

Soome keelest tõlkinud Kai Aareleid.

Tallinn: Vesta, 2023

375 lk.

Tragikoomiline, kuid ennekõike hämmastavalt eluline kummardus kuulsa arhitekti varju jäänud tagasihoidlikule naisele.

Hea, väga hea raamat! Kuigi see on ehk veidi (või siis päris palju?) kaldu...

Tõlkija Kai Aareleid kommenteerib: "Raamat keerab sedavõrd hulljulgelt pea peale Alvar Aaltoga seotud meesgeeniuse müüdi, et kui autor oleks naine, võidaks raamatut pidada feministlikuks teoseks, mida see ei ole. Lihtsalt rebib maha nii mõnegi maski, jutustades samas huvitavaid taustalugusid paljude ikooniliste hoonete ja esemete kohta."

Ilmestavad näiteid, ikka neid minu moodi, väikse nüansiga🙂:

Kui Aino viimaks oma väikesesse kambrisse jõuab, on kell juba nii lähedal hommikusele äratusele, et ta mõtleb, kas ongi üldse mõtet magama minna.

Ta võtab oma Käbivihiku ja hakkab haigutades sinna kirjutama.

Mina olen idee. Alvar on fassaad.

Kui me paari läheme, tuleb teha kokkulepe.

Meil peab olema teenijatüdruk, kes süüa teeb. Mina ei tee.

Meil peab olema lapsehoidja, kes lapsi hoiab. Mina ei hoia.

Mina teen arhitekti tööd.

Mina ei ole ori, ei kodus ega büroos.

Me ei ole teineteise omad. Aga büroo on meie mõlema oma.

Raamatukogust sai nende peres vandesõna, seda Aino kasutas, kui ei tahtnud laste kuuldes "kurat" öelda. "Viiburi raamatukogu!" hüüdis ta, kui oli varba valusasti ära löönud. Põristas veel eriti pikalt r-i.

Kumb on vaeseke? Kas see, kes hädaldab, või see, kes peab teise pidevat hädaldamist kannatama?

P.S. Soovitan ette võtta ka Heikki Aalto-Alaneni rikkaliku dokumentaalse materjaliga biograafilise teose "Armastan sinus inimest : Aino ja Alvar Aalto lugu". Pean isegi selle veel kätte võtma, sest jäi pooleli tagastusaja saabumise tõttu. 

"Oled lõpuklassi tüdruk igavesti"

Tiia Kriisa. Oled lõpuklassi tüdruk igavesti

Nii äge on vahel sattuda mingite raamatute otsa, mida nagu otseselt polegi plaaninud lugeda, aga juhtuvad kätte, nii poolkogemata, ja siis loed ja naudid... Ja nii palju on põnevaid inimesi! Tihtipeale tead ju nime ja millega umbkaudseltki inimene tegeleb, aga ei midagi rohkemat... Ja siis hakkab hargnema! Aa-haa, nad on sugulased, oo, ma ei teadnudki, et nemad ka kuidagi sedakaudu seotud on jne, jne. 

Just üks selliseid oli raamat Tiia Kriisast, mis on õigupoolest tema päevik või katkendid päevikust. Sissepoole vaatav, mõtlik, pisut melanhoolse varjundiga... Mõtlen, et 90ndate alguses oli Kriisa viiekümne ringis ja ta toonitab sageli, kui vana ta on. Mina olen praegu samas eas, kui tema toona, ja ma ei tunne end absoluutselt vanana. Vahel võin ju naljaga pooleks öelda, et ah ma vana inimene, ei tea noorte asjadest midagi, aga enamjaolt tunnen nii, et ma ju nõnna noor, mis te minult ootate, ma ei tea veel midagi😂😛

P.S. Lugemisega päris lõppu ei jõudnud, enne tuli raamat raamatukokku tagastada...

Kajastamata lugemisi

Vahelduseks siis jälle üks suuremat sorti võlgade likvideerimine. Ehk siis kajastusi ammu loetud raamatutest. Enamik lausa eelmisest aastast... Kaks esimest siiski juba käesolevast aastast ja üsna viimasest ajast.

Ene Hion. Viimased märkmed: mõttekatkeid ja mälestuskilde 2020-2021
Tallinn: Hea Lugu, 2021
222 lk.
Ühe vahva eesti naise, ajakirjaniku mälestused, mõtisklused, mis on päevikuvormis kirja pandud, õigupoolest küll diktofonile salvestatud.
Mari Vaba transkribeeris diktofonilt.
Liigutava järelsõna on kirjutanud kliiniline psühholoog Inna Narro. 

Väga aja- ja asjakohane lugemine. Kuigi kohatised korduvused ja haigusest tingitud lünklikkus on jätnud väikese jälje, on siiski tegemist väga selgete ja elutervete seisukohavõttudega. Kuidagi väga kümnesse...

Raudnask, Valve.
Imeline aeg: ajalehelood aastaist 1988-1994
Tallinn: Tammerraamat, 2021
338 lk.

Eesti ajakirjaniku valitud artikleid, kirjutisi laulva revolutsiooni ja taasiseseisvumise ajast ning vabariigi algusaegadest. Kõiki ei jõudnud läbi lugeda, aga tasuks igal juhul...

Kerli Kirch Schneider.
Minu Florida: vabandust, härra politseinik
Petrone Print, 2021
240 lk.

Ega enam ei meenu küll midagi erilist. Jaa, see oli see tore lugemine, kus kolm näitsikut (2 õde + sõbranna) läksid seiklema ja neid seiklusi sai palju... Ehk kuidas mõned kohe satuvad seiklustesse, mida pole tarvis otsidagi, need leiavad su ise üles😊
Mõnus ja muhe lugemine, nagu üks õige Minu-sarja raamat olema peab!

 

Deborah Feldman.
Allumatu: hassiidi juurte hülgaja skandaalne lugu.
Tõlkinud Karin Suursalu
Kirjastus: Sinisukk, 2021
343 lk.
Sari: Valge raamat

Deborah Feldman kasvab üles hassiidi juutide kogukonnas. Tema elu dikteerivad keelud, käsud ja reeglid. Paika on pandud, mis riideid ta võib kanda, kellega ta tohib suhelda ning mida sobib lugeda. Juba 17-aastaselt valitakse Deborah'le sobiv abikaasa ning 19-aastaselt saab naine oma esimese lapse.

Aus ja avameelne lugu eneseteadlikust naisest, kes julges kergitada katet ühelt väga isoleeritud juudi sektilt, mille liikmed olid seni oma elulaadi ülimalt saladuses hoidnud.

Nina Lykke. Surmahaigus: arstiromaan
Tallinn: Eesti Raamat, 2021
254 lk.
Sari - "Põhjamaade romaan"

Meenub, et oli "vastikult hea raamat", nagu ma novembri lõpus ühes postituses kirjutasin. Peategelaseks perearst Elin, kelle isiklikus elus on suured segadused. Mängus on mehed. Abikaasa Aksel ja  eelnevast ajast Bjorn, kes taas välja ilmub. Ja nii hakkabki juhtuma... Elin kolib arstikabinetti elama. Päeval võtab samas patsiente vastu.
Üsna otsekoheste ütlemistega teos, kus väljenditega pole tagasi hoitud. Tsitaate ei viitsi praegu enam otsima hakata. Tean, et oli häid kohti ja ütlemisi.

Ega hetkel midagi konkreetsemat ei oskagi öelda. "Põhjamaade romaan" oma headuses!

Sirly Hiiemäe. Ja kõik läheb mööda: Kirjanik Aimee Beekman
Tallinn: Eesti Raamat, 2021
192 lk.

Loetud vist möödunud aasta septembris juba. Raamat kirjanikust ja filmioperaatorist Aimee Beekmanist ja tema abikaasast Vladimirist, kellega nad moodustasid toreda ja harmoonilise paari.

"Kohtumisest saab alguse üle poole sajandi kestnud abielu."

"Jaanuaris on nad Vladimiriga tähistanud abielus olemise 30. aastapäeva ning naine tõdeb, kuidas tal on vedanud, et sai elupartneriks tasakaaluka ja mõistliku mehe, kes on olnud tema kõrval kõikidel rõõmu- ja pisarahetkedel."

"Aimee on abikaasa üle uhke ja õnnelik. /.../ Ta on rahul, et on lisaks loomingulise eneseväljenduse võimalusele saanud endale eluteele ka sedavõrd mõnusa partneri. Armukadeduse hetkegi pole nende kohale kunagi laskunud, nendele on piisanud teineteisest."

"Mitte ainult minu tädi Ellen"

Mudlum.
Mitte ainult minu tädi Ellen
Tallinn: Strata, 2020
207 lk.

Ma ei saa aru, ei mõista, mis on selle raamatu fenomen. Miks see on nii üles haibitud. Kui see ilmus, siis kõik lugesid, see oli nagu kohustuslik kirjandus. (Kas ei olnud mitte tegemist ka möödunud aastal enim loetud ja/või raamatukogust laenutatud raamatuga?) Miks? Ma ei leidnud siin mitte midagi erilist. Väga tavaline. Argielu. Igapäevaste asjade kirjeldamine. Just see kirjeldamine - toa, aia..., tohutud (mõttetud) üksikasjad. Ainult mingi seletamatu äng seal juures. Võib-olla sellest niisugune vaimustus? Ei tea. Mind ei vaimustanud.
Jaa, mitmeid minu jaoks uusi (uudis- või unar)sõnu oli! Näiteks:
Nidutud, illerdasid, keslid, luutis, nallid, are (tunne), palundra, somin/sominaga.
Ma aimasin, mida nende sõnadega öelda taheti, aga täpset vastet ei tuvastanud ja ma ei ole kindel nende õiges kasutuses...
Mingi sõna puhul tundus mulle küll, et mõistele, sõnale, oli antud vale seletus. Jaa - retsiteerimine/retsitatiiv oli see sõna, mille vasteks oli pakutud - isetehtud viis ja sõnad. Targad raamatud ütlevad aga, et retsiteerima tähendab luuletust, proosapala või rahvalaulu tundepaisutuseta, kuid ilmekalt ette kandma; kõnelauluna esitama.  Retsitatiiv - kõnelaul, laulev deklameerimine. 
Panen siin tarka, tean... ja palun kergemat karistust...😏😔

Kuigi mul on mitmeid lehekülgi üles märgitud, mis lugedes midagi ütlesid, siis praegu ei viitsi ma neid enam üle vaatama hakata.
Ainult ühe väikese lõigu lisan siia. Mõttekese, mida Mudlumi ema tema kirjutamisest arvas:

... tema meelest oli see ikka täielik porno, see minu kirjutamine. Väitis, et külarahvas selle pärast temaga enam ei suhtle, et mina need raamatud olen kirjutanud, et tema ei julge nüüd enam oma nägu kuskil näidata. Mina ajasin vastu, et ole nüüd, nad pole enamasti lugenudki, mis sa arvad, et neil pole muud teha kui istuda mu raamatute taga. See on jumala tõsi, enamik maailma inimesi ei tea ei mind ega teda, ega loe neid raamatuid, kus ma hirmsaid perekonnasaladusi paljastan...

Ma nüüd ei teagi, mulle miskipräast assotsieerus Mudlum - Pauts - Muhumaa...
On selles midagi kahtlast?😏

P.S. Raamat ammu loetud, peaaegu kuu aja eest. Aga näe, juba sai võimaluse!😛