Esimesed hetke-emotsioonid

Eurovisiooni esimese poolfinaali kuulamisel tekkinud mõtted, emotsioonid, sekka kilde Reikopi kommentaaridest🙂 Tsenseerimata kujul, puhtalt mu isiklikud märkmed ja hüüatused🙈

1.Moldova. Nii naljakas ja äraspidisel moel hea. Oleks nagu kuulnud varem, kuidagi tuttav. Kuigi ma olen täiesti puhas leht. Pole ühtegi lugu spetsiaalselt kuulanud. Ma kuulutaks selle kohe võitjaks!😁

2.Rootsi. Maskis, pitsist maskiga naine. Ei midagi erilist. Not for me.

3.Horvaatia. Rahvuslik lugu, ajalooline taust. Mingi tätoveeringute teema... Sellepärast eriline ja erinev

4.Kreeka. Imelik... Mingid erilised tüübid

5.Portugal. Mehed. Suht rahulik, meloodiline, a capella, kitarr 

6.Georgia. Alguse instrumentaal meeleolukas. Ansambel kollastes kostüümides. Lalalalala!

Itaalia. 57 a mees, San Marino lauluvõistluse võitja, osalenud 1992.a-st. Meestaustatantsijad😄. Itaalia keeles loomulikult! Hoogne tantsulugu, veidi nukker ka. Karismat on!

7.Soome. Linda Lampenius/viiul. Pete Parkkonen/laul. Tuld ja kirge. "Leegiheitja" Soomekeelne

8.Montenegro. Tüüpiline 

9.EESTI. Vanilla Ninja. Too epic to be true

10.Iisrael. Ballaadilaadne toode. Ilusmees😀 Prantsuse keeles? "MICHELLE"

Saksamaa. 33a naine, armastab ekstreemsusi

11.Belgia. Elektro-pop lugu

12.Leedu. Hispaaniakeelne (juured otsapidi seal) Mees mustas, nagu surm🤭

13.San Marino. Eritrea juurtega. Ehtne eurolugu

14.Poola. Alicja "Pray", kutsutud ka poola Whitney Houston'iks

15.Serbia. Metal-lugu. Algselt inglise keeles, otsustati siiski Serbia keele kasuks

Kokkuvõtvalt ei oska midagi öelda. Ei mingeid erilisi eelistusi ega vau-efekte...

Hääletamist ei viitsi kuulata-vaadata-oodata...

"Minu isa Georg Ots"

Mariann Randmaa.
Minu isa Georg Ots
Kirjastus Tänapäev, 2025

264 lk.: fotod, illustratsioonid 

Rikkaliku fotomaterjaliga mälestuste raamat, kirjutatud tütre poolt suure armastusega.
Ühe õhtu lugemine. Hästi armas ja südamlik. Väga isiklik ja eraeluline, lapse mälestused väga lühikesest eluperioodist. Nagu öeldud: palju fotosid, aga ka palju kunsti. Georg Ots armastas nimelt ka maalida ja joonistada.

Ääretult soe ja sümpaatne ❤️ 

"Olku"

Olku : laul inimlikkusest / Helen Eelrand ; toimetaja Kristi Kallaste
[Tallinn] : Kirjastus Pegasus, [2025]
232 lehekülge, 8 nummerdamata lehekülge : illustratsioonid

Üks äärmiselt positiivne raamat! Äärmiselt positiivne ja sümpaatne inimene muidugi ka!

Seda raamatut lugedes ei kogenud igal sammul nõukogude aja taaka. Justkui mängeldes sai ka ebameeldivatest hetkedest läbi tuldud. Mitte et elu ülemäära hellitanud oleks, aga see sisemine optimism ja positiivsus kandis!

Vahva seiklus läbi 75 aasta💙 Paljugi tuli tuttavat ette, kohtumisi, kohti, inimesi ja seiku. Väga hea lugemine!

Annely Peebo

Reinsalu, Elisabeth. 

Annely Peebo: minu muinaslugu muusikas

Tallinn: Pilgrim, 2024

192 lk. + fotod

Ilus raamat ilusast inimesest. Mõlemat nii sisult kui vormilt.

Vahetekstid Elisabeth Reinsalult on filigraanselt sõnastatud. Annely enda juttu lugedes heliseb kõrvus tema hääl. Rikkalik fotomaterjal teeb raamatust tõeliselt kauni fotoalbumi.

Lugesin, sirvisin, vaatasin fotosid aegamisi, jupikaupa, et naudingut pikendada. 

Väga sobiv meetod, muide😀

Raamat sobib suurepäraselt ka kodust raamaturiiulit kaunistama

"Seitsme aja raja taga"

 

Kadri-Ann Sumera. Seitsme aja raja taga
[Tallinn]: Tänapäev, 2020
399 lk.

Enne veel, kui raamatu juurde asun, pean vajalikuks mainida, et see on juba ammu loetud ja raamatukokku tagastatud, pole lihtsalt olnud mahti kirjutada.

Aga minnes raamatu juurde, siis ma pean taas ennast kordama - üks põnevalt elatud elu on parem kui mistahes fantaasia! 
Neilt lehekülgedelt leiame seiklusi enam kui seiklusromaanist. Kirjutab inimene, kes pidas ennast kooli ajal nohikuks:) Ja milline väljendusviis ja kirjutamise stiil! Püha püss, ehtne kirjanik!:)
Elu ja muusikaõpingud Saksamaal, rännud (süstaga põhiliselt!) Aafrikas ja Gröönimaal ning muidugi plejaad huvitavaid inimesi ja kohtumisi. Kui see on nohiklik, siis olen mina vist päris puudega:) Aga ega siis polegi muud, kui et täiskäik sisse ja lugema!:)

Pühapäeva hommikusöök söödi, nagu seal peres ikka, šikis naaberküla restoranis, vaatega kenale jõekäärule ja hinnaga, mis ületas minu kujutlusvõime. Kui mulle poleks kohe selgeks tehtud, et kõik on kutsujate kulul, oleksin vist tellinud klaasi vett ja hambaorgi.

Peaaegu poolteist tundi veetsin duširuumis. Pesin juukseid neli korda, aga soolane vesi oli nad nõnda takuseks muutnud, et pusadest päris lahti ei saanudki. Pool aega sellest prõmmis keegi vihaselt ukse taga ja karjus mulle midagi kreeka keeles, karjusin eesti keeles vastu ja me mõistsime teineteist hästi.

Rene tõmbas omale kohvipuru hammaste vahele ja naeratas laialt: Teeme nekudele negatiivi! Naersime nagu hullud, see ajas ka publiku veelgi enam naerma, kõigil oli tore. 

Hetkeks tundsin igatsust telgis magamise järele, nagu normaalsele inimesele kohane; oleks olnud võimalus turskete meeste Tambeti ja Antsu juurde kolmandaks pugeda, aga kuna üks norskas nagu kreissaag ja teine nagu möirahärg, siis seda võimalust ma tõsiselt ei kaalunud.

Palusin südamest saatust, et Bärbel leiaks kellegi toreda - kellegi, kes ei lase tal teada saada tõde, et tal pole ei lauluhäält, rütmitunnet ega ammugi mitte karismat, lastes ometi välja paista seda, mis oli ju samavõrra tõsi - et Bärbel on südamlik ja armas, puhta lapsehingega inimene.

Kõige lõpuks veel üks eriline lugu - ilusa armumise lugu, nii hõrk ja õhuline, vaevuaimatav, siiras, puhas... Mind lummas see täiega.

Noor erakordselt kauni näoga mees suurte säravate helehallide silmade ja vaikse, justkui paitava häälega - harva kohtab inimest, kellest õhkub säärast harmooniat. Rääkisin, et olen Eestist, õpin Saksamaal klaverit ja lähen konkursile Austriasse. See kõik oli temale spordi- ja äriinimesele, uudne ja huvitav ning ta oli väga hea ja tähelepanelik kuulaja, kuidagi täielikult, terve olemusega kohal. Tunnid möödusid, rääkisime ikka veel, tasa ja naeratades, kuidagi väga siiralt ja vahetult, täis vastastikkust lugupidamist. Usaldus kasvas. Mina puistasin talle oma esimese tõsise armastuse purunemisest ikka veel veritsevat südant, tema rääkis heldimuse, aga ka mingi väikese nukrusega oma värskest abikaasast, keda ta väga armastab, aga kelle käitumist ta mõnikord üldse ei mõista, lapse sünnist paar kuud tagasi ja dünastiasisestest eriarvamustest suusakeskuse pidamise osas. Poolehoid vajus raskelt meile peale, poolhämar kupee täitus magus-valusa tundevärelusega. Armusin... ja tajusin tema poolt sama. /.../ oo seda võimatuse ilu! Umbes kell neli lõpetasime vastutahtsi vestluse, et paar tundi ikkagi magada; viimase asjana, kui tuli juba kustus ja kumbki oma koikul teki endale ümber keeranud, ütles ta veel: Du bist eine tolle Frau. [Sa oled suurepärane naine]. Niimoodi lihtsalt ja kindlalt, ilma meelituseta, nagu enesestmõistetavat fakti. See soojendas mind veel terve nädala.

"Calmerino"

 

Aigi Viira. Calmerino. Estraaditäht: Kalmer Tennossaare lugu
Tallinn: Hea Lugu, 2020
174 lk.

Rikkaliku foto- ja dokumentaalse materjaliga raamat hõbehäälsest "Kiidjärve poisist", nii olevat Tennosaar enda kohta ise öelnud.

Oma maheda lauluhääle ja heatahtliku naeratusega on ta meelde jäänud vast paljudele, tänaseks ilmselt siiski juba keskikka jõudnud ja vanemale põlvkonnale.
Enamikule on ta tuntud pigem kui onu Kalmer lastelaulude saatest "Entel-Tentel".

Tore lugemine ja ülevaade kunagise palavalt armastatud laulja elust.

Need näod kõlavad tuttavalt

Olav Osolin. Need näod kõlavad tuttavalt.

Muhe lugemine populaarsest telesaatest, selle tegemisest, tegijatest, telgitagustest. Naljakaid juhtumisi ja muud põnevat. Palju pildimaterjali. Kes on olnud selle saate andunud vaatajad, neil tasub raamat igal juhul läbi sirvida.
Saab nalja ja naeru. Päevavalgele tulevad ka mõned "hästivarjatud saladused":)

Levimuusika legendid

Siiri Tall. Minu isa Emil Laansoo.

Sissevaade Eesti levimuusika ajalukku läbi ühe väga värvika persooni.

Kuna raamatus kasutatakse mõisteid levimuusika ja estraadimuusika, siis väike sõnaseletus Eesti keele seletavast sõnaraamatust (EKSS) ka:
Levimuusika: populaarne muusika, lihtsa sisu ja vormiga, kiiresti meeldejääv (tantsuline) muusika, kerge muusika.
Estraadimuusika: mitmesuguses žanris meelelahutusmuusika.

Minu jaoks oli see otsekui järg Heli Läätse raamatule, mida just eelnevalt lugesin. Nii palju kokkupuutepunkte. Oli ju Heli Läätse raamatus mitmeid kordi viidatud koostööle Emil Laansoo ansambliga.  
Emil Laansoo näol oli tegemist erakordselt andeka muusikuga. Tal oli absoluutne kuulmine. Seitsme (7!) pilli mängimise oskus! Kiire noodistaja. Tohutu töövõime ja energiaga inimene, kes ei suutnud rahulikult paigal olla. Kõigele lisaks olid tal veel ka kuldsed käed - mida kõike ta ise valmis meisterdas!
Raamatust ei puudu ka isikliku elu kajastused, varjuküljed, vastuoluline iseloom.
Vaatamata raskustele (sõjast läbi tulemine jms) ning nõukogude ajale kumab ometi läbi omamoodi ilus elu ja laste helge lapsepõlv. Inimene sai teha seda (tööd), mis talle oli südamelähedane, mida ta armastas. Ja ka välismaal käidi tol ajal päris palju esinemas. See oli mulle küll üsna suureks üllatuseks. Miskipärast on mulle jäänud mulje, et välismaa oli ikka totaalselt out, ainult suur Nõukogude Liit oli avatud. Ju siis ikka päris nii ei olnud...
Ja kodus tähistati jõule! Igal jõululaupäeval kirjutas ema koolist puudumiseks tõendi - kodused põhjused. Nii armas ja liigutav!

Kui pisut norida, siis kohati muutusid üsna tüütavaks korduvad nimede üleslugemised. Aga kordamine pidi tarkuse ema olema, nii et las siis olla... Aga ega ma sellele vaatamata neid nimesid pähe ei õppinud ja ei oskaks praegu nimetada...

Oli huvitav, hariv ja mõnus lugemine!

Armastusega

Heli Lääts. Armastusega. Autor: Hille Karm.

Armastatud lauljanna mälestusteraamat.
Saaremaa juurtega naise lugudele annab erilise vürtsi saare keel. Siis sattusin peale ühele toredale artiklile "Saarte Hääles", kus just ka räägitakse, et saarlaste keel väärib hoidmist. Minu eriline sümpaatia selle suurepärase murde vastu on aina suurenenud tänu mitmetele Saaremaa juurtega inimestele, keda olen saanud oma lähiringi. Kahtlemata on oluline roll autoril Hille Karmil, kes hea keeletunnetusega on andnud edasi ladusa teksti, jättes meenutajale alles tema isikupärased ütlemised ja väljendid.
Ehe, soe ja siiras, nagu üks elulooraamat olema peabki.

Üks hea lause, mis mandrikatele paras keeleväänamise harjutus:

"Röömus vööras istus pöösas ja höörus mööka, pärast tömbas kövera möögaga mööda jöe pöhja kömm ja kömm." 

Mulle meeldisid ka selged ja kindlad elulised põhimõtted:

...Kui me vaatame kogu inimkonna ajalugu, siis näeme, et inimkogukond alustas ju matriarhaadist - mehed käisid jahil, tõid toitu koju... Naine oli see, kes seda kogukonda koos hoidis. Meeste ülesanne oli ainult jahil käia ja sigitada, naiste oma toitu teha, lapsi sünnitada ja kasvatada - naine oli dominant. Aga nüüd kipuvad mehed üle võtma seda, mis oli aegade algusest naiste privileeg - mehed tahavad olla dominandid. Vaadake riigikogu - kui palju on seal mehi ja kui vähe naisi!
Tahan öelda, et meest tuleb mõista ja talle tuleb tema dominantsussoov andeks anda. Pead mõtlema, kui sul on elukaaslane, kellega sul on lapsed, kas tahad ilma temata elada või sa ei taha ilma temata elada. Mis su süda ütleb? Kas sa pead iga tühja kõrvalevaatamise ja ainult mõne naeratuse pärast kodus skandaali tegema või mitte? Sul on valus ja sa kannatad, aga sa pead arvestama, et õndsam on anda kui võtta, nagu ütleb piibel. Õndsam on andeks anda kui hukka mõista.
Need on niisugused kummalised tõed, mille poolest naised peaksid meestest erinema. Ega ilmaaegu ei öelda, et naine on ikka maja lukk ja nii edasi. Naisel on hoopis teistsugused kohustused abielus kui mehel. Oleneb muidugi ka sellest, kuidas üks või teine naine loodud on, milline on tema loomus ja tema analüüsivõime ja kõik sellised asjad. 
..."Tead, Heli, vaata, kui mees petab naist, siis on see umbes nii, nagu ta sülitaks koduaknast välja, aga kui naine petab meest, siis on tunne, nagu keegi sülitaks sulle aknast tuppa." 
...kui sa tahad teisele midagi halba öelda, siis võta soola suhu ja ära enne ütle, kui see sool on ära sulanud. 
...Mehe kohus on hoida naist ja teda hellitada, aga mitte nõnda-öelda orja kombel tööle sundida.

No eks selle üle võib muidugi vaielda ja ma ei oska öelda, kas ma kõige sellega sada protsenti nõus olen. Aga jutus on iva sees.

Üks veneaegne nali: Mis asi on nõukogude naine? Sleva setka, sprava Svetka, vperedi pjatiletni plan, a szadi pjanõi Ivan. Kui enam-vähem täpselt tõlkida, siis: vasakus käes toidukott, paremal pool tütreke Svetka, ees viisaastakuplaan ja seljataga purjus Ivan... Ikka töö oli auasi nõukogude ajal, laste kasvatamine polnud nagu üldse tähtis, läks kuidagi iseenesest. Kas tänapäeval on parem kui tollal?

Siin oleks kuhjaga, mida välja kirjutada. Püüan piiri pidada.
Raamat on aga tõeliselt hästi õnnestunud. Üle hulga aja üks eluloo- ja mälestusteraamat, mida lugesin lõpuni suure huviga.

Selle postitusega ma vist ka oma aasta siin blogis lõpetan. Kardan, et ei jõua enam neil päevil siia arvutisse tekste nikerdama.
Pealkiri on igatahes sobilik - armastusega!
Ilusat, rahulikku ja turvalist aastavahetust, armsad (blogi)sõbrad!
Olge hoitud - armastusega!

Elu nagu operett

Evelin Kivimaa. Sirje ja Väino Puura. Elu nagu operett.

Teine raamat sarjast "Paar". Esimene oli teadupärast Siiri ja Mihkel Oviirist.
Kahe raamatu võrdluseks võiks öelda, et täiesti erinevad ja vastandlikud elud ja tööd-tegemised. Ent lähemal vaatlusel on seal sarnasust päris palju.
Sära ja glamuuri, härmatist ja lutikaid - nii seinast seina see elu ongi:)

Noppeid ja häid ütlemisi raamatust:

Väino: Noorusaeg on kõigile ilus, ükskõik millise korra ajal.

Sirje: Vahel on kuulda, kuidas võõrad lapsed vinguvad ja jonnivad kauplustes või avalikes kohtades. Mäletan, mismoodi sõitsime trolliga Õismäelt linna koos meie väikeste lastega, panin nad ühele toolile istuma ja nad ei teinud piuksugi. Kodus meil elu kees, Rene ja Annika olid hästi aktiivsed, aga ma ei mäleta, et nad oleksid nutnud üheski kaupluses või ühiskondlikus transpordivahendis. Ausõna!

Väino: Lapsevanemad võiksid austada ka teisi inimesi, mitte ainult oma last, et sul on vabakasvatus ja laps röögib nagu ratta peal. See on puhas jonn. 

Sirje: Vene ajal ei olnud puudust vaimsusest ja mõtetest, ainult toormaterjali nappis.

Väino: Mu ema ütles alati, et "oleks perses küüned, saaks seina peal istuda." 

Sirje: Lapsena palusin ema, et ta läheks isast ametlikult lahku, sest isa võttis kõvasti napsi ja muutus siis sõjakaks, nii et me emaga aina põgenesime tema eest sugulaste juurde. Väino on, vastupidi, pärit sellisest kodust, kus keegi kellegi vastu kätt ei tõstnud, tehti rasket maatööd, aga elati harmooniliselt.

Väino: Eestlase olemuses on teha palju füüsilist tööd. Ehk seetõttu ta ongi sõnaahtram ega väljenda tihti oma tundeid? Kui eestlane rühmab nooruspõlvest saati päev läbi tööd teha, õhtul jõuab väsinult koju, peseb näo puhtaks ja jääb tugitooli magama, siis ei jõuagi öelda, et "ma armastan sind".
Pidevalt armastuse-kinnitamine tundub mulle lapsik ja naiivne, mina seda ei tee. Kui abielu toimib, mis sa siis enam lobised!

Sirje: Mulle ei ole vaja rääkida armastusest iga päev või - veel hullem! - kolm korda päevas. Mulle ei sobi ameerikalik ailaavjuu söögi alla ja söögi peale. See on nagu sõnakõlks. Eestlane on kargem ja põhjamaisem. Tundeid võib väljendada ka teisiti. Tegudes ja igapäeveaelus kajastub armastus hoopis selgemalt kui sõnades.

Sirje: Me oleme alati omavahel palju rääkinud. Igasugused asjad arutame läbi, majanduslikud kui ka emotsionaalsed. Meil on teineteise vastu austus ja lugupidamine. Vahel on oluline ka soov veidike painduda teise inimese nimel.

Ülla Millistfer sõprusest: Sirjet ja Väinot pean enda kõige lähedasemateks sõpradeks. Eriti lähedane on mulle Sirje, kes oma ausate väljaütlemistega on lükanud mind mitu korda õigele rajale. Viimasel ajal oleme küll harvem näinud, aga kui kohtume, siis poleks nagu lahus olnudki.
[Selles peitubki üks tõelise sõpruse saladus, võin seda kinnitada!]

Tore raamat! Annab ülevaate Eesti ooperi- ja operetilauljate elust-olust, rollidest teatrilaval ja haltuurades ning paljust muustki. Taas üks ilus näide, et on võimalik terve elu elada koos ja olla abielus ühe inimesega.
Ootan põnevusega järgmist raamatut sarjast "Paar".

Kahel pool eesriiet

Poobus, Hele-Mai. Anu Kaal: kahel pool eesriiet.

Iseloomustav kokkuvõte raamatukaanelt:

Anu Kaal on tuntud eesti ooperilaulja, kelle hääle maagiline ja lummav kõla on meeles paljudel. Raamatu autor Hele-Mai Poobus, üks Anu Kaalu õpilastest, on peenetundeliselt kirja pannud oma õpetaja elu nii siin kui ka teisel pool eesriiet. Raamatus saavad kokku vestlused Anu Kaalu, tema lähedaste ja kolleegidega ning kultuurilooliselt põnevad fotod.
Autor kirjeldab oma tööd nii: „Siia kaante vahele püütud materjal pole ei muusikateaduslik uurimus, statistiline ülesloendus ega kõikepaljastav elulooraamat. Pigem on see jalutuskäik mälestuste radadel. Pilguheit minevikku. Tagasivaade elatud elule, mis sama värvikirev nagu aastaaegade vaheldumine.“

Ma armastasin Estoniat

Ülle Ulla. Ma armastasin Estoniat.

Põhjalik sissevaade Eesti teatriajalukku (peamiselt siis Estoniat ja Draamateatrit puudutav), millega seoses tulid elavalt meelde Kalju Haani üksikasjalikud loengud ülikoolipäevilt. Näitlejad, baleriinid, balletitantsijad, lavastajad, dirigendid, lavateosed jne - kõik on suure täpsuse ja austusega kirjas.
Teatrilugu on tihedalt läbi põimitud Ülle Ulla isiklike kogemuste ja läbielamistega. (Kodu kaotamine 9. märtsil 1944, mil Tallinna pommitati, "Reaali Poisi" teisaldamine 1945. aastal, mida ta juhtus pealt nägema jne.)

Kuigi ma ei suuda detaile meelde jätta ja kõik faktid ei tundu ka hetkel minu jaoks olulised, siis ometi on tegu väärt (teatri)ajaloolise materjaliga. 

Ita Ever illustreerib ja iseloomustab ilusalt oma head sõbrannat Ülle Ullat raamatu lõpus olevas intervjuus:
"Ülles säilis alati teatav sissekodeeritud delikaatsus, niisugune sisemine intelligents. /.../ Ta oli väga tundlik ja, väljendamaks oma tundeid, väga-väga õrn. Üllel oli alati raskusi karjumisega, ta ei suutnud iialgi karjuda. Ta võis vihastada, aga vihastas alati kuidagi sissepoole, isegi seda tegi ta delikaatselt. /.../ Ta oli väga tundeküllane inimene, igas suhtes."

Kõik sõnad tunduvad kuidagi valed ja liigsed kirjeldamaks seda raamatut ja väljendamaks tunnet, mis pärast lugemist jäi...

Mälestusi täis on atmosfäär

Eri Klas. Mälestuste portfell
Hinge paitav raamat. Helge ja nukker. Positiivne. Heatahtlik. Samas mitmete asjade pärast südant valutav. Kohati valusalt aus.
Järgnevalt minu valik noppeid raamatust:

See raamat ei ürita jutustada mu elulugu, see pole minu edusammude ja võitude loend. Pigem kajastavad need lühikesed lood seda, mida ellu naasnuna oluliseks pean ja hindan. See on otsekui salapäraselt lõhnav päevinäinud nahkne portfell, kust peale vasest lukkude avanemist pudenevad välja lahtised lehed, täis üksikuid sõnu ja lausekatkeid. Just portfell, mitte tahvelarvuti, väline kõvaketas või mälupulk. Võib-olla ma eksin, ent tunnen, et maailm meie ümber vajab üha rohkem tõelisust, mida saab käega katsuda, mitte virtuaalmaailma mugavat, ent hingetut näilisust.

Ma ei salli suuri sõnu, ent tunnistan, et armastan seda maad. Siin on elanud mu vanemad ja vanavanemad ning kuigi võiksin professionaalsuse ja keelteoskusega hakkama saada ükskõik millises maailma punktis, on mu ainus kodu, kus tunnen end õnnelikuna, just siin.
Ma muretsen Eestimaa looduse hapra tasakaalu pärast, mida ohustavad inimesed, kelle jaoks raha on isamaast olulisem. Ma ei mõista loogikat, mis paneb kõige juures raamatupidajalikult rehkendama, mida üks ehk teine Eestimaa looduse arvelt sooritatud tehing sisse toob. Me ei tohiks unustada, et kõik, mida saab raha eest osta, on odav.

Olen poliitikast alati eemale hoidnud, ent mulle lihtsalt ei istu külmaverelisus, millega enne valimisi inimestele pudrumäed ja piimajõed kokku lubatakse ning kuidas valimiste möödudes kõik suured sõnad tühiseks mulliks osutuvad. Vihkan valet, silmakirjalikkust ning alatust - see on minu õigus ja kohus muusiku, kultuuriinimese ning perepeana. Ma ei taha probleemidest vaikida üksnes seepärast, et oleme taas jõudnud ajastusse, mil teisitimõtlejatele vaadatakse kui tüütutele lastele, kes täiskasvanute mängu ilu mõistmata oma virisemisega kauni pärastlõuna ära rikuvad. Muidugi väärivad taolised väänkaelad vaid häbistamist ning ühiskondlikku nurkapanekut. Kui vanasti käis nii äge võitlus kommunismi eest, et isikuvabadusele ei jäänud ainuõigete tõekspidamiste kõrval pisimatki võimalust, siis nüüd edendame nii vängelt euroopalikku sallivust, et iga roosast udust veidigi erinev mõtteavaldus kvalifitseerub kriminaliseerimist väärivaks vihakõneks.

Ja üht olen pikkade muusikuaastate jooksul taibanud - geniaalne muusika ei lõhna kunagi higi järele. Kuulaja ei pea aimama tohutut vaeva ning läbielamisi, mis täiusliku muusika loomisega kaasneb. Nootide kohal rippuv raske töö vari tapaks uudsuse.
... Tõelisel kunstil pole higilõhna ja kaelamurdva tööga midagi pistmist.
...Tööle ja vaevale omistatakse teinekord liiga palju tähtsust. Tõeline kunst sünnib armastusest mitte iseenese, vaid mõne kalli inimese ja sünnimaa vastu. Kui armastus lakkab, saab ka kunst otsa.

Dirigent peab olema vaimustunud nii muusikast kui ka orkestrist. Astudes orkestri ette hapu näoga ja heites pillimeestele tülpinud pilgu täis kahtlust, kas see seltskond suudab üldse instrumentidest heli kätte saada, oled kadunud. Ei aita enam ussi- ega püssirohi.
...Kompromissitu nõudlikkus ja põhjendamatu rangus ei vii sihile. Prooviprotsessis aitab hea tuju ning nali, samas ei tohi kontrolli käest lasta, säilitades distsipliini ja erksuse nooditeksti tõlgendamises.
Dirigent on sidemees helilooja ja interpreedi vahel.
....Muusika peab sündima iga kord uuesti, puudutama hingekeeli, sest kui musitseerimisrõõmu asendab tuim töö, siis on läbi. Hoida orkestrit loomingulises põlemises - see on hea dirigendi ülesanne ja vastutus.

Selline valik siis. Võiks öelda, et lausa mõtteterade kogumik. Üks pärl teise järel.
Miskipärast meenus mulle seda kirjutist alustades pealkirjaks saanud laul Koit Toome esituses. Kummaline, kuidas seosed tekivad, mõtted liiguvad ja tundmused tulevad...

Stig Rästa. Minu Kennedy

 Stig Rästa. Minu Kennedy

"...selle raamatu lugemine on igaühe oma vastutusel. Ma ei propageeri selle raamatuga midagi. Tunnistan, et lastele ei pruugi see raamat sobida. Lastevanematel soovitan rohkem tähele panna, mida nende lapsed tarbivad. Ma ei mõtle ainult seda, mida tarbitakse suu kaudu, vaid ka seda, mis nendeni jõuab kõrvadega. Täna oleme olukorras, kus halvamaitselised ja väärastunud mõttemaailmaga inimesed ei ole ainult interneti pimedates nurkades, vaid igal pool meie ümber - tänaval, kontserdil, reisil, kaupluses. Vaja on jälgida, millised inimesed on meie ümber ja meie lähedal. Mida nad ütlevad või veel hullem, ütlemata jätavad. Mina otsustasin, et ma ei jäta ütlemata. Enda kohta muidugi."

Sellise, väga hea, lausa suurepärase, sissejuhatuse tõttu ei saa autorile ette heita kogu seda "pahelisuse kaadervärki", millesse lugeja kaasa tõmmatakse. Tõenäoliselt ongi see lugu ausalt ja siiralt kirjutatud. Ilmselt ka enese vabastamise ja puhastamise eesmärgil. Hinnangute andmine on siinkohal üleliigne. Raamat puudutas ja haaras kaasa. Soovitan lugeda ja mõtiskleda ja järele mõelda ja mitte kritiseerida. Stig sai selle raamatu kaudu minu jaoks veel palju sümpaatsemaks, kui seni arvata oskasingi.

Tegelikult on see uskumatu, mida nii noor inimene on pidanud läbi elama ja kogema. Selles valguses võiks igaüks oma elu silme eest läbi lasta ja oma loo kirja panna. Kasvõi ainult iseenda jaoks. Üldse olen ma seda meelt, et iga inimene peaks oma elu ja tegemised üles kirjutama, sest igaüks on ainukordne ja eriline. Mind ajavad alati vihale need "targad", kes väidavad, et noored inimesed ei peaks elulugusid avaldama. Miks mitte? - küsin ma. Kui vanuigi hakata oma mälestusi kirja panema, siis enamasti on noorusaeg tuhmunud ja seda hakatakse tahes-tahtmata ilustama. No kui see on eesmärk omaette, siis miks mitte, aga mina arvan, et adekvaatne tegelikkuse kujutamine on ikka palju enam väärt. (Kuigi Stig väidab, et see ei ole eluloo-raamat, siis paratamatult sinna kategooriasse see ikkagi liigitub.)

[Väike ääremärkus: Ma ei saa aru, mis teema meestel oma seedekulgla probleemidest pajatamisega on?!? Viimasel ajal (kusjuures sel aastal!) juba teine selline raamat. Esimene oli "See ei ole minu Kuuba"]

Joonista valgus

Lea Dali Lion. Joonista valgus. See on kõige uue algus

Üks väga omanäoline ja eriline raamat. Köitev. Kaasakiskuv. Segane. Ühe inimese lugu, ühe haiguse lugu, tervenemise lugu, (vaimse) kasvamise lugu - just niisugune, nagu autor tahtis seda kirja panna. Siinkohal ei saa mitte midagi ette heita.
Eks see kohati üks paras abrakadabra oli. Nii saab ilmselt öelda kahe jalaga maa peal seisev ja kainelt mõtlev inimene. Ma absoluutselt ei eita vaimset maailma, lihtsalt kohati tundus kõik üks "pudru ja kapsad" - nõidumine, kristallkuulid, pendlid ja samas õnnistamine ja meieisapalve?!? Kuidas on kõik see võimalik ühte patta panna, see ei mahu küll minu pähe ära. Teisalt, kui inimene sellest abi sai, no las olgu siis. Ent ometi - need on kõik väga ohtlikud asjad - raamatust loeme, kuidas kurjad jõud lausa füüsiliselt ründavad. Sel puhul on ainult jumaliku väe (loe: Jumala väe) võimuses olukordi lahendada. (Siinkohal tasub siiski mainida järgmist, mida Lea ise on öelnud: Jumaliku Valgusega õnnistamine (ehk puhastamine) on oma olemuselt väga lihtne, aga töötab laitmatult. Igaks juhuks mainin ära, et religiooniga ei ole siin mingit pistmist. Tegemist on universumi võimsaima tööriistaga). 

Aga kõige selle kõrval oli ka täiesti reaalset elu ja mitte vähe:) Siinkohal mõned väga vahvad ja asjakohased nopped, nagu ikka:

"Kuidas need mehed küll nii nõrgad saavad olla? Praegu on ju selgelt see koht, kus tema peaks mind toetama, mitte vastupidi. Mina peaks õnnetu ja kurb olema, et oma naiselikust poolest ilma jäin, ja tema peaks mind lohutama. Meil aga kipub see vastupidi olema. Rõõmustan, et ta enam ammu mu kallis kaasa pole, sest praegune olukord murraks me armusuhte krõksti pooleks ja teeks mu olukorra topeltraskeks. Nüüd saan hoopis oma tugevust nautida."

"Kuna naabrimees ei kavatse ilmselt koos oma veidrustega kuhugi mujale kolida, siis on mul valida: kas kolin ise ära või hakkan naabrimeest tema veidrustega armastama.
Armastus on lollikindel variant  ja töötab alati, tuleb ainult endas jõudu leida ja see teoks teha."

"Ma ei oska kuidagi abi paluda ja kuna minu ümber asuvad järelikult sellised inimesed, kes ei taipa abi pakkuda, siis laongi nüüd üksi, keemiaravist nõrgana, kogu seda puulasu."

"Varsti on Eesti Vabariigi sünnipäev. Üks naljakas päev, mida kõik õhinaga ootavad. Kõigepealt vaadatakse huviga selleks puhuks vormitud kontsertetendust, et seda siis halastamatult eestlase kombel materdada, ja siis pikka kätlemistseremooniat, kust kõik kulli kombel etiketivastased riietumisapsakaid ja kolekleite loodavad leida. Halva interneti tõttu ma kahjuks telepilti ei näe, küll aga saan FBst soolaseid kommentaare lugeda. Ikka igav ja kurb, liiga tõsine nagu matustel, ebaprofessionaalne...  ja sarnast rada mööda edasi. Üleüldine piirideta vingumine teeb mulle parasjagu nalja.
Järgmisel päeval vaatan materdatud kontserdi ka oma silmaga üle... "See on imeline maailm, kus me elame," laulavad lauljad eesti moodi reipalt ja isegi päris kelmikalt. Tekib küsimus, kas ma vaatan ikka sedasama saadet. Lavale tuleb Silver Sepp oma naelapilliga. Assa milline mõnus sügav saund sel naljakal naelapillil!...
...Uskumatu, kuidas üks ja sama kontsert inimestes nii erinevaid tundeid tekitab. Võib-olla minus  pole seda tõelist eestlase natuuri säilinud, aga ma tõepoolest ei oska enam eestlaste külmust ja tuimust pahaks panna. Tean ju oma südames, et kui see jäätunud paks koor kiht-kihilt eemaldada, koorub ka põhjamaise eestlase seest üks ilus ja soe süda.
... Põhjamaa kliimas saabki ellu jääda vaid tugev ja jändrik natuur."

"...Üleüldse on mul oma elu, mida elada ja nautida. Loodetavasti jõuavad ka nemad kunagi päriseluni..."

Jumala õnnistust ja juhtimist! Ei pea olema alati ise tugev ja oma elu sada protsenti kontrollima. Hea on olla pisike, vahel ka nõrk ning abitu, Jumala suures peopesas. Nii tunnen ja usun mina. Selliselt usaldades olen tulnud läbi mitmetest eluraskustest. Ja ma tean, mida ma räägin.

Ka unustuse jõel aeg kord silla loob

Paavo Kangur "Jaak Joala: Ka unustuse jõel aeg kord silla loob"

"See raamat on sild üle unustuse jõe möödunud sajandi kuuekümnendate keskpaika ja seitsmekümnendatesse, kui levimuusika areenile astus popikoon Jaak Joala," ütles raamatu autor Paavo Kangur. "Raamat jälgib Joala tõusu ja tagasitõmbumist laulja ja muusikuna."

Raamat ongi pigem nimetatud ajastu muusikalugu, muusikaelu kajastus. Oodanuks natuke teistlaadset ja midagi enamat. Pealkiri lubas hoopis rohkemat. Kahju muidugi. Mitte et raamat halb oleks, aga ootused ja tegelikkus ei kõlksunud kokku. Jään ootama uusi käsitlusi Jaak Joalast.