Elu ja igavik...

Kinnipüütud pärlid, jagatud hetked. Taasavastatud ja üllatav Marek Sadam. 

Olen lummatud tema sügavusest ja sõnaseadmise oskusest. Aitäh!

Elu on kõigile lühike

Ta pole kellelgi pikk

See on su enese otsus

On selle sees igavik

See on su enese teha

Ütelda armastan nüüd

Vaikides miskit ei juhtu

Ilma jääd, enese süü

Hoolida hilja ei ole

Seni kui kehas on hing

Puhtaks tee südame lõõrid

Kadugu mürgitav ving

Käest hoia enne kui läheb

Tema, kel kanda sind soov

Elu ja kaotatud armu

Igavik muidu ei too

P.S. Arvutis olles saab kiirelt reageerida ja talletada, üles noppida häid asju!

Nii peaks toimima mõtete luger arvutivälisel ajal😇😎 

Lumi

Marek Sadam:

Vaata kuidas lumi kukkus
Pilvist otse vastu maad
Seni kuni külmad ilmad
Tagasi ta kah ei saa

Tuleb jääda, ära kanda
Kelgud, lauad, suusad ja
Küllap keegi hüppab saunast
Keegi kindlust meisterdab

Lume saatus alatihti
Olla ohver sõidu teel
Lendad hoobilt kahte lehte
Keegi väljagi ei tee

Iga labidas või luud võib
Pühkida ja rookida
Lume töö on kevadeni
Lasta ennast loopida

Alles siis kui tuleb sula
Taevasse saab tagasi
Vihmasajus tihti meenub
Lumena kord sadasin

Imeline luuletus Marek Sadam'alt!
Ja meil on imeline talv, imeline ilm, imeline lumi! Milline õnn on elada Eestis, sellel vahval laiuskraadil! Tahtsime talve ja lund! Saime! Tänu taevale! 

Ent aina kuulen ma inimeste virinat - rohkem lund kül ei taha! no palju seda lund veel tuleb? nii külm on (ja suvel on liiga palav!) lumi on lükkamata! teed on umbes! miks lund ära ei koristata? 

Ma lihtsalt ei suuda seda hala kuulda. Võta labidas kätte ja lükka oma tee lahti, kaeva oma auto lumest välja. Või sõida ühistranspordiga!

Selliseid vastakaid tundeid tekitab siis lumi ja talv. Aga suur osa inimesi vingub a-l-a-t-i! On rahulolematud kõige ja kõigiga. Kurb, aga tõsi...

Mina aga tunnen rõõmu talvest ja lumest, isegi kui see põlvini on. Kui arvestada sellega, et ongi talv, on külm ja on lumi, siis see ongi normaalsus ja sellega leppides saab omadega rahulikult toime tulla.

Isadepäev

Et tänast päeva kuidagi kokku võtta, siis sobib selleks suurepäraselt kasutada klassikute sõnu. Juhan Liiv on kirjutanud luuletuse  "Mis isad ütlevad" 

Mis minu isa mulle ütles?

Ütles, et hukkas on praegused ajad,

ütles, et enne nad olivad paremad.

Mis sinu isa sulle ütles?

Ütles, et praegu on ilusad ajad,

ütles, et enne nad olivad pahemad.

Mis tema isa talle ütles?

Ütles, et kõike, mis möödas, ei tea,

ütles, mis tulemas, kartma ei pea.

(See 1900. a. kirjutatud luuletus on ilmunud nii mitmeski J. Liivi valikkogumikus, näiteks “Sinuga ja sinuta” (1989))

November. Hingede aeg...

 Su õnn on tuules õlal

või tolmus talla all,

kuid mõnel vanal võlal 

on juured sügaval.

On kasuks mõni kaotus

või karistuseks võit

ja väravast, mis paotus,

viib teadmatusse sõit.

Suur aeg kaob linnu tiivus 

või möödub hüpetes,

kuid mõnes väikses viivus 

on terve elu sees.

Airis Erme 

Puudutus... 2

Minek selles laanes

kõikidel kõrgustel korraga

samblas ja maadligi rohtude hulgas

õite ja okste ja latvade

vahel ja kohal see on

uskuvate hommikute armastavate õhtute vabadus kui

ma tean et ootel on

lahtine õhk ja vesi seal

poolitusjoonega püsima pandud

kõigisse mere kujudesse taeva olekutesse

kestvaks teljeks jäävaks ja alati olnuks

Seal saan siis tunda

kuidas peab minema kuidas

hoida käsi ja silmi ja suud

siug sisalik

sabast pidamatu

kannastki tabamatu

tõusja

tuhast seemnest


Aino Pervik (22.04.1932-12.08.2025)
kogust «Kellavalaja» (1985)

Puudutus...

Elu on ilusaim hetk
pärast algust ja enne lõppu,
üürike väsitav retk
ajamäe kõrgesse tippu;
otsides väärtusi teel
või leides neid iseendas,
tunned, kuis kõrval ja eel
hingelinde ja liblikaid lendab.

Virve Osila (10.11.1946-07.08.2025)

Kogust “Paigalrändaja” (2014)

P.S. Lahkus armastatud poetess

Elu mõtte otsijale või selle järele küsijale

Me elu on me elu ainus mõte
Doris Kareva

Me elu on me elu ainus mõte. 

See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.

Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
mis kuiva säsi õgivad me seest.
Kord kukud kokku oma kõval toolil.
Sa tead, ei päästa miski selle eest.

Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel

*  *  *  *  *  *  *

Igaüks reisib kunagi esimest korda. See esimene kord võib olla teisele poole maakera või kodukoha ligidal asuvasse tiba suuremasse linna. Vahet pole. Tähtis on see, et tunned kusagil sügaval hingesopis ära, et see nüüd ongi see. Sa oled päriselt teel. Kõik, mis su ümber parasjagu juhtub, pole mingi kuramuse hall argine rapsimine. Vastupidi - oled igapäevasest eemal, kõrgemal. Näed ühtäkki kõike kõrvaltvaataja pilguga. Sa oled avanud ukse, mille taga on veel üks maailm. Ukse, mis - okei - ei anna sulle kätte elu mõtet,  kuid suunab selle otsingutele. Edasi on kõik su enda kätes. Ise tead, kui kaugele oma tõenäoliselt vastuseta jäävate kompamistega lähed. Piirid seab su uudishimu, sul elujanu, su tahe saada sellelt kaduvüürikeselt hetkelt nimega "eksisteerimine" võimalikult palju/.../

Nii algab Myraka "Hakuna matata...". Tundus kaasahaaravalt kirjutatud raamat. Ja see katkend just haakus mu mõtetega. 

Aga, kui keegi küsib elu mõtte kohta, siis on hea vastus olemas -

Me elu on me elu ainus mõte

Pole tarvis üle mõelda ja mingit erilist sihti või põhjust otsida. Kui see kõik tuleb, siis tore on ja lisaboonus ja palju õnne...

"Ei ma mõista palvet teha..."

Ei ma mõista palvet teha,

ei ma mõista paluda:

palveks enne saab ju süda,

kui ma hakkan paluma.

Sinu eest ma palvet teeksin,

paluks vaga meelega,

aga juba põue põhjas

oled ise palve sa. 

(Juhan Liiv)

Midagi hingele

Taas üks ilus leid FB-st.
Keegi oli leidnud selle lastepolikliiniku stendilt ja see kuidagi kõnetas...
Kõnetas ja kõnetab mindki... Väga! 

Õpi tegema siis kui ei taha

ja leppima siis kui ei saa.

Õpi nägema siis kui on pime

ja kuulma ning kuulama ka.

Õpi naerma siis kui on valus

ja uskuma siis kui ei tea.

Õpi andma kui keegi ei palu

ja minema siis kui ei pea.

Õpi jätkama valitud radu

ja vabanda kui sa teed vea.

Õpi olema nii et on rahu

ja elama nii et on hea.

Kahju et autorit ei tea...

Mulle tundub, et olengi püüdnud nii elada, kuidagi alateadlikult, vaistlikult, südame sunnil...
Alati ei õnnestu, aga suund on õige ja püüdmine ka loeb ...

 

Ühel (novembri)õhtul

Vahel jääd kuulama, kuulatama...
On selliseid inimesi, kes panevad end kuulama.
Kas on selleks eriline hääl, erilise või madala tämbriga...
Või on selleks see miski, midagi tabamatut, mida ei oska sõnadesse panna...
Inimese karisma, sarm...

On inimesi, kellega tunned sama lainepikkust, kokkukõla...

Ühel õhtul olid Ringvaate stuudios Jaan Tätte ja Tõnu Õnnepalu.
Ja ma lihtsalt istusin ja kuulasin. Selline ajatu hetk... Oh, kuidas ma igatsen selliseid hetki...

Üks ilus luuletus kõlas autori esituses otsestuudios väga lummavalt:

Ma ootasin sind väga kaua aega,
kohv külmaks läks ja kiviks kuivas sai.
Mu ilus tuba, kõrge valge laega
öö tulles hämarduvaks koopaks sai.
Mul olid valmis mõeldud laused,
mis ütled mulle, mina sulle mis.
Me vahel oleks olnud kandvaid pause...
Sa kohvi ikka panid suhkrut vist...
Siis oli kevad, mäletad, see tänav,
kus kasvas mitu vibalikku puud.
Me kumbki sinna ei saa minna enam.
On talv ja muutunud ka palju muud.
Sul tookord miskit tuli vahele
ja mina akna alla seisma jäin.
Ei mõtle enam ammu meile kahele,
kui vahel unes sinul külas käin.

Advenditervitus

 

Nüüd küünla me süütame taas,

 et neil, kellel külm on, soojem saaks.

Nüüd küünla me süütame taas,

 ta helk paitab helgemaks maailma.

Kui sinulgi on külm, kui hirmu tunned sa,

siis liituda võiksid meiega,

kui küünla me süütame taas, nüüd taas,

kui küünla me süütame taas.

Kuula laulu Keila koori ettekandes

Jõulurahu. Jõulurõõmu! Jõuluvalgust!!

Ootus

 

Ta tuleb?

Ta tuleb.

Ta tulekut näha ehk polegi muus:

üks küünal on süüdatud haljas puus.

Ta tuleb.

Ta tuleb!

Sest ootus on hinges ja palved on suus.

Kaks küünalt on on süüdatud haljas puus.

Ta tuleb!

Ta tuleb!!

Hing paastus saab puhtaks ja ihu on uus.

Kolm küünalt on süüdatud haljas puus.

Ta tuleb!!

Ta tuleb!!!

On rõõmuhõisk paisumas südames truus.

Neli küünalt on süüdatud haljas puus.

Ta tuli!

Ta tulnud!

Nüüd valgust, nüüd algust kõik kambrid on täis.

Nüüd selgust, nüüd helgust kõik hinged on täis.

/Lehte Hainsalu "Pilvedekalender 1999", detsember/

Neljas advent - Ta tuleb!

Oma hapruses kaunis

ja harduses püha...

üha läheneb keegi.

Sammud kuulduvad teel...

Vaikselt väreleb õhk.

Taevas valgeneb üha.

Tema tuleku ootel

on maailm ja meel.

TA TULEB!

TA TULEB!

TA TÕESTI ON TEEL!

Tema tulekuks tahan vaid

elada veel!

Oma hapruses kaunis

ja harduses püha...

üha läheneb keegi.

Sammud kuulduvad

teel...

/Avo Üprus/

Naljaviluks*

Iga poolvääriskivi, mis mind puutub

kohe päris vääriskiviks muutub:)

Foto laenatud siit

*Inspireeritud ühest väikesest ja üsna tühisest repliigist, mis tegi nalja.
"Süüdlased" ise on alloleval pildil:)

Head uut aastat!

Et siis jälle ei juhtuks nii nagu paaril varasemal aastal, kus avastan pooles jaanuarikuus, et pole ühtki postitust teinud, haaran härjal sarvist:)
Soovin kõigile headele (blogi)sõpradele toredat uut aastat - õnne, rahu, tervist, armastust! Olge te hoitud!

http://armastan.postimees.ee/wp-content/uploads/2014/01/6-600x446.jpg

Jõulurõõmu uueks aastaks!

Kohe-kohe on aasta vahetumas. 2016 kaob minevikku. 2017 algab oma ringi. Mida ta meile toob? Seda saame teada aasta pärast... Loodan siiski, et head ja paremaid uudiseid kui mööduv aasta.

Armsad sõbrad!
Soovin rahu südamesse ja rõõmu silmadesse ja hellust hinge! Ilusat aastavahetust!
Meenus üks südamlik laul/luuletus, mida tahan ka teiega jagada, autoriks Heldur Kajaste.
Et jõulurõõm võiks kesta ka argipäevades.

Sul soovin jõulu sätendavat sära,
et Tema ilu peegelduks su silmades
ja et ei kustuks aasta kestel ära
see rõõm, mis süüdatud sai jõuludes.

Sul soovin, et see jõululapsest Jeesus,
kes usus kasvas, näeks, et sina kasvad ka,
ja et võiks suureneda tähe ootus,
mis kolme tarka kord nii rõõmustas.

Sul soovin jõuluööde õnnist vaikust
ja õrna hella kuma sinu hinges
ja Tema ligiolu üllast aimdust
ja teadmist: Jeesus elab südames.

Ja veel teine luuletus/laul, sõnad Kalle Muuli, meloodia Heini Vaikmaa:

Sellel ööl
Hing soe ja valus - üks aasta hääbub,
ei tule enam sellist teist.
Ta päevadesse helendama jäänud
on osakene kõigist meist.

Nii korduv kõik. Ja siiski kordumatu
on iga möödaläinud päev.
Sel ööl, sel nähtamatul lävepakul
neid hoopis uues seoses näen.

Sel ööl, head sõbrad, vaikselt soovin:
"Teil olgu uue aasta algus
niisama pidulik ja kaunis,
kui kuusel kumav küünlavalgus!"

Aja puudutus...

Leidsin ühe vana märkmiku, kuhu isa on oma nooruspäevil talle omase käekirjaga kirjutanud mitmeid vaimuliku sisuga luuletusi. Ei tea, kelle luuletused need on, vihjeid autori(te)le ei ole. Aga täiesti erilised on mu meelest. Tõeliselt sisuga ja huvitava, omapärase sõnakasutusega. Mõttega lugemiseks.

Jumalikud nõud on imelised,
neid ei kõigutada suuda inimese jõud.
Olgu elupäevad tormis, päiksepaistelised,
maksma jäävad ainult tema nõud.

Vahel arvad, et kõik lootus lõppend.
Rahuldust ei suuda tuua aeg.
Oled - näib nii - asjatult siin rutand,
tühja tallatud su muretsus ja vaev.

Aga imelik! Ta nõud on suured.
Abi tuleb säält, kus lootagi ei või.
Isa heldus vaigistab kõik tuuled.
Rahu, tänutunne sinu südamesse sai.

Palju tänu jäänud meil siin võlga.
Tänamatus kajastub meis iga silmapilk.
Sellele, kes meie patu alla pannud õla
kelle kallil näol punas veretilk.

Sinu arm on suurim - väike meie tänu.
Sinu heldus suurem kui me lootus on
Selleks küll ei ole minul sõnu.
Sinu armu tunda mul on õnn.

Kaitse veel meid oma armu-rinnal
tõmba lähemale kaugenevat last,
kuni kõnnin maise kodu mulla pinnal.
Taevakodus oskan kiitust sulle tuua vast.

Isale mõeldes võin öelda, et tema oli väga tänulik, tänumeelne inimene. Ükskõik kui pisikese asja üle, ikka ütles ta "aitäh". See kuidagi tuli eriliselt meelde ja esile seda luuletust lugedes.

Igale poole Jeesusega julgest lähen.
Tema peale usus ikka kindlaks jään.
Temaga ma kõnnin rõõmsast edasi.
Eluteed ta valgustab mul alati.

Koor: Igal pool, igal pool julge olen ma,
sest mu Jeesus mind ei jäta üksinda.

On mul Jeesus, siis ma pole üksinda.
Sõbrad mind siin jätavad, ta jääb muutmata.
Kurval tunnil Jeesus mind siin kinnitab.
Tema ligi süda rõõmustatud saab.

Jeesus on mu igatsuse eesmärk siin,
Jeesus on mu hinge rõõm ja kindel linn.
Tema sees võin õnnelik siin olla ma.
Taevas ükskord õnnis olla lõpmata.

Isa igatsused on täitunud. Ta on õnnis oma Taevakodus  juba 8 kuud...
Ja täpselt samad nädala- ja kuupäevad on (märts=november).
Selline mälestushetk siis siin advendi eel. No ja eks adventki ole oma olemuselt selline sissepoole vaatamise aeg, valmistumise aeg Jõululapse tulekuks, südame ja hinge puhastamise aeg, väike paastuaeg.

On igal oma päevatee

On igal oma rõõm ja lein
ja oma koht, kus magab
ning iga kodu vahel sein,
mis eralduse tagab.

Ja igaüks võib olla seal
just tema enda moodi.
Kuid sõber, kas sa öelda tead,
meid milleks ilma loodi?

On igal oma päevatee
ja oma tõde rinnas,
kuid ühine on siiski see,
et kõigil tuleb minna

kord üle aja piiri siit
ja jätta maine maha,
kui katkeb elu habras niit
ning surm viib raja taha.

Ehk selleks ongi antud hetk
et teisel ulatada käsi
siin, kuni kestab eluretk,
tal öeldes, ära sõber, väsi!

Silvi-Astrid Mickelin 

Isa mälestuseks

Sillaehitaja

Üks vana mees, rännates üksikul teel

jõudis külma ja halli õhtu eel

laia sügava kuristikjõeni.

Ehahämaras läbis ta kartmatult vee,

ei kohkunud tumeda jõevoolu ees.

Kui teisele kaldale jõudis siis ta,

pöördus, silla üle vee ehitas.

"Hei, vana mees!" hüüdis kaasrändur sel teel.

"Miks raiskad sa jõudu ja ehitad veel?

Su teekond ju lõpeb ja lõpeb su aeg,

seda teed sa iial enam ei käi.

Sa ületand oled ju ohtlikud veed,

miks silla sa ehitand oled nüüd veel?"

Kuid vana mees, hallpea, vastas siis nii:

"Mu sõber, jah, lõpule jõudnud ma siin,

ent noored mu järel on tulemas teel,

ka neil tuleb läbida ohtlikud veed.

See vool, mis ei olnudki ränk mu ees,

võib neelata teise, kes nooruke veel.

Aovalgel kord temagi astub sel teel

ja temagi ees on tumedad veed.

Sõber, silla ma ehitan talle."

Pühendan need tundmatu autori luuleread oma kallile isale, kes läks kümme päeva tagasi üle ajasilla...

Hämmastavalt lihtne ja ilus!

Jätkates luule- ja lauluteemadel - üks ammune lemmiklugu, hingematvalt ilus ja sügav.
Laulu võib igaüks ise üles otsida ja kuulata, siis on topeltvõimas...

Mees ja Jumal

Suvepäeval, liivaluitel, mere kalda peal,
mees ja Jumal kahekesi jalutasid seal.
Olid juba hulga aega käinud sedasi,
korraga mees üle õla vaatas tagasi.

Vaatas taha, nägi pilvi, merd ja laineid vees,
nägi kahte jäljerada liivakalda sees.
Ühed jäljed katkemata tee peal püsisid,
aga teised vahel tulid, vahel kadusid.

Mõtles mees, mis hakkan peale oma eluga,
kui nii kaua olen pidand käima üksinda.
Küsis siis: "Oh, armas Jumal, vasta mulle sa,
miks mind siis, kui raske oli, võtsid hüljata?"

"Miks mind jätsid meeleheites üksi kõndima,
miks mu kõrvalt halval ajal läksid ära sa?"
Vastas Jumal: "Armas sõber, palun andesta,
et sind siis, kui olid väsind, kandsin süles ma."

(Toomas Suuman)

Bonzo: Kui ma esimest korda seda teksti lugesin, olin ausalt öeldes võimsas hämmingus ja vaatasin tükk aega ilmselt väga lolli näoga enda ette, mõistmata, kuidas on võimalik sellise asja peale tulla. Aga näe, on. Lihtne!

Ühinen siinkohal täielikult Bonzo mõtetega. Mind hämmastab see lugu igakord uuesti...
Ja seetõttu ei saa kuidagi teisiti, kui pean selle loo ikka siia üles panema...