Sillaehitaja
Üks vana mees, rännates üksikul teel
jõudis külma ja halli õhtu eel
laia sügava kuristikjõeni.
Ehahämaras läbis ta kartmatult vee,
ei kohkunud tumeda jõevoolu ees.
Kui teisele kaldale jõudis siis ta,
pöördus, silla üle vee ehitas.
"Hei, vana mees!" hüüdis kaasrändur sel teel.
"Miks raiskad sa jõudu ja ehitad veel?
Su teekond ju lõpeb ja lõpeb su aeg,
seda teed sa iial enam ei käi.
Sa ületand oled ju ohtlikud veed,
miks silla sa ehitand oled nüüd veel?"
Kuid vana mees, hallpea, vastas siis nii:
"Mu sõber, jah, lõpule jõudnud ma siin,
ent noored mu järel on tulemas teel,
ka neil tuleb läbida ohtlikud veed.
See vool, mis ei olnudki ränk mu ees,
võib neelata teise, kes nooruke veel.
Aovalgel kord temagi astub sel teel
ja temagi ees on tumedad veed.
Sõber, silla ma ehitan talle."
Pühendan need tundmatu autori luuleread oma kallile isale, kes läks kümme päeva tagasi üle ajasilla...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar