Hinge paitav raamat. Helge ja nukker. Positiivne. Heatahtlik. Samas mitmete asjade pärast südant valutav. Kohati valusalt aus.
Järgnevalt minu valik noppeid raamatust:
See raamat ei ürita jutustada mu elulugu, see pole minu edusammude ja võitude loend. Pigem kajastavad need lühikesed lood seda, mida ellu naasnuna oluliseks pean ja hindan. See on otsekui salapäraselt lõhnav päevinäinud nahkne portfell, kust peale vasest lukkude avanemist pudenevad välja lahtised lehed, täis üksikuid sõnu ja lausekatkeid. Just portfell, mitte tahvelarvuti, väline kõvaketas või mälupulk. Võib-olla ma eksin, ent tunnen, et maailm meie ümber vajab üha rohkem tõelisust, mida saab käega katsuda, mitte virtuaalmaailma mugavat, ent hingetut näilisust.
Ma ei salli suuri sõnu, ent tunnistan, et armastan seda maad. Siin on elanud mu vanemad ja vanavanemad ning kuigi võiksin professionaalsuse ja keelteoskusega hakkama saada ükskõik millises maailma punktis, on mu ainus kodu, kus tunnen end õnnelikuna, just siin.
Ma muretsen Eestimaa looduse hapra tasakaalu pärast, mida ohustavad inimesed, kelle jaoks raha on isamaast olulisem. Ma ei mõista loogikat, mis paneb kõige juures raamatupidajalikult rehkendama, mida üks ehk teine Eestimaa looduse arvelt sooritatud tehing sisse toob. Me ei tohiks unustada, et kõik, mida saab raha eest osta, on odav.
Olen poliitikast alati eemale hoidnud, ent mulle lihtsalt ei istu külmaverelisus, millega enne valimisi inimestele pudrumäed ja piimajõed kokku lubatakse ning kuidas valimiste möödudes kõik suured sõnad tühiseks mulliks osutuvad. Vihkan valet, silmakirjalikkust ning alatust - see on minu õigus ja kohus muusiku, kultuuriinimese ning perepeana. Ma ei taha probleemidest vaikida üksnes seepärast, et oleme taas jõudnud ajastusse, mil teisitimõtlejatele vaadatakse kui tüütutele lastele, kes täiskasvanute mängu ilu mõistmata oma virisemisega kauni pärastlõuna ära rikuvad. Muidugi väärivad taolised väänkaelad vaid häbistamist ning ühiskondlikku nurkapanekut. Kui vanasti käis nii äge võitlus kommunismi eest, et isikuvabadusele ei jäänud ainuõigete tõekspidamiste kõrval pisimatki võimalust, siis nüüd edendame nii vängelt euroopalikku sallivust, et iga roosast udust veidigi erinev mõtteavaldus kvalifitseerub kriminaliseerimist väärivaks vihakõneks.
Ja üht olen pikkade muusikuaastate jooksul taibanud - geniaalne muusika ei lõhna kunagi higi järele. Kuulaja ei pea aimama tohutut vaeva ning läbielamisi, mis täiusliku muusika loomisega kaasneb. Nootide kohal rippuv raske töö vari tapaks uudsuse.
... Tõelisel kunstil pole higilõhna ja kaelamurdva tööga midagi pistmist.
...Tööle ja vaevale omistatakse teinekord liiga palju tähtsust. Tõeline kunst sünnib armastusest mitte iseenese, vaid mõne kalli inimese ja sünnimaa vastu. Kui armastus lakkab, saab ka kunst otsa.
Dirigent peab olema vaimustunud nii muusikast kui ka orkestrist. Astudes orkestri ette hapu näoga ja heites pillimeestele tülpinud pilgu täis kahtlust, kas see seltskond suudab üldse instrumentidest heli kätte saada, oled kadunud. Ei aita enam ussi- ega püssirohi.
...Kompromissitu nõudlikkus ja põhjendamatu rangus ei vii sihile. Prooviprotsessis aitab hea tuju ning nali, samas ei tohi kontrolli käest lasta, säilitades distsipliini ja erksuse nooditeksti tõlgendamises.
Dirigent on sidemees helilooja ja interpreedi vahel.
....Muusika peab sündima iga kord uuesti, puudutama hingekeeli, sest kui musitseerimisrõõmu asendab tuim töö, siis on läbi. Hoida orkestrit loomingulises põlemises - see on hea dirigendi ülesanne ja vastutus.
Selline valik siis. Võiks öelda, et lausa mõtteterade kogumik. Üks pärl teise järel.
Miskipärast meenus mulle seda kirjutist alustades pealkirjaks saanud laul Koit Toome esituses. Kummaline, kuidas seosed tekivad, mõtted liiguvad ja tundmused tulevad...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar