"Edgar Savisaare viimased aastad koos minuga"
Tallinn: EKSA, 2023
191 lk.: fotod
Elu oma ilus ja valus. Tundus aus lugu. Suur mees, poliitik, keda imetleti, austati, kuid kes oli tegelikult üksi... Ta oli kui väike jonnakas poiss, kes trampis jalgu, siis kui ei saanud enda tahtmist. Ega teistest ta suurt hoolinudki. Ja nii pole ka midagi imestada, et ka temast tegelikult ei hoolitud (ei lähedased ega ka nn võitluskaaslased).
Minu soov ei olnud, et Edgar taevasse ära läheks, aga ilmselt olekski temal põrgus heas mõttes huvitavam olla, taevas on tema jaoks liiga igav. Meil läks ITK-s ikka korralikuks kismaks temaga. Edgar muidugi ütles mulle,et ma ei taha minna Hundisilmale sellepärast, et tahan hoopis peole minna. Ma ei ole mingi pidutseja, talle oli minust selline pilt loodud, aga mul savi, mis teised arvavad, ise tean kõige paremini, milline olen. Ma ei soovi iial kellelegi halba...
Kõige rohkem õpetas tema juures veedetud aeg hoidma neid inimesi, kes on meie vastu head, ja mitte ainult siis, kui meil on neid vaja. Inimsuhted on hindamatu väärtusega, neid lõhkuda on lihtne, hiljem taastada väga raske. Eks tänapäeva ühiskond suures osas ongi selline, kus teisi inimesi tarbitakse kui asju. Seda on kurb vaadata ja eelkõige kurb kogeda. Üks oluline õpetus nende aastate kohta: rääkige teineteisega, rääkige oma perega, rääkige oma lähedastega, ja enamik erimeelsusi jääb tulemata.
...tuli julgelt seista selle eest, et Eesti ei muutuks reformierakondlikuks ühe tõe riigiks ( lk. 127)
...kui te hakkate tegema valikuid hirmust, siis on viimane aeg vahetada valdkonda. Muidu te kaotate iseenda igaveseks. ...
Raamat loetud väga ammu. Peaaegu aasta tagasi, siiski jaanuaris...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar